Hea luulesõber täna õhtul on võimalus kuulata ellu puudist esituses luuletusi Librometi kogust. Iibelbuu helisalvestis pärineb aastast 1981. Olen veel noor ja väga kõhn. Liin seisab varemeis. Pihladon kuus. Mõru maitse liigutab suus. Katus on sadakil, tuba pime. Ometi sünnib üks kaunisime. Maha jäid peenralt, leian paar kurki loksi põõsa don tuppa purki. Õuest tulles jääb kõlinal jalgu mitu säravat kasehangu. Tuli on punane löömad, end käredaks. Loksi teevad. Meeled ärevaks. Õhtud on pikemad, hallad on juba kõvad, mis tahab puumajas tuba. Nii vaikselt, nii lavatukidesse. Siis keelähedakse Ahige. Mul on üks laul mida kiitjaid ja ja teised seda teadma ei pea. Laul kõle on kõleda viis, kuni süda on lõhkel. Ta tuleb siis. See on minu laul, milles keegi ei tea. Ja teised seda teadma ei pea. Kuna ta ei ole mul, et pöörata kuninga meelt. Sõnajala jahumu, leib, soo, viha, mu vesi. Pikad õled ootavad juba. Aga mina ikka veel käin läbi ristisema, nõgeserakud jalgadel. Ringi ära põuetanud viljad. Puuseentest hüvitud mets, surnud suu silmad. Harjaga uss. Aga kulda minul ei ole et pöörata kuningameelt. Ja sestap ka vaguni pimedas. Selle jalgtee leian. Nussin viib kuumalt vihatud värava juurde. Seal taga murruusalemp paistabki. Oled sa hull, et soolaväljade lihcatsemiiramise aedu liivanud kurguga jood miraažide kaevust. Et külmal lume lagedal lõikad, hõõguva tulpe? Jah? Ära too mulle roose suurte valudega. Lehitmise päeval nuttude aastal valede sajandil. 100. lund, 100. lund, 100. hästi laia lund. Oma soojassengis nägin väga külma und. Maailmas ringi ümber seisis pime. Oleks tähtki vilkunud, teed ei paistnud ühtki märki. Ainult valges lume süles lamas mitu 1000 meest. Munesid tule, söed, Soerdi silmad tilkusid. Põivitasin lume peale. See oli. Noore mehe härmas pale. Kange käsi, klaasist juus, valgel jäigal lumelinal, mas mitu 1000 meest. Minu pojad, mees. Lähenesid suverti, silmad selles pimedas maailmas. Nutsin nägu, labakindas, säras lund, 100. lund, 100. hästi laia lund. Mina oma soojas sängis Et oleks nagu lapsepõlves kruus, piima, leiba, mett ja yhe leida võlulillevõime vett, mis lahendakse, seoks ühte kõik lahku viidud teed ning ärataks või kleebiks kokku ka murtud südamed. Ma nõustuks saama kivikujuks, kui ainult teaks uskumise imenesi kõiki jälle ja. Ma ootasin ja veelgi ootan ja minek ikkagi. Et nii jooksmist. Jäätsindid roosad hullutav öösärgi õrnus, jäätsindid, lillad, julgus keelatud tihata. Kummutil tulbipokaal. Piibelehtede kahvatus. Isamaa silmadeks, sinililled on keltsasema hüüatus. Ja sina kuller, kukk, kullerkupp oled mu äratuskell nagu varsakapjade kollapäisus, ärgade Mauretus, värvide kokku kärin kõrvade naer. Nagu mõttekujutluse jaoks. Sõnakssaamine. Oh vaadake mind ometi. Mõlanukkides tungib välja kaks tiiba. Oh imeväge. Mu jalad on maast lahti. Sunneli jäävalt ei kehti. Juba näen, mis tast saab. Väravas lehti kukutab, haab. On mändide punased oksad, kui kaela kargavad maad. Ma seisan siin, kuni päike musta kartuli vakku kaob. See kõik on nii olnud ja tuttav. Igavesti jääb, sedasi oli. Õunad naeravad, lõhkenud pirnid ülepeakaela, kukuvad puist. Muist tõrgub teel, hoiab kinni oksast. Veel tahab veidike olla päikese all. Kollane kahvanägu vahib pilvede pärast. Aed on naljatäi kurba küpsust sügise tõtt. Viimased luulelilled varsti. Külm võtab ära. Nüüd elan kuningalossis ma. Aga see pole, see, pole see. Põldukse ja sinise aknaga. Kuid see pole, see. Pole see. Ja muud ma ei tee. Ei teema muud. Otsin kaunite sõnade puud. Kuid see pole see. Pole see. Ümber sätendab hõbe ja kuld. Kuid see pole, see pole see. Ma õhutan kustunud lampides tuld. Kuid see pole, see. Pole see. Mina leiangi üles, mis hea? Siis see pole, see pole see. Ja kui ma saan kätte Olovernese pea siis on kindel, et see pole see. Kas võiksin ma teha veel midagi muud kui rüüstata viljatud sõnade puud. Kuid see pole, see. Pole see. Mastipuuks minu yyden puu ei kasva. Hea oleks niigi kui lumme tuisanud päeval lend leiab iigelbummaria. Te kuulsite luuletusi, lilli Prometi kogust iibel puu. Neid esitas Lubudist. Saate helirežissöör oli Mart puust muusikaline kujundaja Uno Antoni helisalvestis aastast 1981.