Tere, On jälle aeg kokkuvõtvaks nädalaks kultuuri saateks ja stuudios on seekord Martin viranud. Tänase saate tähtsamad teemad. Eile õhtul anti laureaatidele pidulikult kätte Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad. Meie hulgast on lahkunud teenekas kirjandusloolane ja tõlkija Oskar kuningas. Valmis on saanud järjekordne Eesti film. Meenutame teenekad, testi päritolud teadlast, kelle sünnist möödus hiljuti 100 aastat ja räägime meie koduuurimisest laiemalt seoses ühes 70. sünnipäevaga. Ja muidugi on meie saates ka kontserdi kommentaar. Kõigepealt aga intervjuu Piret Viires, aga kes esindab komisjoni, kes määras seekordsed Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemiad, vahendab Mari Taranda. Žürii esimees Piret Viires, kultuurisaate kuulaja tahab teada, kes seekord žüriis olid. Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia žürii oli sedapuhku viieliikmeline. Seal liikmed olid Hasso Krull, Reet krusten, Rein Saluri, Enn Soosaar ja mina, Piret Viires. On olnud lugeda ja kuulda, et proosaauhinda oli üpris raske määrata, sellepärast et aasta proosasaak ei olnud sugugi vilets. Ütleme, puhast ilukirjanduslikku proosat, Ta oli 45 kuni 50 nimetuse ümber ja mis on tõesti üllatav, oli see, et, et selle hulgas ei olnudki päris palju pahna, vaid viimases voorus või viimaseid žürii istungilt käis läbi kuus kuni 10 nime, mis olid tegelikult kõik päris arvestatavad konkurendid. Ja lõpuks jäigi, nii et heade raamatute rohkus tingis žürii otsuse anda kaks proosaauhinda üks romaani, teine novellikogu eest. Vastavalt siis, nagu teada, Ülo Matteusele ja Jüri Ellestile Jüri Ehlvest, kes on tegelikult ju suhteliselt noor mees, kolmekümnendates on nüüd sellel aastal saanud pärjatud ja premeeritud. Minul isiklikult on selle üle väga hea meel, sellepärast Jüri Ehlvest on tegelikult kirjanduses tegev omanovellidega juba 80.-te aastate lõpust. Ta on 10 aastat olnud tegelikult eesti kirjandusteaduses, kuid paraku ta on siiski jäänud kuidagi kas oma novellide eripära tõttu või kirjutamislaadi eripära tõttu isegi marginaalseks või noh, serva peale. Ja seepärast nüüd, kui tal see aasta ilmus korraga kaks raamatut, et ikka veel Bagdadis ja krutsioonia on minu meelest täiesti ootuspärane, et selline fenomen nagu eelvest sai ka kohe kirjandusteadvuse keskmesse. Luuleauhinna sai Andres Ehini teadvus on ussina. Sellise kirjanduspreemia žürii töö tegelikult on üks suur kompromisside kunst. Ja ma võin julgelt öelda, et oli kolm raamatut siin viimases voorus märgatavalt vähem nagu Ta isegi märkate, kui proosat olid Kivisildniku nagu härjale punane kärbseseen. Emil Tode mõõt ja Ehini teadvus on ussinahk. Mis lõpuks sõelale jäid. Ja Ehini puhul arvestati just eelkõige seda, et tegemist on just pikaajalise sürrealistliku stiili viljeleja ka kes paraku kah on kuidagi võib-olla marginaalseks seni jäänud, kuid tema roll Eesti kirjanduspildis on märksa märksa olulisem. Esseistika preemia anti seekord mitte SEE raamatu eest, nagu võinuks oletada või oodata vaid Jaan Unduski le kommentaaride ja järelsõnade eest. Jah, tähendab esseistika raamatut. Toit oli, kõik nimetatakse muti hunti, Priimäge merd. Aga miks valiti just Jaan Undus, on põhjus eelkõige see, et tegelikult Jaan Unduski need kirjutised olid tõesti vaieldamatult üle. Sest Jaan Unduski puhul on tegemist võib-olla tõesti ainulaadse nähtusega meie kirjandusteaduses, kes ühendab endas nagu ta Nietzsche kohta ise kirjutas, nii poeti kui filosoofia. Tõlkeauhinna said karneljas Asselblat Marianne Foogel, Emil Tode Piiri riigi tõlkimise eest hollandi keelde ja see on iseendast üks pära rõõmustav ja tore ja minu meelest ainulaadne nähtus, et hollandi keelde juba meie kirjandust nii mitu raamatut tõlgitud. Jah, hollandi keeles on see kaheksas raamat mis eesti kirjandusest ilmub. Ja et see praegu oli Emil Tode piiririik. See ei ole vist üllatav, sellepärast see kuulub sellesse suurde piiririigi tõlkimise lainesse, mis tervet Euroopat haaranud siin paar aastat tagasi. Ja, ja tegelikult on hea, kui on niisugused estofiilid Ma ühe keele juures olemas ja et kui neil on niisugused head kontaktid eesti kirjandusega, et ikkagi valitakse need õiged ja ajas kõige tähelepanuväärsemad teosed eesti keelde tõlgitud maailmakirjanduse teostest sai Kristiina Ross oma heebrea luulekogu tõlkest auhinna ja minu arust ongi sellest raamatust noh, võib-olla on räägitud veel nii palju räägitud, kui ta vääriks. Jah, tegemist on tõeliselt unikaalse teosega ja teda muuhulgas žüriis pooldas väga eesti tõlk, Kirjanduse korružee, Enn Soosaar, tegemist on selles suhtes unikaalsed ja esiteks on kakskeelne teos on heebreakeelset originaalid, on eestikeelne paralleel testid ja lisaks veel see, et tegelikult see antoloogia hõlmab kolme tuhandeaastast perioodi alates vana testamendi kohtumõistjate raamatust ja lõpetades tänapäevaste autoritega. Nii et sellist täiuslikku. Ühe rahva ühe väga vana rahvaluuleülevaadet nagu praegu ei teaks. Test nimetamata on veel Tiia Toometi auhinna saanud lasteraamat, kaltsunukk ja puuhobune ja Tiia Toometi tegevus lastele loomisel ja laste arendamisel ja nende peale mõtlemisel, olgu siis õpikute või mänguasjamuuseumi või jumal teab, mille näol kõik han. Märkimisväärne valik. Jah, kaltsutitt ja puuhobune oli see raamat, mis žüriis absoluutselt vaidlusi ei tekitanud. Et ta sai kõigepealt täieliku heakskiidu ja täiesti õigustatult, sellepärast et sellesama raamatuga jätkab Tiia Toomet oma eesti rahva mälu tutvustamist lastele. Need olid siis kirjanduse aastapreemiad, aga meeles on peetud ka Eesti teadlasi ja seda on seekord teinud soomlased. Soomes on nimelt aastast juba 1920 niinimetatud Alfred kordeliini sihtasutus. Ja aastal 1994 moodustati selle juurde Eesti fond mis annab siis juba kolmandat aastat järjest välja stipendiume Eestis tegutsevatele eesti keele ja teiste soome-ugri keelte uurijatele aga ka Soome Kirjanduse tõlkijatele nendele tõlkijatele, kes tõlgivad siis soome kirjandust eesti keelde. Preemia summa oli 24600 marka ja see preemia jagati järgmistele Eesti teadlastele. Piret Leesment, Meelis Mihkla, Anu Nurk, Henn Saari, Meeli Seedrik, Lembit Vaba ja Jaan Õispuu. Jaak. Käesolevast aastast peale tahab Alfred kordeliini sihtasutuse Eesti fond neid preemiaid jagada just igal aastal 14. märtsil. See on Kristian Jaak Petersoni sünnipäeval selleks, et ka omalt poolt väärtustada eesti keele ja kultuuri päeva. Tallinnas Pääsküla mändide all oli üks väike oaas mis oli ennast muust maailmast eraldanud raamaturiiulitega. Sellest majast vaid 50 meetri kaugusel läheb mööda Pärnu maantee. Kuid see väike maailm ei osanud hinnata rahaedale tormamist ja raha kulutamist. Ometi ei olnud tegemist ei sisepagulasega erakuga. Selle oaasi peremees, kirjandusloolane ja tõlkija Oskar kuningas oli ülejäänud maailmaga ühendatud kümnete niitide kaudu. Olid need siis isiklikud vestlused, kirjavahetus, aga kõigepealt siiski artiklid, mida ta kirjutas. Seda Aasia enam ei ole. Neljapäeval maeti Oskar kuningas Rahumäe mändide alla. Oskar Kuninga. See elust ja tegevusest räägib lähemalt kirjandusteadlane Oskar Kruus. Oskar kuningas puhkab nüüd Tallinnas Rahumäe liival. Jaan lõpetanud, oma maise matka, käinud jõudnud üle surmajõest üksi, taan maise matka teinud läbi Eestimaa seest on sündinud maa lõunaservas Pärnumaal, vastu lätlaste asumis ala Jäärja kooli õpetaja pojana. Bioloogide huvi on äratanud küsimus, kust on kuningad pärinud sellise omapärase perekonnanime ja on selgunud selline pärimus, et kuningesivanemad püüdsid olla vabad mõisaorjusest. Ja see perekond oli siis läinud pakku ühele Läti ala läheduses olevale soosaarele seal rajanud väikese majapidamise ja said siis nii tõttu orjusest vabaks ja seda Soosaar Soosaare elanikke hakati kutsuma siis sookuningateks. Ja hiljem jäigi sisse kuninga nimiga perekonnanimeks, kui möödunud sajandi algul perekonnanimesid hakati eesti talurahvale panema. Oskar Kuninga elutee on põhiliselt möödunud kolmes Eesti linnas. Algul Pärnus. Sõja aastatel sattus ta aga Kesk-Eestisse Järvamaale Paidesse. Ja pärast sõda on põhiline osa tema elust möödunud Tallinnas. Nii saksa kui ka vene okupatsioonivõimud olid teda karistanud taga kirjandusliku tegevuse eest vangilaagriga, nii et viis tema parimad aastad läksid seal kaotsi. Õnneks ei sattunud ta Siberisse hoid kohalikesse laagritesse Vasalemmas ja Narvas, kus teda ümbritses siiski eesti haritlaste seltskond, mis isegi kuidagi mõjus julgustavalt. Okupandid ei suutnud takistada tema rahva palgustusliku missiooni, muutsid teda ehk natuke ettevaatlikumaks ja nii Oskar kuningas jaganud oma mõtteid ründava stiilis, vaid pigem tagasihoidlikult mediteerides. Kadunu oli rahvavalgustaja selle sõna avaramas paremas mõttes. Ta jagas väsimatult kirjandusloolisi teadmisi nii kõnes kui ka kirjas. Ta õpetas tundma meie kodupaiku ning märkama nendes peituvaid väärtusi. Ta on kirjutanud palju artikleid ja kui suured pealinna ajalehed ja ajakirjad ei taibanud talt tellida kaastööd, siis ta leppis rahu meeliga. Väikeste provintsilehtedega. Vist polegi sellist rajoonilehte, kuhu ta ei oleks kirjutanud, aga eriti võiksime tema artikleid otsida Pärnu ajalehest, Kuressaare lehest paidelehest. Aga tema artikleid on ilmunud ka Võrus, Viruskundras ja mujal. Ikka ja jälle hoolitses Oskar kuningas selle eest, et kirjanike juubelit ja teiste avaliku elu tegelaste tähtpäevad oleksid tähistatud. Teenekad isikut ei langeks liiga ruttu unustuse hõlma. Ja peaks märkima seda, et kadunu oli vägagi tulemusrikas ise pea. Mind üllatas teadasaamine, et tal ei ole ülikooli diplomit, et ta on nagu Friedebert Tuglas, Ki saanud kõik kirjandusloolised teadmised iseõppimise teel kirjasõnast ja trükisõnast. Niisiis küllap see iseõppimine on vaevarikkam meetod, kui kuulata ülikoolis loenguid, aga eks mõnel tuleb ka niimoodi seda kultuuriteadmisi omandada. Samuti võiksime märkida seda, et Oskar kuningas oli andekas keeli pima. Tema põlvkond pidas loomulikuks osata kolme kohalikku keelt eesti, saksa ja vene keelt. Kuid ta kasutas ka ära selle asjaolu, et ta oli üles kasvanud Lätimaa ligidal. Ja nii siis taipas ta varakult hakata õppima läti keelt ja sai ka selle perfektselt, mitte nii, et võis hakata tõlkima läti kirjandust. Ja kui me nüüd vaatame raamatukogus läti kirjanduse riiuleid, siis me näeme, et vägagi suure osa sellest võtavad enda alla Oskar Kuninga tõlgitud teosed. Esmajoones peaksime mainima Andrei Huubitsi teoste sarja nimelt ta tõlkis suurema osa Robesnieksi romaaniseeriast. Aga küllap nõudis head tõlkeoskust ka möödunud sajandi klassiku Rudolf Laumanise kevadised hallad. Aga ta on ulatunud ka kõige hilisemate kirjanike juurde, on tõlkinud näitekirjanik kulbist või näiteks on tõlkinud üsnagi mahuka suure Rainise biograafia, mida oli ka meil vägagi huvitav lugeda. Oskar kuningas on tõlkinud ka saksa, vene ja prantsuse kirjanike. Ja lisaks neile on ta avastanud koguni eestlastele saksakeelse väikese sorbi kirjanduse, sellegi esindaja menüüd teame. Peale jutustavate teoste on ta eestindanud ka teatritele, näidendeid ja üldse on ta küllaltki kursis olnud teatrieluga. Ta on mõnda aega töötanud Pärnus Endla teatris kirjandusala juhatajana ja siis seda lavamaailma kogemusi kasutas ta oskuslikult ära. Kui ta kirjutas monograafia populaarsest lavastajast Andres Särelist. Ja lisaks Andres Särevi tutvustamisele kogus ta ja andis raamatuna välja kogumikku mälestusi EP Kaidust. EP Kaidugi oli pärit sealt Eestimaa lõunaservast nii et kuningas ja Kaido on võib-olla ennast kuidagi naabritena tundnud. Ja tänapäevani kõlavad mul kõrvus Oskar Kuninga huvitavad kommentaarid, mida ta on lausunud mitmel pool. Olen kuulanud tema õpetavaid Teadmisrikkaid repliike Tallinna bibliostiilide klubis samuti ka tema raamatutega täidetud toas pääsküla mändide all. Eriti huvitav oli temaga kaasa teha kirjandusloolisi ekskursioone kus ta avastas järjest uusi kirjanduslikke kohti ja oskas anda huvitavat informatsiooni nende kohtade kohta. Nii et kirjanduslik kaar muutus järjest mitmekesisemaks. Kurb on praegu mõtelda, et neid kirjandusloolisi ekspeditsioone Oskar Kuninga juhtimisel enam ei toimu. Ei toimu ka neid mõnusaid istumisi tema juuresolekul bibliostiilide klubis. Aga see on ju paratamatu. Õpetajad peavad ükskord siiski varem või hiljem oma missiooni lõpetama andma selle üle oma õpilastel. Lisaks on teatud on meil veel üks surmasõnum. Täna kell kaks maetakse noorsookirjanik Holger Pukk. Ja nüüd on mikrofoni ees meie toimetaja Pille-Riin Purje kuid seekord ei tule juttu mitte teatri, vaid filmi asjadest. Eile õhtul esilinastus TV3s uus Eesti mängufilm Febris inspireerituna Pärl laagerkvisti romaanist. Kääbus on stsenaariumi kirjutanud ja filmi lavastanud Andres Puustusmaa. Febris tähendab ladina keeles palaviku. Kõigepealt küsisingi Andres Puustusmaalt. Miks niisugune pealkiri? Sellepärast, et teda tuua rohkem lahti ajatuks, võtta ära rahvusliku tausta või midagi midagi sarnast. Sa nimetasid seda luuletuseks, võrdlesid luuletusega. Selle pildilise luuletuse puhul on tõepoolest hästi oluline see mänguruum või see paik. Millal sa võttepaigaga kokku said või kuivõrd see mingeid kujutlusi muutis, inspireeris. Ma olen korra rääkinud seda, et tegelikult tahtsime teha rannas mere mõõtmatuse ja, ja maismaaga seal viia teda rohkem lahti piirituks. Aga kuna suve võta teid ära sinna selleks ajaks me ei saanud oma rahasid kokku ja, ja muud probleemid, siis siis ma ikkagi tahtsin seda teha ja tuli otsida mingisugune teine ruum, väljund selle jaoks ma kukkusin tuulama. Käisin ühes kinnisvara firmas, et, et kus on võimalik angaare leida või midagi suurt sellist tühja tühermaad. Ja mul tuli meelde, et kunagi sai sealt läbi käidud seal bussijaama taga, selles vanas sassis kakskolm korda käisime, aga ma võisin mõned näitlejad ka sinna sisse, siis asi jäi paika, et kõigile see meeldis ja et see on just selle loo jaoks kõige täpsem koht. Kui raske või kui kerge on seda oma kujutlust seletada või lahti rääkida teistele või et, et nad hakkaksid sinuga sama mängu mängima või sind mõistma kogu. Grupp ei näitlejad, kaamera taga seisvad inimesed tulid sellega väga täpselt ilusasti kaasa, isegi nii palju, et sealt võis ka tekkida see asi, et me olime väga kindlad ja rahul, et see töötab, see jookseb kõik kätte. Aga kuna tuleb vist tunnistada stsenaristi sellist liialt kogenematust või enesekindlus, siis, siis me peame talle selle kivi viskama tema kapsaaeda. Platsis enda, selles mõttes. Ma püüdsin järjestuse või mittejärjestuse oo, välja kirjutada nii et ta jookseks märkidena kiiresti kätte, mis suhted on, mis toimub, rohkem ei ole vaja. Aga ilmselt see eksimus, sest tundub, et on ikkagi vaja väga palju. Selliseid seletavaid pilt on vaja ikkagi tulevikuks, tuleb selle peale mõelda, et neid vahele panna, et see tõesti jookseb kätte kõik ei saa ainult loota värvi ja pildi või näitleja žesti peale, mida ta võib olla väga täpselt toob meie jaoks tegijate jaoks välja, vaatajale jääb, see jääb see õhku pidama. Kuigi see ei ole paha selle loo juures, mulle tundub, ütles ta, jäävad need otsad õhku, see ei olegi mõtet kõike lahti seletada, alad kindlasti tekib küsimusi nendel, kes seda nägid või näevad, et milleks selline asi või mille pärast nüüd siis järsku midagi siukest, mis. Noh ärritab või et on, kas raha raisata teadlasi sihukestesse nii palju maailmas, aga ma mõtlen praegu hetkeolukorda Eestis, et ilmselt ei taheta küll näha sellist vormi või sellises laadis tehtud töid, kuna elutempo ja närvid on veidi konkreetsemalt ühte tooni. Praegu meie elus. Sel juhul ma loodan, et äkki ainus lohutus on veel hea ja rõõmustav lootus, ma arvan, on see, et mingisugune väike protsent neid inimesi ikkagi, kellele see tempo ja need värviga vorm meeldib või, või midagi avaldab. Teadlikult mingis mõttes mõeldud vastukaaluks sellele tempole või sellele aja rabedusele sel juhul või. Kindlasti midagi sarnast seal on, mis püüab eirata seda. Kuna mulle see ei meeldi, see, mis ümber nii palju toimub, siis ma püüan just nimelt rõhutada vastaspoolt. Kui ta ärritab ja avaldab üks kõikes negatiivset positiivset mõju, siis võib teda lugeda kordaläinuks. Aga miks üldse sind huvitab see filmimaailm, miks sa sellega tegeleda tahad edasi tegeleda? Ma ei tea, võib-olla ma hakkan praegu natukene vassima, aga võib-olla mitte jumala seda mõelnud just nimelt selliste küsimuste ettevalmistamiseks või tont seda teab. Aga mul on suguvõsas küll kõik tegelenud just nimelt kujutava kunstiga. Maaliga ja graafikaga siis võib-olla on seal ei jäänud see, et ma tahan mingisuguseid pilte näha, terviklikke pilte, mis 11 täiendavad, mis jooksevad, mis moodustavad kokku loo sest laval on natukene teisiti. Mis hetk see sinu jaoks need eile oli, kui ta jõudis ekraanile? Ma olen sellest juba kõrval hakanud minema, tal on selles mõttes, et enne linastust. Me oleme tegutsenud pool kuud, ühe teise tööga juba, et mul rohkem see praegu hinge peale mõttes, kuivõrd see, mis tehtud. Kui sul juba on mõtted järgmise töö juures, kas sa oled nõus natuke paotama, mis see on, millega sa tegeled? Põu novell on väga selgepiiriline. Isamaa küll jah, teen rohkem lahti sellepärast et seal on ta nii mina-vormis ühe inimese peale, aga meil on varuks üks väikene nipp, mis aitab vaatajal sellesse sisse minna. Seda, seda ma loodan, et on võimalik kunagi näha. Ja nüüd kuulete helilõiku, mille meile on toonud meie kolleeg Tiia Palmaru Eile oli õnnitluste vastuvõtmise päev teel Eeva maring. Te olete väga palju aastaid olnud ehki kodu-uurimisliikumise juures. Ja neid aastaid tuleb õige mitu kümmet, kui need kokku lugeda, kes te oma ettevalmistuselt oletaja ja kuidas te sattusite just sellele kodu-uurimise teele. Omaettevalmistus, et olen ma lõpetaja, lõpetanud Tartu Õpetajate seminari, õieti küll instituudi, juba ja hiljem õppinud ülikoolis geograafiat ja geograafide ka koostöös olengi ma sattunud ülikooli juurest ja õpetaja tööpõllult Akadeemia kodu-uurimise komisjoni teadussekretäriks 1000 958. aastal. Ja siin juba edasi. Hiljem 1990.-st aastast Eesti kodu-uurimise seltsi teadussekretärina tegutsenud kodu-uurimise alal. Kuidas te seda aega mäletate, kui oli olnud kodu-uurimispaus ja siis uuesti lubati sellega tegelema hakata? Minu jaoks oli see väga huvitav aeg, tegelikult sellepärast, et ma olin küllalt noor ja noor inimene võtab kõiki õhinaga. Ja muidugi huvitav oli see, et mina ei teadnud ju kõikidest nendest poliitilistest tagamaadest, mis sel ajal kõrgemas vääris, olid toimunud, kuigi ma olin juba õpetaja olnud. Aga siia tulin ma niisuguse tundega, et kõike võib teha, sellepärast midagi nagu avaramaks läinud. Ja võib-olla siis oligi nii, et minu suust oli siia vaja, kes siis julgelt läks, käis mööda seekordseid rajoone ja tegi selgitustööd, kodu-uurimise saaksjad tuleb luua kodu, Urmised, toimkond igas rajoonis, nii need tekkisid. Ja kodurmine läks niimoodi vaikselt käima. Kodu-uurimine on selline ala, millega tegelemist ei piira vanus. Väga õige siin. Me rääkisime noortest koolinoortest, aga sellega tegeldakse kuni vanema eani välja, see pakub ka erialaliselt väga paljudele erialadele tööd ja tegevust ja ja huvitavat rakendust. Ja selle tõttu, see on tõesti niisugune rahvaliga, sealsamas ka teaduslik harrastus. Praegu on meil niisugune huvitav teema välja kuulutatud või projekt Eesti küla 3000. See ei tähenda mitte seda, et 3000 küla. Me vaatame külade arengut tagasi 3000 aastat ja tänapäeval on paljud kodu-uurijad rakendunud just oma kodukoha küla uurimisele. Meil on siin tori vallak tuharaküla TÖÖ Andres tohtilt oneinud toom talu töö rapla Uusküla kohta. Väga mitmekülgne uurija on Helmut Helstok, kes on omal algatusel mitmed raamatud oma kodukandi kohta välja andnud ja mälestusi kogunud. Aga see projekt Eesti küla 3000 peaks haarama iga maakoha kodu uurijaid ja aitama kaasa ühtlasi meie küla teha edasisele arengule. Eva-Mari, kui me kohtuksime Teiega järgmise aasta suveks, siis võiks öelda, et te olete 40 aastat kodu-uurimisega tegelenud. Ma arvan, et nende aastakümnete jooksul on midagi sellist, mis on ka eriti südamelähedane olnud. Võib-olla eriti südamelähedased on need momendid, kus on rohkesti kodu-uurijaid igalt poolt Eestist veel kokku tulnud ja kus me oleme saanud olla ühise suure perena. Need on olnud niisugused kodurijate üle-eestilised päevad või kokkutulekud. Meil oli niisugune traditsioon, et me igal aastal valisime eri, noh, ütleme tänapäeva mõistes maakonnasisesed rajoonid ja saime ka väike raamat selle kohta välja anda, aga samal ajal, kui inimesed kokku tulid, siis juhtus seal palju niisukesi. Meed, liigutavad seiku ja inimesed said omavahel vestelda. Kui meile on tulnud praegu selline väljend peaaegu igas eluvaldkonnas, et kas see asi ennast müüb. Mis te arvate, kuidas on kodu-uurimise tulevik taasiseseisvunud Eestis? Väga raske on öelda, sest see on niisugune missioonitunde asi, südameasi ja kodu-uurijad on alati ohverdanud rohkem, kui nad on tagasi saanud. Võtame kasvõi niisuguse sur kuju meie kodu-uurimises nagu Voldemar Miller, kes on aastakümneid juhtinud kodu-uurijaid mitte ainult Tallinna linnas Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi juhina vaid olen teinud seda tööd ettekannetega ja ringi sõites üle Eesti. Ja mis ta sellest on saanud, on ta rikkaks saanud, seista mitte, aga ta on midagi saanud oma oma hingele ja suure tänu nendelt inimestelt, keda ta on edasi aidanud. Meie toimetus on täiesti teadlik sellest, et kultuuril on väga erinevaid tahke ja sinna kuuluvad muuhulgas ka reaalteadused. Ja räägime me täna Eesti päritolu teadlasest Aleksander Moosest, kelle tegevus möödus küll Venemaal, kes aga kuulub siiski eesti teadlaste hulka. Temast räägib keemik Aili Kogerman. Aleksander Meos oli üks kolmest tekstiili keemikus, toitleme keemiliste kiudude ala spetsialistid, kes praktiliselt käivitasitel Venemaal keemiliste kiudude tööstuse. Tuletan meelde, et kahekümnendad ja kolmekümnendad aastad olid need, kus terves maailmas leiutati kõik Polymerid, mis meid ümbritsevad praegu kõik keemilised kiud, mida me praegu tänaseni kanname. Ja Ameerikas näiteks oli teadlane Caroosarskes nailoni leiutas samal ajal ja samal tasemel töötasid ka vene keemikud ja üks nendest oli Aleksander Meos. Tema eriala oli siis keemiliste kiudude vormimine või ketramine. Tema oli niisugune mees, kes oli teadlane, aga ühtlasi oli ka insener. Ja seda oli nii hea kuulata. Nüüd kui ma käisin Sankt-Peterburis tema 100.-le sünniaastapäevale pühendatud rahvusvahelisel teaduskonverentsil, kui toonitati, et see mees oli ühtlasi teadlane ja insener. See on üsna suur asi, sest kõik teadlased ei ole võimelised midagi praktikasse viima. Aga kuulata seda, et üks eesti mees oli tõesti niimoodi noh, juhtpositsioonil Venemaal niisuguse suure tööstuse rajamisel, seda oli täitsa mõnus kuulata. Ja ma ütlen ainult nii palju, et kui Eesti inimesel on niisugused nimed nagu kiirov ja Ordsoni kitse ja kui buss ja Kalinin ja noh, kuni kossekümne välja on teatud määral meile niimoodi võõrad ja võib-olla natukene hirmuäratavad siis Need, mehed kõik kuulasid Aleksander Meost, mis asjaoludel ta Eestist ära läks. Ta sündis Eestis. Aleksander Meos sündis 1897. aastal Tartumaal Äksi kihelkonnas Elistvere vallas Bonna pilli talus. Kuulake, missugune vahva nimetus Bonna pill, kas keegi teab, mis võiks tähendada pol abil ja seal oli, peres on 11 last. Ja Aleksander Meos tahtis väga õppida, siis tuli sõda vahele ja ta mobiliseeriti. Ja tema võttis oma õpikut kaasa ja kaevikutes õppis. Ja 1920. aastal õnnestus tal siis lõpetada gümnaasiumi eksternina Pedro kraadist tookord. Ja samal ajal õnnestus tal astuda ka kohe väga nii kõrgetasemelise Petrogradi instituuti, Petrogradi tehnoloogiainstituuti. Ja nii ta jäigi sinna ja, ja kahjuks ka vanemad ei teadnud hulk aega, kus ta on ja Eestisse kutsuti teda tagasi. Siis kui loodi Eesti NSV Teaduste akadeemiat. Ma arvan, et kõik mäletavad, et Eesti Teaduste Akadeemia rajati 38. aastal ja meil oli 12 maailmanimega akadeemikut ja nendest üks veeti Siberisse, üks hukkus Tartus pommitamisel, jõmme põgenesid surmahirmus läände. Ja kui siis 46. oli see vist 46. aastal hakati rajama uut Eesti Teaduste akadeemial kutsuti Eestisse Venemaa eestlasi. Nende hulgast tuli Johan Eiffelt ja Gustav Naan ja kutsuti ka Aleksander Meost. Ta ei tulnud siia, ta loobus Eesti akadeemiku tiitlist küllaltki tunduvalt tagasihoidlikuma professuuri vastu Leningradi tekstiiliinstituudis ja Venemaal. Rajasta peale sõda veel niisuguse uurimissuunale ja tööstusenaga pole minul alkoholikiudude tööstuse. Need ei ole küll neid ei kanna neid polügoon, minul alkohol kiudusid. Kuid need on niisugused eriotstarbelised kiud, meditsiinilised kiud ja joon, vahetavad kiud ja ühesõnaga sellised kiud, mida me nagu riietuses nii väga laialt ei kanna. Ja nüüd meie rubriik kontserdi kommentaar Ivalo Randalu räägib lähema aja kontsertidest. Ei meenu enam team aja tagant laupäeva, mil kontserditel kronoloogiat järgides ei tuleks ülevaadet alustada Hortuslastest ja Andres Mustonen ist. Sealjuures kavad väravatornis ei kordu. Need teisenevad alatasa, öeldakse võib-olla neil Ma hubane saal ja voli ja kas mitte muusikagi see vana, mitte niisugune, et kui stiil juba käes, muudkui mängija. Aga eks ütelge seda neile. Täna pole asi mitte selleski, vaid tehakse nii-öelda tsunftivälist tavamõistes suurt muusikat ning mitte väravatornis, vaid algusega kell kuus. Tartu Ülikooli aulas. Järjekord sõja Andres Mustoneni suure muusikaakadeemia sisuks on nüüd Berliusi Lenoviit TT ja mendel soni Šoti sümfoonia aastast 1842 itaalia sümfoonia kõrval. Tema teine populaarne selles žanris. Esitajate eks Hortus Musicus akadeemiline orkester ja perioosis külalisena metsosopran Marianne ekles Rootsist. Homme tuuakse sama kava Estoniasse. Algus on kell 16. Nõudliku kava albar Berg sönberg, veebel Richard Strauss viib Kuressaarde, Villu Valdma saadab baritoni klaverile Andres Paas. Kontsert toimub teisipäeval kell 18 sealses muusikakoolis. Mustpeade majas alustab teisipäeval kell seitse õhtul Tallinna keelpillikvartett ult Nestor Heili Eespere. Parema ja kavas on neil Mozarti klarnetikvintett, ta tuur klarnet pillil Vahur Kurm ja Schuberti kvarteti moll. Kava kuulub sarja 250 aastat keelpillikvartett D ja viiakse see tuleval laupäeval ka Narva ning seejärel pühapäeval Mäetagusele. Tallinna puhkpillikvintett eesotsas Neeme Bunderiga mängib jälle liigetite niilse, nii nagu eile Rotermanni, siis ainult, et nüüd kolmapäeval Pärnus ja seal lisaks veel Hayden kvintetti tuur. Tea, miks tallinlased viimasest ilma jäi? Kontsert algab kell 19 raekojas. Järgnevalt tahaks küll, et kõik vanad ja noored, eriti noored, kõrvu kikitaksid. Neljapäeval seisab Tallinnas ERSO-s Eri Klas ja paneb ühte patta kõik kuulsad Roomeo ja Juulia muusikad. Tõsi, perioosi oma tuntakse meil vähem, kuid Tšaikovski ja veel Prokofjevi taga tippaga Bernsteini West slaidi lugu mis pole muud kui roomi ja Juulia Ameerika mugandus. Kuigi eraldi võttes isegi süütidena on see kõik väga kuuldud kuid ei usu, et sedasi koondatult selle nagu vanade tuttavate kokkutulekul oma võlu puuduks. Eriti noortele, kellele suur osa veel kulumata, Ta ja kes eelmisel päeval koolitunnistused viite sajus kätte saanud. Tulevad ju koolivaheaja pühad ja palmipuudepühad, jälle on Hortuslased ning Andres Mustonen fookuses ning väga tõsiselt Bachi Johannese passiooniga. Ma võin eksida, kuid ise mäletan selle viimase ettekandena Estoniast oma 70.-te keskel. Ja mäletan, et selle kõrvutamisel Matteuse passiooniga kogu analüütikute armee kiuste ei olnud muljed põrmugi nõrgemad, olgugi et paht teosega tänu konstruktsioonivigadele vaeva nägi. Esimene ettekanne toimub reedel kell 19 Tartu Ülikooli aulas ning järgmisi ettekandeid. Ületuleval pühapäeval kell 15 Tallinna toomkirikus ja kell 19 Rakvere kirikus. Jõuame nädala pärast kaunite kunstide kolmveerandis mõnda veel teavitada. Oh kannatusnädala kontsert, rida ise ei tule küll pikk, aga mõtelge ise. Raamilt moteetide respon, sooriumid maakondades, leedulastel koos ERSO-ga taas Mozarti reekviem, Tallinnas radipu veel kammerkoor sakslast, kelner, kur, vende. Euroopa on Eestisse tulnud, tallinn maakondadesse läinud, kui ka Euroopa maakondadesse jõuab, olemegi Euroopas. Ei, enne peavad maakonnad Tallinna jõudma tõsiselt võttes ehk teisisõnu tuleb isekeskis kultuuriliselt võrdsustada midagi juba toimudki. Näiteks Rakveres õpib suur rühm lapsi, tšellomängu saavad nakkust küpseks, oleks niisugune tšellokoor juba midagi ainukordset. Nii oleme jõudnud lõpule. Saate panid kokku Külli tülija Martin, piiranud meeldivat nädalavahetust ja uusi kohtumisi nädala pärast.