Tere algab 10. märtsi heliga ja mina olen toimetaja Kersti Inno. Saates on järelkajad kahele kontserdile. Igor Karsnek käis teisel märtsil kuulamas kontserti sarjas kuldne klassika. Esinesid Ivari Ilja ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel. Tiiule Ta räägib kaheksandal märtsil toimunud Franz Schuberti laulude õhtust, kus esinesid Mati Turi ja Martti roide. Nerevaste infelt vahendab muusikauudiseid laiast maailmast. Seitsmendal märtsil tähistati Eesti teatri- ja muusikamuuseumis Heino Elleri 120 viiendat sünniaastapäeva Me ülevaadet avalikust vestlusringist, mida teha Elleriga, kus osalesid Ülle Reimets, Risto Lehiste, Arvo Pärt, Kalev rattus, Marko Lõhmus, Niina murdre, Maia Lilje, Priit Kuusk, Mart humal, Eero Raun. Järjehoidjas räägib muusikateadlane Tiia Järg Karl Leisterist, kelle surmast möödub 25 aastat. Eelmisel reedel Estonias toimuval kontsert sarjast kuldne klassika kui Anu Tali dirigeerimisel esinesid ERSO ja pianist Ivari Ilja oli tõepoolest oma nimega väärilina muusika õhtu. Kõigepealt oli kuldselt klassikaline juba kontserdikava ise, sest kuulda sai Mihhail Glinka avamäng ooperile Ruslan ja Ludmilla Frederic Chopini. Teist klaverikontserti ja Tšaikovski viiendat sümfooniat on need sellised ongi ju need kõige-kõige klassikalisemad hobused. Mis oli kõnealuse muusika õhtu kõige suuremaks publikumagnetiks. Kas Ivari Ilja, kui meie üks hinnatumaid bänni tõlgendajaid Anu Tali kui romantiline dirigent või need kolm eelmainitud helitööd, kuid Estonia saal oli publikus lausa viimse võimaluseni, see tähendab lisatoolil nii tulvil. Ning need Superlatiivides muusikaelamused olid kõike seda mõistagi ka väärt. Eelkõige muidugi, Ivari Ilja mängitakse bänni, teine klaverikontsert, mille täiesti briljantne esitus vallandas saalist tõelise aplausitormi ja braavohüüded. Aga Anu Tali nägemus Tšaikovski viiendast sümfooniast, kuigi dirigendi orkestri tehnilisi mõistmises võis mõnikord aimata ka teatud küsitavusi kuid nüüd räägime sellest vähemalt Mihhail Glinka avamängus ooperis Ruslan ja Ludmilla, millega õhtu algas, võttis Anu Tali dirigendina ülienergilise tempo, mis võib-olla ehk tšellode antileense kõrvalteema puhul mõjus natuke liiga tottlikud, aga muidu kujunes selle avamängu esituses hästi lennukas ja teatraalnegi karakter, millest ei kukkunud välja ka puhkpillide arvu. Soolarepliigid. Schopeni teine klaverikontsert, mis Ivari Ilja esituses kõlas, on tegelikult heliloojal kirjutatud esimesena kuid kirjastatud on see tõepoolest teisena, sealt siis ka veidi eksitav numeratsioon. Šamaani kontserdi avaosa Maest tooso peateema kujundas Ivari Ilja võrdlemisi jõuliselt Ekspressiivseks sees kõrval teemal üürilistes figuratsioonides oli mõtteruumi õhku ja ühe kõrge kulminatsiooni noodiväljatoomisega artistliku igatsust ja kirge. Solisti ja orkestri koostöö oli kõigepealt agoogika tas ühtse hingamisega, kusjuures Anu Tali dirigendina arvestas ja jälgis sind ootuspäraselt pianisti tempode valikuid. Mis Ivari Ilja mängus oli otsesõnu öeldes imelist. See oli see tunnetus, kuidas ta klaveri erinevaid registreid meisterliku Pedaliseerimisega värvis ning teises osas lar getos oli klaveri algusest peale seda helge kõlaliste unistavad mänglevust, mis Schottanist teebki kordumatut suured romantikud. Ja Ivari Ilja Prinantseks lihvitud passaažid, figuratsioonid kõrges registris mõjusid oma kõlases kerguses lihtsalt võrratult. Kuna Schopeni teise klaverikontserdi finaal on kirjutanud rondo vormis, on siin ka rohkem eredat muusikalist materjali ja eriti panid hilja esituses siin kuulama just tantsuliselt trid ja fantaasiarikas tempo linavabadus. Mängu tehnilise mõttes sädeleva Spirtuaalsusest pole Ivari Ilja puhul vist enam mõtet isegi mitte rääkidagi. Kõnelus õhtu viimase helitööna sai siis kuulda Tšaikovski viiendat sümfooniat. Ma mäletan varasemast üht intervjuud, kus Anu Tali ütles, et Tšaikovski viies olevat temal juhatamiseks üks meelisteoseid ja tõepoolest Anu Tali nägemus sellest sümfooniast oli igatahes muljetavaldav. Kui nüüd omavahel võrrelda näiteks kovski kuuendat ja viiendat sümfooniat, siis kuues on suur tragöödia. Aga viies on suur draama ning suure muusikalise draamana Anu Tali seda sümfooniat tõlgendaski. Kuigi viienda sümfoonia esimeses osas alguses korraks tundus just nagu orkester, poleks dirigendi kõiki tempo lahendusi päriselt omaks. Teises osas andante kontaabile kõlasid puhkpillid väljendusrikka fraseerimisega. Jaga põhi, kulminatsioon oli Anu talile hästi võimsaks lavastatud ka asi rütmis. Kolmandas osas oli puhkpillide lühikene articulatsioon hästi täpne, kuigi selle valsi teema lõpu käigus võinuksid puhkpillide Stakaatod ehk veidi teravamad olla. Ent ettekandes, kõige õnnestunum oli kahtlemata Tšaikovski viienda sümfoonia finaal. Selle esituse dramaturg selline ülesehitus oli tehtud selles mõttes hea lavastusliku närviga et rajanes pidevalt kumuleeruvalt pingetõusule ning seda pingetõusuefekti võimendasid omasoodu ka suured ja väljendusrikkad kontrastid dünaamikas. Kokkuvõtteks peab märkima, et kuigi Tšaikovski viienda sümfoonia esituse puhul oli orkestris kuulda ka mõningaid juhuslikke noote oli ette kanda üldine muusikaline dramaturgia igati veenev ja mõju. Rääkis Igor Karsnek salvestist kontserdist saab klassikaraadiost kuulata teisipäeval, kolmandal aprillil kell 19. Null viis sülgaja. Veenvaid. Nii nagu looduses oli eilne päev eriline, kaheksas märts. Üle pikkade aastate oli asjatundjate väitel suurim päikesetorm. Ja öösel vaatas mulle aknast sisse täiskuu. Võib-olla aitasid need nähtused kaasa ka meie sotsiaalses olus toimunud märgilisi sündmusi. Inimesed oleks nagu talveunest üles ärganud ja hakanud lihtsalt sõna võtma ja see on ju hea. Keegi ei muuda meie elu kuskil väljaspool meid. Igaüks meist saab midagi enda ümber paremaks muuta. Olgu või piskuga, kuid kindlasti vaid just sellega, mida ta kõige paremini valdab. Mul oli õnn eile osa saada kahest väga eriilmelisi, sest kontserdist. Kuid neid sidus üks äärmiselt oluline side vaimsus, igikestvus oma põhiväärtustes. Nimelt toimus Tallinna keskraamatukogu saalis 45 minutine kontsert, kus lauljateks bänistideks alles oma tee hakul olevat noored. Kuid iva peitus äärmiselt olulisest tõigast. Näitleja Iivi Lepik esitas Marie Underi sonente prantsuse klassikalise laulu loominguga vaheldumisi tekitades sellega erakordse meeleolu läbi sõna väärtustamise. Iga mõtte, mis pandi helisema, etlemis kunsti parimas vääringus. Iga kaashäälik iga klusiiv helises ja laulis. Oh, kui leiduks vaid raha. Näiteks emakeelepäeva puhul võiks see kava igas endast lugu pidavas raamatukogus kõlada. Et mitte unustada, et meie peamises varaaidas on olnud selline poetess miks räägin sellest antud teema Mati Turi ja Martti raide interpretatsioon Schuberti liittsüklis luigelend. Teen seda kindla eesmärgiga. See, et Mati Turi loovutanud oma professionaalsusest taseme, milline talle avanud paljude lavade ja teatrite uksed on muusikahuvilistele teada jääb vaid loota, et ka meie publik saab peagi näha kuulda tema Wagneri siig Fredi interpretatsiooni. Kuid mind vapustas antud õhtul hoopis uus tahk Mati Turi musitseerimises. See on just eespool jutuks olnud sõna väärtustamine ja sellest johtuv muusikasse minek. Kindlasti valitseb Põhi olemuslikult Schuberti muusikalises käsitluses vormiline klassikaline liit traditsioon. Kuid kõik need jahmatavalt uuenduslikud tendentsid nii harmooniate muutlikkuses, dünaamikaga mängudes, ootamatutes, sisulistes, Cresciendades, piano, pianisti suunas maatiliste käikudega, kuskile hajuvasse lõpmatusse rippuma jäävates lõpulahendustesse olid kuulajani toodud äärmise sugestiivse, ürgse ja jõulise mehisusega. Ei söanda siinset ajalimiiti kulutada tühjadele sõnadele, mis mitte kuidagi edasta seda elamuslikust, mida sai sellel õhtul Mustpeade valgesse saali tulnud muusikasõber. Väljendan vaid heameelt, et aastast 2007 koostöös olnud liit tuua Mati Turi, Martti raide on suutnud maha saada sellise ränga rahnuga, nagu seda on luigelaul Se Schuberti venna abil postuumselt ilmavalgust näinud laulude kogumik oleks nagu kvintessents eelnevas olnust tema loomingus. Kuigi seitse laulu Ludwig relstaabi tekstidele ei oma võib-olla sellist poeetilist kaalu kui kuus Heinrich laine järgnevad siis mingi sisemine hingeliin on ka neis esimestes. Martti raide süvenemine igasse laulja mõttepausi taustad tagant kihutav lendlev minek, Kress endasse võide Kressi endode harmooniliste kaldumist, esiletoomine, Suberti koostinaatsese värvimise oskus. Kõik see oli veenev ja lummav. Võib-olla oleks proovinud tundlikumad tilli Ma mõtlen klaverid kui olemasoleva kvaliteedid ja akustikat selliste laulude jaoks nagu põletavalt hingekeeli puudutava teisik ja atlas kuid samas kitarri veel auto imitatsioonidega vööripartiis nagu serenaad ning vähetuntud kui selles ettekandes äärmiselt võluv Krist väljaspool olevas Johan Gaabrieli Saidli luulele loodud oopus 80 kellukeses saavutasid mõlemad interpreedid võluvaima laabemmoll niinimetatud armastuse helistikule omase maheda, lausa uinutav meeleolud. Laskumata Ta tenori poolt kordki nii-öelda magusas sentimentaarsusesse. Uskumatult positiivses Hamosooris lõpulaul hobuse 95 number kas üksnes sinuga ning lisapaladena kordusettekanded andsid tunnistust, et meie hulgast on kasvanud äärmiselt kõrge sisemise kultuuri ja süvenemisega muusikud. Tahaks vaid loota, et see kahe muusiku mahukas ja õnnestunud töö vili saab ka kunagi CD-le salvestatud. Mati Turi ja Martti raide Schuberti laulude õhtust rääkis Tiiule Evald kaasele kontserdi klassikaraadiost salvestas ning edastab eetris neljapäeva viienda aprilli õhtul kell 19, null viis. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Itaalia helilooja Salvatore Shariilum pälvis Madridis väga maineka auhinna milleks on Peebeeveeaa nimelise fondi preemia nüüdismuusika valdkonnas. Peeveeveeaa fondi näol on tegemist Hispaania suure rahvusvahelise pangandusgrupiga, mis kannab nime Banko Bilbao Biskaia Argentaaria. Preemia rahaline väärtus, mille salve Therese Reino pälvis, on 400000 eurot ja tegemist on Euroopa ühe suurima muusikapreemiaga, mida tänapäeval välja antakse. Avan Cartistliku suuna. Helilooja Salvatore Riina sündis 1947. aastal Palermos ja elektronmuusikaalast. Haridust sai ta Roomas akadeemia Tiisandasid Tšiilias. Tema teoseid on salvestatud rohkem kui 70-le helikandjale ja suure osa Sharinat teostest moodustab kammer muusika. Aga nimistus on ka mitmeid oopereid ja teisigi lavateoseid. Aastal 2007 oli seal Weathers Reinuga Tallinnas toimunud nüüd festivali peakülaline. Kui mõne kuuest avastati senitundmatu klaveripala, mis kuulub Johannes Promsile. Sis Salzburgis asuv Mozarti nimeline fond andis hiljuti teada, et peagi leiab aset ühe senitundmatu teose esiettekanne, mille autoriks on Wolfgang Amadeus Mozart. Tegemist on väikese klaveripalaga, mille avastas ühest vanaaegsest käsikirja kogumikust Innsbrucki muusikateadlane Sildendard Herman Schneider. Teos on kirjutatud ajal, mil Mozart oli 24 aastane. Väikese klaveripala esmaettekanne toimub tänavu 10 kolmandal märtsil Mozarti majas Salzburgis ja teose kannab ette pianist Florian pirtsakas. Tunnustatud jaapani dirigent Sheikhi osava andis teada, et kavatseb dirigeerimisest aastase pausi jäta ära, kuni järgmise aasta veebruarini kõik eelolevad kontserdid viimastena oli aastatel on osavat vaevanud erinevad terviseprobleemid. Aastal 2010 opereeritud on söögitoruvähk, seejärel vaevas teda eelmisel suvel äge kopsupõletik ja viimasel ajal on tal ka valud alaseljas, mis raskendab kahtlemata tema igapäevatööd ehk orkestridirigeerimist. Kuue kuu pikkune paus oli osava tegevuses juba eelmisel hooajal, ent suve lõpul naases ta lavale. Kuid nüüd soovitavad arstid tal keskenduda puhkamisele. Sellele vaatamata teatas, et ta kavatseb üles astuda siiski suvisel Saito kiineni festivalil ja soovib anda seal ka meistriklassi. Seitse saba on dirigent, kes on tihedalt koostööd teinud Herbert von Karajan, Leonard Köössainiga. Ta on olnud peaaegu 30 aastat bostoni sümfooniaorkestrile peadirigent ja aastatel 2002 kuni 2010 oli ta Viini Filharmoonikute muusikaline juht. Nüüd aga uudiseid Hollandist. Kuna Hollandi valitsus on ellu viimas 50 kuni 60 protsendilisi kärpeid kultuurirahastamises siis paljude muusikakollektiivide puhul hakkavad need kärped juba tunda andma. Tänavu märtsis kaotab Hollandis töö 60 orkestri anti, kes töötasid seni asutuses nimega Nederland prodcasting Music. Veebruaris vähendati aga orkestrile nimega Holland sümfoonia töökoormust ja lausa sel määral, et alles jäid vaid balletietendused, millega kollektiiv ei suuda tulevikus oma kontsertorkestri taset enam kuigi hästi hoida. Orkestris nimega kelder akest peavad muusikud leppima ka 40 protsendilise palgalangusega, et säilitada oma senised töökohad ja nüüd lühiuudiseid. Dirigent Pinhas Zuckerman andis käesoleva nädala alguses teada, et kavatseb aastal 2015 lahkuda muusikalise juhi ametist Ottawas asuva national ookest juurest. 63 aastane Zuckermann asus sellesse ametisse 1999. aastal ja on seni orkestri ajaloos pikima staažiga peadirigent. Lahkunud on itaalia laulja ja laulumeister lutše talla, kes suri Šveitsis kontsertreisil, olles 68 aasta vanuselt. Talle sai kuulsaks oma lauluga karoso, mis müüs terves maailmas üheksa miljonit koopiat ja mida esitas lutše talla kooslutsiana päeva rotiga Modenas aastal 1992. Tenor Andrea Bocelli on aga sunnitud ära jätma oma viimase droomia Julia etendused Genoa, sest ta viibib akuutse kõripõletikuga. Piisa linnas, kas haiglas. Tema rolli asendab. Muusikamaailmast ei puudu ka kriminaalsed uudised. Möödunud laupäeval tapeti oma koduukse ees Venezuelas aga tänavu Grammy auhinna võitnud dirigendi Gustavo Duda Melli turvamees. 33 aastane kahe lapse isa Johan tuppagam Rauli veerakkameero. Tippviiuldaja Joshua Bell langes aga Hispaanias kontsertreisil olles võrguse ohvriks. Nimelt varastati tema hotellitoast ligemale 40000 dollarit maksev käekell. Vargus toimus kontserdi ajal, mil Joshua Bell soleeris Brahmsi viiulikontserdiga Londoni sümfooniaorkestri ees. Midagi rõõmsamat. Dirigent transfer mest pälvis hiljuti Austria auristi ja seda teenete eest nii teaduse kui kunstivaldkonnas ja oma panuse eest töötamaks. Miiniriigiooperis. Prantsuse auleegioni ordeni pälvis aga 83 aastane dirigent Nikolaus Arnold kuur, kellele anti autasu üle Viinis. Seitsmendal märtsil. Pisut ka eestlaste tegemistest märtsikuus mängitakse Erkki-Sven Tüüri teosed. Roots, insulade serta ja action bastioni Liusan Saksamaal, Šveitsis ja Lätis. Söötšinforutz kõlab neljandal märtsil paadischestalt scapelle esituses karsruues. Kuueteistkümnendal märtsil mängib teostaga Läti rahvuslik sümfoonia orkester Olari Eltsi juhatusel Riias ja teos nimega insulade serta Zürichi sümfooniaorkestri kavas nende kodulinnas 25. märtsil. Teos Action Passion Liusame kõlab aga Müncheni raadio orkestri esituses nihausenis 30. märtsil. Madalmaade kammerkoor kos Madalmaade kammer. Orkester kandis Risto Joosti juhatusel möödunud nädala lõpus kaks kontserti pealkirjaga Pärt ja paht, kus Arvo Pärdi vokaal ja instrumentaalmuusika kõlas samuti heliloojate pahhide muusikaga. Teise märtsiprogrammis oli Arvo Pärdi orientia oksident De Teumi ja Valphards liid ja Carl Philipp Emanuel Bachi flöödikontsert. Neljandal märtsil oli kavas Pärdi fraatrias ja De Teumi ja Johann Sebastian Bachi Singete Meren Ain-Nuias liid. Risto Joost Madalmaadel kammerkoori peadirigent hooajal 2011 2012. Ja lõpetuseks üllatavaid uudiseid viiuldajatele ja viiulimuusika austajatele. Teadlaste tähelepanu on köitnud ämblikuniit ja sel korral valmistasid nad ämblikuniidist. Nii uskumatu kui see ka ei ole. Viiulikeeli ämblikuniit annab pehme kõla, mis on lähedane tavapärastele sooltest või metallist keeltele, vahendab BBC ajakirjas. Kalvi-viu Ledas ilmunud uuringut jaapani teadlane siga Joshi osaki on aastaid olnud huvitatud nii ämblikuniidi, rakendusvõimalustest kui ka keelpillidest ja tema sõnul on muusikuid enamasti köitnud viiuli kõlakast. Aga poogen või keeled? Osaki kasutas 300 vangistuses peetud Neffilla makulaata liiki esindava ämblikuniiti, et meisterdada neist viiulikeeled ja iga keele jaoks kulus 3000 kuni 5000 niiti, mis keerutati ühes suunas tihedalt. Kui seejärel võeti kolm niidi põimikute, pöörati neile peale teistpidi. Valminud keelte tugevustest näitas, et need jäid mõnevõrra alla sooltest viiulikeeltele aga küll olid ämblikuniidist keeled tugevamad kui alumiiniumkatteganailonkeeled. Elektronmikroskoobiga tehtud uuring näitas, et kuigi lise oli kaunilt ümar, siis niidid, millesse kokku keerutati, olid väga erineva kujuga. Ometi olid niidid siiski tihedalt kokku surutud, et nende vahele ruumi ei jäänud ja osaki sõnul tagab just see iseärasus keelte tugevuse ja väga ainulaadse tämbri. Viiuldajad. Sambliku niitidel mänginud on tõdevad, et keeltel on mahe ja isikupärane kõla, mis annab võimaluse luua ka uut ja huvitavat muusikat. Muusikauudiseid laiast. Maailmast vahendas nelevasteintselt. Seitsmendal märtsil, Heino Elleri 125. sünniaastapäeval esitleti Eesti teatri- ja muusikamuuseumis koostöös Eesti postiga Heino Ellerile pühendatud postmark. Tühja ümbriku toimus ka avalik vestlusring, mida te Halleriga kantuna hoolest ja murest Elleri pärandi pärast tema muusika propageerimise vajadusest. Ümbrikul on väga imposantne ja kujundlik Elleri õpilaste puu. Suur vana tamm, mille üks haru on Tartu koolkond. Teine, märksa suurem. Tallinna koolkond Elleri õpilaste ja nende õpilastega joonistanud on selle Kadi Pajupuu. Lembit Lõhmuse kujundatud margil aga parimais aastais Eller kellele kust õhkub rahu, tarkust ja headust. Heino Elleri pärandi ainuomanik on Eesti teatri- ja muusikamuuseum. Sellest andis ülevaate muuseumi direktor Ülle Reimets. 1998.-st saastast, kui pärandmuuseumile tuli, algatas muuseum Elleri preemia traditsiooni. 14 aasta jooksul on muuseum välja andnud Elleri-nimelisi preemiaid kui 30-le laureaadile interprojektidele dirigentidelt muusikateadlastele noortele heliloojatele seekord uut preemiat välja ei antud, vaid otsustati toetada Sten Lassmanni salvestusprojekti Heino Elleri klaverimuusikast. Peamine põhjus, miks preemiat välja ei antud, oli aga see, et aasta-aastalt on autoritasud vähenenud. Järelikult mängitakse Ellerit järjest vähem. Elleri autoritasudest tulenevad raha on aga paraku ainuke allikas, tänu millele on muuseumil võimalik süvendatult Elleriga tegeleda ja temanimelist preemiat välja anda. Hämmastusega täheldati het, isegi juubeliaasta puhul ei suurene Elleri esitamine oluliselt. See ajendas sõnastama vestlusringi teema küsimuseks, mida teha Elleriga. Selle püstitas Ülle Reimets. Eller, kes on helilooja, et, et me räägime tema puhul kõige eesti maisemast heliloojast läbi aegade üldse tegelikult tema muusika osatähtsus väheneb ja väheneb. Kas see on loomulik protsess või ei ole. Kas on küsimus meie poolt väheses muusikahariduses või ei ole. Või on internet ja muud võimalused ehk need, mis asendavad kontserdisaalis istutud tunde või on veel mingid põhjused, selleks me teid täna siia kutsusime? Ma ei arva, et me nüüd teeme kohe Elleri muusika esitamise plaani aga need mõtted, mida teiega jagada, ma arvan, on seda väärt, et siiski edasi minna ja ja mõelda, et see investeering Eesti muusikasse oleks tagasi, toob, et ühest preemiast toetusest, stipendiumist sünniks kontsert-konkurss muusikapäev, vaat vastastikused suhted, erinevad heliloomingu, kontseptsioonid, mis iganes. Küsimusi on päris palju. Aga üritaksime tänasel päeval siis vastata sellele küsimusele, mida teha Elleriga. Muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste andis ülevaate Elleri juubeliaasta plaanidest. Uuendatakse viis aastat tagasi tehtud näitus Ellerist ja saadetakse Serend näitusena koolidesse loomiseks. Kõigepealt jõuab see Tartusse Elleri muusikakooli. Samas saab näitusega tutvuda virtuaalnäitusena muuseumi kodulehel internetis. 24. märtsil esitleb Sten Lassmann testplaat Elleri klaveriloomingu kogumikust. Septembri alguses tuleb Tõnu Kaljuste initsiatiivil Nargen festivali raames ettekandele kõik kolm Elleri sümfooniat, räägib Risto Lehiste. Selleks, et need kolm sümfooniat ette kanda on muuseumil plaanis nii-öelda eelprojekt ja see on siis Elleri kolme sümfoonia noodigraafika teostamine nii-öelda siis praktikas kasutatavate koodi partiktuuride kasutuselevõtt ja, ja seda saab siis muuseumist laenutada ja lisaks siis, kui kõik plaanid lähevad nii, nagu hetkel projektide ette näevad, siis on plaanis ka väljaandena kolme partituuri trükk, nii-öelda eksklusiivväljaanne ja sügisel on meid ees ootamas Elleri-teemalise filmi esilinastus S7 ja Rezzakman on muuseumis palju palju tunde veetnud ja tööd näinud ja see film siis sügisel peaks esilinastuma. Rahvusvahelisel muusikapäeval puhul on siis Stenni plaadiesitluse kolmas plaat ja plaan on sügisel novembrikuus läbi viia Elleri klaveripalade konkurss. Võib-olla lisandub siia veel uusi huvitavaid ettevõtmisi. Igatahes muuseum oma võimaluste ja sellesama Heino Elleri autoritasude rahaliste võimaluste piires on, on alati nõus kuulama ja koostööd tegema. Me muuseum ise on võib-olla natukene väita, et võtta, et meeletult suuri projekte, aga küll me tahaksime olla väga hea koostööpartner. Muuseuminõukogu esimees ja Tallinna filharmoonia direktor Marko Lõhmus lisas omalt poolt Tallinna filharmoonia on ka Nargen festivali partner sügisesel helleri päevadel ja ja meil on plaanis teha kaks asja, üks on Pauluse kirikukellade kirvenäidendi Margus Kasterpalu lavastuses selle mängimine viiendal, seitsmendal septembril tõenäoliselt Mustpeade majas, aga teine, mis puudutab nüüd otseselt seda teemat, on Elleri kogu kvarteti loomingu esitamine Tallinna keldrikvarteti poolt, et kõik piiskortetia ja tal on ju veel seal natukene väiksemaid vorme mis seondub sellega teemaga, millega Tõnu Kaljuste siin mõned kuud tagasi välja tulid, et mis üleheliloojaga seda teha, mis tema heaks ikka muud saab teha, kui seda teda mängitakse, seda ütelda kirjastatakse ja teda salvestatakse teleri puhul. Ma arvan, et see kirjastamise tegevus on, on midagi, mida me peame endale võtma samamoodi eesmärgiks nagu Tubiga ehk et et ühel või teisel moel kogu selle loomingu väidan. Ja teine asi on salvestamine, kas me selle kvarteti loominguga nüüd plaadini jõuame, vaatame? Eero Raun jätkas keskustelu Elleri koha üle tänapäeval. Pakun välja sellise toore ja spekulatiivse mõte, et võib-olla eller on sellises mingis murdepunktis, kus selgub, et kas tema looming kuulub lahutamatult selle looja eluaega ja seda esitatakse, kasutatakse siis, kui on vaja ja just nimelt selle Elleri elu ajatunnetust või on tegu ikkagi klassikuga, eks ole, kelle looming ütleb igas ajas midagi kuulajatele. Noh, ma usun, et siin toas on kindlasti need inimesed, kelle jaoks heller on klassik. Aga küsimus ongi selles, et kuidas saab, oota selline kriitiline mass nii muusikute esitajate hulgas kui ka kuulajaskonna hulgas, kes seda veendumust jagama. Ja kui siin Marko tõi välja need kolm erinevat tegevust, eks ole, millele tuleb panustada esitamine, salvestamine, kirjastamine siis noh, seal on ilmselt see korda panna. Et kindlasti jumala eest oleks need esitajaid kõvasti rohkem, kui me neid noote oleks. Ehk siis tõepoolest kirjastamine nagu lükkub kõige esimeseks. Ja sellega tuleb kõige prioriteetsemad tegeleda. Eelkõnelejat toetas Kalev rattus Eesti Autorite ühingust, kes ühtlasi kritiseeris kirjastuse edition 49 tegevust. See on küll minu meelest jumala õiged ei saa mängida, hilinevad, kui ei ole tema materjali võimalik kätte saada igal ajal. Siin on ilmselt raske hinnata kirjastaja roll ja ma kardan, et omaaegne viga saigi tehtud, see sai nüüd kirjastaja õigused antud ilmselt vale kirjastuse kätte, kes on istunud nagu koer seintelt ja ei ole tegelikult suurt midagi teinud selleks, et telleri helleri muusika leviks ja kui me võtame nüüd telleri koduturg, Eesti on ju niivõrd kui me vaatame, kui palju meil on siis selle tõsise muusika publik üldse olemas, samas ei ole vist loomulik tahta. Nüüd Eesti Kontsert või Tallinna filharmoonia, nüüd iga nädal või iga kuu nüüd Ellerit mängiks ajalt. Ilmselt siis oleks see võtmetegelane, kes aitaks Elleri teosed ilmselt üle ilma laiali levitada, pakkuda seda mängitaks tehase tuntuks dirigentidelt kes võiksid selle kuulsate orkestrite üle maailma nagu tuntuks mängima, ma arvan, see on misse võti. Ma arvan, et sama andis 149, ma ei taha tagaseljal kellegi kohta midagi halvasti öelda. Aga omal ajal mulle tunutasitlejale eestist drahmas kokku kõike, mis vähegi saadaval oli ja ilmselt nende võime ei olnud nii suur, et kogu süveneda varasalve, mis nende kätte oli langenud, suudaks seda nüüd ülema tundma tuntuks ta muusikakirjas, kui päris aus olla, jorisseniaaneriti jalgu alla saanud, närbunud kirjastajad solvunud, aga nii see paraku on, midagi teha ei ole. Ja kui me vaatame ringi siin eesti praegul suuri nimesid, kes muusikamaailmas tuntud on. Meil kõigil kirjastaja kuskil teisel pool Eesti riigipiiri, nii et võib-olla see on ka mõtteainet teatri- ja muusikamuuseumile, et äkki te leiate endale tõelise normaalse ja toimeka kirjastajaks, aitaks teil selles töös? Ülle Reimets kinnitas, et kirjastusega edition 49 muuseumil lepingu lõpetanud ning läbirääkimised käivad ka Ellu Elleri lepingu lõpetamise üle. Kui muuseum on saanud kõik kirjastusõigused oma käte, hakatakse vaatama, kuidas samm-sammult edasi toimida. Helilooja Arvo Pärt tõi esile aga esmajoones plaadistamise vajaduse. Ma arvan, et me peame võtma kõige lühema ja otsema, tee selle asja juurde. Ja see on plaadid. Praegu maailm on nii, näeb välja muusikaelu dirigentide interpreetide juures, et ega nemad nooti paarid tunnevad nooti, aga nootide järgi ei õpita, lugusid õpitakse sisse mängitud plaatide järgi vähemalt tutvutakse. Ja see on nii suur, üliküllus on nende plaatide poolt kõik võimalik muusikamaailmas on juba peaaegu lindistanud. Kui me hakkame nüüd nootsid trükkima, see on väga tähtis asi. Aga see võtab siis jälle kaua aega, seda, et välisinterpreedid, kes siia tulevad, korrigeerima või midagi muud mängima ja et nad ei mängija Ellerit mehaanitsiidistada. No ei ole nootasid, ei ole plaati, mille järgi saaks neid aimugi, mis mees Elleron. Me peaksime niimoodi vähemalt kuidagi kokku leppima eesti dirigentidelt selgeks tegema. Et vähemalt paaril kontserdil aastas kõla mingisugune sümfooniline lugu, sümfoonilise poeemi, rääkimata kammermuusikast, seda peaks sundkorras ära tegema. Ja, ja, ja niisugune ajurünnak, sest teate sellepärast ärge muretsege, et Elleri muusika võib-olla natuke praegu vähem mängitakse ja, ja et niisugune kurb tunne tuleb peale, et nad on ära unustatud. See ei ole tõsi. Eller oli tore mees, ta oli ilus inimene, tal oli ilus hing ja temast õigus, seda, seda rahu ja armastust ja see kõik on tema muusika sees. Meie teame seda, kes me oleme tema juures õppinud ja kõik inimesi, kes temaga kokku puutusid. Ta tegi õnnelikuks ja see on selle muusika sees. Inimestel on midagi muud peas, inimesed, hullud, maailm on hulluks läinud. Seda ei pea seletama kellelegi muidugi ei ole aega praegusele jaoks, aga see tuleb. Ja sellepärast me peame selle vundamendi ehitama. Muidugi, noodid peab tegema ära. Aga kõigepealt on vaja. Vot see, mis, mis lasmandi, eks vot see on suur asi. See on üks, üks kindel värk. Uskuge mind, minu noodid on ammu mitu korda juba kõik trükitud, aga mängitakse ainult neid lugusid. Praktiliselt vist on plaatide peale kõik lood ei ole plaadid väga lihtne. Plaadi kvaliteedist oleneb palju, milline firma, kuidas see ettevalmistus on tehtud plaadil, kõik see, see on kõik välja töödeldud juba teistes maades, igal pool väga kõrgel tasemel. Samal teemal jätkas Kalev rattus. Loomulikult plaat on vajalik asi, küsimus on selles, et kui nüüd on vaja plaate saata kuskile poole, sellega kaasnenud alati mingisugused kulu ja tegelikult on neid plaate lülitaksid päris palju, kes on käinud Midemil teavet, kui sa tahad sealt tagasi tuli, siis on terve kohvritäis kõikvõimalikku muusikat. Aga tänapäeval on palju lihtsam meetodeid selle muusika levitamiseks ja ma tahaksin ühte pakkuda. Eesti Autorite ühing on kaasa aidanud sellele, et on olemas selline mittetulundusühing, mille nimi on Eesti muusika eksport. Ja seal on niisugune kodulehekülg interneti sait. Music dot com on üks üks selline koht, kus tegelikult saab, seal on muusika üles panna ja selle asemel plaati saata saab alati saata lingi säält, vat nii, palun klikka sinna peale saanud selle muusika kätte ja see ei ole kõige perfektsema helikvaliteediga. Aga ta on noh, MP3 standard ja üldiselt ta on, on ikkagi kuulata. Ja mina isiklikult olen seda päris mitu korda rõhutanud, sest et näiteks sellised meie üle kontinendi suured sõbrad nagu jaapanlased, kes on pidevalt nii-öelda selle kontendi sisu näljas ka aeg-ajalt pöörduvad, ütlevad, saada mulle palun midagi, eks ole, siis palju lihtsam on minna postkontorisse plaadiga saata link ja nad seda päris hea meelega kuulan. Ja kui nüüd tulevad plaadid välja, miks mitte need sinna üles panna, seal on päris palju, on see klassikalise muusika poolt ja teine on minu meelest Eesti eelarvet paremini Eesti muusika infokeskus, kes täpselt samamoodi neid teoseid nagu levitab. Siit arenes mõte juba Elleri virtuaalse keskuse loomise juurde, kus saaks mitmes keeles infot lisaks hiri näiteid. Maia Lilje tõi siin eeskujuks, kuidas soomlased oma saanud Sibeliuse eksponeerida on, millest õppida. Arvo Pärt lisas. Meil on üks hea nipp. Võta üks kolm-neli lugu valida välja ja selle peale kõik välja mängida, isegi üks lugu võib imet teha. Elleri loomingu asjatundja, muusikateadlane Mart Humal omakorda juhtis tähelepanu nendele Elleri teostele, mida üldse ei tunta Ta ja millest pole ainsatki salvestust. Sealhulgas on sümfooniline legend ja tantsusõit. Aga kolmas sümfoonia avastamist seoses Elleri loominguga on veel küllaga. Võtame näiteks tema sümfoonilised poeemid, eks ole, nende hulgast on just see 23. aastal kirjutatud sümfooniline legend ainukesena. Ta ei ole pärast seda üldse mängitud ja ma tõin selle näite just selles mõttes, et nüüd on sellest juba 40 aastat tagasi, kui Ofelia tuisk kirjutas spetsiaalselt sirbist artikli selleks, et seda teost ette kanda. See oli tal niiviisi, et tema ju kirjutas raamatu eesti muusikaga jaoks sümfoonilise muusika ülevaate ja pärast seda Ofelia tuisk kirjutas oma kandidaaditöö Heino Elleri sümfoonilise miniatuurid tema koolkonna kontekstis. See töö jäigi kaitsmata, sest ta suri ise 81. aastal ära. Igal juhul. Ta analüüsis seda muusikat, ilma et oleks saanud seda kuulda. Ja see on selles mõttes huvitav teos, et ta on võib-olla natukene erandlik Elleri loomingus. Ega mina ei ole ka seda kuulnud, sellest on kirjutatud omal ajal nii üht ja teist. On isegi öeldud kriitiliselt, et ta võib-olla ei ole tema kõige paremas, aga ikkagi oleks huvitav kuulda. Ja no näiteks kirjutas Eller, et sõja ajal ühe huvitava orkestri süüdi, mis kanti ette vist ise 44. aastal kanti ette koos Tubina neljanda sümfoonia oli ka Artur Kapi rapsoodi eesti viisidest, need olid seal ringhäälingu tellimusel kirjutatud teosed, sealhulgas oli siis ka Elleri tantsusid. Elleris on öelnud, et, et sellest tantsusiidist on ta rakendanud sedasama meetodit nagu oma 13. klaveripalad, mis on meil hästi tuntud, aga juba orkestrile, aga vot meil ei ole seda võimalik kuulata ja selliseid teoseid on veel noaga, vot need on kaks kõige suuremad asjad, mis on meil täiesti tundmatud. Kas see on ikka vahel mängitud, mõnedest on isegi plaadid tehtud ja mis puudutamisemad sümfooniaid siis tõesti, see teine sümfoonia on plaadistatud. Kolmas oli kaabla plaadil, aga sellest ei jõudnud Eestisse ühtegi eksemplari. Esimesed ei ole üldse plaadist, plaadistati siis omal ajal meloodiaid plaadifirmas, aga just see kolmanda sümfooniaplaat kadus ära nõukogude liidule avarustesse, nii et Eestisse jõudnud sellest ühtegi eksemplari vist oli. Omal ajal oli hirvesoo käes üks, aga see läks ka vist kaduma, aga teine siis ka jah, teine sümfoonia tehti tunduvalt hiljem juba kaheksakümnendatel aastatel. Aga teise sümfoonia kohta peab kohe ütlema, et see on lõpetamata teos sisuliselt välja kavatses kirjutada korralikku suurt sümfooniat pärast seda, kas 47. või kaheksandal ta lõpetas selle esimese sümfoonia ära, aga siis tuli see suur partei otsuseks 48. aasta otsus kus tal ei olnud enam mingit võimalust. Ta pidi hakkama kirjutama programmilisi sümfoonilisi, poeeme kotkalendia, laulvad põllud. Interpreetide poolelt ei olnud viiuldaja Niina murdvess selle väitega nõus, et tellerit ei mängita ja kinnitas, et tegelikult muusikakoolides mängitakse Ellerit palju. Interpreedid mängivad väga palju Ellerit, nii palju kui mina seda ei tea, näinud, et mitte kõik interpreedid ei ole suurtele fikseeritud lavadele väga palju, ka noori, kes müügivad kellerit, nii et minu kõrvus kõlab väljarikka ikka iga aasta ja korduvalt ja teie õpilased mängivad Ellerit õpilased mängivad muidugi ka Ellerite ja mängin Ellerite. Teil on juba helleri mängu, perekonna traditsioonid, et teie isa mängis ju väga palju eino Ellerit ja, ja tõi tema teosed esiettekandele see traditsioon olemas malepüüdlustega jõudu moodi jätkata masin. Neli aastat tagasi kaitsesin doktori Elleri viiulipalade teemal ja vastavalt lindistasin Köleri loomingut ja praegu proovinud parandades oma õpilastele edasi. Nii et teie olete kindel, et Elleri jääb eesti viiulimängijate repertuaari kahe kindlasti kindlasti praegu oleks võinud väga, oleks nootide uuesti trükki ja sellepärast, et need noortena pole kättesaadav, need on ammuilma kõik mööblit läinud ja oleks hädasti vaja uut trükki, aga kuna see on niipalju veel trükkimate asju, siis ma ei ole näinud veel seda ettepanekut veel teha. Nii kaua, kui mul endal veel originaal nood kodus on, nii kaua ma julgen seda kasutada. Arutati ka seda, kas Elleri preemia on vajalik ja kas on prestiižikas aastaid heller preemia nõukogus olnud Eero Raun ütles välja oma arvamuse Ma ütleks seda, et ega neid preemiaid ju Eesti muusikamaastikul ei ole eriti palju. Mis on see, mis on traditsioonidega, seda tuleb kindlasti hoida, seda me näeme ju kogu aeg, et inimesed vajavad tunnustust, loovisikud eriti. Ja kui on selline tunnustusvõimalus olemas, siis kasutad pigem seda nüüd küsimus, milline see statuut on, kui tihti antakse, see on juba järgmine tasand, eks ole, seda saab kindlasti arutada. Aga igal juhul Elleri preemia peab olema ja. Ek Elleri preemia on ainulaadne ja vajalik, sellega olid kõik päri. Esile kerkis aga küsimus, kas see preemia peaks olema üldine või suunatud konkreetselt Elleriga seotud tegevusele või võiks olla näiteks heli loojaile tähtsaim tunnustus. Omal ajal, eks ole, see preemia ju, ma usun, sai ka välja töötatud selle mõttega, et põlistada teema kui klassiku ütlemisest mälestust, eks ole, ja edasi kanda ajastada tähtsust ja seda pärandit. Ma arvan, et meil ei ole sellele küsimusele täna lõplikku vastust. Ja kui siin nagu selle vastuse otsimisega ühele või teisele poole kalduda, siis kahtlemata see kaldumine kohta kriitikat. Aga kindlasti me peaksime töötama selles suunas, et ikkagi Eller, eks võimalikult paljude jaoks see tuntud ja tunnustatud klassik. Ja siis on meil ka võimalikult palju võimalik anda illeri preemiat just nimelt Elleri enda muusika esituste eest. Küsimusi jäi õhku üksjagu. Loodetavasti leiab neist mõnigi lahenduse Elleri juubeliaasta jooksul. Kuulakem Elleri loomingut ja silmitsi kem Elleri õpilaste puud. Uskuge, see on vägagi kõnekas. Järjehoidja. Karl lehter paljude jaoks õpetaja paljude jaoks usaldusväärse muusika kirjasõna autor, auväärne kolleeg, heliloojate liidus. Sündinud 13. oktoobril 1902 Rakvere kihelkonnas Sõmeru mõisas. Käinud ajaliselt pikka koolide, näpi tallu lasterikka pere noorima lapsena läbi Aluvere külakooli Rakvere Kõrgema Algkooli, Rakvere poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli korraks isegi Cyrillus Kreek. 1923. aastal astus Karl Leistab Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, samal aastal ka Tartu kõrgemasse muusikakooli. Algul Anna Elleri klaveriklassi, hiljem Heino Elleri teooria- ja kompositsiooniklassi. Lehterali rühmakaaslasteks Tartu kõrgemas muusikakoolis olid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots. Tartu kõrgema muusikakooli lõpetas lehter 1929. aastal mitte 1936, nagu on trükitud Eesti muusika biograafilise leksikoni esimeses köites. 1931 Lõpetas Leister Tartu Ülikooli paari aasta pärast valmis Ta kiri Richard Wagneri ühiskunstiteose filosoofilise esteetilised alused. Konstantinil Rammul tõhusal toel omistati lehtrile selle uurimuse eest 34. aastal filosoofia magistrikraad. Professor Konstantin Rammuli tugi tähendas eelkõige tema huvitatust muusikast ja oma kolleegide veenmist teadusnõukogu kogus, et ülikooli filosoofiateaduskond võib ennast kompromiteerimatav taolise uurimuse kaudu muusikaga siduda. Olen lugenud, et kui Romen rollaan tahtist 1895 kaitsta väitekirja ooper Euroopas Lül liist Scarlatti, nii ei osanud sor Bonni Ülikool esialgu sellega midagi peale hakata. Tasest oponentide seas puudus muusikaajaloolane. Leister töö Eesti rahvaluule arhiivis. Ajalehe Postimees muusikaarvustaja anna muusika, ajaloolised uurimused Stockholmi kuninglikus arhiivis Helsingi ülikoolilinna raamatukogudes, eesti muusika nordi valliannetel toimetamine. Leister on mitmel rindel tegev. Lesteri pedagoogiline tegevus algas 40. aastal sügisel Nõukogude Eesti konservatooriumisse Lääne-Eesti ja vene muusikaajalooloengut, lisaks kunstiajalugu ja esteetika. See on aastail 1940 41 ja 1944 kuni 49. Siis tuleb pedagoogilises töös paus, mis oli kurb ja kasulik nagu elusika kõrvaldatud konservatooriumist patuks raamat 20 aastat Eesti muusikat, mis ilmus Eesti vabariigi 20.-ks aastapäevaks ja side Heino Elleri ja Tartu koolkonnaga kes teadagi sõjajärgses ümberhindamishasardis formalistideks tembeldati. Lehter süvenes eesti vanema kirjasõna põhjalikumasse läbitöötamisse iga päeval. Leiva andis tööteetöölise autolukksepa ja bibliograafina seda 1956. aastani. Millal Lesteri õigused taastati. Leitorist on väga palju lugeda. Ma tooksin esile esimest raamatut Mart Saarest. Raamatu üks väärtusi on biograafilise materjali kogumine helilooja enese käest, eriti lapsepõlve ja koolipõlve osas. Seda ei oleks kusagilt mujalt olnud võtta. Lehtedes raamat kaasa ja muusikast, mis ilmus 1970 oleks võinud muidugi ilmuda varem. Aga ta näitas muusikaliste väljendusvahendite arenemist ajaloolise protsessi vältimatu osana. Õpilase Johannes Jürisson koostatud valik artikleid Lesteri 80. sünnipäeva puhul. See hilines, nagu nõukogude ajal ikka oli kombeks. Mis kellelegi huvitav, aga Beethoveni, Eesti Kreutzwald ja muusika, Koidula ja kunst. Tallinna muusikaelu 19. sajandil. Robert Schumanni ja Eesti. See on usaldusväärne materjal neile, keda huvitab varasem muusikaelu Eestis. Viimastel kümnenditel on Leisteri artikleid publitseeritud rikkalikult. Estonia muusikalise arengu keskusena. 92 seitse sajandit eestlaste laulu teel, 91 sarjas Eesti mõttelugu keset muusikat maris kirme koostatud artiklite kogumik 97. Lihteri sünnipäeval oli kringel laual ja kohvikann hakkamas. Kõik olid teretulnud. Teatri- ja muusikamuuseumi. Teadussekretärina ja endise üliõpilasena. Käisin õpetajat tervitamas 1972 70. sünnipäeval ja kõik järgnevad korrad, kui see võimalik oli. Eriti mäletan Lesteri kaheksakümnendat sünnipäeva. See oli 1982 13. oktoober. Olime õpetaja, varased tervitajad koos helirežissöör Enn tompsoniga. Ja vaatasime Lesteri toa aknast. Ta elas seitsmendal korrusel Kingissepa tänaval. Vaatasime Niguliste kiriku tornikiivrit, mis rippus linna kohal nagu murtud käsi. 13. oktoobri öösel põles vastrestaureeritud Niguliste kirik ja torn hävis. Masendavat pilti ei ole ma näinud 82. aasta pimedatest aegadest. Meenutagem, et aprillis hakkas ilmuma teater, muusika, kino. Uus ajakiri. Kalle Randalu sai Tšaikovski konkursil neljanda preemia. Septembrist tähistati maksimaalse võimaliku suure joonelisusega Mart Saaresajandat sünniaastapäeva. 1982 olid Eesti muusikute hulgast lahkunud igaviku Ženni Siimon Tuudur Vettik, Aurora, Semper, Artur uuritam. Seal, novembris lisandusid sellesse ritta Eduard Tubin ja Juhan Aavik. Aga miks me kõneleme täna Karl estrist? Sellepärast, et ta maine teekond lõppes oma õpetaja Heino Elleri 100. sünniaastapäeval, see tähendab seitsmendal märtsil 1987 25 aastat tagasi. Eesti muusikateaduse selts tähistab igal sügisel Leisteri päeva ettekandekoosolekuga. Seda alates 88.-st aastast. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Tänasele helikajale tegid kaastööd Tiia Järg Tiiule, Evald nelejevasteinfelt ja Igor Karsnek. Saate mängisid operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas. Toimetas Kersti Inno Saadet kordame pühapäeval kell 12, null viis internetis on saatelõigud järelkuulatavad teile sobival ajal.