Sel nädalal jõuab oma esimese juubelini näitlejanna Tene Ruubel. Leidsime arhiivivaramust saate, kus jaapani klassikalist luulet loevad vastne juubilar ja Harri Kõrvits. Tekste kommenteerib Rein raud. Kui maailmaluulest rääkima hakata, peab tahes-tahtmata valima alguspunkti, et vaadelda mõningaid luule põhiomadusi. Aga et kogu maailma luule jaoks pole ühist alguspunkti olemas, jääb see valik ikkagi suvaliseks. Isegi rahvaluule on eri rahvaste juures niivõrd erinev, et teda on väga raske püüda ühisele alusele koonduda. Ma tahaksin oma juttu alustada jaapani klassikalisest luulest ja seda kolmel põhjusel. Esiteks sellel luulesüsteemi põhivorm tanka on väga lühike. Koosneb ainult kolmandik. Ühest silbist sellepärast olevat tema juures luulelise keelekasutuse iseärasused kõige kiiremini ilmiseks. Teiseks. Jaapanlased on meile oma mõtlemisel maailmavaatelt kauge rahvas Nende luulet lugedes neid mõista püüame, jõuame me luule üldinimlikele alustele palju lähemale kui mõne sugulasliku hingega rahvaluulet uurides. Ja kolmas Ühes, mis pole ka päris tähtsusetu, on see, et jaapani klassikalise luule kanoonilise süsteemi tunnen kõige paremini. Pealegi on tema areng väga täpselt liigendatud ning tänu säilinud teoreetiliste allikatele hästi jälgitav. Kõigepealt paar sõna linnast, mis oli selle luulekultuurikeskuseks. Praegu kannab ta Kyoto nime, aga 794. aastal, kui lõpetati tema ehitamine, pandi talle nimeks Q rahu ja tasasuse pealinn. Linn oli ehitatud pealinnaks ja vahendeid kokku hoidmata. Arhitektide eeskujuks rajal Hiinas valitsenud hank dünastia pealinn Jon kann, kust võeti üle peale üldise planeeringu isegi mõnede konkreetsete kohtade nimetused. Põhimõtteliselt Aleksei on pidanud olema ruudukujuline. Linna keskel asus keisriloss üheskoos valitsusasutustega endast tegelikult omaette väikest linna. Sealt avanesid kõigis suundades väravad, mis juhtisid linna piirini viivatele, laiadele teedele. Teedega ristisid nummerdatud põiktänavad. Mida lähemal kellelegi keisrilossile oli, seda tähtsama isikuga oli tegemist, aga sugugi mitte alati ei pidanud heieni aristokraatide elanikud ühiskondlikku hierarhiat, inimese kõigiga väärtuste mõõdupuuks. Hiinlased olid väga kultuurihuvilised aristokraadid, kasvatuse juurde kuulus ilmtingimata aga muusikaline algharidus. Paljud neist harrastasid kunsti, eriti kalligraafiat. Lugesid Jaapani ja Hiina kirjandusklassikuid ning uurisid budistlikke suutreid. Väga tähtsal kohal seisis nende elus kui luule. Palju luulet sisaldab õukondlast omavaheline kirjavahetus, samuti improviseeritud Ankasid. Pidulikel puhkudel kirjutati muidugi ka niisama oma lõbuks. Loomulikult jälgiti tähelepanuga tõelisi luulesündmusi, näiteks luulekohtumisi, kus tuntuimad luuletajad jagati kahte meeskonda paremaks vasakuks. Ning igaüks neist pidi kirjutama ühel etteantud kanoonilisel teemal ühe luuletuse. Iga kohtunik pidi võrdlema mõlema meeskonna samal teemal kirjutatud tankasid valima neist ühe välja ja siis oma otsust üksikasjalikult põhjendama. Kohtunikud olid nimetatud mõnikord keisri enese, mõnikord luuleministeeriumi poolt. Kõige elavamalt huvi tunti aga ametlikke luule antoloogia vastu, mida koostati mitmekümneaastaste vaheaegadega, et koondada neisse vahepeal kirjutatud luule parim osa. Kuigi tanka luule kui kanoonilise süsteemi arenguks kõrghetk langeb 12. sajandi lõppu, kus heianist tegutsesid korraga kolm erinevate loominguliste põhimõtetega koolkonda tuleb meil vaatlust alustada 905.-st aastast, kus keiser Taigo laskis koostada esimese ametliku antoloogia pealkirjaga Coqinwacažou ehk vanem. Praeguse jaapani luulekogu koostamist juhtis väljapaistev luuletaja teoreetik kiinud raiuki sündinud arvatavasti 868. surnud 945. aastal. Antoloogia 20-st kirjarullist on kõige huvitavamad esimesed kuus mis on pühendatud aastaaegadele ja 11. kuni 15., mis sisaldavad armastusluulet. Aga enne, kui asume Coqinvakashu luule analüüsimise juurde, kullake väikest valikut antoloogia mõnede tuntumate autorite tankadest Kino raiuki kirjutatud kevade esimesel päeval Märjaks saanud ja viimases talvekülmas jäätanud hõlma. Täna sulatab lahti esimene kevadtuul. Saadetud armsamale koos ploomiõitega. Peale sinu veel, kellele näidata võin. Net ploomiõisi, nende värvi? Kirjutatud kirsiõite pudenemise ajal. Kui teil ükskõik, on, kas õitsete või mitte oh, kirsiõied, miks te siis riisusid? Lillede värv on pleekinud kaduvikku. Tühisel pilgul vaatasin, kui läbi ilma sadasainitist vihma Tonka luules sageli mainitud. Sesse kimono hõlmadesse pühiti pisaraid, nii on nad omapäraseks inimese emotsioone, reaalset seisundit tähistamaks kujundiks. Esimeses luuletuses on sula vahel abil väljendatud kevade tuleku rõõmu. Teise luuletuse sõlmkujundid on värv ja lõhn. Värv tähendab ka armastust, eelkõige kehalist ja nii nagu lillelõhn toob meelde mõtted värvilistest õitest saab sama sõna siin kujundiks, muutudes uue tähenduse, väljendades mõtteid armastusest. Valget raami. Õied võivad Jaapanis mõnikord veel kevade viimase lume alla jääda. Lumi aga on nii looduses kui inimese hinges valitseva rahu sümbol. Kolmanda luuletuse kirsiõied on üks jaapani luule tundeid. Nende elu haprust rõhutab veelgi nende lühike õitsemisaeg. Neljandas luuletuses kohtame jälle värvi kujundit. Tühine pilk otsib maailmast asju, mille külge mõtetega klammerduda ja neid pidi budistliku ümbersündide rattasse kinni jääda. Veel on siin kasutatud erilist tundub, et niinimetatud sõna maski mis põhineb ainitise pilgu ja mitmepäevase vihma kõlalisele, ühte langevusel, et väljendada pikkade kevadvihmade aja süngeid mõtteid. Nukrus tõelisele ilule on lastud mööda minna võib aga kergesti vahetada uue armastuse vastu. Eriti kui päike pilvede tagant jälle välja tuleb ning igapäevaste tüdimuseni tuttavate nägude sekka satub mõni uus seerum. Ainult unedes nähtun nägemata. Igal hommikul näen oma peegelpildi palgetel kire häbi. Onu nokkamatsi. Jalad väsivad ära, uneteid pidi kohtumas käies näha, et kalli pilku. Aga see pole ju see. Mõeldes maailma ajutisusest ja tema teadmata teedest äkki krüsanteeme heid märgates. Kaunistasin end sügiseselt lõhnava Krison. Unereaalsuse segiajamine tegeliku maailmaga on omane eriti naisluuletajatele. Uni ei ole ilmsi maailma vastand, pigem on maailm üks haruldaselt selge ja järjepidev uni mille karmimatele kohtadele teised uneliigid leevendust pakuvad. Sellel võttel põhinevad oletused püüti alati üles ehitada nii, et lugeja saaks teha selget vahet, kumba tegelikkust autor oma päriskohaks peab. Naisluuletajate tankades kaldub rõhk rohkem mune poole, mehed on pigem ilmsi reaalsuses kinni pidades mõnda tegelikult aset leidnud sündmustel hoopis meeldivaks uneks. Samuti teadvustavad mehed hoopis teravamalt võimalust, et elu võib igal hetkel katkeda, et ei maailma ilu ega nemad ise ole igavesed. Läbimärjaks maja vihmades olen saanud. Ja nõnda sõnu, kui sügislehti langeb jalgade. Samamoodi on igatsust mõlgutades minu hõlmale asunud googetalgi märjaks nutetud nägu. Polokumatsi. Värvi muutmata puistavaistuma lehti meie muutlik. Kus maailmas inimese süda on ainuke lill? Talvest mõeldes. Lumi sajab. Ning nende okstel puhkevad valged õied. Milliseid kevad ei tee? Püüda määratleda Kokin tähtsust kogu jaapani kirjandusloo jaoks, tuleb seda teha kahest seisukohast võttes arvesse esiteks ainult seda, mida koostajad ise püüdsid antoloogiasse mahutada. Ja teiseks seda, milliseks kujunes antoloogia tähtsust tegelikult seni jaapani luules stiihiliselt kasutusel olnud kujunditest. Ühtse süsteemi joomine on kahtlematult surajuki teiste koostajate teene. Looduses aasta jooksul vahelduvate nähtuste kirjeldused on asetatud antoloogias samasugusesse ajalisse järjekorda ning nendega on paralleelseks muudetud armastuse tekkimise õitsengu hajumise lugu. Nii et armastuse arengu kirjeldamiseks võib laenata looduslüürikast, on teid kindla seaduspärasuse alusel. Samuti on koostajad püüdnud paigutada iga luuletuse sellisesse konteksti, et kõik nende üksikud kujundid saaksid võimalikult suure sisulise laengu. Näiteks kahe kirjutanud liku armastusluuletuse vahele asetatud kevade tuleku kirjelduses pääsevad kõik sõnad järsku märksa tugevamalt teistesse vastasmõjule kui autor võib olla oli kavatsenud. Ka see aitas looduskujundite tähendusvälja laiendada. Ajalooliselt kujunes aga välja nii, et hiljem, kui kanooniline luulekeel oli saanud oma lõpliku kuju hakkasid luuletajad ja kriitikud arvama, et juba Coqinhakashou ilmumise ajal olid teised tähendused püsivalt kõigi kasutatavate kujundite juurde kinnistunud. Seepärast sai antoloogia järgmistele põlvkondadele omamoodi õpikuks ka juhuslikult sügavama tagamõtteta näiteks sügis luuletusse sattunud sõnu hakati kasutama autestankades nukruse tähistamiseks sõltumatu kirjutamiseni lasteaiast. ET kookinuakašov keelekasutus oli luule üldsusele tuttav ja paljud teadsid antoloogia tuntumaid luuletusi peast ei tekkinud kellelgi uute kujundite tunderõhumõistmisega raskusi. Kogenud šõu oli oma koostajate algsest kavatsusest sõltumatult muutunud kanoonilise luulekeele aluseks. Kakinaga keelekasutus rajuki luuleteooriaid valitsevaks terve sajandi jooksul. Alles 10. 11. sajandivahetus tõi tanka luulesse uuendusi. Omal ajal olid surajuki kehtestanud nõudmise, et luule sisu ja väljenduse vahel peab valitsema tasakaal. Nüüd kirjutab kolmanda keiserliku luule antoloogia šoviv hakkas ju ehk unustatud Parima jaapani luulekogu oletatav koostaja Funtsivaranokinto sündinud 966 surnud 1041 oma traktaadis uus salajane luuleõpetus järgmist. Siis, kui laulu süda on sügav ja vorm puhas ning südames leidub midagi kaasakiskuvad, võib teost nimetada väljapaistvaks. Need luuletused, kuhu on püütud palju asju kokku kuhjata jätavad nigela mulje. Kõige õigem on kirjutada luuletus valmis ühe hingetõmbega. Kui on liiga raske südant vormi omavahel vastavusse viia tuleb esikohale seada süda. Alles siis, kui tuleb välja, et südames pole ikkagi piisavalt sügav, kust on vaja täiustada vormi. Mõnes mõttes on kindel seisukoht seletatav sellega, et su raiuti ajal olid luuletajad kujundite valimisel vabamad ja tõeline sisu tuli neil sõnadesse alles valada. Aga kaasaegsete käsutuses oli juba väljakujunenud kanooniline luulekeel. Enam ei hinnatud niivõrd kujundi loomise leidlikkust, kuivõrd oskust kujundeid maksimaalse võimaliku sisu väljendamiseks ära kasutada. See polnud põrmugi lihtsam. Ühest küljest on muidugi selge, et mida suuremad on üksikute sõnade tähendusväljad, seda laiemat sisu võivad nad hõlmata. Aga teisest küljest varitseb luuletajat oht laiali valguda, kui ta nii-öelda püüab palju asju kokku kuhjata. Kindo nõuab luuletajatelt ennekõike sügavat sisu, mis eeldab tundlikkust. Loomulikult ei ole seda võimalik väliste vahenditega saavutada. Sellepärast pööravad luuleteoreetikud alates 11.-st sajandist üha enam ja enam tähelepanu luulepsühholoogiale otsides muuhulgas abiga filosoofia eetika, psühhotehnika mõttesuundadest. Esimene ulatuslikum teadaolev katse luuletamise kaudu tundlikkuseni jõuda on king too kaasaegses sonenoyushitada päevik. Sinna on kogutud ühe aasta jooksul kirjutatud luuletused nii päevale vastab ükstanca. Looduse muutusi on seal kirjeldatud oluliselt, samas järjekorras nagu Kakinwakašuus. Aga kanooniliseks muutunud kujundite vahel leidub palju pealtnäha juhuslikku elule kauget, mida ometi ühendab päeviku sisuline kude. Kirjutades pidi Jossitada hoidma oma teadvust pidevalt võimalikult puhtana, et suuta leida igast päevast midagi erilist, mis annaks tema luulele. Alused ise ei püsinud sealjuures sugugi muutumatuna. On jälgida, kuidas ta päeviku alguses kevade osas leiduvate ebaühtlaste meeleolude juurest järk-järgult liigub. Harmoonilisem on maailma nägemise poole inimesena, looduse vahelisi kontraste jääb järjest vähemaks. Lõpuks ei vastandada ennast üldse enam ümbritsevale maailmale, vaid on õppinud alati vahetult märkama kujundeid, mis tema hinges vastu kajavad. Temas on välja arenenud luuletaja pil. Zone Jossitada. Esimese kuu seitsmendal päeval Täiest südamest kevadtormikutsele järele andes. Jää sulas ruttu ära. Kuhu ta nüüd on saanud? Esimese kuu 13. päeval Kevadväljal on sulast järelejäänud lumelapike nagu mina ainult vist veelgi lühemaks ajaks. Esimese kuu 24. päeval Lõhnamatagi naerusuised ploomipuu õitseva oksa. Sama lõbusas tujus murdsin silmale rõõmuks. Teise kuu kolmandal päeval Ploomipuu õisi raevukalt puistab torm kui sel ööl ei lõpe ainult pisaraid kaasa toob mulle homne hommik. Kolmanda kuu neljandal päeval Tee on nii pikk ja elu mu ümber nukker. Kevad välja. Lilli vaadates tõuseb, selgus mu südamesse. Kolmanda kuu 19. päeval Kuigi minu jaoks udu endasse peetis viimase lille Kaasa võttis sellegiväljadel meeletu tuul. Viienda kuu, 27. päeval Tuli on küll kuid suitsu ei ole näha. Suvepäikesemõtted põlevad öösel jaaniusside tules. Kuuenda kuu 15. päeval Aastate voolus vanaks jäänud mehed. Peast valgeid juukseid ei sulata, suvepäike. Seitsmenda kuu 26. päeval Külaline ei jäänud kauaks. Ta tõusis, läks kohe. Nii sain ka mina aru. Homsest peale on sügis. Kaheksanda kuu 12. päeval Külmemaks läheb ilm iga uue ööga. Üha nukramalt sahiseb habras bambus kui teda painutab tuul. Kaheteistkümnenda kuu üheksandal päeval Sajab lörtsi. Talvetaevas on pilves. Selgeks ei lähe, kõik võib otsa lõppeda. Tülpimus jääb, ent alles. 12. kuu 28. päeval Ja loen täna aastaid ja, kuid mis möödas? Nad vist muutuvat suurt näiteks hangedeks. Aga kuhu see lumi siis kaob? Kuigi selle lühikese valiku esimene viimane luuletus lõppevad umbes niimoodi on nende vahel selge vahe. Alguses on jää sulamine olematusse midagi erutavat. Isegi häirivat miski inimese lähedal hajub jäägitult teispoolsesse ega jäta kõrvalseisjale vähimatki võimalust enda üle määrata. Samuti nagu ta ei suuda kontrollida omaenese hinge pugevat rahutust. Viimase luuletuse toon on teistsugune, kuigi ka tema lõpeb retoorilise küsimusega. On lumi kadunud, on vastus meile teada. Lumi ehk rahu on kogunenud luuletaja hinge. Jussitada luule juures on eelkõige märkimisväärsed kaks asja. Esiteks ilmne tendents rahulikku ja keskenduma luule Pole, mis ei vajanud aluseks mingit eredat välist sündmust. Ja teiseks püüd laiendada kanoonilise luulekeele piire, soov luua ühekordseid kujundeid, mis teises kontekstis teiste sümbolitega seoses tähendaksid teisi asju. Neid põhimõtteid arendas edasi niinimetatud neutraalne luule koolkond ehk Karin Enn mis alates 11. sajandi lõpust vastandas ennast üpris teravalt Coqinvakashu keelekasutust ainuõigeks pidavale Rocudcio ehk kuuenda põiktänava koolkonnale. Sealse koolkonna tuntumad esindajad olid mina mattunud tossijory, tema poeg, õpetaja John ja selle õpilane, tuntud esseist, Kamonatsiooni. Oma raamatus Nimeta märkmed võtab Džomi oma õpetaja esteetika kokku järgmiselt. Ainult siis, kui iga üksiksõna ühendab mitut tähendust. Kui sügava südame sisu ammendatakse teda lõplikult väljendamata. Kui nähtamatu maailm tõuseb mõttepinnale, kui isegi ebameeldiv on pandud väljendama ilusat kui lihtsameelse moega, viiakse habras mõte viimase piirini ainult siis, kui sisu tuuakse kuuldavale nii, et sõnu lihtsalt jätku. Kogu südame haaramiseks koguneb 31 silbi siis see jõud mis võib liigutada taevast ja maad ning rahustada nii kurjade kui heade vaimude meeli. Puhta teadvuse keskendumisjõust kirjutab Chomeni. Kui kirjutada asjadest, mida teadvus ei ole täielikult enesesse võtta, suutnud Pole sugugi vaja hakata mõistusega arutlema, kuidas seda või teist asja peaks välja ütlema. Kui ütlejaks on inimene, kes on sisenenud õigesse seisundisse muutub peamiseks ülevoolav tunne mida ei saagi sõnadega väljendada ning vormis tekib kujundi jõud, mida pole silmaga näha. Kui sisu jõuab sügavale südamesse. Ning sõnastusoskus on võimalikult peen Pole, muud tarviski. Näiteks hämaral, sügisõhtul, kui taeva värvid pole millegi poolest iseäralikud ja mingeid hääli pole kuulda. Kuskil pole märgata mingit mõeldavad põhjust. Võivad samamoodi järsku pisarad silma tulla. Tundetu inimene ei leiaks selles midagi märkimisväärset, sest tema oskab imetleda ainult lilli või punaseid vahtralehti mida võib silmaga näha. 12. sajandi keskpaigas luule üldsuse tähelepanu keskpunkti tõusnud niidio ehk teise põiktänava kohal. Kond läks veelgi kaugemale. Tegelikult tõstatasid selle koolkonna juhid Fuczyvaaranoshnsei sündinud 1114 surnud 1204 poeg Fuczyvaaranoteika sündinud 1962 surnud 1241. Esimestena tõsiselt küsimuse stiilidest. Enne neid oli tanka luulet peetud nii-öelda oluliseks, nemad aga tegid vahet mitmetel isesugustel stiiridel, mis ei erinenud üksteisest ainult sõnavara ja teemade, vaid ka keskendumise juures kasutatavate psühhotehniliste võtete poolest. Stiilid ei olnud tähtsuselt võrdsed. See seadis esikohale paraja sügavuse ehk juugendstiili, milles luuletaja väljendas oma meeleolusid vihjeliste kujundite abil, jättes oma tunnete tõelise allika taha. Teica otsis teid võimalikult intensiivsemalt tunnete väljendamiseks, mis tarvis olid sobivad hurmava ilu ehk joonstiil ning eriti jõugen When stiilis sünteesist tekkinud südamed kohaloleku ehk uus siin stiil. Peale nende on ta kirjutanud ka mitmetes teistes näiteks munkade poolt eelistatud rooste nukruse ehk sabi stiilis. Juugendstiilis on see ületamatu joon. Stiili tuntumate esindajate hulka kuulub näiteks printsess Sikishi, kes oli see õpilane, ta ikka hea sõber. Kõigepealt kevade värvi toob mulle uue jume. See on algus. See on siin. Õhtu tulekul põlluveere sügistuul läbi mu keha. Seal, kus laulavad põldpüüd sügava rohukülas. Mõtteid valutab, süda, putuka sumi. Kumbki ei jaksa kaua. Lugedes, mida inimesed on kirjutanud mandariinipuust? Kes veel kunagi õitsvat mandariini meelde tuletab, kui ka minust Lõpuks saab see, kes on juba olnud Vete kirjutan suve järelejäänud päevade hulga. Veel on aega. Printsess Shigissi. Ööbik pole veel laulnud aga kaljule tasa tilkuva jääpurika hääles auk, kevadet juba kuulda. Peale lillede miski mu südamele rõõmu ei kingi. Julma punstamist nõnda julmas rahus vaatan pealt. Lühikesel ööl aknal bambusvõrseid rabistas tuul. Ja minusse hõigatussegi puges salajas sügis. Õhtune udu, suits, alatise, Läheb südames silma. Mina üksi olen see, kelle sügis on süga. Sügisesel ööl heledas taevas kuu ja korraga pilved. Pimedusse jääb üksi märjaks nutetud nägu. Kevad ja sügis. Peale värvida veel üksteistmoodi tunne. Jaanimardika helgist külvikuu vihma õhtul. Nüüd on see lõpuks siis käes. Sügise jume inimsüda peab võtma esimesena omaks. Sügaval merel triivivad kalapaadi peibutustule moodi eemalt ka teda nägin. Sunsi vaaranodeika isiksus on üks tähelepanu väärsemaid kogu jaapani kirjandusloos peale selle, et arendas täiuseni tanka luulega toonilise süsteemi ja sinna juurde kuuluva teooria tegelastega klassikalise kirjanduse uurimise teksti kriitikaga ning tänini peetakse tema käega ümber kirjutatud käsikirju heiani ajajärgu proosa väljaandmisel kõige täpsemaks allikaks. Tema ulatuslik päevik annab väga hea ette Kütuse heienica makraajastu vahetuse kultuurielust. Hiljem läks ta ikka käsikirjade pärand jagamisele, mis põhjustas Nietzsche koolkonna jagunemise kolmeks eraldi haruks. Suitšiwara nad täika. Kevadise öö nende voolav sild on äkki murdunud mäetipul avanemaks koidu pilviseks taevaks. Ploomipuuõite lõhna. Õrnalt õhkama hõlma peal hiilib räästalt valvava kuu tõrges kahvatu vari. Õhtuhämaras, millisest pilvest jäise järelvine? Ainult tuul, mis ahistab mandariinipuuokstes Pilk ei rännates leia koltunud lehti ega õisi vaid kõrk ja on lahe kaldal. Hämaral sügisõhtul. Kangena valgel hõlmal on lahkumise kaste, pisaraid. Ja minust läbi puhub armastuse sügistuul. Ränduri hõlma taas ja taas ajab sassi sügistuulega õhtupäikesel roostes rippsild mägisel rajal. Ajaloos Johnsoni tütrena tuntuks saanud luuleta ei anna, oli sünseile tegelikult tütretütar, kelle ta adopteeris oma perekonda ja võttis oma õpilaseks. Luules esindab see on see tütar põhiliselt joon stiili kuid erinevalt printsess sygisest pöörab tema peatähelepanu väljenduse peenusele, mitte tundevarjundite nüansseerimisele. Tema joon on mõjustatud ka juugendstiilist ja seetõttu väga assotsiatiivne. Tema luuletustes on peaaegu igal sammul märgata vihjeid allusioone saate, mis muudavad ta loomingu kohati raskestimõistetavaks, küll aga ruumiliseksi mõjuvaks. Chen sei tütar. Isegi see, kes tunneb, saab tormis petta. Neid ploomiõisi, nende värvi ja lõhnab tuule pilduda, jättes. Ainsaks meenutuseks jäi selle ühe öö lõpust. Kuupaiste koidutaevas. Nüüd on see möödas. Isegi taevas on kurb. Minu südame tüdinud kevadest. Tull 100. ainitist vihma. Kastestki alles puutumata puude alt. Sünnikodu on küllap otsima tulnud esimene sügistuul. Sügis on möödas. Närtsinud aasal rohud sidunud jää veel ainsana meelde tuletab kastepiisku. Lillede värvid. Sügis kulutas ära. Pakase okstel läinud anaga õide lumevalge krüsanteem. Süda vist leidis esimese vihma seest oma sügise. Juba leid kolletama kallimas sõnalehed. Kogu põlgusest hoolimata südame katkenud rada siiski juhib mind üle unevoolavas silla. Kahjuks jäävad meil siin praegu käsitlemata nii mõnedki tolle ajastu väljapaistvad luuletajad näiteks mungad said ju ja tšakurenud Rocudio koolkonna huvitavaim esindaja paranaar, iie ja paljud teised. Kui nüüd veel lõpuks püüda sõnastada, mida tanka luule arengutendentsidest tasuks meelde jätta ning ka teiste luuletraditsioonidega tegelemisel aeg-ajalt meenutada siis seda väärivad arvatavasti peamiselt kaks asjaolu. Esiteks, et lühike luulevorm ja minu arvates igasugune luuleüleüldse saavutab mõjuva tulemuse ainult siis, kui pööratakse võimalikult palju tähelepanu keelekasutusele, kui kõigi võimalike vahenditega laiendatakse sõlm, kujundite tähendusvälju, sest see suurendab ka ülejäänud sõnastuse mõttelist kaalu. Ja teiseks, isegi kui me jätame kõrvale jaapani rätikute keskendumisõpetuse üksikasjad, jääb neid ühendab põhimõte ikkagi jõusse. Nimelt luuletaja seisund kirjutamise ajal mõjutab väga otseselt tema luuletusi. See omakorda tähendab, et luulet pole võimalik kirjutada ainult mõistusele ja värsistamis oskusele tuginedes. Luule aluseks on tundlikus. Te kuulsite luulesaadet jaapani klassikalisest luulest. Luulet lugesid näitlejad Tene Ruubel ja Harri Kõrvits. Teksti kommentaarid olid Rein Raualt. Saate helirežissöör Külliki Valdma helisalvestis aastast 1986.