Külaline õigupoolest saigi kogu lugu alguse sellest, et ühel ilusal hommikul pidi Buratino minema kooli aga sattus hoopis teatrisse. Ilm on selge, see on selge. Varsti on selge. See on juba väga hea. See on tõesti väga hea. See laul on väga hea. Ka. Iial minust ei sallaiska. Lollusi jäi välja paista. Pool on tõesti väga hea. Teatrikool on parem. Tänase delta saatekülalised on Draamateatri dramaturg Ene Paavel Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, etenduskunstide kuraator Laur Kaunissaare ja sotsioloogia teatrisõber Juhan Kivirähk ja tänasel linnateatri 46. sünnipäeval tuleb meil juttu juba kahe päeva pärast oma viiekümnendat sünnipäeva tähistav Ast linnateatri peanäite lühist Elmo Nüganeni ist kõigest temaga seonduvast ja võib-olla alustaksimegi lihtsalt sellest, et kellele, kuidas miski Elmo Nüganen seondub. Mina õppisin Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja tahtsin saada teatrikriitikuks ja ikka noori kriitikud jälgivad nagu pingsalt oma eakaaslasi, neid lendusid, kes nendega koos teatrisse tulevad, otsivad nendelt nagu sõnumit ja mingit lähedast maailma mõistmist või keelt. Ja Ma mäletan seda, kui Tartus mängiti Nüganeni lennu diplomilavastus Sorry, me oleme tulekul. Seal oli nendel üks stseen, ma ei mäleta, kes sai Elmo vastasmängija, aga nad mängisid kujuteldavat esemetega. Tookord ma ei teadnud, et see on nii endastmõistetav osa näitlejaõppest. Et see tuli mulle tõelise šokeeriva avastusena mängu lopsakus kaasjalikkusest, kuidas Elmo hakkas mängima, ühed veeklaasiga lihtsalt võttis lonksukese, siis pani lauale sisse klaase püsinud sealses, ta kukkus kuskile ja hakkas elama elu, kuidas ta püüdis ise, klaas võttis täielikult tema üle võimust, ta püüdis seda kuskile tooli alla peita ja see klaas tegi temaga kõike klaasi. Muidugi ei olnud aga see näitleja mängu niisugune sära ja aasiaküllus. Selles stseenis selles lavakunstikooli diplomitöös oli minu esimene kokkupuude sellega ja sedasama niisugust täiesti pulbitsevast üle haare ajavat fantaasiat, mida ma tookord seal kogesin, esimest korda teda laval nähes märkan siiamaani. Mina ilmselt nägin Elmo Nüganeni esimest korda Saku bussis. Ma elan ise Sakus ja Anne Reemann on Saku tüdruk ja siis seal Saku bussis. Niimoodi ühiselt trügisemalt. Et ma jah, siis teadsin küll, et Anne Reemann Pipupib lavakas, Elmo Nüganen on tema kursuselt. Näitlejana ma olen Elmo Nüganeni suhteliselt vähe kahjuks kahjuks näinud, et loomulikult tulevad meelde kohe pantaloone ja täitsa läki. Tänased teatri sõbranna tähendab Nüganen minule sellist vaieldamatut kvaliteedimärki, et kui tänapäeval teatrisõber on üsna ettevaatlik, et ta ootab esietenduse ära ja siis kihutab ära ka esimesed arvustused ja siis hakkab pileteid ostma, siis Nonii avastus on kindlasti selline, millele oleks juba aasta ette oleks koha kinni, sest me teame kõik, kui järsk on linnateatrisse pääseda. Laur, kuidas teie, mul on võib-olla natuke teine kontekst, sellepärast et ma olen õppinud lavakunstikoolis ja pärast tegelikult ka mõnda aega töötan linnateatris. Võib-olla natuke praktilisem pilk sellele, et sel ajal, kui mina seal õppisin, oli tegelikult meie paralleelkursus, oli kursus, mida juhendas Nüganen ja mul on jäänud nagu mulje, et Nüganen on inimene, kes väga selgesti tajub vastutust laadset vastutust nagu selle sees, mida ta loob või selle vastutus nagu teatri ees. Muide, nii pikad aastad nagu teatrijuhtimise juures noh, ilmselgelt nagu tõendavad Aga mis siis on Nüganen see ainuomane, mis teda võib-olla teistest lavastajate teistest Eesti lavastajatest helistab. Üks teema minu meelest, mis Nüganeni üha rohkem eristab tegelikult, sest olukord on natukene muutunud, on see, et Nüganen on lavastaja, kes on. Mina tooks esile sellise kvaliteedi, mis on niisugune vanaaegne, väärikas käsitööoskuse kvaliteet, et ta on peentöömeister. Et seda terminit tarvitatakse sageli Mikk Mikiveri kohta, et ta oli psühholoogilise peentöömeister. Aga ma arvan, et ka Elmo Nüganen on peentöömeister et tema lavastused ja rollid löövad särama väärmise, detailitäpsuse detaili, leidlikkuse kogu terviku läbi töötatuse tõttu. Eks seal on ka muud, aga ma lihtsalt ütlen, et see on üks väga silmatorkav kvaliteet. Et niisuguse suure joonise joonistajaid on, on teisigi, aga just see kõikide liikumiste ruumikasutuse, näoilmete hääle, erinevate teatrimärkide kasutamise läbitöötatus ja detailirohkus ja seostatus on üks tema-le iseloomulikke asju. Nüganeni lavastused tulevad alati läbi läbi näitleja, ühesõnaga et see on see tõeline teater, kus sünnib meeskonnatöö, kus lavastaja, näitleja loovad koos ja no tõesti detailitäpsus, et kui ma mõtlen näiteks meie kangelaste selle riietusruumi stseeni peale, mis selles kitsas võreda ka toimus, et see tõesti lihtsalt see vapustas, seda, seda vaataks veel 10 korda midagi enneolematut. Et just nimelt see, et ta teeb teatrid selles tõesti heas vanas teatritähenduses, kus näitleja on samaväärne looja kui lavastaja maise sotsidele. Mul on endal väga sellist sotsiaalkriitilist teatrit ja selliseid suuri projekte, aga tihti need näitlejad jäävad seal noh nagu et lavastaja, performance'i kunstnik, kes, kes paneb, paneb näitlejad mingit asja tegema, aga tihti pole seal taga seda loomingut näitleja poolt. Tahaksin lisada seda, et teatri tervik sünnib erinevate teatri märkida nagu kooslusest ja kõigi oskuslikust kasutamisest, et kuivõrd on ju üks tema kaubamärke või kvaliteedimärgiga näiteks ruumikasutus, see pianoolast tuntud, kuidas lavastus algab, ilma näitlejateta, aga juba käib. Me kuuleme Stahli tagaplaanil olevatest meile isegi nähtamatutest, ruumidest või see, mida teatriloos on paljud kriitikud ja teatrikirjutajad ju esile toonud, et kuritöös ja karistuses. Et need aeg-ajalt kõlavad venekeelsed koraali, katkendid, kogu see nii-öelda kõrgem mõõde, vertikaalne mõõde, lunastuse mõõdus lavastusse tuli suuresti nende üksikute taamalt kõlavate kirikulaulude kaudu. Et tegelikult see on seesama detailitäpsuse asi detail tervikus. Siin oli juttu just lavastusest, meie kangelased, mille on Elmo Nüganen valinud välja ka ülehomme õhtuks oma sünnipäevaks. See on küll kinnine etendus, aga kas me võiksime sellest veel natukene lähemalt rääkida? Mina võin ainult seda öelda, et see on jah olnud üks viimase aja suuremaid teatrielamusi päris päris kindlasti ja ja ma ei olegi aru saanud, et miks see etendus ei ole nii hästi käima läinud mõned teised Nüganeni tükid, et, et see on tõesti üks etendus, kuhu aeg-ajalt on isegi piletit saada. Aga, aga seal on, on tõesti selliseid suuri, suuri teatrielamusi minu jaoks. Mulle viimase aja Nüganeni lavastustest on väga korda läinud pigem tõde ja õigus, neljas osa. Minu meelest see on nagu selline lavastus, lisaks sellele. Ta on väga detailitäpselt läbi töötatud igasugu rollid talidaatset läbi töötatud, väga täpselt õnnestunud, valitud, õigesse aega, lavastus, see oli umbes samal ajal, kui tuli see majanduskriis, eks ju. Ja, ja see, kuidas selle lavastuse repliigid nagu öeldakse ühiskond nagu selle lavastuse kõlakast, see, kuidas ta nagu oskas seda klassikut kuidagi panna sellesse konteksti, et see oli väga suur saavutus ja mul oli väga kahju. Lavastust pikka aega ei mängitud, mõnes mõttes isegi tekkis olukord, kus mõne teise teatri nagu ühiskonnakriitilised lavastused tekitasid tunde, et näed näiteks, et Ühtne Eesti tekitas tunde, et näed, selle ühtse Eesti kõrval nagu ei olegi nagu midagi, mis oleks niivõrd teravalt leidlikult ühiskonnakriitiline, mida minu meelest tõde õiguse neljas osa oli. Mina kindlasti ei vaidle vastu ühelegi Nüganeni lavastuse suunal tehtud kiidulaule, sest minu arvates nad on kõik olnud head ja noh, esimene selline jällegi tõeline ahhaa-elamus oli roomia Juulia minu jaoks ja mis nagu igavene puhul on oluline, et võib ju arvata, et on selline väga kurva saatusega teatrijuht, et tal ei ole nagu sellist oma suurt. Et aga ma arvan, et oleks hoopis teistsugune lavastaja, kui tal oleks suur saal pöördlavaloosid, et selline teatrisaal, et tegelikult selline keldris ja pööningul mängimine ja väiksest alles ja kuskile lavaauku minek, et see nõuab sellist pidevat eksperimenteerimist ja leiutamist, et kuidas mingit asja lahendada ja ma arvan, et see on olnud ka Nüganeni kujunemisel on hästi oluline, et ta ei ole mitte ainult detailimeister, vaid kui me mõtleme näiteks vargamäe vabariigipea, aga ta on ka sihuke mastaabimeister, eks ole, kuidas seal kõik need ristid ja ratsaväelased ja kõik suurel maastikul liiguvad, nii et ma ei ole küll kõik lavastusega kindlasti näinud, aga ma ei oska küll ühtegi lavastust tuua tema poolt, mille, millega ma nagu rohu poleks olnud. Ühelt poolt ei ole tal olnud seda igapäevast sundus täita suurt saali ja mõelda selle repertuaari peale ja suure saali publiku peale, aga teiselt poolt on tema käsutuses lavastajana olnud just nimelt see väga suur saal vabaõhusaal auku täita või vargamäe seda nurme täita on olnud omaette ülesanne ja tõesti, et sealse ruumikasutust samas ilus tuleb välja nagu võib-olla teises äärmuses on mingi minimalistlik asi mida kui Tammsaare märksõnaga haakuda, siis minu jaoks oli niisugune vapustav kogemus. Ma armastasin sakslast, et kui räägitakse mingitest kultuurierinevustest ja sisemistest määrides tolerantsusest oma peas olevatest tõketest inimliku läheduse leidmise ees ja nii edasi, et siis samuti see Tammsaare tekst geniaalsena kõlas tänapäeval ja teistpidi siis Nüganeni äärmiselt minimalistlik näitlejaid suurde plaani tõstav. Ja ometi seda kõike nagu detailideni nagu väga peente joonteni ära kasutav ja neid repliike võimendab lavastus sealjuures, et see oli minu jaoks selline ilmutuslik klassikakogemus. Minu kogemuse järgi nii palju, kui mina olen kokku puutunud tüve hästi praktiline inimene laiemas plaanis. Nüganen nagu väga hea näide sellest, nagu vene teatrikoolkonna mõjus eesti teatrile mõnes mõttes nagu Nüganeni lavastusi vaadates. Ja näiteks lugedes kõrvale mingit defrose proov, minu arm või, või ütleme, mingeid teisi raamatuid, siis sa nagu arusaadav, et see on nagu sama maailm. Need raamatud räägivad ka, avastasin, et kui hästi praktilisest tööst kuidas nagu näitajatega suhtlemine kuidas nagu Tseemnide eesmärgid, mõtted peavad olema nagu, mitte kuidagi külmalt välja mõeldud kuskilt, vaid sellest kõigest ise nagu kasvama. Seos vene teatrikunstiga, et kus see siis tuleb üks võimalus läbi tema õpetajate ju tuuakse sageli näiteks seda järjepidevust, et Medel Panso komissar haarav kolmandast lennust ja komissar omakorda Nüganeni kursuse juhendaja. Kindlasti see liikumine ei ole nii sirgjooneline protsessidele nii ühesed. Voolusäng ei ole nii kitsas, seal on väga palju teisi mõjusid. Vaatasin üle Nüganeni kohta kirjutatud asju, et üks ja teine on öelnud, et juba mingi keele või niisuguse väikse kultuurikogemuse kaudu tuleb see juhatus vene kultuuri suunas ka tema päritolust. Kirde-Eestist pärit äkki sellel on, viige allikanire sinnasamasse põhivoolu. Kokkupuude vene teatriga Vene teatris lavastamine tuli ju alles hiljem. Kuigi seal lavastamise kogemus tõestab seda, et on neile omane, et sealsetes proovides olnud ja teda sinna kutsunud inimesed on kirjutanud, kuidas kunstinõukogu etendustele, esietendusejärgsetel koosviibimistel näitlejad on öelnud tohutu kergendus, aga et see on minu teater. Ma tunnen ennast nii õnnelikuna, kui ta lavastajaks, raadiot. Et ma olen kodus. See oli minu teater. Ma olen tänulik selle kogemuse eest, see oli mulle omane. Jaa? Jaa. Et. Kui tulete Realade. Kindlasti tuleb Nüganeni puhul rääkida sellest, et ta on üks lõpetanud kursus ja, ja teine, teine kursus lõpetamas, et ta on, eks ole, väga suurepärane pedagoog, ta suudab tõesti vot selle mõtteviisi anda edasi õpilaste aeg, ma mäletan, kes oli hirv, kes ütles Panso kohta, et Panso diplomilavastustes polnud ühtegi nõrka osatäitmist kunagi. Et ma arvan, et sedasama võib ütelda Nüganeni kohta, et neil inimestel, kellel on Tõnn temaga seal õppida, on ilmselt ikkagi tohutult tohutult vedanud, et nad on ikka saanud midagi väga väärtuslikku kaasa, mida võib-olla mitte mitte iga kursuse isa. See on õige küll, ma vaatasin suvel Raili kelmuse ja siis üks valdo mulje. Oligi selline väga hea terviku tunnetus, mis aastaajal oli. Et tõesti igav ühele on antud midagi teha, seal oli ju ka väikesi rolle, kõik ei olnud peaosad. Aga see kogu koe läbi kudumine ja igale ühele selles oma niisuguse säramise koha andmine talle selle ülesande leidmine oli hästi silmatorkav. Ka Nüganeni enda roll selles esines Hamleti soli väga pisikene, eks ole, Osilt või mis ta oli seal, eks ole. Kus oleks võinud arvata, et tahaks mänginud koos merre järgega Halletitega jutul oli väike väike episood. Tahaksin siinkohal küsida, kas seda, et kui me nüüd võrdleme näiteks Tallinna linnateatrit või no teatrit, et no teater on teadupärast väga ühiskonna või sotsiaalkriitiline, et kuidas mõjuvad Elmo Nüganeni lavastused nagu sellest võtmest vaadatuna? Nojah, mina olen tõesti väga suur teatrifänn et ei saa kindlasti kiidelda sellega, et ma oleksin Nüganeni lavastustest kõike näinud, no teatriks ma olen näinud kõiki lavastusi aga, ja see on mitmekesisuse küsimus selles mõttes, et ma, ma naudin mõlemat, teatri stiili nagu ka Von Krahli teatrit. Et noh, nagu ma ütlesin, et juba juba see, et linnateatril on sellised spetsiifilised ruumi tingimused, eks ole, sunnib meid olema mitte selline klassikaline Stahli repertuaariteater, vaid otsima võimalusi, kuidas nendes tingimustes sellist head kunsti teha, et selle nurga alt on ta ka nagu rohkem selline eksperimenteeriv teatergi puhul. Et toob, toob sellise uuendusi kaasa. Aga ma arvan, et mõlemal suunal on koht Eesti teatripildis kindlasti olemas. Mul on nagu vaatajana teinekord olnud selline küsimus, no teatrilavastusi vaadates, et hoolimata sellisest vormi tulevärgist ja tõesti lausa väga erandlikud Eesti teatris ja erakordsest leilikkusest pärast on seal üks niisugune nagu tegijate hoiaku küsimus minu jaoks. Et nendest lavastustest peegeldub, nendes kajab nagu mingi selline süüdistav hoiak mingisugune meie, teie jaotus, et lavalolijad ja saalisolijad on nagu eri leeris ja Ühed ütlevad teistele, et olete süüdi või et ei märka ühte või teist või ei mõista ühte või teist ja meie tuleme, teatame teile, seda suuname teie pilku. Kritiseerime teid, et niisugune meie-teie vastandus tekib või siis ka mõnikord nendes lavastustes on niisugune kangelase otsing, paali otsing, mis selles süüdistuses natuke kõlab, et noh, et ei olda sellised. Vot Nüganeni lavastuses võib olla selline asi on puudu, et tema näeb meie kõigi, aga ka iseendaga nagu tegijate poolset või noh, mitte tegijat, ütleme siis lavastuses nende karakterite poolt noh, niisugust ühist natukene, ma ütleksin isegi naeruväärsust seal kangelast, keegi püüdle selle poole, keegi esita kellelegi niisuguseid süüdistusi ka kõigis neis on mõlemad pooled on see igatsus parema, ausama, puhtama ja nii edasi järele ja teiselt poolt meid kõiki ühteviisi siduv inimlik väiksus, piiratus, loomilisus. Mis on väga tähtis, et kõiges, kus vähegi võiks otsida niisugusi, põhimõttelisi, loosunglikke, pudupoodi ajastu vastu, väljaastumiste, see nendest kõigest ikkagi kajab. Et need otsijad ise on teisest otsast väga naljakad ja väga imelikud ja eksivad. Ja see teeb nad mulle nagu selle hoiaku mulle palju lähedasemaks. Ma olen ka nõus härra kivirõhuga, et nagu üks tegelane minu meelest Tšehhovi kajakas ütleb, et kas igaüks teeb nagu tahab ja oskab mida rohkem erinevaid žanre erinevaid laade nii teatris kui ka muidu ühiskonnas on, seda parem huvitavam. Ja mulle tundub selline asi, et Linnateater väga praeguse Eesti kesklassi nägu kõigi oma heade ja võib-olla mitte nii heade külgedega, et see on mõnes mõttes selle kesklassi nägu, inimeste nägu, kes on kõvasti, olete teinud, üheksakümnendat, kogu kahe tuhandete algus siis on pisut väsinud, kellel on probleeme, et noh, selge, me oleme väsinud, aga kelle me siis nüüd anname selle selle edasi tegemise kõik ja kui me selle anname, et kas me saame olla kindel, et see kõik on nagu hästi läheb halduse küsimus ilmselgelt ka. Aga no teater on minu meelest Eesti sellise uuema keskklassi nägu ja noh, kui vaadata neid inimesi, kes on võtnud sõna nagu noodade lavastuste kaitseks ja, või noh, neid toetanud nii nagu mõnes mõttes linnateatrilavastuste ümber tegelikult üheksakümnendatel aastatel kerkis ka mingi selline või mingi ring inimesi, kes ütleb, et see on meie oma või seda tunnistan omaks. Siis. Mulle tundub, et selle no teatri keskklassi ühendav küsimus ja see, et on oht, et võib tekkida see noomen, mida inglise keeles nimetatakse notsin Maibakiaad. Ehk siis et, et minnakse liiga retooriliseks ühiskonna muutusele, et ühiskonnas peaks toimuma mingid muutused paremuse poole, aususe poole ja nii edasi. Aga kuidagi võiks olla isiklikult minul nagu natuke rahulikum ja äkki ma ei pea sellesse ikka kõike nagunii palju panustama. Et minu meelest see asi on olemas. Ja siis ei ole minu poolt kummagi teatri suhtes mingisugune kettaheide, on minu meelest, need on lihtsalt mingid loomulikud ühiskondlikud inimlikud protsessid ja nagu need mõlemad teatrid on oma loomingulistest asjadest, ühiskonna peegeldaja, ühiskondlike protsesside peegeldaja. Selles mõttes on huvitav, nagu seda jälgida. Noh, nüüd see läheb juba rahu rohkem jah, sotsioloogi töömaile, et siin siin ma olen, ma olen täiesti nõus sellega, et jah, no teatri selline suhe on, on nagu aktiivsem ja võib-olla õpetavam või selliselt selgelt positsioonilt, et tõesti, mis, mis Nüganeni teatrist linnateatris on ju ka teisi lavastajaid, aga lavastused sümpaatseks teeb, on see, et ta ei ole kohtumõistja, vaid näitab, et vot elu ongi selline, eks ole, ja ja noh, empaatiline inimese puudustele selles suhtes, et teatriülesanne ongi selles, eks ole, et mõista neid tegelasi, et mitte mitte kedagi kuidagi paika panna, vaid igaüks elab, elab oma elu, et see teeb nagu Nüganeni lavastused hästi-hästi sümpaatseks, empaatilised mõista, püüdvad. Aga samas noh, ma kujutan ette, et ütleme, inimene, kellele see nagu maailmapilt ei meeldi, eks, siis võib-olla tõesti noorem ja vihasem ja nii edasi. Et retooriliselt selle vastuargument võib olla ka, et ma ei taha mõista Ma tahtsin ühte asja öelda, et sa alguses ütlesid, et võib-olla need on need inimesed, keda ei huvitagi see empaatiliselt, aga ma arvan, et sa osutad siin ühele väga olulisele asjale terves ühiskonnas. Et see ongi suur probleem, kui on mingisugune grupp või, või lausa, kui sa põlvkondlik nagu sa viitad, et mind ei huvitagi. Võibki olla selline hoiak, et ma nagu lihtsalt olen naeru vääristaja positsioonil. Ma näen nende teiste eksimusi, naeruväärsust, väitlust ja harimatust ja ma viskan selle sellises võtmes nagu naeruvääristavalt tagasi. Et ma arvan, et see ei ole teatri küsimus, ongi ühiskonnaga. On nagu minul kahju. Et jah, et kui mõelda, et teater on peegel mingis mõttes, et siis ilmselt olengi, ehk siis see, kellest sa räägid, et kes peeglisse vaadates tahaks näha seda kirjut pilti, kus inimene on spekter on laiem, et. Aga sulle lohutuseks, ma võin öelda, et kuule, vanuseline asi siis, ega see jõuab sellesse põlvkonda ju ka. Et ega see noh, see on ju läidine illusioon, et sellesse põlvkonda see nii-öelda mõistmise selline nagu kompromisside leidmine ei jõua. Muidugi jõuab. Noh, lihtsalt selle, kui küsimus on teatris, et siis mulle tundub, et tõesti selline pigem empaatilisem ja avarama spektriga inimest kujutav laad on mulle kuidagi mõistetavam. Et sa võid näha nende karakterite, nende situatsioon, Nende tüüpide naeruväärsust ka kõik see on seal olemas seal nii-öelda balletil. Aga see hinnang on sellele noh, ma ei tea, võib-olla leplikum. Elmo Nüganen tuli heade kõrgel tasemel lavastustega välja juba peale kooli lõpetamist, eksis kohe oma lavastajatee alguses, et aga kui me nüüd ikkagi vaataksime natukene tahapoole, et et mis on siis muutunud, ütleme 20 aasta 15 aasta viie aasta taguses ajas, et milline muutumine on toimunud oma lavastus stiilis või kuidas teile tundub? Raske öelda, mis on muutunud pigem ikka samaks jäänud, samaks on jäänud sedasama millest me kõigest juba oleme siin rääkinud, et see näitlejatöö, sära, näitlejatööd, detailsus, terviku tunne. Et niisugune eriline, eriline tundlikkus koomika suhtes. Et need on ju tõesti siiamaani ja just see just see segu, see niisugune tragikoomilises tegu, et samas karakterist samas stseenis samas käitumismudelis, samas detailis peegelduvad need mõlemad pooled vaadata aeg on või et see võib olla korraga väga nukker, mis nende inimestega juhtub ja samas välispidiselt päris naljakas. Jah, või võta jumala narride vennaskond, mis on niivõrd traagiline ja nii kohutavalt naljakas tikk, eks ole? Ütleme, võrreldes nende lavastustega, ütleme nagu tõde ja õigus, neljas osa ja enne seda ütleme kuritöö ja karistus ja sellised lavastused, siis mulle tundub, et äkki, aga need on üha raskemaks muutunud materjali valik. Et sellepärast et mõnes mõttes väga suure õnnestumise eelduseks on niikuinii mingi selline väga isiklik sidematerjalidega. Peaasi, et sa istud kuskil oma toas tugitoolis ja sul seal kas on või ei ole. Ja kui sa oled mingisugused oma suured asjad, mille suhtes sul on väga tugevalt see ära teinud, siis see on, Nüganen on minu meelest seda kuskil intervjuudes rääkinud ka, et see muutub üha keerulisemaks. Et mis on su aega väärt? See on päris keeruline küsimus? Jah, et see on põnev, et mis seal siis nüüd tuleb edasi? Tammsaare teosed hakkavad asjad juba läbi saamas ja ja noh, nagu see on keeruline. Aga mis oli tema varastest öeldes, räägime võib-olla ka sellest enne linnateatriperioodist. Natukene et selle aja kohta jah, on, mälestustes on kahtlemata armastus kolme apelsini vastu, mida tänu rahvusringhäälingule. Vastus saab pidevalt ka värskendada. Et seal on üks selliseid menutükke, mida kogu aeg näidatakse ja, ja mida ma veel olen näinud, on Oklahoma, aga aga neid diplomilavastusi teisi väga palju raha ei saanud, sest et jah, Viljandisse ei viinud ja et nii intensiivselt ei olnud ka sel perioodil endal võimalus teatris käia, nagu ma seda praegu teen. Jah, vaevalt oskaks mingit sellist üldistust nende eelnevate tööde kohta välja tuua, et loomulikult see pantaloone sära kumab siiamaani ja nagu ma just ütlesin, et tegelikult ega paljud algusest peale olemas olnud või ennast tasapisi ilmutama hakanud asjad kestavad siiamaani edasi, et ma arvan, et seesama Mantaloolegi see tõesti see kaja ulatub siiani. Et jällegi see näitleja valdamine, näitleja mängust, nende võimaluste leidmine, tähenduste loomine, näitleja mängu üksikasjade kaudu, et seesama niisugune eriline koomikaline kuulmine nii-öelda et see oli seal olemas ja see töötab, siiani. Rõhud muutuvad, vahekorrad muutuvad, tõsisemad toonid segunevad muidugi teatud. Ma ei oska öelda, et selle nimi on pessimism või niisugune üksildus või või uue alguse ootus, millegi valmissaamise tunne, nagu kajab võib-olla ka Nüganeni esinemistes. Et oli päris imestama, paneb läbiks teatriuurijate konverents, kus olid ühe laua taga Jaanus Rohumaa, Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Merle karusoo, et sellest vestlusringist kumama jäänud niisugune pessimistlik, väsinud, kriitiline toon. Et eks see on juurde tulnud, aga, aga teatri mõttes ikkagi kuskilt põhjast. On see sära olemas või see hoog, see valmidus on olemas. Nüganen ise oma oma kooliraamatus mälestustes räägib, et Komissarov seda kursust, kus tema õppis vastu võttes oli pidanud silmas, et oleks tegemist sellise väga mitmekesise seltskonnaga, kes nagu moodustaks eraldi trupi. Et tundub, et ka Nüganen oma kursustes on saavutanud selle, et kohe kahju on vaadata, et inimesed laiali lähevad, eks ole, et nad võiksid kõik väga-väga hästi niimoodi koos tegutseda, et selline nagu ansambli loomil, no kasvõi see kuulus kolm apelsini, et selline improvisatsiooni tuginev tükk toimiks, peab olema noh, väga hästi kokku harjutanud seltskond, mida see lavastus välja tõi kindlasti. Noh, ma ei oska ilmselgelt öelda midagi nagu Nüganeni varasse tööde kohtadest, ma olin tollal umbes kümneaastane. Mulle tundub näiteks tagantjärgi, et et selle kolme apelsini nagu fenomen suuresti oli mingi vabaduse tunne, mis ma arvan, see improviseerimine oli, ma arvan resonants siis ka ühiskonnas oleva selle äkilise vabanemisega, et võibki teha nii, et ei olegi paberil kirjas ka see, eks ju, et varemalt oli, kui uudised ju kõik nagu paberile ette kirjutatud, mis seal täpselt räägitakse ja see oli kooskõlastatud kuskil ja siis seda öeldigi, eks ju. Et see, ma arvan, võis olla nagu sünkroonis see vabanemine nii ühiskonnas kui selles lavastuses, et see õige asi õigel ajal vaadates nagu neid Nüganeni lavastuse siis on, see oli väga palju selliseid asju, mis on mõnes mõttes nagu märgilise tähendusega nii noh, nii nagu see kolm musketäri mõnes mõttes see küsimus väärtustest ja kuivõrd nagu ühiskonna mõõdetavad väärtused või nii, nagu seal finaalis öeldakse, et tuleb pudukaupmeeste ajastu, mis ilmselgelt tuligi ja kestab siiamaani. Et samamoodi nagu nimed marmortahvlil, mis mõnes mõttes alustas mingisugust perioodi ja nii edasi. Et Nüganen oli 28 või 29, kui ta sai tolleaegse noorsooteatrijuhatajast linnateatrijuhatajaks, eks ju. Ja sellest edasi onju traktori töö olnud, eks ju. Et see on nagu mingi mingi suurem ühiskondlik protsess tekkiski, nii et noh, et, et kui sa ütled, Linnateater, mõtlen Nüganen, eks ju, ütled vot mingi teine asutus siis mõtlesid seda või teist inimest, kes seal seda vedas, sest noh, nagu ringkonnas oli nagu enam-vähem teada, kes mida nagu juhtiseks praegu on hästi huvitav just küsimus see, et kas see põlvkond, kuidas see nagu vahetub nii teatris kui ka teistes valdkondades, kuidas see üleminek toimub halduse, noorema põlvkonna vastutuse võtmise ja kõige selle nagu ma ei tea, võib-olla see on imelik, et ma räägin nagu saates, mis on pühendatud Nüganeni juubelile kuidagi nagu mingitel laiematel teemadel, aga minu meelest see on vajalik ja see on minu meelest oluline. See on väga oluline jah, et kui sa küsid, mis on muutunud, et tulebki küsida, et mis on siis muutunud teatris tema enda loomingus, võib-olla linnateatris kui institutsioon ronis ja tõesti, mis on muutunud vaatajatega, mis on muutunud nende hulgas, kes istuvad seal teisel pool. Aga mulle tundub, et vaatajate poolelt on see üleminek, et ma seda põlvkonna asja nii väga ei tähtsustaks või ei näeks selles probleemi, et linnateatris küll on see vist toimunud päris sujuvalt, et on kasvanud sellele teatrilaadile uus vaatajaskond peale hõlvkondliku. Mingit veelahe kusagil ei ole ja ka tegijate poolel, et tegelikult Nüganeni õpilased on ju. No sa küsid, kes võtaks üle, kes võtaks vastutuse tegelikult Vargamäe asju. Mängivadki ju tema õpilased ka paljuski või nendes viimastes on ju sees konveide seigelda pool, et on nii tolleaegsed alustamise aegsed kaaslased ja näitlejad ja tegijad, Raivo, Põldmast rääkimata, aga et on näitlejate hulgas ka see uus põlvkond kohal, kes on selle omaks võtnud ja tegelikult linnateatrisse on mahtunud kõrvale ka teised lavastajad ikkagi. Et ma arvan, see läheb sujuvalt ja tervikuna teatripildis ühiskonnas on väga hea, et on no-teater kõrvale tekkinud ja nii edasi, et pilt tervikuna on piisavalt kirju ja elujõuline, tasakaalus, et ma arvan, et siin selliste katakalismidagi kaudu arengut ei toimu, see liigub sujuvalt. Tegelikult väga üllatav, et sügavamal on 50, mulle tundub, et et see on nii noor. Ma saan aru, et see on kohatu ja imelik, et seda ütleb inimene, kes on ise 30-le, aga aga, ja siin ma tahan öelda, et see on natuke nagu selle põlvkonna asi, jääb mulle kõrvaltvaatajana mulje, et selle põlvkonna inimesed või vähemalt mulle mõjuvad nagu kõik enam-vähem 10 aastat vanemad, kui nad tegelikult numbri järgi on. Nojah, eks Nüganen on nii kaua olnud teatri eesotsas ja, ja nii palju teinud, ütleme et noh, kui selline väga intensiivne loomeperiood siis tõesti tundub, et kuidas inimene on nii palju jõudnud, aga ma arvan, et et noh, jah, tõesti, et 50 Need on ju tegelikult noor ja eriti lavastaja jaoks, et ma kindlasti ootan veel väga palju, et linn eelmisest jutust jäi nagu mulje, et hakka ennast koomale võtta, vanamees, et las uued tulevad peale seda. No aga et 50 aastaselt võib kindlasti endale lubada otsida, oodata ja mõelda selle tüki üle, mis siis tõesti sind sügavalt puudutaks ja kujuneks tõepoolest järgmiseks selliseks sädevriks. Selle teatri repertuaaris. Peaasi, et ei kaoks see sädelus ja värelus, leidsin reet Neymari sajandi 100 sõnalavastust raamatut lehitsedes just kolme apelsinilehekülgedel, kus tal on välja toodud arvustuste katkendid, oli, oli Andrus Kivirähu arvustuses, läki katkenud ja siis seal oli selline lause, et veetilka pesulõksuga nööri peale püüda ikka ei õnnestu. Et see oli sellel aasta kohta, ma arvan, et see käib Nüganeni laadi kohta üldisemalt ka, et peaasi, et see võbelus seal veetilga niisugune 1000 kiire heegeldamise võimalus. Või võime. Ja nagu teatud ettearvamatus, et kui see säilib, siis mistahes institutsioon joonis, mis tahes materjaliga kokku saab. See on ikka seal. Üks oluline teema on tõesti seesama teatri ülesehitamine ja teatriinstitutsiooni, no et valmissaamise hirm, et see saab valmis, me oleme üles ehitanud selle linnateatri ja nüüd et kas ta on arenguvõimeline ja kuidas põlvkondlike stiililine uuenemine ja kasvamine toimub, et kuhu edasi, kui on nii vägev asi valmis tehtud. Aga mulle tundub, et see käib nagu elutervelt. Ja just nimelt selle tõttu ta saabki seda rahumeeli teha, et ta ei pea ponnistama astuda mingisse teise nišši. Et kui teatripildis tervikuna kõrval on olemas kraalia, uus teater ja ja no teater ja kõik on olemas, et siis miks mitte, see on see teater ka, et mille kohta Madis Kolk ütleb, et on väga vähe asju, mis psühholoogilisele realismile on kättesaamatud, et las nad lehvivad arendavad ja teha seda, et see on nende tugevus, nende, see ei ole mingisugust nihukest pseudosuruma oleks vaja, et nüüd vaat näe kõrval tehakse nii nihuta ennast ka sinna suunas, milleks see on nende laad, praeguste tegijate laad, kõik läheb rahumeeli, ongi hea ja, ja tõesti see uuenemine õpilaste tuleku kaudu on toimunud. Ja nagu kahtlemata on see, et praegu tehakse Eestis väga mitmenäolist teatrit. Ja üksi tühista teist ei saaks öelda, et see on ainult Vene teatrile omane. Et näiteks ka suur osa inglise teatrist on ju selline psühholoogilise realismi teater, võiks laias laastus mõelda. Absoluutselt näiteks võib-olla ongi linnateatris esteetiline joon võib-olla mõnes mõttes oluliselt sarnasem. Ja praegu inglise teatri mingisuguse traditsiooniga näitlejakooli mõttes? Kindlasti klassikalembuse mõttes osaliselt sellepärast, et tihtilugu on ju näha, et kui vaadata nagu Kultuurkapitalijaotusi, et kellele antakse stipendium, et keegi tahab ennast minna täiendama või midagi, vaatame näitlejatest, siis hästi tihti inimesed lähevad nagu just nimelt täited lähevad Londonisse või New Yorki igatahes inglisekeelsesse maailma seal on mingisugune veelahe inglisekeelne ja saksa ja hollandikeelne maailm, need on kuidagi nagu esteetiliselt erinevad ja nii edasi. Kohati mulle tundub, et need inimesed, kes lähevad Inglismaale, võiksid vahelduseks minna ka Saksamaal. Ei, vastupidi, sellepärast et mulle tundub kohati, et inimesed lähevad Inglismaale selle mõttega, et ma saan umbes nagu keelest aru, mis nad räägivad seal. Alati ei ole keel teatri puhul kõige olulisem. Aga ilmselgelt on mingisugused asjad ühendavad nagu seda inglise teatrilisatsiooni traumaga kindlasti ja kui rääkida sellest, et mis teema veel on, mina näiteks väga põnevusega ootaks, et näha nagu Nüganeni mõnes rollis laval see oleks väga huvitav. Mina ootaksin, Nüganen teeks mingit tänapäeva eesti dramaturgiat. Et kuidas see kokkusaamine välja näeks. Filmidest Me rääkisime möödaminnes, aga aga nojah, et kui nüüd Nüganen Tammsaarega on nagu lavalaudadel enam-vähem ühele poole saanud või, või võib-olla mingi tsükli lõpetanud, siis väga palju räägitud ka õiguse ekraniseerimisest, et võib-olla see võiks olla ka filmimaailmas mingi väljakutse. Enne oli meil juttu sellest, et linnateater laial tänaval on seadnud võib-olla niisugused piirid ruumide poolest, mille raames siis Elmo Nüganen on nagu töötanud need 20 aastat ja leiutanud seal pööningule või põrgulavale erinevaid kontseptsioone. Aga kui nüüd fantaseerida sellel teemal, et linnateatrile uus suur saal näiteks selle Volta projekti näol, nagu on siin olnud Raivo Põldmaa idee ja unistused, mis teisele Arvate kindlasti, et kui oleks algatused linnateatrile suur saal, siis, siis ma oleksin kindlasti üks esimesi toetajaid. Nii palju kui suudab. Tea, et mis siin ennustada või mis siin mõelda, et ma arvan toob kaasa teistsugused, lavalised võimalused, toob kaasa teatri avardumise, siis ongi, et Kareni kõrvale tuleb, on rohkem lihtsalt lavastusi, teatris on teisi lavastajaid, näitetrupp suureneb, kõik see pilt tasapisi ju muutub, nihkub, miski ei seisa paigal, et ei saa kuidagi eeldada, et ta jääks samasuguseks, koliks lihtsalt suurele lavale üle, aga missuguseks muutub, seda meil siin ennustada kindlasti ei saa. Ainuke, mis ma ütlen, kui Nüganen on jutt, et tõepoolest, et me oleme näinud seda, kuidas ta suurt ruumi leidlikult samuti kasutab, et et siin ei olegi nagu üldsegi sellist kahtluse kohta, ma arvan, et lavastaja loomingu suhtes ei ole kahtluse kohta, et küll, aga tõepoolest jah, see suure saali täitmise surve paariteatrile, et võib-olla teatri repertuaari tervikule seal mingi pitseri nüüd paneb. Aga elame-näeme, et mis siin ennustada, igal juhul oleks oodatav ja hea, kui üks Eesti sõnateater saaks Tallinnas suure lava juurde. Veider on see, et Tallinnas ei ole ehitatud ühtegi teatrimajaks ehitatud teatrit alates Estonia teatrist alates siis ehitati, et Eesti rahva rahaga ja siis pärast seda ei ole seda tehtud. Ja pärast seda ongi kuidagi mindud nagu sellisele teele, et noh, etu kombunnitakse kokku kuidagi mingite saalide pealt, nii ei saaks öelda, Tallinnas oleks vähe teatripindu. Ei saa öelda, kui hakata kokku lugema, eks ju, nool, saal draamal, kaks saali, eks ju. Salme, mis iganes Solarises on see asi, eks ju, siis Vene teater linna teate, erinevad maalid potentsiaalselt veel katel, midagi ehitatakse telliskivisse, Vene kultuurikeskus nukusaale ei ole põhimõtteliselt vähe, arvestades seda pioneeri, soomlane, kabaree, risoomi ja nii edasi, et arvestades seda, et tegu on nagu linna elavdaks alla poole miljoni inimese, on neid, seal on tegelikult väga palju nagu suur saal, et see on kahtlemata nagu teatri arengule vajalik. Et Taali ei ehitate konkreetsetele lavastajatele, saal tehakse põhimõtteliselt teatrile kui sellisele, ükskõik kes seal pärast on ja mida seal teeb, eks ju. Et mõnes mõttes selline nagu mingitele teatritegemisele otseselt mitte mõeldud saalidest tegemine on olnud just selle Tallinna nagu teatripildi, nagu võlu mõnes mõttes on. Teiselt poolt see ei ole olnud normaalne olukord ütleme linade puhul veel eriti sellepärast, et 62.-st vaata Pansost peal on, räägid selles suures saadisteks? Küsimus ei ole muidugi ainult saalis, eks ole, et kui räägitakse sellest linnateatris, siis see tähendas ikaga kogu koguse saaliga kaasnevat infrastruktuuri, eks ole, et saale saab loomulikult jagada ja üürida ja käia etendusi andmas, aga oma saal ei tähenda ainult seda saaliks etendust anda, vaid vaid kõike sellega kaasnevat, mis teatrile vajalik. Ma olen kindel, et seda on nagu linnale ja et üks teatrisaal on mingisugune niisugune vaimne kese, seltsieluline kese, teater on ju kokkusaamiskoht, inimesed tulevad sinna teatud tüüpi inimesed saavad kokku seal uute muljet uute võimaluste, linna, elu, elavdamise, sotsiaalse elu, kultuurielu elavdamise koht. Et just oli juttu, eks, et kas Linnateater on valmis ja võib Ülemiste vanake peale lasta sellisena, aga kindlasti mitte, et uute võimalustega koos tulevad uued inimesed, uued lavastajad, uued suunad ka selles suhtes, et kuhu suunas avatud olla. Et kui me räägime, et põhuteater ja Nooja kraan on avatud teatud tüüpi teatri suunas ja teatri loode suunas, et miks mitte ühel hetkel ideaalis näha, et nii nagu põhuteater tõi meile sedasorti teatrit võiks linnateatri uus saal tuua meile siia nii-öelda nende laadis teatrite külalisetendustele, sellise seoloogilisema teatrietendusi. Igal juhul see on linnale tähtis, mida siis linna ehitada. Mida linnakodanikele sidumiseks melu elavdamiseks pakkuda. Kaubanduskeskusi kindlasti mitte, see on nagu hammasratas, et üks asi toob kaasa teised ühe sammu, siis järgneb teine, kui see saal on. Ta täitub uue eluga, teater areneb, muutub millekski muuks, et ma arvan, et seda on vaja. Peab siis auk olema keset vanalinna, eks ole, küsimus on ju selles et kas see auk siis parem mängukoht, kui saad. Kuna seal saali on sinna nagu ju üritatud heegeldada aga juba aastakümneid, eks ju. Ja see on võtnud ju kõigi nende inimeste nii Põldma kui rohumaa kui Nüganeni ja kõigi nende nagu ajurakke nagu isiklikust elust nagu mingit vaimujõudu ja nii edasi, et siis pole ka ime, et nad pisut ära väsivad. Minule küll tõdennata Nüganeni paremini, aga minule ta nii teatrivaatajana küll väsinuna ja kulunud ei tundu, et ja kuivõrd ma ise olen ka mõni aasta üle 50, siis ma ütlen talle rõõmsalt. Tere tulemast meeste hulka, et parim aeg on alles ees. Aitäh tulemast stuudiosse. Juhan Kivirähki Enebaveriaal, Laur Kaunissaare. Nüüd kuulete, kuidas töötab minu lugu. Kurivaim. Oidermaa õigel peole poolda. Meeli stanzi orjal pingi. Peeezzaan leiab meid, rahva õnnelik mis on hea ja Muuli Neuga ras juhtmeta laskemoon poolele.