Üks süda, see oli ainult selle värsirea leiame Ernst Enno igihaljast luulemaailmast. Ja sellist pealkirja kannab ka tänane luulekava, mille esitab Mait Malmsten. Vaikne. Ja paga kuuvalgel. Kõnnin seal üksinda. Linn lauluga uinunud algel süda, mis ootad, sa? Kuulan ja ootan. Kuulan, mis ilmutab mulle, siis haab kais tasaselt kurvalt. Mets kohiseb, sest mis ikka nii tahtsin ütelda. Mets, sügavus. Kuid ikka jäin endasse kuulama. Jäin kuulama. Mul on ikka, sest kõik nii teiseks läheb. Kui kerjus, nõnda seisan, kus ikka ukse lukku jääb? On kinniseid, uksi palju, samas mõistmata. Meil kõigil kangelane, kes leidis neid avada neil kõigil kangelas lane ei aita, siin tuli, ei raud. Siin seisad mõttes üksi kui jänese elav haud. Siin sirutad käe välja. Kes teab, kus on siin astmed, kes iial käis enda sees. Siin sirutad käe välja ja märke tummalt teed. Siin võti kukkus merre. Ja põhjata on need veed. Igavesti vuliseb oja, olen ma igavesti igatsev laulja rändaja kus on minu tunde vaiksed allikad, kuhu merre kustuma mõtted suunavad. Igavesti pärija helin rändan maaoja kahe vahuva toitja haruga. Ühes mure jutu loob kurba südamepimedus on kuningaks pandud kõigele teises rõõm, nii läiklevat sära, hinge koob valgus valgusvabadust kuldset. Ühes toob. Rõõmu mure, vuliseb oja, olen ma kahest kokku igatsev laulja, rändaja. Rändavate vete ääres paluk Marian parklas üles üksi karjapoisi, pasun laulu luikab pilvi üles. Nii kostab ikka tasametsast laulusuma. Ligi mind ühes viimin ühes kauge meelitav kuma. Ja ta luikab oma laulu, paluk Marion partes üles ja nii härdselt kuulab, süda punub hääldest rada üles. Rändavate vete ääres rändavate vete ääres nagu karjapoisi pasun. Viiminud ühes, vii mind ühes kauge meelitab kuma. Sa kuulasid kuskil helinat ja läksid otsima. Raske leida tunduvat, kui juttu endaga Kõik oma sihtilma saab, kõik läbisegi käib, kas kõikjal joonde saab, sul kahe vahel näib? Tuul pillub õisi, pillub lund, ükskõik mis kätte sai korda rõõmutund, kordan, muretund. Kord oled halb kord Bay. Ja üleöö on teine jutt. Kõik kokku kõlas koos ja kõik on aina ununud ses kahe vaheloos sest kuulsid kuskil helinat ja läksid otsima ja leidsid südant palavat, kui juttu endaga. Sa tasa ikka jälle koputa. Teeb lahti oma hing. Kus olid sa nii kaua, rändaja, miks tolmune su king? Kuis on su riided nõnda kulunud? Siin sulle kuldne särk, mis oodates sulle kudunud see minu valumärk? Kus olid sa nii kaua pillaja? Kas tead, mis on nälg, kas tead, mis on, oota üksinda, kus õnn on iga jälg. Nii tasa, kuskil astub hingejalg. Kes teab, kordab oma, kes teab, kust lõpust sünnib alget aru veel ei saa. Üks väike rõõmusäde, kui kukub südame siis mustad murevaimud, kõik löövad Kohkvele. Sest säde salamahti võib suureks süttida. Võib vaikselt kustunud küünlad kõik panna põlema. Võib imed palju teha, võib hoopis ootamata kõik varjuda, võita ja paistab väiksena. Ühtainust rõõmusädet üht hiilgavat tähekest ei tohi hoolimata sahita südamest. Kõik pehmed suvetuuled mängivad vett, suudle valgus, üheks taevaga. Kõik väljad endamisi tolmavad. Kõik sõnad raugesid su huultele. Kõik sõnad vaikisid, ka minul kõik kadus, meil jäi üksi südame üks helin. Üks nii mul kui sinul. Ja pehmed suvetuuled mängivad ning meie õnnelilled õitsevad. Kuu kumab. Suvine elu hõlmas unistab ning õite ümber aasal õrn udu palvetab. Nii vaiksed ja selged kui tähed, nii kauged ja armsad. Ma igatsen teie poole ning helisem nagu ojakene jaheduses meremõtteid kullerkupu teles seletades. T1 ise lendate muhinges ning valguse ilus suudlate mu kurbusi vaikseteks lauludeks. Oh silmad. Nii vaiksed ja selged. Sest alati helinias süvenev sõud sest laiali laotatud tiivad sest alati raskusi januneb põud. Sest rajad, mis seal ringi kõik viivad. Üks lilleke, kasvab ö tumedal raal. Ta õied on rohi ja valgus. Ta juured on kusagil allikamaal, kus kõigele kullane algus. Eks lilleke otsin, sest mure nii suur, ei surmale kasvanud rohtu. Ja siiski nii sügaval tundub veel juur. Veel poleks, kui ühtegi ohtu. Sa ära küsi iial ära küsi, kust tuli see akord. On mõndagi, mis südames ei püsi Sa ära küsi iial ära küsi. See oli ainult kord. Metz ajas suvest imelikku juttu. Ööl valgel oli see, kui kevadel veel õites polnud, ruttu. Mets ajas suvest imelikku juttu. Üks oli meie tee. Ja metsa taga ladvul seisis valguspool südamest, kui kuldpool kuskil, kus ei tea kus ta algus. Kuid metsa taga ladvul seisis valgus. Mainest süttinud muld. Kui see on nii sügav sinu silmi, sära, subvalge lõkkeloit, oh kuhu peidaksin mama õnne ära, kui see on nii sügav, sinu silmi, sära. Ja kaugelt, vaatas Koit. Üksainus korda mind silitas su käsi õrn sõnajalaõis sest ei mu süda ilmas iial väsi. Üksainus kord mind silitas käsi, kes seda teada võis. Mets süda variringis, tuksus kaasa, ööl valgel oli see ning kastesse lilled üle aasamets, süda variringis, tuksus kaasa. Meil lahkmel seisis tee. Suur sügavus jäi üksi. Sa magamismagamas samaga, kukk laulab. Ööd on palju ilmadaga. Tule õnnistunud. Mina olen vististi sinu arm täherikas öö kes sai igaühte kord pärid hingusele. Valendav udu kõnnib aasal, varjude mängivad kuupaistel pähed unistavad, kaste säras. Ja mu mõtted otsivad teed sinilillede poole, keda unepaelad on katkestanud minu hinge kurbuseks. Oma tiivad laiali laotanud. Nagu külm arm, ligineb ta mu südamele. Kus on mu hinge vägevuses sõnade, mille võimul tukuvad südamed õitsevad, eks ilmadeks ärkavad ja öövalguse merele matavad pimeduse kõtked. Nagu sinililled templiks tõstavad igatsuse ilumäe otsa päikesele laulu laulma. Öö on oma tiivad laiali laotanud. Elu valguse väravad on kinni. Valendav udu kõnnib üksinda aasal, varjude mängivad kuupaistel. Tähed unistavad kaste, säras. IMO tundumused. Ei leia teed sinilillepoole, kus mu kuldne päike paistab. Minu armastus naeratab. Mina olen vististi Karl-Erik, kas öö, kes igaühte kord pärid hingusele? Meie hinges on mägede igatsus mitte maisete mägede järele, mille ladvul jää ja lumi oma kodu on rajanud vaid tundumustasini kõrgustele, kus igavene valgus särab tõe, päike paistab ning südamed võimu võtavad oma teede lõpetada. Kirgede marus. Meie hinges on kõrguste armastus seal, kus päikesekuld suudleb sina vaid kaugusi. Tähed palvetavad keerul igavese saladuse ümber. Silmade laotanud, see hoiab. Seal on meie kodu. Sinna otsime teed tagasi, kadunud teed läbi kirgede, maru murede ja rõõmude kurvastuse homse udu, lõbu, uimastavakaisutuse. Meie hinges on mägede igatsus. Päikesekiired hüüavad meid ja meie kuuleme nende häält. Kanname oma koormat ning rändame üksinda. Tulin hilja, lähen hilja, meil hilisetel aega lõpmata. Siin külvan lille sinna vilja. Kodus olen, kus jään mõtlema. Ma õppisin kõike õnnistama sest sügav valgus tuksub igal teel. Sa ära rutta, õpi kuulatama. Sest igal asjal oma keel ja meel Näe, verstapostid seisvad reas kahe kraavi kaldal istuda. Tarkus peitub tihti ainult peas. Ja unenägu tunneb üksitukkuja. Päike kadus kaugele. Kuldses virvas värisedes võttis meri teda oma vaikinud hõlma. Üksik kurblik mahekuma nagu armuviimane suudlus lendas üle maailma ning kustus oru tõusvates varjudes. Valgusveeres kaugele Salavärava atakse. Nagu sinkjas, hõbe, veereb imeline kuma pimeduse voogudesse. Imestades vaatavad tähte silmad, mäed ja orud, ärkavad, jõed ja järved, sätendavad metsas ja võsas pallustav sahin nurmel ja aasal Sarap kasta nagu kahvatunud saladusemäng. Ning viljakõrred painduvad põrmu poole. Ööde värav on lahti soojuseta valgus. Selgus, mille allikas oma tule on kaotanud valgub päikese pununud valda ning igatseb. Nagu unenägu, lendab ta sõlmida selle laulu sõnu soojale selgusele, voolavale valgusele, kadunud kodu mälestuseks. Jumalus kusta võimu väge tundes lahkus oma ilma loomaruumi mõõtmata kaugusesse. Vaatavad, paludes koidu poole Soojuseta valgus lendab läbi salalaulu, unistades igavesest surmast ja otsib oma lapsi, kes elu vastu võitlevad ning allikaid köita katsuvad. Mis selguse, sära ja soojuse poole neid juhatavad. Kes ilmas ehitavad ja loodavad, armastavad ja õnnistavad. Vaikib linnukene. Ühes tuulega. Uinub lillekene kaste kaisusse. Eha punastada sööle annab suud. Mälestusi vaikus. Uinunud metsapuud. Öelda oleks küll vähe, siiski ütelda ei saa. Kus sõna, väike sõna, sissepoole kitsas maa. On neid lühikesi, pikki iga süles, sügavus. Kuulatasime kõigi sisse. See on minu armastus. See mu elu raske rada tossas sõna sõnake öö ja päev said ilmas kokku armsat teineteisele. Ööst said tunne päevast mõtteilma taga laulis tuul, kes mulle ütleb, mis ta laulis. Varsti kuldsed lehed puul. Tukkuksin ehk kordan veel, käkkis. Sügavuses on öö ja päev said ilmas kokku Saisest imeline tund. Sai, sest kogu ilma sisu rinda nagu Castle tilk kõikide sees, kui valguspeeglis. Kõik kui igaviku pilk. Tundest mõttest seda haige sõnast sündinud ma öelda oleks ehk küll vähe. Siiski ütelda ei saa. Nii andudes päev toetan kätenaale Se, mõtlen kuis kõik nõnda on ja laeb. Ja kuhu küll see õnn see õnn küll jääb? Õnn õnnestus, kas kogu ilmamaale? Tuul 1000 on puhus õnneks ära, sest tuula nimeline pillaja tal seltsiliseks noorus, hõiskaja. Tuul puhus õnneks silmavetes ära. Kes mõistis silma veeta elu juttu, kes kõiki võimalusteks helinaid, täid, kodu, kanarbik, kadakaid. Üks õnn ei tuleilmas iial ruttu. Üks sain, see kõnnib kuskil vaiksessalus, kui teised on need õues, hõiskavad. Kõik mõttemetsad kokku. Kohavad. Üks õnn ei hõiska. Valmis, ainult palus. See õnn teeb lõpuks kalliks elu rände kui imeline rahu, rahu naeratab. Kui vaimne tarkus. Süvi armastab. See sõit käib elus mööda puid ja känd. On jäänud mõtteid palju ütlemata mis kergemad, kui õhu õitsev lend. Ei suutnud nad küll kehastada end. Nad elavad veel endas puutumata. Need pühapäevad seni tulemata, kus tundele nad oleks kõnelenud. Mis asjata sa oled meelisklenud, tabanud sind ikka ootamata. On raskeks valgunud sisemine maa ja tunne teine tikkunud sõnadesse sest räägid nii kui teist, kui arvaksa. On nagu rõõm end peitnud muredes. Kõiki ütelda ei saa, jääd saladuseks ikka enesesse. Ja meri laulis, kogu öö. Ei kaugus iial valgeks löö, ma olen pikk ja pime öö. Oh asjata on sinuta kõik kinni, katab minu. Mõistsin kostsin kogu öömaise oma kaugus töö, ma ise pikk ja valge laul, hall mere pardikene aul naise oma elutöö. Ses kostub iga elu. Nii vastamisi kostis hääl. Sees ja meriväljas seal. Nii vastamisega kostis hääl, vaim lehvis nõnda vete pääl. Ja kaugus tasavalgeks lõi. Ja sees, nii uue päeva tõi. Kui valge udutuled kinni katad, tuleviku valged raad? Ei sindki, kaotan ka sina otsa, saad. Ma süütan siiski oma sügavuse tuled. On kuskil enda nõlval majake veel väike kus kurbus tuksub kui poolununenud viis. Ah et mul ikka tegemist veel seal on siis, kui tuul on vastu palav, üleliigne päike. On unustuse kunst kui pehme, valge öötükk, unustatud tükk vabaned ja nõnda lähed, et oli lõpuks kõige sügavam see töö. Siin-seal jäid ainult kõrgel üksi mõned tähed endamisi põlev silmaringi öö. See kunst, mis sisuks vabalt võtnud vähed. Ja üleöö sa seisatab, kui mõttes su juukseid katab hõbemeelne luul? Ei Saipil laenam, sõber, tuul, Su meeles kõik õndsus kokkuvõttes. Ja imelikult õitseb siis su mure kesktööd ja vaeva puhkes sinu koit keskööd, sa seisad ise oma loit ja tead, et su armastus ei sure. Üks õnn jõudis kuskil oma randa sest südametes hõõge siin ehk seal, sest sosistab ehk mõne sõbra hääl, et õnn võis olla ilmas muret kanda. Riputa igale haavale, mis elu lõi valguse lund ning õnnista õitseva enese, nii saavutab kurvemegi tund. Ja kuigi veel järele ainult jääb sundükskõik, siis ükskõik siis hääd und, hääd und. Sa riputa igale haavale, mis elu lõi valguse lund, jonnista. Las olla pääle, kõik on ilm elu siia-sinna. Kuid parem veel, kui paned käenaale, laseb minna neil mõtetel, meil tõtetel meile vaiksel ettevõtetel. Viimaks tea, ei isegi kust pääsed jälle tagasi. Ta seisis keskteiste keskel Ta oli nii vaikne mees. On vaikus, nii imelik mägi. Tal valgus, õrn on sees. Ta oli nii palju näinud. Ei olnud see meri, ei maa. Üks süda, see oli ainult täis valgust tahtma. Üks süda, see oli ainult. Ta on nüüd nii vaikne mees. Kuldkellade helin hinges, nii elatuda kõige sees. Te kuulsite Pille-Riin Purje koostatud luulekava Ernst Enno loomingust. Luulet luges Mait Malmsten. Saate muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri. Helirežissöör Külli tüli. Helisalvestis pärineb aastast 1999.