Tere kuulama oktoobrikuu viimast kultuurikaja. Tänane saade otsib vastuseid järgmistele küsimustele. Kas Eesti ajaloo õpik viiendale klassile on kõlbmatu materjal, mida sisaldab Arvo Valtoni uus raamat kahekesi? Millised on kootud pildid tarbekunstimuuseumis ja kes või mis roosa permanentne galeriis sammas. Millega tegeleb sel sügisel luuletaja tervaarius, kuidas tähistatakse Tartus Johann Wolfgang, et sünniaastapäeva, mida pakutakse eelolevatel päevadel muusikasõpradele saate jooksul kuulete kõigest täpsemalt stuudios on toimetaja Piret Pääsuke. Arvata võib, et kooliõpikud ei kuulu täiskasvanud inimese tavapärasest elektri üüri. Kui siis heidab ainult hoolsam lapsevanem uue kooliaasta algul korraks pilgu oma järeltulijat uutele raamatutele ja sedagi vast rohkem kaalutlusega, millise suurusega kilekaasi nende kaitsmiseks muretsema peaks. Selle nädala algul aga sattusis järelikult kombel üldsuse tähelepanu alla kahe aasta eest avaldatud Eesti ajaloo õpik viiendale klassile. Küll heideti sellele ette ajaloo vassimist ja ideologiseerimist. Probleemi jõudis isegi riigikogusse. Millega siis ikkagi tegu? Palusin kommentaari Enn Soosaarelt. Selle nädala esmaspäeval tuli Postimees oma esileheküljel välja sensatsioonilised pealkirjaga Laar jättis Savisaar aial õpikust välja. Albol järgnevast kirjutisest selgub, et Mart Laar viienda klassi õpilaste jaoks kirjutatud Eesti ajaloo üks autoreid on ära toonud küll president Lennart Meri oma võitluskaaslaste Trivimi Velliste iseenda nime kuid ei ole poole sõnagagi maininud Arnold Rüütli, Edgar Savisaare ja Vaino Väljase osa Eesti taasiseseisvumisele. Ka nimetamata jäänud Marju Lauristini ja Indrek Toome panus taasiseseisvumise protsessis. Samal ajal kui väidab ajakirjanik. Ta õpik kirjeldab pikalt muinsuskaitse seltsi asutamist ja kodanike komiteed puudutavaid sündmusi positiivselt, peab tegelikult veelgi kaugemale ja toob suuremas kirjas eraldi rubriigist tsitaadi millest üheselt järeldub, et Mart Laar paar peab Eesti krooni kasutuselevõtt oma esimese valitsuse teeniks süüdistusi tolle õpiku ja Mart Laari ajalookontseptsiooni aadressil on sel nädalal sadanud mujaltki. Kõige ägedamalt vast Riigikogus sealse opositsiooni esindajate suu kaudu. Selle pärast kõigepealt selgitataks paar seika. Viienda klassi linalugu ilmus kaks aastat 1997. aasta sügisel ja on niisiis üritanud õpilaste kaht valikut. Neid, kes lõpetasid viienda klassi 98 ja neid, kes lõpetasid 99. aasta kevadel. Märganud, et parem oleks õpikut kritiseeritud, veel vähem kuulutatud. Lisaks Mart Laarile on tiitel ära toodud v2 autori nimed tiitellehe pöördel eraldi mainitud kahte aine toimetajat ja kolmikkeeletoimetajat. Nii et päris ühemeheteoseks ei saa seda küll pidada. Ma lugesin, lehitsesin seda raamatut kohe pärast selle ilmumist on tookord praegugi mõningaid soovitusi ning väiksemaid nurinaid. Aga ma ei mäletanud, et mul oleks seal silma hakanud ajaloo Vassimisi või meelevad. Mõtlesin, et ümberkäimist sündmuste isikutega. Kui ma õpikunid uuesti lahti lõin, üllatas mind selle ootamatult. Viimase sõna tuleks vist jutumärkidesse panna lahvatanud kriitik ka erapoolikuse, kohati lausa pahatahtlikkus. Ma kordan, tegemist ei ole ideaalse õpikuga, aga need süüdistused, mis on käibele lastud lähevad küll. Üsna niisu. Võtame või tolle tsitaat Raadi, mida Postimees pidas vajalikuks eraldi välja tuua. See pärineb õpiku viimasest peatükist. Eesti riigi taas ülesehitamine. Niisiis on kirjutatud. 1992. aasta sügisel valiti esimene sõjajärgne põhiseaduslik parlament. Riigikogu valis presidendiks Lennart Meri ja nimetas peaministriks Mart Laari, kes moodustas valitsuse. Eesti asus kiirete muudatuste teel sellega tolle peatüki viies lõik lõppeb ja uuelt ja taandrialt algab kuues. Sat loeme. Esimeseks lõpuks oli oma raha kasutuselevõtt. 20. juunil 1992 võeti käibele eesti kroon. Tõepoolest, kui nüüd viienda lõigu lõppu panna kuuenda lõigu esimene lause ajaloo unustada järgmine lause, kus on selgesti öeldud, et eesti kroon võeti käibele juunis samal aastal, mille sügisel moodustas Mart Laari esimese põhiseadust liku valitsuse siis jääb tõepoolest mulje, et õpiku autorid Vassivad ajal ja nüüd kurikuulsat kolm nime. Küsimus on siis, keda mainitakse ja keda ei mainita. Taasiseseisvunud mamise poliitikutest on nimetatud kolme ja kõiki ainult üks kord mööda Merila Velliste. Samas ei tohi unustada, et õpik on kirjutatud 11 12 vastastele lastele ja titaktilist koogilistelt. Kaalutlused hoiatavad nimedega liialdamise eest. Sellest põhimõtteliselt õpikus üsna rangelt kinni peetud. Seoses 1900 seitsmeteistkümnenda 18. aasta sündmustega nimetatakse Tõnissoni, Kingissepa, Pätsi, Vilmsi koonikut ja Boscat seoses Vabadussõjaga Laidoneri, pikad, Kuperjanovi Põderi ja veel kord Poska. Nendes peatükkides on nüüd üsna tavatult hajutatud. Edasi aga ollakse tunduvalt tagasihoidlikumad. Kahekümnendaid ja kolmekümnendaid aastaid. Ilmistavaid eesti poliitik, kutest on mainitud ainult Pätsi-Tõnissoni, Laidoneri 1940. aastal on tegev ainult päts 44 ulu otsiatiiv. Nõukogude aeg on antud eriti poliitikute vaesena pikslite paid Karl Vaino ja ka Jüri Kukk, kui teda üldse saab poliitikuks pidada. Tõsi, Moskvas võimumehi on heldamalt pakutud. Figureerivad Lenin, Stalin, Molotov, Baranov, Kružov, Brežnev, Gorbatšov, Jeltsin, ka Hitleri ja Ribben dokt saavad mainitud ja president, et reegel 80.-te aastate kontekstis. Ja siis tulevad siis nad kolmete heidetud nime Merila. Velliste. Tõepoolest nagu ei ole Savisaart rüütlit ja väljast, nii ei ole kakelamid kallast ja tarandit või Lauristini, Taageperat, Vähit. Küsimus on ikkagi selles, et keda säärasesse õpikusse võtta, keda jätta? Ta noh, uue põhiseadusjärgne esimene president, esimene peaminister. Nende nimed peaksid olema nüüd küll selles raamatus sees. Samas on muidugi õigustatud see küsimus, et kui Vellistet nimetatakse, kuhu on jäänud siis Savisaar ja mina oleksin eelistanud vähemast Veliste asemel või kõrval oleks mainitud ka rahvarinde juhti Savisaart. Ja siis teine süüdistus, mis käib ka üsna laialdaselt nagu esitatakse toimunut teatud ideoloogilise kaldega. Noh, rohkem lahti siis peatükk taasiseseisvumislehekülgedel 217 220. Siit leiate kõik tolle aja märksõnad, on fosforiidikaevandused, irve, park, kirjanike, kunstnike, muusikute nõupidamine, Toompeal, muinsuskaitse seltsi, suur kokkutulek, lauluväljak, laulmised, parim, mida nimetatakse päris mitmel korral. ERSP interrinne, rahvarinde suur meeleavaldus lauluväljakul. NSV Liidu uue põhiseaduse vastased allkirjad. Nõukogu suveräänsuse deklaratsioon, sinimustvalge Pika Hermanni tipus, Balti kett, keeleseadus, kodanike komiteede liikumine, Eesti kongress. Ülemnõukogu, Eesti komitee, ühine Eesti iseseisvuse taastamine. See jutt kisub kangesti kaitsekõneks. Kahtlemata on õpiks sedagi, mis võinuks olla teisiti esitatud või sõnastatud. Mõned rõhuasetused on vaieldavad. Minu meelest on nõukogude aja kirjeldamisel ülemäära toonitatud, aktiivsed ja passiivsed. Vastupanu ta muidugi oli, mille tähendus toonasele tavaelule oli kindlasti väiksem. Kui õpik annab mõista vast liiga sünge anda nõukogude argipäev esile tuua, tulnuks sedagi tõsiasja, et võõrvõim valitses ikkagi meil pool sajandit, mille jooksul vahetasid vähemasti kaks sugupõlve. Pärast nii pikka okupatsiooni suudeti taas jalule tõusta ning isegi esimestena ja edukalt saanud 150 aasta kogemus olla üksnes depressiivne. Pidi olema ka päevi, kus päikest paistis või seda usuti paistvat. Häiris mind pidev viitamine õpikus anonüümsele rahvale. Rahvas on seal nagu mingi koor kreeka tragöödiast. Kord kiidab ta ühe asja heaks, kord laidab teest, teab, tahab, kutsub, hakkab vastu, naerab, protesteerib ja nii edasi. Valdavalt on rahva otsused õigeks ning edasiviivaks tunnistatud. Vahel laseb rahvas ennast eksitada, nagu näiteks siis, kui rahvas hääletas vapside president, taanlase põhiseaduse poolt. Mänguruumi võimalust vajadust teksti kallal tööd teha on küllaga. Ja küllap seda järgmise väljaande tarvis tehaksegi. Samas ärgem unustagem, et see on esimene süstemaatiline ülevaade Eesti ajaloost kivi taas tänapäevani, mis on kirjutatud lastele, kes hakkavad esmakordselt tajuma aja liikumist. Tulemus võinuks tõepoolest parem olla. Aga siit ei järeldu, et veel, et tulemus on halb. Veel vähem aga et kõlbmatu. Tuuriga ja järgmine lugu räägib samuti raamatust, sedapuhku küll päris uuest ja ilukirjanduslikust. Uudisteose esitlusel käis Mari Tarand. See on kahtlemata raamatu sündmus, kui ilmub oma maise kirjanduse uudisteos. Möödunud kolmapäeval Kirjanike Majas esitles Arvo Walton kriitikuile ja sõpradele oma uut novellikogu. Uus raamat kirjastusest kirgela minu meelest on ta ilus ja sisu on ka haigla ja selle nimi on kahekesi, sest kõik need lood on niisugused mehe naise lood, minavormis kirjutatud ja osa neist on noh, üsna autobiograafilised ka ja ma arvan, et lugejale on see enam-vähem äratuntav. Aga muidugi on palju päris välja mõeldud, on, on juurde mõeldud lugusid nagu ikka, kuigi siin on jah nimetatud müügi pärast vist vist neid Neid lugusid erootilist, eks ma ei tea, kas nad seda on igatahes, ja ei suuda veel neid moodsa kirjanduse vooluga päriselt kaasa minna. Roppusi sõnu nagu eriti ei ole, ei oska neid nagu kasutada või muidu ma olen küll majanduses töötanud ja Siberis härga ajanud ja ja oskan küll kõiki sõnu kasutada, aga Ta kuidagi kirjanduslik ei ole, päriselu nagu ei, ei tule toime. Niisiis 25 novellimehe ja naise suhetest ja suure osa nendest kirjutas kirjanik kahe Prantsusmaal käigu ajal nagu ta ise rääkis, lihtsalt oli niisugune tööhoog ja inspiratsioon nende kahe reisi vältel, millest teise eest võlgneb tänu prantsuse kultuurikeskusele. Arva Walton oli selle raamatu esitluse märksõnaks võtnud raamatu kujundus mida ta pidas väga õnnestunuks. Raamatuillustraator on Tiia Külv ja kunstiline toimet Triinu Woodsing. Triinu otsing on varem illustreerinud arvavaltoni raamatu väike ilus vangimaja, mis on samuti virgelalt ilmunud. Ja need illustratsioone võis ka seinal näha. Virgela kujundaja on Triinu otsing, niiviisi ka minu silmade all, seal kasvanud minu meelest üheks väljapaistvaks raamatukujundajaks. Raamat peab olema ilus, ilmselt et teda ka müüa saab. Ja sellepärast tuleb jälle uuesti illustratsioon tuleb huvitav kujundus tagasi. Ma olen näiteks ühe eelmise oma luulekogu ise kirjastanud. Arvuti sai tehtud, see kujundus, see on nii vaene ja armetu, aga mis teha, iga ajastu märk, on just see, see raamatuese kui omaette kunstiteos. Ma ei tea, kas teist keegi oskab öelda, millal raamat lõplikult väljasurev. Publikust kostuvad repliigid siia mikrofoni ei ulatunud, aga võin kinnitada, et need olid kõik. Raamatut pooldavad raamatusse uskuvad ja kirjastaja Aivar Kala, kes oma südametunnistusele on võtnud Jaan Krossi kogutud teoste veel ka Arvo Valtoni kogutud teosed välja anda, neid peaks tulema 24 köidet ja tulekul on alles teine köide. Peab kindlasti raamatud tulevikku uskuma. Kas romotivad püsima, mitte kindlasti head. Raamatu kõrvale. Teiste info kandjatena tulevad kindlasti uued ja võib-olla mõned sellised, millest me täna veel aimugi ei ole. Ja novellide puhul on see eriline olukord. Novell ei pea lugema järjest kõiki läbi loetud novelli mõtiskled järgmisel päeval või nädala pärast raamatu uuesti kätkevad mõne järgmise ja tunned sedasama rõõmu ja sama tunnet, mida kirjanik kirjutades või, või kunstnik illustreeris, tundis, Tallinnas tarbekunstimuuseumis on avatud näitus pealkirjaga kootud pildid, sõnad tarbekunst ja kootud reedavad juba, et tegemist on vaipadega, aga siiski mitte ainult, jätkab Katariin leini. Eesti kunstimuuseumi ootab ees suur juubel novembris väärne institutsioon, 80 aastaseks. Mitmed kunstimuuseumi filiaalid korraldavad selle pidupäeva auks näitusi. Tarbekunstimuuseum tähistab suurt juubelit vaibanäitusega kootud pildid, pea pruulitarbekunstimuuseumi ekspositsiooniosakonna juhataja oli näituse idee autor. See viimane näitus on seotud Eesti kunstimuuseumi juubeliga ja otsides nüüd siis seda sidet ütleme, kujutava ja tarbekunsti vahel. Me leidsime, et piltvaip, ehk teisisõnu kootud pilt oleks nagu kõige õigem sel puhul eksponeerida. Suurem osa näitusest on pühendatud eesti vaibakunsti klassikale mida on loonud varasemad eesti maalikunstimeistrid. Välja on pandud näiteks Oskar Kallise kavandi järgi loodud vaibad, ussikuningas Siuru lindu samuti Adamson-Ericu ning Karin Lutsu töid. Kuid näitusel on eksponeeritud ka kaasaegsete kunstnike, puu ja vaibakavandeid. Alguses korraldas tarbekunstimuuseum vaibakavandite konkursi. Konkursil välja valitud tööd esindavad näitusel meie vaibakunsti praegust seisu. Konkursi võitis Helen Lehismetsakavand, Helen Lehismetsa premeeriti tema kavandi teostamisega. Vaibakunstnik Elna Kaasik kuulus žüriisse. Ta selgitab, millisel põhimõttel žürii kavandeid valis. Ma ütleks žürii liikmena, et oli tohutult raske tehase valik sest häid kavandeid oli palju, aga žürii põhimõte oli saada midagi väga uut, tähendab niisugust, mida ei ole meil ja mis ei ole äratuntav nüüd, et, et see on selle või teise juba tuntud tekstiilikunstniku töö, mida lööd zürii välja vali. Ja, ja selles mõttes oli vaja väga kardinaalselt teha otsus, kas sellel lehismetsa päris väikestes mõõtmetes see oli väga teistsugune, nagu me oleme harjunud nägema vaibakavandeid. Kas sellest tuleb hea vaip või ei tule. Aga nüüd, olles siin näituse avamisel ja, ja ma näen seda vaipa ja ma olen tegelikult tohutult rõõmus, et see saius nii olema. Helen Lehismetsakonkursi võitnud töö nimi on aed. Vaipade loomine on noore tekstiilikunstniku jaoks osalt romantika. Helen Lehismets. Mina arvan, et ei, ei maksa mu vaibakavandid otsida mingisugused meeletud sisu või kontseptsiooni lainet, vaip on selline. Pigem minu jaoks väike nostalgia või mingi muinasjutt. Helen Lehismetsavaibal on kujutatu foto realistlikkus laadis. Elna Kaasiku sõnul iseloomustab taoline kujutamisviis ka teisi põlvkonna vaibakunstnikke, kuid päris noorte tekstiilikunstnike tööde kõrval on väljas ka kaasaegsete maalimeistrite kavandite järgi teostatud vaibad. Lea Pruuli. Üsna vähe minnakse oma erialast välja pool, kuigi see võib see oma erialast natukese väljapoole minemine võib anda teinekord erakordselt huvitava tulemuse. No kasvõi, kui siin sellel näitusel vaadata, mis siin on välja toodud, need neid uuema aja väheseid vaipa, mis on siis tehtud, mitte tekstiilikunstnike poolt, see on siis Jüri Arrak oma kahevaibaga ja väljas on meil ka siis fragment sellest Enn põld Roosi linaõlile kavandatud hiigelvaibast, siis need on erakordselt huvitavad ja, ja ma usun, et nad mõjuvad nagu elavdavalt ja värskendavalt meie tekstiilikunstile. Küsisin Jüri Arrakult, kuivõrd tema arvates erinevad teineteisest pildi ja vaibameedium. Tehnikaga kahtlemata vaipa ühikas mõisahooneid vaimu ja teiseks kandekstiilis, eks ole, ja see on juba visuaalselt vaipa täiesti teistsugune, olgugi et kompositsiooni joonis on võib-olla täpselt sama mingit vahet, et luubi alla. Ja, ja, ja muidugi ei arvesta vaiba juures, et see on dekoratiivkunsti või tarbekunst vaid ma võin maalida õlimaali täpselt samasuguse kompositsiooniga. Aga põhimõtteliselt ei ole ju mitte mingit vahet, mis materjalis sama ideid teostab. Enn Põldroos arvas maali ja vaibaerinevustest nii. No ega see nüüd nii väga ka ei ole, neide, seemne tehnile, geenide muule sellele mõttetegevusele ei mõju ikkagi, kui minna mingi teise materjali juurde, siis avab teised võimalused. Tegelikult endal tekib nagu mingi taasärkamise tunne. Kes on tarbekunstimuuseumis avatud üheksanda jaanuarini? Jätkame kultuuriga ja kunstiteemadel stuudios on Kreeka Kristring. Teisipäeval avas galeriis sammas Rutt Huimerind näituse roosa permanentne. Ausalt öeldes mina ei osanud minnes mõeldagi, mida see pealkiri võiks tähendada. Kohale jõudes sain aru, et see vist on üks teatud spetsiifilise värvitooni nimetus kunstnikele. Balletis tähendab seal näituse ava pildi nimi ja allkiri ja ka teised pildid on värvitoonide nimetustega, on seal helehall või smaragd, green ja nii edasi. Kas nüüd see värv on sellel näitusel domineeriv või kuidas? Ma ütleks küll, esmapilgul on ta seda kindlasti. Ja siis teie tähelepanek oli täiesti tabava roosa permanentne, ühelt poolt teiselt poolt ka roosa, mida on alati tee permanentselt seotud naiselikkusega. Ja tegelikult kogu masstootmises kandub Ikaze roosa ele sinine müüte edasi? Mingil määral on ka juured selles. Aga mis näitusega siis tegelikult ikka tegu on? Jah, tõesti, mõningase vaheaja järel on eksponeerimas Rutt Huimerind sammas galeriis, nagu öeldud, juba uusi suuremõõtmelisi lavastuslik mängulisi fotokollaaže. Jah, nad värvikad, nad on lahedad. 20. sajand on teinud botast, kunstil on lõuapoolikuid, kes ütlevad, bota, ongi 20. sajandi kunst. Mõnes mõttes võib ehk see termin ta selle näituse kohta käia. Graafilise disainerina juba 80.-te plakati visuaalse keele värskendajana nime teinud kunstnik vastandub nüüdki kohalikule suhteliselt ühe ülbalisele ja tellija kesksele reklaamitulule. See on kindlasti üks olulisemaid Püante. Ilmne on soov astuda samm edasi viljele vas trendi ja moefotost rikastamaks tüpograafiliste graafiliste elementidega. Ja seda kõike võib ka näitusepildis kohata. Selles mõttes on see täielik autorinäitus. Poleemilised suhtes just praeguse reklaamimaastikuga Rutt Huimerind üritab kalliduse tõttu vaid reklaamile kättesaadavat digitaalse töötluse ja üle aegade kandva naiselikkuse ühendada mida ilmselt väljendab ka näituse pealkiri roosa permanentne teatud püsivusi, mis aeg-ajalt haakuvad ajanihetega. Ehkki üldsuundumused glamuurne ja eksklusiivne lähenemismodellile ei Afysseeri ühtegi toodet, pigem tavamatut ihalust. Seda ihalust võib ka defineerida kui 19. sajandi ihalust ehk veidi naiselike mates sajanditeihalust mida 20. sajand Tomad tehnik mainega sugugi ei võimalda. Seega domineerib kaader ja pühend tema töödes. Lavastused on alates kostüümidisainist kuni teose täieliku valmimiseni autori loominguliseks mängumaaks. Mõistagi koos abilistega, mida eeldab digitaalne tehniline töötlus. Tulemuseks on mänguliselt kõlav visualiseering, olles sealjuures stiilne ja karge. Ei välistata romaani kultuurikontekstile omast järelmaiku. Selle maigu loob kostüümide, detailide ja väheste valitud keskkonna elementide ühine bukett mis koosmõjus kaasaegse tehnikaga lihestabki aja ühesuunalist tajumist. Teoses sellega tegelikult ka Rutt on astunud teistkordsesse poleemikasse reklaami hetkeseisuga, kus tehakse üks karjatas, mis peab ehmatama, kuid mis ei loo vapustust. Kui ma neid pilte vaatasin, osad neist moodustavad nagu seeria võib koosluse, kuid seal oli ka päris noh, nii-öelda üksikuid pilte. Ja siis ma tundsin, et nagu vajaksid rohkem õhku või rohkem ruumi enda ümber, nad on kõik väga intensiivsed ja väga siuksed lummavad. Kuidas teile tundub, kuhu üldse nad sobiksid, milline peaks olema see interjöör peale näituseruumi? Tegelikult minule tundub, et see sobib igasse kaasaegsesse interjööri. Kindlasti. Ta sobib kohtadesse, mis tahavad, rõhutades klassiivsusti ootamatust. Ruth Huimerind näitus roosa permanentne galeriis sammas on avatud kuuenda novembrini. Oktoobrikuu hakkab lõppema ja enamus suurtest teatritest on jõudnud tuua lavale ka oma selle hooaja esimesed uuslavastused. Täna meil stuudios luuleteatri vaarius juht Heidi Sarapuu. Mida teie teete, pole kes, nagu see sügis veel kuulda olnud. Jah, ma natuke juba tegutseme kõigepealt sõna luule hakkab meil natukene vara vajuma ja ametlikult olemegi registreeritud kui teater vaarius sest tegevusväli on läinud üle luulepiiride. Põhiliselt oleme enam muidugi kirjandusele truuks, meie ülesanne ongi ühelt poolt siis kirjandusloo tutvust tamine, üks on siis eesti kirjanduse pool ja teine on Põhjamaade kirjanduse puhul ja mis puutub nüüd eesti kirjandusse, siis möödunud kevadel tuli välja meil lavalugu Eduard Vilde elust. See on tema Kadrioru aastatest. Ja kuna Kadrioru muuseum Vilde muuseum on just alles remondist välja tulnud, võiks nii-öelda siis huvi kindlasti muuseumi enda vastu tuleks kasvatada ja me saime küll küllalt vähe etendusi anda, suvi tuli peale, aga nüüd me tahaksime seda traditsiooni jätkata, sest konkreetselt käsitleb see näidend jah aastaid 1000 927933, Sand Vilde viimased eluaastad. Ja konkreetselt täna ongi selles veerandi viimane etendus ja kellel on huvi etenduse vastu, siis vist mõni pilet veel on ka täna olemas, kell 16 on etendus ja nimiosas on Dan Põldroos. Aga nüüd siis nendest uutest projektidest kõigepealt võiks nimetada, et uus projekt, teatud mõttes on ka džässdraamatulud nihukese uhke nimetusega, sest ta tuli välja jätskaar igal kevadel. Ja etenduses improviseerisid kolm džässmuusikut ja kuna etendus iseenesest on küllalt sugune mahukas, ütleme selle poolest juba tegijaid on palju huvitavaid tegijaid, on lisaks villu veskile on ka tantsuinimesed, solistid, koreograafid, Renee Nõmmik, Kadi Valgma, kelle koostöö on äärmiselt huvipakkuv, peaks ütlema. Ja, ja ma usun, et trupp tahaks ka jõuda samaväärselt lähemale, kui nemad on. Ja selleks me siis nüüd alustamegi pliksoniga uuesti proove ja viiendal detsembril on Kirjanike Majas uuesti etendus. Nii et kes pole näinud ja ma usun, neid on väga palju, siis, siis kutsume viiendal detsembril vaatama. Ja nagu te aru saate, ongi nii, et teater annab etendusi väga erinevates paikades, ühed on niisugused väga kammerlikud etendused, mis on mõeldud siis muuseumide väikeste saalide jaoks osa pisut suuremaid, selles on oma võlutähendab, tuleb alati mõelda, et sellesse ruumi see etendus sobiks või siis ühesõnaga kohandada mõtelda, välja fantaseerida. See on põnev, aga siin on ka oma raskused. Ja oma tegevusaastate jooksul on neid saale üksjagu olnud. Ja need tegevusaastat vist on siin mingisugune 13 14 või käib 15. juba täpset arvet pole pidanud. Siis on lootust nüüd, et me saame endale kasutamiseks saali, nimetame seda kammersaaliks, seal istekohti on vist 80 85 seal Rahvusraamatukogu välja ehitamata saal tähendab raamatukogu raha ei jätkunud ja, ja seal on õige vähe puudu, et sellest saalist saaks tõeline teatrisaal, et sellest võiks saada kohtumist paikadeks mõeldud saal, tähendab kirjanikud, lugejate kohtumine presentatsioonis ja nõnda edasi, tan amfiteatritüüpi saab mängida nii all põrandal kui üleval, treppide peal ja nõnda edasi. Me oleme proovinud, mõned aastad tagasi tuli välja esietendus Ena lavalugu Marie Underi elust sinine puri ja etendus rootsi luulet ajast Karim pojest ja mängisime siis just nii, et üks kord siis all põrandal, teinekord treppide peal puhastasime remondisodist selle saali ära ja nüüd tunneme, et me oleme kuidagi selle saali ja, ja selle prügi välja kõigega seotud ja tahame, et sellest saalist tuleks kaunitar ja et mitte üksinda. Meie seal ei mängiks ja on huvitatud sellest saaliste suure jõuga. Töötab praegu teater, kes, kes aitab, kes on praegu väga elujõuline, tugev noortekollektiiv ja, ja nendel on seda jõudu, et ja, ja tahet ja, ja, ja saada rahasid ja meie aitame omalt poolt kaasa ja millal ta nüüd valmis saab, sest lubadusi on olnud, aga loodame järgmine aasta kindlasti. Ja selle jaoks on mõeldudki ka meie projekt ja selle tahaksime tuua välja jaanuaris, kui see saar veel ei ole valmis, sobib meelega Tanis. Ja see oleks üks projekt kolmest põhjamaa naisluuletaja Ast, ühes ajas on nad kasvanud. Üks on rootsi luuletaja Sonja ookesson. Teine on soome luuletaja Helena Anhava ja kolmas meie Helgi Muller, kes on unustuse hõlma vajunud. Ja selle vesietenduse tähtajad peaks olema siis kuskil 24 25. Jaanuar. Kas on muutusi ka teie näitlejate koosseisus? On keegi lahkunud, keegi juurde tulnud? Meil on ikka see põhituumik kogu aeg üks ja see sama nad käivad kuskil ära, nad õpivad kuskil juurde, nii nagu Toomas Tross ja Haide Rannamäe olid pikka aega Taanis. Ja on ikka meie juures tagasi ja midagi ei ole. Tehase tuumik on mulle armas, arvestab nende individuaalsuse. Ma isegi tahan neid omamoodi toetada ja, ja kui nad on läinud mõne teise rolli peale või liiga komöödia ajaviiteprogrammid need on kasutanud, siis mina vastupidiselt, siis mõtlen, et et nad teeksid mõne tõsisema osa vaatlusega. Kultuuriga ja viimasest veerandist seal on jätnud jutud üritustest, mis alles tulekul kõigepealtkuulajate, mis hakkab toimuma homme õhtul Tartus, vahendab Hedvig Lätt eesti Göte selts, Tartu Saksa kultuuri Instituut ja Tartu Ülikooli raamatukogu korraldavad järgmisel nädalal rahvusvahelise konverentsi teemal Göte Tartus. See on pühendatud Johann Wolfgang Goethe. Ka 150.-le sünniaastapäev. Vale. Selle konverentsi peaorganisaatorid on Göte seltsi esimees Liina Luukas ja saksa kultuuri instituudi juhataja Maie keek. Konverentsi ideest räägib Maie keek. Juba aasta tagasi tulime kokku ülikooli raamatukogus köeti seltsiinstituudi ja raamatukogu rahvaga ning hakkasime seda Göte sünnipäeva tähistamist omavahel arutama. Raamete Göte isiksus ja tema teosed on piisavalt aktuaalsed ka tänapäeval mil võib olla maailmas on võtnud võimust rohkem materialism. Arvame, et Göte väärib temast rääkimist. Meie oleme just selle konverentsieelse nädala jooksul püüdnud Götet nagu laiemale publikule tutvustada näiteks kooliõpilastele Ühe köeti instituudi kaudu saadetud multivisiooni etenduse kaudu. Seda külastasid üle 300 kooli õpilase ja selgub, et et laste teadmised köitest on väga pealiskaudsed kuid huvi siiski on olemas. Samuti on meil avatud praegu kaks köeti instituudi näitust Götest kui universaalgeeniusest ja teine tema värviõpetusest. Need on üleval liba Ülikooli raamatukogus. Eile vaatasime koos videofilmi ühest Hamburgi teatri legendaarsest etendusest 56.-st aastast. Need on siis nagu konverentsile eelnevad üritused. Liina Lukas ehk siis sa lähemalt tõesti sellest konverentsist konverents algab siis 31. okt oktoobril kontserdiga Küüte ja saksa liid, kus Vanemuise solistid esitavad köite tekstidele loodud Schuberti ja Schumanni laule. Ja Jüri Lumiste loeb Göte luulet. Konverents algab esimesel novembril, kestab kaks päeva. Ettekandjaid on Soomest, Saksast, Lätist ja Eestist. Ettekandeid on väga erinevat laadi Küüte tekstid. Küttelooming on nii paljulubav ja mitmekihiline, see ei ole äratanud mitte ainult kitsalt Germanistide tähelepanu, vaid hoopis laiemat huvi. Hoopis interdistsiplinaarse mat huvi. Esmalt Pealkiri Göte Tartus. Üks osa ettekandeid ongi seda pealkirja lahti seletavad Göte ei ole küll füüsiliselt iialgi oma jalga Tartusse tõstnud aga isiklikke kokkupuuteid köötajal Tartu inimestega on olnud. Ja rida ettekandeid Inge Kuke või Mare rannaettekanne näiteks räägivadki just nimelt sellest ja ja seda teemat toetab ka ülikooli raamatukogus ülespandav näitus, mis avatakse ka esimesel novembril. Selle pealkiri on Götev Aimar Tartus, mis eksponeerib siis päris haruldasi materjale, mis köite kohta Tartu Ülikoolis on. Võib-olla köötaja Tartu suhetest tuleks siin välja tuua Karl Morgers tärni isikut, Tartu Ülikooli raamatukogu direktorit kellel oli Götega kirjavahetus ja kes on ka esimene köite kohta loengute pidaja Tartu Ülikoolis. Gerhard fon, küüdelgen Tartu kunstnik või Tartus tegutsenud kunstnik kes on vaimaris Götet portrateerinud ja teisi vaimari klassikuid. Ja need pildid, need originaalid on Ülikooli raamatukogus praegu. Osa ettekandeid on Kööde loomingukesksed, mis siis püüavad valgust heita kütteloomingu aktuaalsusele. Tänapäeval ja meil on siin kohale kutsutud päris kõrgelt hinnatud Göte loomingu spetsialiste, nagu näiteks Bernd laistnar litsigi ülikoolist või professor Liisa Saari loama Turu ülikoolist. Osa ettekandeid puudutab Götet kui loodusteadlast, näiteks professor Karl Lepa ettekanne Göte värviõpetusest või latsigi Ülikooli doktori Ingrid kästneri Annegöte loodusteaduslikest uurimustest. Üks huvitav ettekanne on kindlasti Göte Fausti lavastustest. Pärn valilt tüübingenist räägib siis Göte Fausti erinevatest instseneeringutest läbi aegade aastatest 1952 kuni 1999 ja lõpetab siis selle sakslaste suure EXPO projektiga. Sakslased pakuvad aastaks 2000 Hanno ooperisse Fausti täispikka lavastust, mis mahub kuuele õhtule. Loomulikult on ettekandeid Göte kohast Eesti kultuuriloos. Götet on eesti keelde tõlgitud 19. sajandi keskpaigast. Ja meil on tänaseks olemas kaks väga head Fausti tõlget Ants oraselt ja August Sang Alt. Tänase saate viimase esinejana saab aga nüüd sõna- Ivalo Randalu, kes tutvustab lähema aja muusikaüritusi. Esimene teade kuulub pianistidele ja klaveripedagoogidele üle maa. Homse päeva pühendab Muusikaakadeemia Bruno Luki 90.-le sünniaastapäevale. Alustatakse Rävala puiesteel kell 11 Arbo Valdma ettekandega. Seoste võlu ja vaev õpetaja Bruno Luki jälgedes. Kell 12 algab Eesti klaveriõpetajate ühingu aastakoosolek. Kell 15 teeb Toivo Nahkur ettekanded maestro muusikalistest ja pedagoogilisest nõuannetest. Piret Väinmaa võrdleb Artur Snabelija Bruno Luki pedagoogilisi nõuandeid. Kell 16 esitletakse uudsiidid, mängi Bruno lukk ja siis kell 18 algab mammutkontsert õpetaja 15-lt õpilaselt, kelle seas Arbo Valdma, Mart Lille ja Kalle Randalu, kui nimetada vaid rajadega tulnuid. Niisiis homme algusega kell 11 maas. Nüüd Eesti kontserdiüritused. Kõigepealt see hästi reklaamitud mõistetavalt kallis Arno Tali Sihtkapitali tänaõhtune kontsert Estonias ERSO, Eri Klasiga. Rahakoti järgi oodatakse sinna rohkem nagu hästi teenivaid lapsevanemaid. Kava põhjal aga hoopis noori endid. Smi orkestri pilt taeva tsüklist, minu kodumaa, see vaste mängude Polanki lugu, elevandipoeg, Babaarist olgu öeldud, et mis kõlbab lastele, kõlbab vanadele ammugi pealegi kutsutud on ka maalapsed ja neile on sissepääs tasuta. Jaan Hortuslastel põhjust alustada sarjaga kirikupühademuusika ja esimesena selles usupuhastuspüha muusikaga. Usupüha ehk reformi informatsioon ise ja Martin Luther aktsioonid. Rõhutamist väärib ehk aga see, et reformatsiooni tagajärjel sai luterlastele kättesaadavaks ka emakeelne piibel meil Anton Thor Helle tõlkes esmakordselt aastal 1739 mis pani aluse eestikeelsele kooliharidusele, seega ka järgnevalt rahvuslikule iseteadvusele ja rahvusskulptuuri tekkel üldse. Usupuhastus on iga-aastane tänu jää Deum, mida hakati tähistama 150 aastat pärast aega, mil Luther oma kuulsad teesid Wittenbergi kiriku uksele oli naerutanud siis alates Anno Domini 1667. Päris hoo sai püha aga aastast 1817, mil luteri laul üks kindel linn ja varjupaik muutus liturgiates üldiseks. Hortuslaste kavas troonib C5 kontserdi lõpupoolel, enne seda esitatakse veel pruunssija, puukste Hoodet. Esitajatekson, ordus, muusikuse akadeemiline koor ja orkester ning solistid Pille Lill, Monika Sutt, Andrus Mitt ning Soomet tenor Heikki Vainio, orelil Andres Uibo. Esimene kontsert all kapten täna kell 16 Vanemuises, teine homme kell 19 Nigulistes. Esmaspäeval annab Estonias hingedepäeva kontserdi tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme juhatusel. On nii kristlik kui nii-öelda maalähedane. Teksti loeb Toomas Lõhmuste orelil on taas Andres Uibo. Teisipäev laskuvad oma kodusest väravatornist taas Estoniasse. Hortustlased austamaks suurt Bachi tema 250 aasta möödumise puhul surmast. Neid noortuslasi on seekord siiski vaid kaks, Andres Mustonen ise. Ivor sillamaa mängitakse kolm sonaati viiulile ja klavessiin ile numbrit kuus, üks neli. Kaastegev on Mikk Mikiver. Eile mängis Kohtla järvel ilusa Schopeni kõva vastne klaveriprofessor, meie tunnustatumaid Schopeni interpreet Ivari Ilja. Temast ilma teisedki regioonid. Kolmapäev kuuldakse hilja Supäeni kell 18 Valga muusikakoolis, tuleval laupäeval kell 18 30 Pärnu Agape keskuses ning üheksandal novembril juba Estonias. Suurtest vormidest nimetagem fantaasia, f-moll täitja suurt Polüneesia hoopis 22 ning harmolsonaati reedesele tiibeti muusikale. Tallinnas ei saa teid enam kutsuda, sest piletid on juba viimseni läinud. Ent tartlastele mängib selsamal reedel Eesti-Soome sümfooniaorkester. Oma hooaja avakontserdil Rimski korsakovi seeria saadi Mushowski pildid näituselt Traveli nõrkestratsioonis. Solist on iiri päritolul, on Me Aableemarfi, kes praegu ka antud orkestri kontsertmeistriks juhatab Anu Stahli. Meenutame, et mullu läks toredasti orkestri kolmene sari maailma muusika linnad Vii, Pariis ja London. Ka tänavune sari inimene on kolmene ja nagu Anu ütleb, saateks on elu täis erinevaid pilte. Nagu näitusel. Selline sai oktoobrikuu viimane kultuurikaja. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke.