Tere läheneb emakeelepäev, 14. märts kui vikerraadios on taas E-etteütlus ja, ja tänase saate alapealkirjaks võib panna etteütluse konsultatsioon. Ja saates on meil külas kaks inimest sellest meeskonnast, kes etteütluse teksti on koostanud ja seda etteütlust korraldavad Tartu Ülikooli professor Martin Ehala, tere päevast. Tere ja Tallinna lilleküla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Edward, kes tere päevast. Tere päevast. Minu nimi on Piret Kriivan ja võib-olla kõigepealt alustame sellest, et miks me seda etteütlust ikkagi korraldame, kui kõik asjad on eesti keeles vabaks antud. Nii et tihtipeale inimesed arvavad, et jaa, väidavadki mõned inimesed orjatult, et eesti keele grammatika põhireegel tänapäeval on see, et reeglid, et ei ole. Kas sa ütlesid ikkagi, veab korraldama? Ma arvan, et sellel on lihtsalt säärane hea ühtehoidmise tunde eesmärk ja see eesmärk, et inimene võiks vahest mõelda selle peale, kuidas ta kirjutab ja ja kui palju ta eesti keele reegleid tunneb, et minu meelest on seda vaja. Ja e-etteütlus on suurepärane võimalus aktiviseerida Eesti ühiskonnas kõiki neid tooli või neid osi või neid inimesi, kes parajasti raadio ees on. Sest tavaliselt inimesed, enamasti töötavad arvutid, aga nad saavad oma raali ekraanile põnevat teksti kuulates oma raali ekraanile, siis kirjutada teksti nii hästi või halvasti, kui nad seda oskavad. Nad saavad ennast proovile panna. Sest tegelikult on see enesekontrolli küsimus ju kõige olulisem, et mäng ei ole mõisa peale, mäng on iseenda teadmiste peale ja see on kõige tähtsam. Aga kuidas nende reeglitega siis nüüd on, kas keeleinimesed on ka kokku arvutanud, kui palju reegleid on vabaks antud? Ei usu, et seda kokku arvutatud on ja ma ei usu, et neid ka nii hirmus palju vabaks antud on, võib-olla see mulje jääb ja võib-olla see mulje jääb sageli seetõttu ka, et et mõnikord lihtsalt järgita reegleid. Nii et et ma arvan, et tõesti, et eesti kirjakeele norm on tegelikult suhteliselt hästi fikseeritud. Ja võib-olla tegelik keelekasutus on see, mis jätab meile mulje, et, et kole palju on võimalik. Jah, et palju veetakse hobusega, see on ju meile teada, et neid reegleid nüüd nii palju ka ei ole, on mõned sellised näiteks et internet võiks kirjutada ka väikese algustähega, et väikese algustähega kirjutamine ei ole vale. Aga samas neid vormid, mida inimesed kasutavad, need võivad täiesti vabalt erineda kirjakeele normialusest või nendesse sest mis asi see on, aga see ei tähenda, et see kohe vabaks on antud, kui ma kasutan kõiki vorme. Et seda ei pea kartma nüüd, et reeglid ainult muutuvad ja et keeleinimesed muud ei tee, kui lasevad kõik vabaks, et see nüüd küll on natukene selline müüdi müüdiloome diskursus. Ja muidugi osa kohtades ju tegelikult ka nii ja naa, jaan võinud kogu aeg, nii ja naa ja lihtsalt küsimus on selles, et, et kui palju inimesed teadvustavad seda kahte moodi võimalust ja siin ongi see, et kui hakatakse rohkem teadvustama, siis tekib ka mulje, et ta on palju vabaks lastud, et tegelikult need, need võimalused on võib-olla kehtinud juba aastakümneid. Kui mõni reegel on vabaks lastud, siis kas see uus on siis ainuvõimalik või need, kui mõni inimene on varem kooli lõpetanud mõne varasema reegli ära õppinud? Kas see reegel kehtib siis edasi? Mõlemad reeglid kehtivad, et keelekorralduse üks tähtsamaid põhimõtteid on, et kui uus reegel tehakse või kui reegel muudetakse või antakse vabaks siis sellisel juhul vana ei keelata kunagi ära, sest see tekitaks revolutsiooni päris kindlasti. Aga koolis küll, et kui ma parandan töid näiteks ja pannakse ajalehe nimed, pannakse jutumärkidesse, sest kunagi pandi ja võib-olla algklassides on meil neid õpilasi, kellele on õpetatud niimoodi, et juttu, et ajalehe nimed on jutumärkides, siis loomulikult ma loen selle veaks alles siis, kui ma olen raudkindel, et ma olen selle nende enne selgeks õpetanud, et ajalehe nimed jutumärkides ei ole eesti keeles ja vanemad on kodus võib-olla õpetanud vana reegli järgi õppinud ja me, me ei saa välistada seda, et mõned noored loevad ka neid tekste, mis on vanemad, kus on kirjareeglid veidike teistsugused ja see, mida ta loeb, see jääb talle silma, see jääb talle meelde. Ja siis seal võib ka tekkida arvamuskeele reegli koha peal. Ilmsesti õpetaja, kes te olete tähele pannud, et koolis on või õpilased teevad, võib öelda tüüpvigu. Missugused on kõige-kõige levinumad vead? Iga sügis algab minu jaoks sellise meeldiva üllatusega või tegelikult see pole meeldiv, aga natuke naljakas. Naljakas on see, et massiline tendents on lausete alustamine väikese algustähega. Ma ei tea, millisest olukorrast millistesse situatsioonidesse tuleb, kas see tähendab seda näoraamatutes ei panda suuri tähti, kas igasugustes suhtlusvahendites suurt tähte ei kasutata. Et see lause alguse suur täht on tegelikult selline kummaline asi, et ma pean alati meelde tuletama, et eesti keeles algab lause suure tähega ja et lause lõpeb punktiga või mõne muu lõpumärgiga. Et see lause lõpupunkt on sage ära jääma. Ja sinna pannakse enamasti koma, sellisel juhul need, need laused lähevad nagu pikkadeks lorudeks ja see on üsna selge internetikeele tunnusmärk, sest suurtähe tegemine käsitsi ei ole keeruline pastakaga kirjutades aga klaviatuuril tegemiseks tuleb ekstra klahve alla vajutada ja tõesti internetikeeles, eriti kui on, nagu need onlain-suhtluskohad, MSNi teed seal suure pähe panemine on tõesti tülikas ja nad ei pane ja kuna see on selline mitteametlik keskkond nagu nagu vaba suhtlus, siis jumal temaga ärgu pangu ja punkti nad ka ei pane, lihtsalt pahed kova jätkavad ja seetõttu ongi üks nagu nägu kõne, nagu kõne, kus, kus tegelikult lausa algus ja lõpp on ainult võib-olla väikse pausiga eraldatud, aga kogu aeg liigub ja sellest ilmselt kuna suvi otsa väga palju, väga palju seal olnud, siis nad sügiseks enam ei mäleta. Tegelikult tuleb tunnistada, et, et üks, üks niisugune lohakus või laiskus tuleb veel sisse, isegi eesnimed kipuvad jääma väikseks. Jah, seda on ka märgata, et kirjutatakse ka oma nime väikese algustähega. Et nimed üldse, aga samas mul on jälle tunne, et arvuti arvuti pakub meile rõõmu, et kuude nimetused kipuvad suure tähega minema. Et see on jällegi arvatavasti inglise keele ja, ja sealse kultuuriruumi mõju eesti keelele. Ja võib-olla on seal taga ka see, et kui me arvutitekstis tööd teeme, kirjutame arvuti teksti, siis mõned programmid automaatselt pärast punkti panevat suure tähe ja kui õpilane nii nutikas, et ta teab juba, et on olemas järgarv ja 14. märtsi järel 14 järel on punkt, siis automaatselt, kui arvutis lööb märtsi suure tähega, siis ta arvab, et nii Paki märts eesti keeles suure tähega olema, sest ka võõrkeeltes nii on. Jah, sellised nüansid tulevad ka mängu. Et ongi huvitav, kuidas väga paljud erinevad tegurid nagu suruvad ühes suunas, eks ole, inglise keeles On on kuud suure suure algustähega, seesama automaatkorrektor korrastab peale punkti järgmise sõna suure tähega ja nii ongi, jätkus kuupäeva kirjutada, siis kuu tuleb suure tähega lausa automaatselt ja see ei tundu vale enam. Mingist hetkest. Aga õpilased kirjutavad teile etteütlusi ikka käsitsi või, või kasutajatega võimalust annate võimaluse kirjutada arvutis. Et ütlesin, ma teen sagedasti ja ikkagi käsitsi, et arvuti etteütlust ei ole teinud nüüd emakeelepäeval, seda küll, aga üldiselt ikka käsitsi, sellepärast et et kui me mõtleme käekirja peale ja mõtleme arvutiklaviatuuri peale siis, kui me kõik kujutame praegu oma käsi ette, hakkame 10-ga, aga klahve toksima siis, kui palju me oma organismist kasutame praegu oma füüsist kasutama ka, kui me hakkame käsitsi kirjutama, siis liiguvad, liigub käsi, ranne, käsi kuni küünarnukini ja inimene areneb palju rohkem, liigutades palju rohkem ennast kui ainult kümmet kümmet näppu. Klahvistikul. Nii veel, missugused on siis niisugused konkreetsed vead mille eest hoiatada ka vikerraadio kuulajaid. Huvitavad nähtused, mis veel õpilased teevad, et ma teen õpilaste koha pealt rääkida, siis kogu aeg kipub kokku minema. Võib-olla on kippumas sidekriipsu ära kaotama, vaba aeg kipub olema koos. Et kasvõi kipub olema koos, et sellised sõnad, mis oma olemuselt kirjutatakse, lahku on suunanud, et nad kipuvad ennast ühendama, kuigi selleks ei ole teps mitte miskit alust. Aga ju siis ongi see, võib-olla on see tendents, et võib-olla 20 aasta pärast siis mõned sõnad, mis on lahus olnud, on moodustanud uusi liituvaid kinnisväljendeid. Kas võib nii öelda? Jah, ma arvan, et, et see inimeste soov midagi kokku kirjutada tuleneb sellest, et kõnes hääldatakse seda ilma kahe eri Ütlen ma ei tea. Ma ei tea. Ja siis seesama nii-öelda kõneline kõneleja tendents. See tahab tulla ka kirja ja tõenäoliselt ja võimalik ka on, et mõne aja pärast mõningad säärased sõnad tõesti, mis kujunevad kinnisväljenditeks püsiühendite, eks, et need lihtsalt lubatakse kokku kirjutada, sest pole ju mõtet võidelda lõpuks enam. Minul tuleb meelde praegu võib-olla ka seoses. Ma arvan, et ma mäletan seda oma esimese grammatika veana, ma kirjutasin või sidekriips polla. Ilmselt ei olnud üldse läbi mõelnud, mis see tähendab, see sõna. Aga see on ka väga eesti keele struktuuripärane, eks ole, Me poolitada teda niimoodi ja küllap sääraseid vigu on veelgi, kus häälduspäraselt j pannakse vahele või, või mingisuguseid tegemata on kaheteega, kuna seal kõlab geminaatide hääldatakse kolmandas vältes, nii et neid vigu, kus inimesed oma keeletunde järgi kirjutavad ja nende keeletunne erineb normist, sellised on ka üksjagu ikka. Poolitamis ülesannete eelmisest ei ole etteütluses spetsiaalselt sisse kirjutanud, aga poolitamist võib kirjutajal ise endal vaja minna. Poolitamise reeglid on ikka endised. Poolitamise reeglid on ikka samad, aga vist tendents sinnapoole, et arvutis kasutatakse tekstiprogrammides rööbjoondust ja poolitamist väga, väga vähe. Et kui ilukirjandusteoseid lugeda, siis seal on nagu näha tegelikult kas vahepeal toimetaja on üle käinud raamatust või ei ole käinud, sest seal see ruum on vist veidikene kompaktsem ja vajalikum ja siis reavahe peab olema tihe või sõnavahe või tähe vahe peab olema tihedam ja seetõttu on ka poolitamine vajalik. Ja siis seal on neid vigu näha küll, et kuidas, nagu automaatselt on lükatud, aga toimetaja pilkum puudu jäänud aga koolis üldiselt ka õpilased vähe kasutavad sellist poolitamis asja, et kas kirjutatakse üle rea, et see või, või jäetakse natuke rohkem õhku rea lõppu aga poolitamist üldiselt vähem. Keeruline? Arvatavasti see on lihtsalt see, et ei mõelda selle peale, et peaks, nüüd poolitame hakkama, et mõeldakse sõna kui tervikut, mitte osiseid. Ma ei usu, et poolitamis reeglid väga keerulised on iseenesest pigem jäetakse poolitavata kirjutamismugavuse või mingil muul põhjusel, kui ei ole vaja rea rida täis kirjutada, alustad lihtsalt järgmiselt realt järgmise sõnaga, selle asemel et nagu ajada teda pooleks Aga näiteks rosinat šnitsel, kust poolitada Rosi rosina rosina stritzer. Liitsõna piiri peab keemilist teiselt, eks ole, sina piiril on kõige lihtsam poolitada, aga hiljem võib-olla kui. Et seal, eks ole, poolitada veel ja furroo sina seda ma alustaks uuelt realt. Roo jääks nähtavale sellega siis ma alustaks sealt, nii et rosina, seal on koht ja stritsel või rosina strit. Ja siis seal. Ma arvan, et need on need kaks loomulikku kohta, kus tasuks teha roomajataks nagu poolitamat subtroopika seal supi kõrvale. Et liit mitte mitte subtroopika ei ole alati ikka liitsõna piir on see koht, kus tuleb poolitada, mitte järgida see pimedalt, seda reeglite, et ainult üks konsonant läheb. Me võime ju seda jälgida, aga siis super roloogiad Aafrika on veider veider rentima seda võõrnimed. Võõrnimede huvitav nähe on see, et see ülakomaga väänamine õpilaste puhul kipub kaduma, sest palju on selliseid arvutiprogramme, mida peaks Läänemaa võõrnime reegli järgi ülakomaga näiteks Youtube. Et vaatasin videosid Youtube vabandust, videoid, Youtube'ist siis siis peaks olema ülakomaga, aga kirjutatakse, vaatasin youtubest, eks, et need ülakoma ülakoma ja häälduse nüansid. Paistab küll olema vähemalt mitteametlikus kirjas inimesed panevad, kui sõna lõppeb inglise keeles sellesama maaliga nägu veega, mida ei loeta tegelikult Youtube siis pannakse sinna eele väga loomulikult, kes või midagi muud sinna käändelõpp otsa aga loetakse, mitte ju mõnikord võib-olla vahetatakse juhu tubest ka, aga loetakse YouTube'ist nagu inimene saab aru, et et milline tema ka seal on moodi, aga kuna selle EE-le sobib käändelõpp väga hästi otsa ja ma isegi ka ei muretseks, kui inimesed oma igapäevases e-kirjavahetuses siukest asja teevad. Aga norm muidugi on teistsugune Skype. Samale ülakomaga peaks olema Skype pest või skypes või läheme skypes, eks ole, Skype'i või Skype? Ja Eesti Laanemäe Skype'i, tule Skype'is kirjutades külanud ülakoma ja ei ja nii peaks olema, aga Skypima kirjutatakse tasuks juba siis on juba seal tuletatud seal ennast ära selles kirjeldusespäraselt väikse tähega. Tuletis, aga norm on siis igastahes et võõrnimede käänamisel kui nime hääldus on lõpus teistsugune kui kirjapilt ja siis pannakse ülevama just. Kui seal lõpus on selline vokaal, mida ei hääleta, või selline konsonant, mida jääldate sellisel puhul tekib vajadus. Aga asi on ka tsitaatsõnade puhul tsitaatsõna kirjutatakse tekstis kursiivis ja käänataks alati ülakomaga tsitaatsõna, siis meenutame, on see sõna, mis on võõrkeelest üksüheselt üle võetud. Bowling bowlingu on eesti keelele väga hea, oma sõna pooling juba olemas. Nii et võib-olla bowling oleks see, mille asemel võiks kasutada juba omasena pooling. Nõrga B-ga ja kahe hooga nõrga B-ga kahe hooga. Aga samamoodi võib ka varsti Skype'is öelda, lihtsalt. Või või ma arvan küll, et kui teda kasutada üldnimena nii nagu internet, eks ole, internet kui üldine asi, mitte mingisugune konkreetne võrk, mille omaniini kui võtta Skype'i, kui internetitelefoni, siis palun väga väikse tähega Skype'is, nii kui kuuled nii kirjutadki ja ongi kogu lugu. Võõrnimede puhul veel, ma arvan, et peaksime eraldi rääkima vene nimedest sest neid tuleb meil ikkagi tihti. Aga on üks nimi, mille puhul väga paljud vangutavad pead, et miks see nimi nüüd järsku niimoodi kirjutatakse. Ja see on praegu veel presidendi nimi, Medvedjev. Et kuidas. Need erinevad transkriptsiooni võimalused, üks on see vene, prantsuse oma ja teine on see vene, inglise, oma, eks ja Eesti vist on selles prantsuse suuna peal, nagu ma. Ja lisaks on veel eesti traditsiooniline kirjutamine, mis ei lähtu sellest ametlikust Traslitereerimises reeglitest, kus üks-ühele, millisele kirillitsas tähele, milline nägu ladina tähtpäev vastu olema, see on nii nagu passides nagu nimesid kirjutatakse, võib-olla siis väga ametlikus tekstis tulekski seda järgida. Aga selge, et me oleme traditsiooniliselt vene nimesid kirjutanud. Eesti oma sellise kodukootud kirjutamisviisi järgi tegi ja ma arvan, et kui ei ole just väga tip tähtis tekst, siis võib samamoodi jätkata. Aga keelenõuande või Eesti keele Instituudi kodulehel on olemas kohese tabeleid, mida ja kuidas vaadata, et, et need erinevad transkriptsioonis, et kuidas ja mis, et kuidas oleks hea ja õige, et mul on see silmade ees, aga ma ei oska öelda seda linki täpselt, kus see on. Aga et jah, et seal on, seal Jeltsini, jääb ikka Jeltsiniks, Jotiga jääks vist küll ja ma ei kujutaks ennast harjumuspäraselt mitte CK ja nii edasi, eks. Et tuleb meelde tuletada see, kuidas eestipäraselt kirjutad ja üks on, see traditsioonis on asi kinni nii nagu kohanimede puhulgi, et võõrastav oleks meile öelda being Ching või, või, või Helsinki Kaaga siis käänata ja neid geograafilisi punkte on veel, mis eestlaste jaoks on omamoodi kinnistunud, et ei peaks siis seda originaalipärasust nüüd nii väga jälgima. Martin Ehala, te olete uurinud tudengite keeleoskus ja te tulite väga pessimistlikele järeldusele. Ja see oli mõõdukalt pessimistlik, kul järeldusele osa ei oska ja me uurisime põhiliselt funktsionaalset keele oskust, ehk siis kuidas nad suudavad tekstidest arusaadav tekst moodustada. Peab ütlema, et nende õigekirjaoskuse ehk siis kuhu nad komad banaadi, kuidas nad tähed kirjutavad, suured väikesed algustähed selles osas nad olid tublimad kui selles osas, kuidas nad teksti suutsid luua ja tekstist aru saada. Nii et ma ei ütleks, et emakeeleõpetajad väga hullu tööd teeks õigekirja õpetamine seal vastupidi, see osa on, on, on suhteliselt heal järjel võrreldes selle teise poolega. Aga mis eriala tudengite uurisid? Seal oli kõiksugu eri erialasid ikka filoloogiaõiguste teadlasi ja reaalteadlasi ja tõesti, kuna igast erialast oli suhteliselt vähe üliõpilane, siis ma ei saa teha mingeid statistiliselt kaugeleulatuvaid järeldusi. Aga funktsionaalses keeleoskuses olid ikkagi õigusteaduse üliõpilased väga tublid, mis on ka loomulik, sest seadused tööseadustega on üks teksti tõlgendamine ja, ja suur asi. Ja siis muidugi filoloogid olid tublid. Aga reaalteadlastel oli jah, nagu rohkem raskusi. Aga pisut kehvem, mitte mitte. Mingisugust sellist, et tõesti need vahed olid niivõrd väikesed, et ma ei saaks öelda, et statistiliselt oleks kuidagi väga põhjapanevaid kindel järeldus, mis ma siin praegu ütlesin, väiksed tendentsid siia-sinna, väike kõikumine erialade vahel. Niisugust olukorda teile ei hakanud silma, et, et kirjaoskus on nii palju ebapiisav, et tudeng ei suuda oma mõtet õigesti väljendada. No vot tõesti, selliseid oli üks ligi veerandi jagu esmakursuslastest on säärased, kelle puhul tõesti jätab soovida see võime oma mõtteid selgelt kirja panna, samuti tekstist või suulisest loenguste mõtteid kätte leida. Nii et jah, on. Nii, aga tuleme nüüd konkreetsete keeleprobleemide juurde, mis etteütluses vaja, läheks, võib-olla veel näiteks meelde tuletada kokku- ja lahkukirjutamine. Kas siin on midagi sellist, mis on, mis on muutunud? Oluliselt? Ei tule, et peaks midagi muutunud olema kokku-lahku kirjutamise puhul üks võib-olla asi, mida ma märganud olen, kus inimesed kardavad väga eksida on siis, kui kolm ühesugust või neli ühesugust häälikut satub kõrvuti. Et arvatakse, et vale on kirjutada kokku näiteks kui meil on lõpp-peatus, et ma ei tohi, et ma pean sinna kindlasti sidekriipsu panema või pikk-kõrv, et seal peaks sidelements vahel olema, aga tegelikult ei pea seal sidekriipsu vahel olema võib-olla, aga ei pea, eks, et see on võib-olla üks selline nüanss. Ja teine võib-olla muutumatute sõnade kokku- ja lahkukirjutus, et need muutumatute sõnadega igasugused sellised väiksed sõnad nagu siin oli juttu võib-olla ja muud, et see valdkond on ka, kus lihtsalt tasuks üle vaadata, et, et mismoodi seal asjad on. Et vaba aeg ei ole mitte aja liig, vaid missugune aeg, et või, et tööaeg ja need on erinevad asjad. Uneaeg. Kui kahtled, kas siis vastab tõele, et pigem kirjuta lahku. See ikka sõltub kontekstist ja et mis nagu kirja panna kui me kahtleme kõik lahku kirjutame, võib väga kummaline olukord. Tekkinud lausete puhul. Nii aga nimetasite, et tuleb järgi vaadata, tuletame meelde siis kuulajatele, mis on need põhilised kohad, kus järgi vaadata. Et võib-olla kõige uuemast asjast alustame. Selle asja nimi on sõnar. Jamps sõnari sõnar tasuks omale telefoni panna küll et sealt saab vaadata ja see juhib samm-sammult inimese tema õigekeelsusprobleemi lahenduse, nii, aga internetis on ka olemas. Keelenõu keele instituudi keelenõu lehekülg on väga rikas igasugu küsimustele vastuste pakkumisega. Et keelenõuandekodulehekülge, soovitan mina ka sellepärast, et seal on valdkonniti välja toodud need probleemid, mida keelenõuandest küsitakse. Keelenõu inimesed on neid järjepanu sisestanud ja nende kallal töötades või neid üle vaadata, ees tekib kohe selge pilt. Antikristus kirjutame suure tähega, väikse tähega, kas bordoopunane on suure või väikse tähega, kuidas kirjutame prantsuse vein, uus maailm, kõik need. Et selliseid kriidilised juhtumeid, juhtumeid, mis inimestele muret teevad, millega nad on sinna pöördunud, need on seal kõik ilusasti kirjas. Ja kõige parem viis sealt midagi leida otsinguga otsinguga, otsida välja selle selle valdkonna asjad ja, ja vaadata siis, aga muidugi täiesti vabalt võib sealt lugeda uusi poolest lihtsalt järjest-järjest-järjest. Koolis ma olen kordamise eest, kui on ortograafia kordamised, siis ma olengi lasknud selle kodulehega tööd teha, et vaadata Need reeglistiku üle, sest need on väga kenasti süstematiseeritud. Siis näiteks suur väike algustäht töötage läbi, vaadake läbi, mida te ei tea, millest te võite eksida ja siis olen isegi nii hull polnud, tal on teinekord etteütluste sõnad sealt niimoodi üks-üheselt võtnud ja sõnade kaupa lasknud kirjutada, et et siis näha, kas on ka midagi külge jäänud. Keelesaate kodulehele me paneme ka viited, kuidas jõuab keele Instituudi keelenõu leheküljele ja paneme ka ühe ühe väikese teksti, millega saab harjutada. Tõsi on, et siis, kui juba etteütluse kirjutamiseks läheb, siis vist ei, ei jõua küll, ei keeleinstituudi kodulehele minna ega ka telefonist sõnarit näppida. Ma arvan küll, et siin hakkab mängima kiirus selle. See hoog või pinge hakkab, pinge just ütles ka, et, et kuidas stressiolukorras, et ei tee tavaliselt ei eksi, aga stressiolukorras inimene hakkab ju ka. Öeldakse, et kõige kiirem lahendus on, on siis see, mis saab ju auhinna, siis tekib pingeolukord, adrenaliin möllab. Heidan. Kui sõnari juurde veel korraks tagasi tuleme, siis sõnaron kättesaadav inimestele, kellel telefonis on antenn. Essees. Jah, see peaks olema ka ikkagi suhteliselt selline nutitelefoni moodi telefon, mis töötab, kas androidi süsteemi kaua ja on siis Aifoun või Nokiaga, nii et nende kõigi kolme noh, kuidas nimetatakse rakenduste turul on see saadaval tasuta. Kas te olete tähele pannud ka tudengid kasutavad seda? Vaat tudengit need tudengid olen märganud seda kasutama tegelikult teisi kastma ei puutu lihtsalt inimestega niimoodi kokku, kus ma võiks näha, kuidas nad kasutavad. Nii et ma ei tea, aga noh, allalaaditud on seda päris päris rohkesti. Ja tagasiside on olnud positiivne, et ma arvan, et inimestel temast ikka vist mingi kasu on. Nii et igas tahes tasub enne etteütlust uurida, millega on tegu ja soovitan soojalt. Tartu Ülikooli professor Martin Ehala ja Tallinna lilleküla Gümnaasiumi õpetaja Edward, kes suur tänu etteütlus on siis kolmapäeval, 14. märtsil emakeelepäeval huvid ja saates ja keelesaate kodulehel on ka üleval tekst harjutamiseks, see on siis võimalus enda kontrollimiseks ja sealsamas saate anda ka hinnangu oma eesti keele oskusele. Kas see on suurepärane, hea, keskpärane, kehv või väga vilets. Ja siis saate võrrelda etteütluse tulemusega kolmapäeval. Head aega.