Ülejäänud nupud, kui ütlevad valikuid minule, Drake. Kest laula, ta ei nõustunud nende seas. Kas halvem või parem meespiti tädi jääb jahti. Aga ei naera kunagi. Kudumeid. Jupoli muutva portree. Viis tissistemodyydaga olend kes laulab siin vikerraadio. Ja aeg on jõudnud nii kaugele, et antakse üle teatepulk laste raadiole. Ja laste raadia läheb täna nukkude maailma. Praegu laulis vahanukk, aga meie läheme teiega, head sõbrad sinna, kus elavad nukud, oma täisverelist elu, kus peaaegu et kõik nendest oskavad, mitte ainult, et laulda, aga rääkida ja nalja visata, kus vahel müratakse, tehakse määrust, kus toimub imelisi asju, plekki siis. Nonii hiljem. Ilusat muinasjutulist ja muinasjuttudes palju elu meie nukuteatris sünnib ka iga päev imelist, sest tead, Ta on juba selline paik kus ta natuke võlumisega tegemist ja nukuteater, eriti hetkel on mul võimalus olla omapäraste dekoratsioonide keskel ja siin voodikestes põnevad põnevad tegelased. Allan Kress. Esimene lumi saabus Eestimaale ja nukuteatris. Valmid, jõulutükk, trollipere talveuni ehk ettevaatust jõul. Kes need trollid niisuguseid küll on? Teada on, et norramaal elab. Troll tükkama atmosfäärile saabki olema selline, nagu mina kujutan või tajun norra trollindus neid mägesid ja noh, omamoodi karge. Ja selles aitab väga palju helilooja Tõnu Raadik, kellega me alguses kokku leppisime, keelse muusikal on selline kerge mägede kaja juures või ta põhjamaine ja omamoodi muidugi algas see peale koostöös Rein Lauxiga, kes on selle tükikunstnik ja kus me mõtlesime, et eelkõige peab olema tinglik kogu see lavakujundus. Ja samas meenutab see trollide kodu Ühte suurt elupuud, millest hargnevad okste küljes, siis kogu see elu toimib ja tegemist on kahe erineva maailmaga. Lapsed näevad ilmselt siin seda, et üks pere tahab rahulikult magada ja miskisugused võõrad. Neid pidevalt segavad, selles ei võimalda neil oma loodusliku elurütmi säilitada. Vanemad võib olla kuni selleni, et võivad näha siin vana ja uue, maailma kokkupõrget lihtsas ja loomulikus vormis. Aga selle kahe vastandliku maailma peale on see tükk loodud, et ühed eelistavad vaata olla naturaalsed, elada nii, nagu neile loodud, teised on võtnud uue elustiili ja lähtuvad paljuski vormist, uutest vormidest ja sellega kaasnevatest atributidest ning püüavad siis seda ka teistele laiendada. See on nii, nagu elus on, et ühtedele meeldib linnulaul ja loodustahavad vaikust ja rahu ja teised jälle tunnevad end hästi tehiskeskkonnas. Nojah, ja, ja selle me leppisime ka algusest peale kokku, et me ei halvusta ei ühte ega teist püüame olla võrdlemisi tolerantsed, ainult et suuname tähelepanu sinna, et eelkõige inimene võiks jääda selleks, kes ta on. Ja kui ta leiab mõttekaaslasi, siis leiab, aga seda jõuga ei saa. Tegelikult needsamad trollid on täpselt samasugustes pere ja inimsuhetes nagu need inimesed siiski jäme, täiesti muinasjutt, tulikuks tegutsevad siin täiesti välja mõeldud tegelased täiesti oma elulooga. Ja tegelikult ongi see elu. Hanneli ees on väga hea, et alguses tuleb silla matustel, sealt ütlesid, kuulab ära ja vaat nüüd sai aru, et ta hakkab lugema ilmateadet ja siis vaikselt üsna rahulikult siia taha tugitooli selle lehmi pandud ja tagant. Ja mul jäi täiesti õigus, kallis. Võtame ette protseduuri, mis sünnib vaid kord aastas. Ilusad nukud on sellised omapärased, armsad, tundub olevat päris palju. Ema, isa, poeg ja tütar ja nende sugulane otseselt rolle on siis neli ja ülejäänud on jutu järgi või kuidas meie neisse suhtuma liigikaaslased või teisest liigist natuke mõnevõrra erinevad, aga sõid trollilikumad on üks perekond, kes on siis neljaliikmeline. Trollipereelu võivad kõik, kes soovivad vaatama tulla detsembri alguses ja kuues detsember on planeeritud esietendus ja eks see jõulukuu on ikka suures osas jõuluvana ja jõuluetenduse aeg. Asutused tellivad etendusi koos jõuluvanaga on teatud arv etendusi, mis on siis üksikmüügil? Nii et detsembrikuu ongi trollide päralt ja jõuluüllatuste päralt. Trollikuu nukuteatris, aga nukuteater on ka ratastel, aeg-ajalt ta on päris tihti ratast väiksemate kujundustega väiksemate lugudega sõidame üsna stabiilselt välja. Nimelt meil esietendus hooaja alguses mustlastüdruk ringla ja siis ta on kahe kuuga andnud 30 etendust ja sellest üle poole väljas. Väljas me käime päris tihti, kuni selleni, et reedel sel hetkel oleme me siis Riias etendusega lumivalgeke ja mida tuleb vaatama Eesti kohalik kool, Eesti laste kool Riias esineme analoogsest, teatada oleks nagu meie Läti riiklik nukuteater. Ja seal on siis Läti vabariigi 80. aastapäev. Nii et Riias elavatele eesti lastele on see üks sümpaatne päev. Ma usun küll, lumivalgeke on meil see, mida julgen ka täiesti hea enesetundega soovitada, rahule jääb nii väike- kui suur meie selle hooaja nii-öelda mototuled tutvu teatriga nukuteatriga. Väga vähe on etendusi, mis on ainult pisikestele lastele vaadatavat kogu perele, näiteks kase mustlast tüdruk. Ringla kannab endas sellist positiivset informatsiooni ja jõudu. Et argiraskustes vaevlev täiskasvanu lahkub saalist hea kerge enesetundega, et koht on maailmas kõigi jaoks ja laste rikkis, on tihtipeale esse helgus rahulolu iseendaga, oma maailmaga, meid ümbritseva maailmaga ja nii edasi. See nukk, millega mängitakse nukunurgas, on hoopis midagi muud kui need nukud millega mängivad näitlejad. Isegi võiks öelda nende nukkude kohta, kellega mängivad, mängivad näitlejad siin teatris, sest Need nukud elustuvad näitlejate käes hoopis teistmoodi. Ja see on üks põnev ja, ja raske töö, mis vaatajale paistab imelisena. Nüüd vestan ma jutu. Nukuteatri administraator. Triga tere, minu nimi on Eva Luigas ja ma olen nukuteatris siis peaadministraator ja mina tahaksin tutvustada ühtegi loomamängu, mis juba algas esimesel novembril, lõpeb esimesel aprillil ja see seisneb siis selles, et kõik need lapsed, kellel on kuni viis erineva etenduse piletit, neid lapsi. Me premeerime mängu loomakesega. Ja kuna ma juba ütlesin, mäng kestab kuni esimese aprillini, siis usinamad lapsed, kes võib-olla käivad nüüd kõiki meie etendusi vaatamas talvel saavad kohe päris mitu looma, sest meie suures loomakollektsioonis on mängu toome üheksat erinevat sorti ja kõige usine matele teatis käijatele anname me aprillis kohe päris eraldi etenduse, aga aprillis esietendub meil üsna huvitav lavastus ja, ja kõige usinamad teatriskäijad kutsume siis seda etendust vaatama ka päris tasuta. Nii et kõik teatripiletid tasuga alles hoida, just kõik tasub alles hoida. Ja seda enam, et meie teatripilet on nüüd veidi teistsugune kui eelnevatel aastatel. Meie teatepilet alates esimesest novembrist tuleb ka arvutist. Nii et tasub lähemalt isegi silmitseda, sest et see on üsna huvitav. Eks lasteteater ei peagi olema niisugune paik, kus alati midagi üllatavat on, lisaks neile toredatele etendustele ja ma tean, et lapsed väga tahavad teie salapaikadesse ka piiluda. Ja nüüd on see neile ka võimalikuks tehtud, nimelt on meie maja nii palju korda saanud, siin on käinud ikka kohe päris mitu aastat remont ja meie maja nii palju korda saanud, et meie saame nüüd näidata lastele neid tagumisi, rooma kuvand tõesti väga suur tung olnud ja meie korraldame oma majas ekskursioonipäevi, et see käib eelnevalt registreerimisega ja lapsed, kes siia siis tulevad koolidega või lasteaedadega, näevad katkendeid erinevatest lavastustest ja siis muidugi seda kõige pühamat ja huvitavamat paika. Seda nukuteatritöökoda aga on võimalik ekskursioonidele tulla ka niimoodi, et ostetakse etendusele piletid. Ja pärast seda toimub ekskursioon. Need toimuvad jah, eelneva registreerimisega administraatori telefonil, mis on kuus, 411 609 ja ekskursioonipäevade kohta saab informatsiooni meie iga kuu-lendlehtedelt, nendelt mängukavadel. Pean aga ütlema, et päevas jõuame me teha seitse ekskursiooni ja saame me ainult ühe päeva kuus pühendada sellele, päkapikud jooksevad ringi juba teie akende taga ka, võisin lausa majas, oi, päkapikud hakkasid septembris ringi jooksma. Ja nad jooksevad poole, et vist ei ole kohta, kus nad ei jookse. Niiet päkapikuaegset lavastust praegu just valmistatakse ette ja esietendus trollipere talveunele on siis kuuendal detsembril mitte midagi muud, nii et me anname üks 40 etendust sellel aastal. Trollid jooksevad päkapikkudega võidu. Varem. Ma. Annan. Kohe. Nojah jaa, miks kaite, miks küll ei võiks trollid koos päkapikkudega ringi joosta ja nõnda läheb siis elu meie nukuteatris ja usi, nemad, nukuteatriskäijad võivad saada siis uute mänguloomakest omanikeks ehk teisiti öeldes uute nukkude omanikeks. Sest ega siis ainult pikkalokilised vahast, plastmassist portselanist, puust kaltsudest. Kõik sellised nukud, nukkude jale, mängule, loomad, karud, kassid, koerad, kõik need nukud ja kes seda on öelnud, et ainult tüdrukud nukkudega mängida tohivad. Ju teame kõik karupoeg Puhhi lugu ja poissi Christopher Robini. Tema mänguasjad olid just nimelt mänguloomad ehk loomnukud. Ja, ja nukkude maailm on lai. Tunne alla ja hästi palju on neid mõmmisid mõmmi, aga noh, minul on muid niisuguseid ka ses mõttes mul nagu, nagu segapere või selline. Ja mina olen nagu itan ise mulle oru mõmmi ja mul on Pätu vannis Wella, noh, temal on hästi palju rohkem õiget ja mingi perega meilanni, mängime nendega, vahestusi olen, me teeme, kõmmidel on see mõmmi tema kuid seal on kuid sädema ja, ja mis nad seal poes müüakse ja mis elu neil seal nagu on. Enne, kui sellised. Minu nimi on Laura. Minu nimi on niimoodi, et, et need mõmmige kõik nemad nagu abielluvad ja üldse nagu päriselu ja nende päris mured ja, ja meil on selline sisse läinud, et nad mõtlevad, et nad on päriselt ka elus ja kõik, nii see vist neid liiga lapsik, aga tegelikult noh, see on tore, kellel on igav ja siis räägime nende mõmmide ja ja nende eest nägu, nagu nad päriselt räägiksid. Jah. Ja kust te siis kokku saate, kas te olete ühes klassis või ühes majas vä? Tähendab noh, suvel on meil suvila, kus me saame kakkis meie vahest sünnipäevad on ja siis saame kokku siis saame nendega mängida, aga noh, alati me ei saa kõiki muidugi kaasa võtta. Tülikaks mine südame mingid kas kaks mõlemad või siis ühe mõlemad ja siis mängime nendega. Kõigile, et on kindlad sõbrad, rannad, meil pommid ja mina olen, on üks väike mõmmide punamõmmi. Gunnar on siis üks teine mammi sama suurt, kelle nimi on oru mõmmi ja nemad on siis suured sõbrad ja ja siis, kui mina saan omale kellekeses, Yana vaatab oma võmmidest, et kas talongitädi sobivad talle ja siis ütleme niimoodi nagu, et saavad kokku ja siis hakkavad koos mängima ja. No minule tundub küll, et te olete ise täiesti uue mängu leiutanud ja sellise omapärase ja toreda karude maailma oma koju toonud. Kelleni, mis jutte need karud omavahel vahel räägivad, näiteks? Võmmide maal ja orel on vend ja siis, kui see vend midagi halba Teppis võmmid hakkavad kohe temaga õiendama. Aga mina, kui mina teen suuremat pahandust Kõgegi sellelt nagu natuke imelik, et nii väga vihkavad teda. Ja neil on niimoodi, et hästi kergesti solvuvad ja kui keegi noh, korraks müksab või midagi teeb hästi kogemata niimoodi siis kõhnumid hakkavad nutma ja solvuvad, aga räägivad omavahel neist oma perekonnaasjadest ja räägivad sellest, et kuidas neil siis mõmmi temal läks, et nii tore oli näiteks mõmmi basseinis käia ja räägivad nendest mõmmi ma hindadest, et seal on kaks poodia, Miku pooden, maimu pood, seal käivad, võtan, on selline, kus on hästi halb, täiesti halb, aga aga kas ei ole sellist head kraami isaga siis see Miku pood on selline, kust nad ostavad sellist hästi palju ostavad mammid ja kus on hästi head toidud. Lemmik toit või maiustust mesikäpa kommid. Ja siis me siis päris nahka pistavad. Seda võis arvata küll, mulle teie juttu pealt kuulates tekib niisugune tunne, et, et see on peaaegu sündimas üks teine niisugune tore raamat, nii nagu see karupoeg Puhhi raamatki, eks ole, sest et seda te olete kindlasti lugenud, kus ka väike poiss oma mänguasjade maailmas on välja mõelnud kõikidele loomadele nende iseloomud ja nende käitumised ja nende seiklused. Nii see teie, karu, perede maailm on ka midagi taolist. Ta on üsna selline perekond. Oma kodud on igale hääleti jäävad yks dist abistades jälgu vähegi staap, kuigi endal ka raha juba otsas, mõmmi temad. Rahammummide maal käib miljon tükki junne senti oli vist üks kruu või ma ei tea. Meil on niimoodi, et mõmmi, kroonide mõmmi sendid ja aga kõik see asi sai alguse sellest, et mina ütlesin, tahtsin omale kaisukaru ja isa sünkis mulle siis jõuludeks kaisukaru ja kaanel oli, oli juba ammusest ajast oli üks selline sama suur selline nukk ja siis nemad hakkasid sõbrustama ja siis mina sain emale juurde siia, kuid see asi ja siis kõik said emalejana neist mõmmidest ja kutsetest saidi omale sõbrad ja siis niimoodi säsid, läkski lahti. See minu, tema Gucci koti enam tema ennekõike paljude laste lendama Kotsija 10 käisime laulex vanimas, siis mul oli valida, kas ma võtan selle tibu ujuvat, tantsis. On sellepärast, et noh et kui jätta oma kotid ja nad ju kasvavad kogu aeg, tema on imelike tegevust tehes, on ta kogu aeg ühtemoodi näeb välja ja eksinud nagu natuke naljakad tegevused. Kas sa tahaksid temast kasvaks niisugune suur võimas kana, saputaks kiibuja. Võiksin Lägel, tema ikka niisugune väike armas tibu, ta mahub sulle pihku, ära. Mõtle, kui ta kasvaks suureks, mis siis saaks? Kasvaks suureks tapaks ära ja hakkaks uuesti kasvatama. Sureks ära, ei tapaks, vaid ta sureb ära. Nojah, aga kui ta, kas suus kasvab, muudkui kasvab, siis ma pean ta ära tapma. Mida ta nõuab sinult tegevusi ta tahab, see jääde tahab mängida vaest vaevast, jääbin, uiskude püksi teeb, siis ma pean nagu ära pühkima. Ja noh, tegelikult tal pidi mingi päike ka olema ja vihmapidi sadamaga seda üldse pole siin. Selles mängus. Aga kui sa nüüd natukene kirjeldaksid nendele lastele, kes selliseid mänguasju pole veel üldse näinud Mul oli aga mu kohe Ta kotid enne kui elektriainekate London palju väiksem mahub, selle kätte saad tema eest hoolitseda näkku päris looma eest. Ta mõjub natukene nagu suure käekella, Anna siin sinu käes praegu, tal on rihmad küljes ja sa sattuda kuhugi panna, eks ole. Jah, ega kõikidel tegelikult ei ole see noh, niimoodi käärismi selline, sest et paljudel on nagu kett küljes. Aga noh, selles mõttes ma võtsin selle käima, siis võtan teda igale poole kaasa võtta ja õues on ka sellega olla kümnekuvastik käes peab kogu aeg taskus, võib katki minna. Sa ütlesid enne nii kenasti, et sa pead, kui ta pissib, sa pead ära pühkima, kuidas sa hoolitsed tema eest, et vajutad ainult natuke pöidlaga. Jah, tal on nagu, tuleb sihuke pilt ette. Nüüd ma saan aru, et tal on nagu, tuleb peldikupotti, siis tuleb maja ja ütleb, WC on. Ja esimene teaveta niimoodi, pühib ära. Sa teed müksti oma väikese pöidlaga nagu ikka elektroonilise mängu puhul, jah. Aga mis siis saab, kui sa oled ära unustanud? Kui ma liiga kauaks ära unustada, siis ta võib muidugi ära surra, aga no kui natuke aega, siis selle võtan ja teen need tegevused ära, mida ma ennem ei teinud. See on selline tibu kujutis on mänguasja peale joonistatud, all on kolm väikest sellist punktikest, mida siis saab vajutada väikest nupukest ja tibu kõhu peal või siis nii-öelda on suur ekraan ja sinna tuleb siis pildi kujutis oli viie nupulis ikka oli ka. Aga kui sa nüüd mõtled oma munni pere peale ja selle elektroonilise tema putsi tibu peale, siis missugune sulle armsamon? Muidugi oma jõmmid ametis nele nagu oma koju ja ellu ja niimoodi tema Kotsi ei ole nagu minu loodud maailm, see on nagu nende tehniliste maailma CAD mõmmid ja maailm on ikka minu ja naera mäelt, et maailmealiste muidugi palju armsam. Ja see oligi siis nukkude maailma Saude, mille tegid Anne Parksepp, Silvia Karro ja reetmade Nukud kui ütlevad mamma vaikuid minu laskus Drake. Kest laula, ta ei nõustunud, ei tea. Kas olen halvem või parem, Eestit edasi jääb ja kes ei tea? Ei naera kunagi, ütleme, oli. Portree viis küpsiste moodi ta Lenin kes laulab.