Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Hellar krabi mälestuslike esseede kolmandast köitest. Olen vist kummastki varasemast raamatust 2008. aastal ilmunud Wabariigi lapsest ja 2010. aastal ilmunud seitsmest retkest isamaale raadios rääkinud. Igatahes on mul väga elavalt meeles kummagi raamatu lugemine sellega kaasnenud elamus. Ja mul on väga hea meel, et ma saan käes hoida sind kolmandat teostab kõik need kolm raamatut on ka suure tähelepanu osaliseks saanud laiemalt kui ainult siis tänu sellele, et nad mulle meeldisid vaid vabariigile sai Kultuurkapitali esseistika aastapreemia. Seitse retke isamaale jõudis Kultuurkapitali aastaauhinna viie kandidaadi hulka. Praegune raamat seisata aeg on saanud aga nüüd vähem kui kuu aega tagasi välja antud riigi kultuuripreemia kirjanduse vallas siis nii et kolm kõrgelt hinnatud märgatud teost ja kolm mingis mõttes väga omanäolist ja teisest küljest ometi ühte tervikusse kuuluvat raamatut. Wabariigi lapses räägib siis silmapaistev eesti kultuuritegelane oma lapsepõlvest, mille ta veetis Kadriorus. Krabi isa oli siis president Pätsi käsundusohvitser ja niimoodi elas nende pere Kadrioru lossis. Seitse retke isamaale teeb ajas pika hüppe ja räägib sellest, kuidas krabi hakkas ühena esimestest väliseesti kultuuritegelastest Eestis käima, kuidas ta Eesti kultuurielu tajus põhimõtteliselt väljast seisjana, kuigi see on üks teema, mille juurde ma veel hetke pärast tulen. Ja nüüd seisata aeg viipsis aja sellegi natukene tagasi, see jätkab sealt, kus vabariigi laps pooleli jäi, nimelt 1944. aasta sügisest, mil siis krabide pere ilma isata küll isa oli nimelt küüditatud ja mõrvatud Siberis põgeneb üle mere Saksamaale, sealt siis oma kaudu läbi Saksamaa ja läbi Böömi-Määri protektoraat i Ameerika okupatsioonivägedele vastu, et pääseda siis uuest Nõukogude võimu kogemusest. Ja sealt edasi läheb tegevus Kaisningeni, Väikelinna šaabi maal, kus oli suur eestlasest pagulaste laager kust omakorda neist enamikul tee viis üle ookeani Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja mujale. Ja see raamat jõuabki siis ajas kuskile 70.-te 80.-te piirimaile, tehes aeg-ajalt päid natukene edasi natukene tagasi. Võttes sisse teemasid, mida autor on käsitlenud siis nii vabariigi lapses kui seitsmes retkes isamaale kui ka oma teistes kirjandus- ja kultuuriloolistes Esseedes, mis on ilmunud siis muudes raamatutes. Aga põhiline narratiiv on siis jah, võib öelda 40.-test kuskil seitsmekümnendad. Nonii mälestused on iseenesest üks žanr, mida on Eestis viimase 10 aasta jooksul väga ohtralt viljeletud ja võib öelda, et see žanr ise on muutunud ka järjest rikkamaks. Küll esineb raamatuid, mille siis on lihtsalt mõni ajakirjanik kokku pannud ja milles võib-olla seda selle inimese enda sisse minek. Kutt, kellest juttu tehakse, on vähe ja esineb ka väga ilukirjanduslikku teoseid. Ma julgen väita, et see Hellar krabi seisata aeg, mis iseenesest on sellise väga tagasihoidlik halli kujundusega selle kaane peal on küll väga ilus pilt noorest Hellar krabist siis keskkooli lõpupäevil seismas kais lingenis. Aga põhimõtteliselt on tegu raamatuga, mida ilmselt tuleb poest natukene otsida, täitsa tähele panna, sest ta ei ole selliselt öelda rikkalikult või, või ülepakutult kujundatud. Aga samal ajal ma julgen öelda, et see raamat kuulub kindlasti sellise Eesti tänapäeva mälestuskirjanduse paremiku hulka seal vaieldamatust tippu. Siin ühineb krabi esse istlik, selline nappe lausete mõttes nap kui tekstide pikkuse mõttes nappe ja poenteeritud stiil väga kõrgetasemelise enese suhtes, mitte mingeid järeleandmisi tegema. Ilukirjanduslikku võttestikuga siin on tõeliselt kauneid lauseid ja ütlemisi. Millest ma ühe mida võib pidada raamatu motoks lausa. Kuigi see raamatus esineb ka seesama koht, kust lause seisata, aeg võetud on, aga ma loodan, et raadiokuulajad loevad seda raamatut ja leiavad selle teise koha ise üles. Aga selle ühe kauni koha, mida raamatu motoks lugeda Loemasin küll praegu, et see on üks väga ilus lause. Mälu on lamp ja mälestuslambi valgussõõr meid ümbritsevas pimenemas unustuse öös. Ja see on selline lause, mis esineb siin üsna raamatu keskel, aga millest tõesti seda raamatut võib justkui alustada või aluseks võtta selle raamatu lugemisele. Hellar krabi siis tunnetab ise väga selgelt, et tema põlvkonnakaaslasi Leiklis võiksid mälestada siin kirjeldatud sündmusi on järjest vähem alles ja ma usun, et ma ei ole üleval, oleme, kui ma ütlen, et ilmselt autor teab ka selgelt, et oma põlvkonnast on ta ilmselt üks säravamaid esse iste ja üks säravamaid prosaist. Ja kui mõtlen oma põlvkonnast, siis siit jõuangi selleni, mida ma enne põgusalt mainisin, see välise kodu, eestluse küsimus, krabi on seda kõigis oma raamatutes käsitlenud kõige selgemalt just seitsmes retkes isamaale. Kuidas talle on alati olnud võõras välise kodueestlase liigitamine eristamine ja oluline on tema jaoks see, et vaadeldakse eesti kultuuri tervikuna ja siin raamatus ta ütleb ka ühe väga olulise mõtte et eesti kirjandusloos laiemalt kultuuriloos ei ole veel päris selgeks arutatud see, kus kulges neljakümnendatel ja viiekümnendatel eestikul kultuuri ja kirjanduse peavool. Kas selleks on siis stalinistlik kirjandus, mida oldi sunnitud viljelema Nõukogude Eestis või oli selleks sõjaeelsest lähtu ja samal ajal ka moodsast Läänekirjandusest inspiratsiooni ammutav väliseesti kirjandus. Ja ma olen krabiga täiesti nõus, et need küsimused, et on mitte lihtsalt intellektuaalselt huvitavaid, vaid oluliselt ka meie enese määratluse koha pealt ja mul on ka hea meel tõdeda, et krabisin samas raamatus, millega ainult ühe lausega, aga vahel piisabki ühest lausest mainib ära sellegi, et kui me juba räägime välise kodu eestlusest ja peame need asjad omavahel kokku panema, siis Eesti kui maa kultuuri laiem ja meil on siin territooriumil elanud teisigi rahvaid. Eelkõige peate silmas siis baltisakslasi ja nende kultuuri mõistmine laiema eesti kultuurikeskkonnas on miski, mis ei ole ilmselt veel jõudnud laiemasse teadvusesse. Aga nende juttudega läheme selle raamatu põhiteemast siiski väga kaugele, sest seal ikkagi mälestusteraamat ja seal on tõesti äärmiselt kauneid ja toredaid episoode, mis kirjeldavad nii noorte elu kais lingenis, niisiis Koerusi, nagu ta neid nimetab, mida koolis tehtud sai nagu näiteks selline trikk, et laelampide alla kinnitati märjad paberilehed. Kui õpetaja kooli klassi sisenedes süütas tule siis esialgu nad kõik põlesid, aga kui lambid soojendasid paberilehti seal all, siis ühel hetkel ju enam elekter edasi ei saanud liikuda ja lambid kustusid üksteise järel klassis õpetaja ei saanud aru, milles asi on. Igasuguseid, teisi trikke on veel, see on lihtsalt hämmastav, kui hästi krabil nad siin kõik meeles. Tõsi ta küll ei väsi ka kordamast, kelle kõigi abi ta on saanud kasutada ja ta nimetab ka ära, et tal on endal olnud eluaeg kombeks koguda igasuguseid pisiasju, mis aitavad mälu alal hoida, olgu nendeks siis piletid, postkaardid, et mingisugused muud detailid, esemed, mis tuletavad meelde ühte või teist perioodi elus. Tegu on siis ühe äärmiselt kauni ja huvitava teosega kus võetakse tõesti ette väga lai teemadering kooliharidus, kais, lingenis, ülikooliharidus, Missouris ja see on võib-olla isegi raamatu üks selliseid terviklikumaid peatükke millest jääb mulje, nagu oleks tegu sellise filmi stsenaariumi kirjeldusega mingi sellise 50.-te Ameerika koolielufilmi stsenaariumi kirjeldusele. Hiljem läheb tegevus edasi Washingtoni ja New York kus siis Hellar Grabbi oli üks korporatsioon Rotalia aktiivne liige ja sealt veel hiljem siis algab juba tema tegevus väliseesti publitsisti ja ka kodu-Eestis loetud oluliseks peetud ajakirja manatoimetajana. Krabi on ise öelnud, et ta tahaks avaldada vähemalt kaks mälestuste köidet veel jõududele selleks. Ja head lugemist.