Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna Vladimir pookovi raamatust kuningas, emand, poiss, see on siis värskelt eesti keeles kirjastuses tänapäev ilmunud Kersti Undi tõlgitud romaan mis on mitmes mõttes huvitav teos. Nabokov on autor, kelle nimi ilmselt ei ole võõras ka nendele inimestele, kes kirjandusega palju kokku puutunud ei ole. On ju tema skandaalne Loliita saanud kogu sellise tänapäeval üha rohkem laineid lööva pedofiilia sünonüümiks. Selle Nabokov Lolita põhjal on vändatud kaks kuulsaks saanud filmi ja pookovi ennast ju omal ajal ja tänapäevalgi ikkagi süüdistatud sellise piiri peale olekus justkui intellektuaalsete nilbuste autoriks olekus. Nii et tegu on kahtlemata kirjanikuga, kes ulatub kõvasti välja kirjandusest kui sellisest. Et tema tähtsus kirjanduses on suur, aga ilmselt veel suurem on tema tähtsus sellise tänapäeva moodsa popkultuuri seisukohalt, et nende reaaliate seisukohalt, millega me tänapäeva maailmas opereerime nii et võib-olla teinekord, kui keegi kuuleb kuskil sõna liita, siis ta ei pruugigi absoluutselt mõelda Nabook või peale vaid mõtleb juba asjade peale, mis on hoopiski pookovi loomingust nii kaugele välja kasvanud, et neil on ta ainult see üks sõnake veel neid ühendamas. Kuningas emand, poiss on selles suhtes huvitav, et tegu on siis pookovi järjekorras üldse teise romaaniga pauku kirjutas elu jooksul ikkagi palju teoseid üle 10 romaani vist küll, ma loodan, et need ei eksi. Ja oma kirjandusteed alustas ta 1900 kahekümnendatel aastatel. Ja see raamat on siis kirjutatud 1920.-te lõpul Berliinis, kuhu siis vene emigrandid, Nabokov kolinud oli ja kus ta esialgu siis vene keeles üritas ilukirjandust teha, nagu teame, sai temast hiljem inglisekeelne autor ja seejuures veel väga särava stiiliga inglisekeelne autor seda teost kuningas emand, poiss ongi huvitav lugeda. Nii neil, kes on pookovi muu hilisema loominguga hästi kursis kui ka neil, kes tema loomingust varem midagi ei tea. Esimestel on huvitav vaadata seda, kus selle autori juured on, teistel on ilmselt hea just teha algust autori sellisest loomingulisest noorusest. Nagu Nabokov ise eessõnas ütleb, on sellel raamatul palju miinuseid ja tema käib üle mingis mõttes nõustuda, aga teisest küljest, kas miinused ongi nii väga miinus, et see selgub lugedes fokumise kurdab, et seda raamatut kirjutama hakates ei osanud ta saksa keelt ega tundnud sakslasi, kuigi elase liikus saksakeelses keskkonnas. Selle raamatu tegelasteks on aga sakslased, kolm sakslast, needsamad, keda pealkirjas mainitakse, kuningas, emand, poiss ja bokov tunnistab, et tal oli kogu saksakeelne maailm võõras, aga ta püüdis siiski paigutada oma teose sellesse saksakeelsesse keskkonda ja ta peab seda ise suureks miinuseks, et leiab, et tseremoonia saanud kunstlike steriilne. Samal ajal tulebki tunnistada, et seda lugedes selgub, et ei ole mingit vahet, kus seal tegevus toimub, kes need inimesed on? Miks on tegevus paigutatud just sellesse aegruumi. Kui üht romaani kirjutada, siis romaani tegevus tuleb ju mingisugusesse aegruumi paigutada, tuleb nendele tegelastele anda mingisugune lava, millel nad liikuda saavad ja anda mingi võimalus selleks, et ehitada liha luudele, et kui tahta ju ainult teoreetilist juttu ajada, siis selleks ei ole vaja Hactormaani kirju. Sellest pauk on väga hästi aru saanud ja kogu see keskkonna kirjeldus siin, mis peaks Berliin olema, on teisejärguline. Nii et inimesed, kes seda raamatut loevad lootuses, et nad näevad siin 20.-te Berliini siis Berliini nad siit kindlasti üles ei leia. Selles mõttes mainitakse küll Lunterdan Lyndonit ja Lääne-Berliini suurt villade ja parkmetsarajooni kroone valdi siin raamatus küll miskipärast küünemaldi nimel aga see kõik on teisejärguline. Samamoodi on tegelikult ka teisejärguline, see tegevus toimub just nimelt kahekümnendatel ja et on valitud sellised sotsiaalsed olud, nimelt siis kaks rikast üks vaene peategelane, jällegi see kõik on selline, ütleme nii, need on hädavajalikud kostüümid, ilma milleta ei saaks. Aga see ei ole miski, mis on selle romaani toimimise seisukohalt oluline. Tõsi, tagantjärele on seda raamatut vaadatud hoiatusromaanina. Ka Nabokov ise töötas selle raamatu 1900 kuuekümnendatel täiesti ümber. Kui ta selle siis inglise keelde mugandas, päris tõlkima vist ei olegi õige öelda, sest ta ise ka siin eessõnas räägib, et ta tegi paljud kohale ümber ja kirjutas siia sisse mõningaid lauseid, mis siis retrospektiivis seda raamatut natukene teisiti kõlada lasevad, kui see siis kahekümnendatel kirjutatuna oli, nimelt esineb siin kuskil ka lõpupoole lause, et peategelane frants, kes on siis see poisse ja selle emanda mängukann, et tulevikus sooritab ta veel hullemaid kuritegusid kui siis see, milleks ta siin raamatus valmis oli. Noh, see oli see ilmne vihje siis saabuvale natsionaalsotsialismi-le. Ainult et siit raamatust käivad ikkagi läbi paljud teemad, mis seal hiljem Novookovilt ikka ja jälle paelunud ja ja sellepärast tundub üleliigne hakata seda teost tõlgendama tohutult poliitilise ajaloolise, sellise hoiatusega, kuna ma isegi julgen väita, et kahandaks selle raamatu väärtust. Sellepärast et see seoks selle ühe kindla aja ja kindla ruumiga, aga tõeliselt head raamatut kehtivad igal ajal ja igas kohas ja kuningas, emand, poiss kahtlemata on tõeliselt hea raamat. Räägib siis armusuhtest armukolmnurgast ühe noormehe abielus naise vahel, kes abielus siis selle noormehe, ta nimetab teda siin oma onuks, aga tegelikult see mees istun vanaonu või sugulaste vahel natuke keerulisemaks ei olegi oluline. Ja kuidas see noormees on siis üks üsna tahtejõuetu mängukann selle naisterahva käes ja kui hakata seda tõesti tõlgendama, siis sellise pelgalt poliitilise mänguna, kuidas siis selline keskpärane poiss muud dub, tugevamate jõudude mängu kanniks laseb teha nendega ükskõik mida siis ma julgen isegi väita, et see läheb väga kaugele sellisest üldinimlikust taustast mis ei tunne aegade ega kultuuride piire. Ja, ja see läheb ka kaugele selles mõttes, et Nabokovitan teisteski teostes huvitanud just see inimeste selline mudeli käitumine mehaanilisus, mis tihti peegeldub vastu mingisugustest muudest elu reaaliatest. Ja selles mõttes on seda teost huvitav lugeda tõesti just tundes pookovi muud loomingut ja nähes, kuidas need tema ideed siis arenenud on. Tõesti huvitav on näha, et kuidas mõnele kirjanikule mõned teemad lihtsalt, et enam-vähem kogu loomingu vältel armsad ja põnevad. Ja muide, sel samal teemal jätkates ka seda raamatut süüdistati omal ajal siis nilbustes, sest et tegu on ju ühe abieluvälise suhte selle dünaamika ja ootama vaata lõpukirjeldusega. Ja siit raamatust ei käi läbi siis sellise ühiskondliku hukkamõistu teema, kuigi see jääb kuskile väga kõrvale. Niivõrd kui seda teemat siin käsitletakse, käib see siit läbi ainult sedavõrd, kuidas see abielumees on võimetu tegema seda, mis tema ümber toimub ja mõjub selles mõttes naeruväärselt. Aga jah, et tegu on ühe igati elegantselt kirjutatud raamatuga, kusjuures ka keeleliselt väga elegantne, ilusad pikad luulelised laused, mis on justkui suures kontrastis nende tegelastega, kelle suhtes on Nabokov üheselt armutu. See kuningas ehk siis peategelasest mees, abielumees on naeruväärne ja elukauge samal ajal üldse mitte halb inimene. See emand ihaldusväärne naine on samal ajal tohutult rahulolematu kõigega ja väga küüniline. Ja see noormees, kes võib-olla alguses mõjub isegi sümpaatsemana, on täiesti iseloomutu Ta ja oma tahteta muutudes üha enam vormiks Joanna pookovi põlgus nende kõigi suhtes. On siis öeldud teravas kontrastis tema väga luulelisi keelega, nii et üks igati põnev, ilus hea romaan ja väga tore, et lõpuks ka see teos siis eesti keelde tõlgitud sai siin ilmunud siis kirjastuses tänapäev Punase raamatu.