Algavas saates tuleb juttu Eesti hümnist minale Marje Lenk ja minu vestluskaaslane on ajaloolane Küllo Arjakas, kes sai valmis raamatu Eesti sünnist pealkirja all. Eesti hümn on varem ilmunud viis raamatut, nii et e-raamat on juba kuues. Kaks Eesti hümni on tegelikult väiketrükised, ühes on üks lehekülg, teises on neli lehekülge, sisaldavad ainult hümni noote ja sõnu. Ja liiatigi üks nendest, pisi trükistest ilmus 1900 kolmekümnendatel aastatel ja teine kaugas Kanadas Kanadas, muuseas ilmus ka 1969. aastal veel üks raamatukene pealkirja all Eesti on mälestus välja on Eesti vabariigi hümni Mu isamaa, mu õnn ja rõõm 100. aastapäeva tähistamiseks. See on selline juubelihõnguline, kaheksa leheküljeline, aga sellest väga pidulikult kujundatud raamatukene ja kaks sellist tõsisemat raamatut, mis on selle pealkirja all ilmunud autor on tegelikult üks ja sama on siis Eesti teenekam sümboolika uurija Artur Taska, kes elas Rootsis kahu teada pikki aastakümneid ja 1983. aastal ilmus siis Rootsis 182 leheküljeline raamat, et Eesti hümn, mis tegelikult esimest korda andiski selliseks pikema ja põhjalikuma ülevaate eesti hümni loo kohta aastal 1996, kirjastus kupar andis selle samma Taska raamatu veel korra välja ning buss sai kirjutatud ka pikem järelsõna, mis siis käsitles eesti hümni teemasid 80.-te lõpul 1990.-te aastate algul. Aga kui me ikkagi silmas peame, et 1983. aasta Rootsis ilmunud eestikeelne raamat see on ju päris suur rariteet tänases Eestis ja ka 1996. aasta kordustrükk on juba ammugi kauplustest otsas siis tõepoolest tundub, et kuuendale raamatule pealkirjaga Eesti hümn peaks ikkagi ka tänasel raamatuturul oma koht olema ja, ja küllap ka huvilisi leidub. Kuidas teil raamatu jaoks vajaliku materjali kogumine käis? Ma kujutan ette, et see on üks väga aeganõudev töö. No kahtlemata ma võtsin teemat natukene laiemalt, mitte ainult Eesti hümn, vaid ka paar peatükki on kirjutatud maailma eri riikide hümnidest ja, ja nendega seonduvast. Ja tõepoolest, ega seda materjali on ju üsna palju. Eks kõigepealt ajaloolane püüabki nii-öelda võtta silma Te, kõik, mis sellel teemal on kirjutatud. Ta saadab vähemalt Eestis. Ja järgnevalt siis vaadata mõningaid sekundaarsed allikaid juurde. Näiteks juba 1960. aastal ilmus Londonis koguteos pealkirjaga National ante of World, mis siis hõlmas maailma maade hümnide sõnu ja noot, et ja seda koguteost nüüd ilmub ridamisi üha uusi uusi väljaandeid üle seitsme-kaheksa aasta. Ja Eesti rahvusraamatukogus on saadaval selle koguteose seitsmes välja on, see on aastast 1993 ja see on üsna põhjalik, 561 leheküljeline raamat ja aastal 2006, kui vaadata neid maailma trükikatalooge, siis nägi trükivalgust sellesama koguteose 11. väljaanne. Teine selline põhjalikum raamat, mis ka meil on saadaval. 2003 ilmus üks entsüklopeedia rahvushümni ta kohta. See on 704 leheküljeline näiteks. Ja peale nende suuremate entsüklopeediat on ridamisi väiksemaid raamatuid. Tõsi, mida rohkem neisse süveneda, seda rohkem tuleb välja erinevaid andmeid, erinevaid paate, tomeid, erinevaid autoreid. Eks kuskilt hakkab siis allikakriitika, mida uskuda, mida vähem uskuda, mida üle kontrollida. Kuid Eesti hümniga seoses, eks ma olen ikkagi läbi paari aastakümne teinud ajalehe väljalõikeid ja seal nagu fikseerib teemad üles, mis seoses hümniga aeg-ajalt õhku kerkivad. Aga seoses raamatu kirjutamisega sai ka räägitud mitmete inimestega. Oli vaja täpsustada ühte detaili seoses Eesti hümni laulmisega. 3967 septembris kooli riikliku akadeemilise meeskoori kontsertreis. Ma pidasin sellel teemal Rootsi eestlastega kuskil 14 15 lehekülge kirjavahetust, mis siis ikkagi Stockholmis toimus sügisel 1967 nii et allikaid palju. Tõsi, kõik on vaja üle kontrollida, sest mida enam süveneda, seda rohkem tekib küsimusi või ka küsida tavusi ja üheks allikaks muuseas oli ka rahvusringhäälingu arhiiv. Seoses ühe teemaga pidin siia teie majja tulema ja palusin ühte, 1992. aasta telesaadet lasta, et, et ükskõik üle kontrollida Kuidas siis laul Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, mille viisi kirjutas Fredrik patsius ja sõnad Johann Voldemar Jannsen? Eesti hümniks muutus? No teatavasti seda laulu esimest korda lauldi Tartus 1869 suvel esimesel Eesti üldlaulupeol ja ega ta tollel hetkel ju tõepoolest ei olnud hümn vaid üks tavaline koorilaul teiste eestikeelsete koorilaulude seas. Ja selle laulu muutumine rahvushümniks toimub ja pika aja jooksul paarikümne aasta jooksul 10 aastat hiljem 1879 oli Tartus teine üldlaulupidu siis näiteks see laul Mu isamaa, mu õnn ja rõõm oli küll üldlaulupeo eel valminud Moody raamat toss aga ta oli üks 50-st koorilaulust ja, ja ta ei tulnud esitamisele ja, ja võib-olla 1869. aasta järel järgmine kord, kui on võimalik selgelt täheldada hümni laulmist, see ongi mälestus väärne, neljas juuni 1884 milles Otepääl teatavasti toimus esimese sinimustvalge lipu õnnistamine ja sellelt tooni all olid valdavalt üliõpilaslaulud ja usulised laulud ning ainsa nii-öelda muu lauluna kõlas kisamaaline Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Ja selle pidustuste kava töötas siis välja tookord usuteaduskonna üliõpilane Aleksander morfeld. 1894 tus viies üldlaulupidu ja taas lauldi seda laulu, kusjuures näib, et 1894 ilmselt esimest korda kuulajad paljastasid oma pea seda laulu kuulata, kas nii, et see on ka nagu üks tundemärk, et seda laulu võeti natukene juba teistmoodi kui eelnevaid või järgnevaid. Ja samamoodi paar aastat hiljem, kui Tallinnas toimub järgmine üldlaulupidu 1896. Ka siis lauldi seda laulu kontserdil puulauluna enne tsaaririigi hümni laulmine algas spontaanselt ja kui nii koorit kui publik hakkas kaasa laulma, siis publik tõusis ka püsti ja samamoodi paljastati pea. Ja, ja kindlasti on ka oluline kuupäev 27 juuli 1896. Nimelt sellel päeval ilmus siis Postimehe esiküljel üsna pikk juhtkiri pealkirjaga Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Ilmselt homsele juhtkirja autoriks siis peatoimetaja taia Karl August Hermann kes oli 19. sajandi lõpuaastatel ju tähtsamaid ajakirjanik aga samas ka väga oluline mees Eesti muusikaelu korraldamisel ja tema kuulus mitme üldlaulupeo ettevalmistustoimkonda. Ja just selles juhtkirjas, mis siis trükivalgust nägi 27. juulil 1890 uus on esmakordselt pikemalt arutletud selle laulu mõju ja selle laulu tähenduse üle. Sisuliselt just selles juhtkirjas. Esmakordselt nimetatakse seda laulu eestlasteks, hümniks. Tõsi, me peame rehkendama, tegemist oli tsaaririigi ja tugeva tsensuuri ka. Nii et üsna palju on ka selles juhtkirjas kiidetud vene laule ja vene tsaarihümni, aga selle kõrval peetakse oluliseks ka siis mu isamaa, mu õnn, Rõõm. Sest see laul nagu kah pisut varem sellel üldlaulupeol oli see nagu lehes kirjutatu. D. See oli inimestel südames ja isale laulmine tuli iseendast. Nii et laias laastus jah, mitmekümne aasta jooksul see tahaks omaks ja eks oma roll on siin meistri üliõpilaste seltsil. Maa roll on mitmetel väiksematel maakondlikel laulu pidudel. Ja oma roll on ka siis mõnedel ajalehe artiklit Tal, mis siin 20 sajand algul mõnedes ajalehtedes mõnedes ajakirjades ilmuvad ka rahvakalendrid, muuseas on kaunist tähtsal kohal, sest rahvakalendrites trükiti selle laulu sõnad samamoodi. Kui nüüd rääkida 1940.-st aastast siis millise sündmuse ajal eesti hümn viimast korda kõlas? Vabalt kõlas Eesti hümn 16 juuni 1940. Nimelt Tallinnas toimus siis balti sõprusriikide konverents, aga tolleks ajaks oli juba teada, et idanaaber Nõukogude Liit on siis edule ja päev hiljem ka Lätile esitanud ultimaatumit, nõuetega moodustada uus valitsus ja lasta täiendavat nõukogude väeosad nendesse riikidesse. Ja kui siis toimus balti riikide sõprusühingute konverentsi või nagu tookord nimetati balti nädala lõpetamine, siis selle lõputseremoonial kõlas, Eesti on kõrvuti ka Läti ja Leedu hümniga ja see oli siis tõepoolest pikkadeks aastakümneks Läks. Viimane kord, kui Eestis lauldi vabalt ka Läti ja Leedu hümne. Teine ka üsna oluline jah, ka üsna tuntud seik seoses Eesti hümniga on siis 18 juuli 1940 kui juba Eesti NSV välja kuulutamisenulid loetud päevad jäänud ja, ja Tallinnas Kadrioru staadionil toimus siis Eesti-Läti jalgpallimatš. Hinnanguliselt oli kadriorust tsirka 10000 pealtvaatajat. Eesti võitis selle mängu tulemusega kaks, üks ja Eesti meeskonna rünnakuid saatis ühelt poolelt võimas ergutuskisa, teiselt poolt lehvitatiga väikeste sinimustvalgete lipukeste, aga mida staadionile oli enamasti riiete all peidus toodud ja kui mäng lõppes, kui Eesti jalgpallimeeskond Kadrioru staadionilt lahkus siis ligi 10000 pealtvaatajad tõusid püsti ja laulsid võimsalt hümne. Ja sellega tekkis siis suur võidujoovastus, teatavasti rahvas hakkas rongkäigus liikuma Kadrioru lossi poole ent järgnevalt siis rahva oma kaitserühmad ja ka mõned nõukogud, soomusmasinad siis peletasid, ähvardasid rahva laiali. Järgnevalt arreteeriti ka teatavasti suur osa jalgpalliliidu ja Eesti spordi keskliidu tegelasi. On ka siin-seal mitmeid mälestusi hümni laulmisest 1940. aastal 1000 941. aastal. Aga noh, paraku ka mitmed sellistes kirjeldustes on rohkem emotsionaalsust kui ilmselt faktitäpsust. Aga siiski õnnestus välja selgitada üks ja väga selge juhtum pisut hilisemast ajast. See on siis 24.-st veebruarist 1941 nimelt Läänemaal Lihula lähedal penijõe põllutöökoolis. Kooliõpilased tähistasid Eesti vabariigi sünnipäeva ja ühiselamus. Sinna oli kogunenud seitse õppurit ja üks noor ketast. 20 aastane Valentin Soopere alustas Eesti hümni laulmist, temaga liitusid teised õppurid. Ja seejärel pidas Valentin Sooperega kõne 24. veebruari tähendusest. Nädalapäevad hiljem, 11. märtsil 1941, Valentin Soopere arreteeriti D ja kuu hiljem vormistati süüdistuskokku. Talle heideti ette kuulumist kontrrevolutsioonilise noorsooorganisatsiooni hulka. Talle heideti ette, et organiseeris kooli ühiselamus koosoleku 24. veebruaril kus lauldi vastavalt süüdistust kõnele kontrrevolutsioonilise sisuga laule ja samuti, et ta pidas nõukogude vastase kõne. Ning edasi 10. mail 1941 alustas siis balti laevastiku sõjatribunal Valentin Soopere süüasja arutamist Talle mõistet tee viis aastat vangilaagrit ja kaks aastat tasumist. Tõsi, kuidagi ei õnnestunud Valentin Soopere hilisemat saatust välja selgitada. On võimalik, et ta viidi Venemaale, kus ta vangistuses suri. Samas pidades silmas, et kohtuotsus vormistada mais 1941 siis oli ka teatav edasikaebamise tähtaeg ja võimalus, kohe-kohe algas sõda ja sõja algul ju puhkes Tallinnas üsna suur paanika. Lühidalt on võimalik, et kahekümneaastane Valentin Soopere lastikas juuni lõpupäevadel või juuli alguspäevadel 1941 koos mitmete teiste kaasvangidega maha, kes Tallinnas tollel ajal hukati. Kuidas saksa okupatsiooni ajal võimuesindajad eesti hümni suhtusid? No saksa võimu ajal, kui väga lühidalt kokku võtta, siis uus võim ja, ja eesti hümn kuulus nende palade hulka, mida ei võinud mängida ega laulda. Aga kuna teada oli sakslastel, mis on selle laulu tähendus eestlastele, siis seda nagu lubati kirjasõnas nimetada eesti rahvapalveks. Ja esimesel kahel aastal 1000 941942 nii-öelda Saksa okupatsioonivõimud seedisid, kui sellel palal oli vähemalt teine pealkiri ning olukord muutub muuseas juunis 1943, eks kõigepealt sakslast, olukord idarindel oli muutunud üsna keerukaks ja 22. juunil 1943 toimus siis koonias ida sõjakäigu valguse teisele aastapäevale pühendatud miiting. Ja samal päeval ilmus ajalehe Eestis, kuna see oli teatavasti juhtiv saksaaegne ajaleht kõige suurema levikuga ja selle esimesel küljel ilmus siis selle iga sõjakäiku miitingu või ürituse vaba. Ja selles kavas oli kirjas, et Eesti omavalitsusjuhi Jalmar mäe järel kõneleb siis saksa kindralkomissar Karl Sigmund Litzmann ning tema järel kõlab Eesti hümn ka järgmise päeva ajalehes päti, ET Estonias lauldi rahvushümni, mida ka saalitäis rahvast kaasa laulis ning et Saksa sõjaväe ja tsiviilvalitsuse esindajad austasid Eestit Omni saksa tervitusega. Lühidalt 1943. Suvest nii 1944. aasta sügiseni siis Saksa võimud lubasid okupeeritud Eestis eesti hümni laulda ja nimetada seda ka eesti hümniks. Kui näiteks 24. veebruaril 1944 toimus siis Estonia, kus siis oli ka selles kavas ametlikult kirjas Eesti hümn. Ja ka selle laulmise ajal sirutasid sakslased oma käed välja. Ja ka muuseas teine pool ehk nõukogude pool lubas sõja aastatel eesti hümni taastamist Nõukogude Liidust okupeeritud Eestisse suunama, tud raadiosaadete lõpus kõlas, Eesti on, aga sellest mängiti ainult kahte esimest salmi. Kuivõrd ikkagi jumal oli Nõukogude liidus põlu all, siis kolmas salm jäi kõrvale ja on ka mälestusi, mis ilmselt vastavad tegelikkusele. Näiteks septembris 1944 Tallinna sisse marssinud punaarmee Eesti väeosad laulsid Eesti hümni mis on päris kindel näiteks esimesele oktoobril 1944 toimus siis sealsamas Kadrioru staadionil, millest meil varem juttu oli järgmine, selline suurejooneline miiting, see oli siis Eesti NSV pealinna fašestidest vabastamiseks üks ja selle miitingu lõpp pool mängis orkester. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, mida ilmselt rahvas kaasa laulis. Miiting lõpetati Nõukogude liidu hümniga, mida ilmselt tollel ajal peaaegu veel mitte keegi ei osanud kaasa laulda. Ja kui näiteks ka samal päeval Leningradist Tallinna jõudis esimene rong, siis ka selle sündmuse puhul läks balti jaama orkester ja mängiti Nõukogude Liidu hümni ja kõige viimasena, Mu isamaa, mu õnn ja rõõm jällegi. Nii et noh, me näeme sellist nagu korda ei ole kahe hümni järgnevuses kordon eesti hümni varem ja siis Nõukogude Liidu hümn, kord vastupidi. Aga tõepoolest 1944. aasta lõpp pul lauldi Eesti hümni Tartu riikliku ülikooli avaaktusel, kui kõrgkool alustas Tartus tööd paar päeva varem ka näiteks Tallinna Polütehnilise Instituudi avaaktusel kõlas Eesti hümn ja Eesti hümni oli võimalik laulda vähemalt kahte esimest salmi ja orkestriesitusi kuni suveni 1945. Olla siis murda kuupäev on 20 juuli. Ja nimelt sellel kuupäeval siis Eesti NSV ülemnõukogu presiidium kinnitas seadluse Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi nonii kinnitamise kohta, ehk siis Eesti NSV hümniks sai Gustav Ernesaksa jää kestma kalevite kange rahvas, mille sõnad kirjutas Johannes Semper ja, ja pärast seda siis tõepoolest vabariigiaegne hümn eesti rahvushümn jääb jällegi keelatuks, jääb jällegi põlu alla ja kui näiteks vaadata aga Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadi või noh, tänases mõistes haridusministeeriumi kolleegiumi materjale siis ka 1945. aasta algul on ikkagi selles lauluvaras, mida soovitati koolidele, toda on Nõukogude Liidu hümn ja selle järel Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kuidas laulda kaks salmi. 28. juuli protokollis on mu isamaa, mu õnn ja rõõm maha kriipsutatud ja asendatud kirjaga Eesti NSV hümn, jää kestma, kalevite kange rahvas ehk lühidalt nüüdsest peavad õpilased koolides laulma juba uut hümni ja samamoodi oli see ka ühiskonnas. Murrang toimub selgelt suvel 1945 täiesti pagulus. Alates 1944.-st aastast hoidis ju eesti hümni au sees läbi aastakümnete ja jälgida kõige esimesi trükiseid, mis üldse ju väga rasketes sõjaaegsetes oludes ja, ja väga rasketest sõjaaegsetes kirjastamise oludes välja antakse. Helsingis 1944 üks esimesi eestikeelseid raamatuid, mis ilmub ja selles on laulud esikohal, eesti hümn 1946 Stockholmis antakse välja lauluvara Eesti kooliõpilastele esimesel leheküljel Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Nii et tõepoolest väliseestlased laulsid seda kõikvõimalikel üritustel, näitust avamistel oma suve päevadel koolides ja nii edasi ja nii edasi. Ja jõudumööda püüdsid ka hümni salvestada ka Rootsis 1940.-te aastate lõpul ka 1959 on ilmunud heliplaadid, kus siis eesti koorid laulavad eesti 10 samamoodi. 1900 seitsmekümnendatel aastatel on ka mõned hümniteemalised postkaardid ilm olnud ja, ja mõned sellised pisitrükised, kus siis on naat või, või noodid või vähemalt esimene salm avaldatud. Ja nagu öeldud, selline tõsisem hallika väärtusega töö oli siis Artur Taska raamat 1983.-st aastast, kes siis püüdis tõepoolest kokku võtta need väga erinevatesse allikatesse laiali pillutatud andmed eesti hümni kohta läbi pikad aastakümned. 1988. aastal laulis siis eesti rahvas taas eesti hümni. Üheksandal 10. juulil toimusid siis Kuressaares Eesti meeskooride ühislaulmise päevad. Kui natukene meenutad toda sõda suvist õhkkonda, siis see oli ju igati ülev. Päev-päevalt kogus jõudu, laulev revolutsioon olid toimunud asi ja öölaulupeod oli toimunud esimene Eestimaa rahvarinde korraldatud suurmassini Deng ja nädalapäevad varem enne Saaremaa üritust, siis 23. juunil ülemnõukogu presiidiumi seadlusega legaliseeriti sinimustvalged rahvusvärvid. Samuti tunnistati rukkilill ja suitsupääsu käe Eesti rahvussümboliteks. Ja Saaremaale registreerus 38 meeskoor ehk 20 poistekoori kaheksa puhkpilliorkestrit, et kokku 2600 laulu ja pillimeest ja nendele lisaks veel saarlastest laulumehed ja, ja laulupoisid. Ja ma vaatasin tookordseid Saaremaa ajalehti, seitsmendal juulil 1988 kirjutas siis ajakirjanik karri, õnnis Saaremaa ajalehes. Saarte hääl ei oleks õige ära öelda kõiki peost stsenaariumis ette nähtud toredaid stseene, nüansse ja ehk üllatusi. Aga tegelikult seda kõige olulisemat üllatust, seda ei teadnud ei kohalikud võimud ega ka lehetoimetus. Nii et Saaremaal hakatakse üle aastakümnete jällegi laulma Eesti hümni. See tuli nii-öelda selle ürituse käigus juba pikal bussisõidul ja, ja praamisõidul küpses meeskooride lauljatel mõtte laulda Saaremaa laulupäevadel eesti hümni noote polnud muuseas veel keegi taibanud kaasa võtta. Aga vanemad, laulu ja muusikamehed Nemad mäletasid nii. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm sõnu kui ka nooti. Ja kaheksanda juuli õhtul siis võhmas kogunesid Teaduste Akadeemia meeskoor, EKE inseneride meeskoor ja Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline meeskoor ja just võhmas kaheksanda juuli õhtul siis meeskorit suure õhinaga laulsid Eesti hümni, lauldi ka Enn Võrgu Eesti lippu ja koha peal siis kiiruga tehti sõnade ja nootide ümberkirjutusi ja järgmisel õhtul see oli üheksas juuli toimus siis Nõmme ja meeskoori kontsert Leisi vabaõhulaval. Kuulajaid oli väga palju ja just Leisil üheksanda juuli õhtul 1988, nagu öeldud, pikkade aastakümnete järel siis kolm meeskoori avalikult ja täiel rinnal laulsid eesti hümni. Koore juhatasid dirigendid Elo Kaarepere, Peeter Perens seenior, Jüri Rent, Ants Soots ja Ants Üleoja. Ja kui ma vaatasin ka neid vanu fotosid, mis õnnestus mul selle Leisi vabaõhulava kontserdi kohta leida, siis tegin ka sellise tähelepanekut. Koorid, muuseas paiknesid Leisi laval rahvusvärvide järjestuses. Tagapool olid sinistes pintsakutes ja sinistes lipsudes EKE inseneride meeskoorilauljad keskel musta värvi ülikondades Teaduste Akadeemia meeskoori liikmed ja nende ees siis valgetes särkides Polütehnilise Instituudi laulumehed. Ja kui väga täpne olla, siis Eesti hümni ühislaulmise ajal dirigeeris mehi Ants Üleoja. Kas tollel hetkel oli siis Tallinna riikliku konservatooriumi Borjomi koorijuhtimise eriala dotsent, samas ka Eesti televisiooni ja Eesti raadio segakoori peadirigent? Ja muuseas, samal õhtul, üheksandal juulil Kuressaare lähedalastes, kümmekond kilomeetrit Kuressaarest eemal Võru meeskoor andis siis kohalikule rahvale kontserti ja ka nemad laulsid eesti hümni. Dirigendikepp poli, Heino Pehki käes. 10. juulil Kuressaare lossihoovis toimus mälestustseremoonia 1941. aasta punaterroriohvrite mälestuseks, kas kogunes siis üle 500 laulja erinevatest mees- ja poiste kooridest ja ka selle ürituse lõpp, pool lauldi Eesti hümni ning jällegi hümni laulmise ajal oli dirigendikepp Ants Üleoja käes ka veel väita, tähelepanek. Ja nagu öeldud, see toimus ju kõik Kuressaare lossihoovis kus lauljatest paarikümne meetri kaugusel oli tookordne Kingissepa rajooni sõjakomissariaat, kus olid ka siis Nõukogude Liidu sõjaväelased. Nii et vaipasid selle hetke tähendust, et see väike rahvas just sellel hetkel võtab oma hümni uuesti kasutusele. Ja nii nagu meenutas mulle tookordne EKE inseneride meeskoori president ja nuts, et just eesti hümni laulmise ajal oli seal sõjakomissariaadi aken lahti tehtud ja mundris mehed olid kõik toimuvad väga huviga jälginud. Ja kuigi 1988 see oli ju avalikustamise suvi. Tookord ei saarte hääl ega ka üle-eestilised ajalehed, Noorte hääl, Rahva hääl veel ei kirjutanud tanud hümni laulmisest. Nii et ilmselt ikkagi kaase hümni laulmine, natu gene ületas selliselt. Juulis 1988 lubatud piirid, sest iseenesest oli ju tegemist märkimisväärse sündmusega tähelepanuväärse sündmusega. Aga Saaremaalt sõitsid meeskoorid ja poistekoorid laiali ja samamoodi orkestrit, nemad olid hümni laulnud, nemad olid hümni mänginud ja nii nad viisid selle hümni üle Eesti laiali. Ja kui kiiresti ikkagi näiteks 1988 suvel inimestel julgus tõusis ja kasvas ruttu, aeti selg sirgeks. See selgus ju väga ilmekalt. Seitsmendal augustil 1988 või Võrumaal avati järjekordne Vabadussammas. See oli siis munamäe lahingu mälestusmärk. Kui poolteist kuud varem juuni lõpul 1988 Võru kalmistul avati vabadussõja mälestussammas siis lauldi isamaalisi laule, aga veel mitte täiesti hümne. Seitsmendal augustil 1988. Munamäe lahingu mälestusmärgi avamisel lauldi Eesti hümni võrumeeskoress pealtvaatajad järel või üheskoos. Lewis õige ruttu. Ja augustis ka veel kaks olulist seika. Ajaleht edasi praegune Postimees, mis oli ka tookord ju peaaegu kõige laiema levikuga ajaleht Eestis, avaldas siis hümni sõnad. Ja augusti keskel 1988, kui Järvamaal toimus koerus lõhutud vabadussõja mälestusmärgi juures isamaaline miiting, siis sellest tegi ka Eesti raadios väikese reportaaži ja see peaks olema vististi üks esimesi surnute kui ka Eesti raadios, siis kõlas Eesti hümn 1988. aastal. Meie hümn on tekitanud ka üsna palju poleemikat. Jah, siin on võimalik välja tuua mitu lainet. Kõigepealt esimene Laine juba 1920.-te aastate algul. Eesti oli saavutanud omariikluse ja eesti rahvuslus. Tsaariaegne eesti rahvuslus oli arusaadavalt natukene riigivastane. Aga nüüd 1920.-te algul oma riik on olemas ja siis kes nii-öelda surve või vähemalt selline arvamus, et nüüd oleks vaja meile uusi sümboleid. Sinimustvalge võib-olla peaks tegema lipukonkurssi. On selline kahtlane oma tausta poolest ja samamoodi see hümni autoriks sakslane viis soomlastega ühine. Ja nagu öeldud, 1920.-te algul oli esimene poleemika hümni muuta. Tõsi, sellega enamik tun tud poliitikategelasi ühiskonnategelasi heliloojaid kaasa ei läinud, nii et rohkem nagu arutlus toimus sellise teise või kolmanda järgu tegelaste tasemel. Tõsisemalt tuldi Eesti hümni muutmise juurde 1930.-te aastate lõpul kui siis korraldati kas konkurssi üks uue hümni viisi saamiseks ja teine uute sõnade saamiseks moodustati kaunis esinduslikud žüriid, kus olidki ikkagi tuntud kirjanikud, heliloojad ja kaunis priske auhinnafond, see oli isegi kahes astmes. Võitjatele oli auhinnafond 340 350 krooni. Aga noh, me peame silmas pidama tookord seitse-kaheksakümmend krooni oli ikka päris kõva kuu töötasu. Ja kui nüüd kas siis sõnad või viis omaks võetud takse ja kui ta nii-öelda saavutab nii staatuse, siis oli teine preemia võitjale, mis oli 1000 krooni ja see oli ikkagi tookord juba mitme aasta palk toodi sadade ja sadade kaupa laulusõnu, neid oli kokku 1400, luule just ja viis pakuti välja ligi 400, aga kui ikkagi žüriin, aed läbi vaatas, ei kadesta neid liikmeid, siis tuli tunnistada, et ei ole võimalik, ei esimestega teist auhinda välja anda ja näiteks kolmanda auhinna sai üks järvamaalane, kelle kohta Järvamaa muuseumis ei ole vähimatki andmeid. Ja neljanda koha sai üks vihtrast pärit mees. Noh, lühidalt öeldes nendest ei ole mingit jälge jäänud Eesti muusika ajalukku peale selle, et nad ühel konkursil saavutasid siis kolmanda või neljanda koha. Ja täpselt sama seis oli luuletustega. Valdavas enamikus olid naiivsed klišeelik. Lühidalt võta üks ja viska teist. Nii et mõlemad konkursid tunnistati sisuliselt luhtunuks. Ja siis hakati ütlema, et kuulutada välja uus konkurss ja pöörduda ainult professioon, maalida poole tähendab suunatud konkurss ja sihiks võetud 1943 Eesti vabariigi 25. aastapäev. Et võib-olla selleks tekiks uus hümn, noh, me kõik teame, mis sündmused tulite 1000 939940 ja see asi kaotas oma aktuaalsuse ja taastatud Eesti vabariigis alates juba 1993.-st aastast, kui tähistati Eesti vabariigi 70 viiendat aastapäeva. Seal on sellised huvitavad lained, mis üle nelja-viie aastaaeg-ajalt üks või teine või kolmas seltskond käib välja mõtte, et oleks vaja muuta Eestit 10. Ja viimane selline laine oli kuskil 2007 2008. Nii et need lainetused korduvad tegelikult nii poolt kui vastuargumentatsioon on ammuilma muutunud korduvaks ja, ja selles mõttes isegi natukene tüütuks ja mis tõepoolest võib-olla ka natukene lihtsustada natukene võimaldab selliseid diskussioone, on Eesti seadusandlik seis, et meil ei ole hümn fikseeritud kuivõrd meie lõunanaabrite juures. Aga selle raamatu kirjutamisel rääkisin oma Läti ja Leedu kolleegidega, kuivõrd neil on ikka kümni seadused olemas siis nende ühiskondades nagu selliseid poleemika haid nii muutmise üle nagu õieti pole olnud või see on jäänud väga marginaalselt ta tegelaste tasemele. Kui rääkida soomlastest, siis nemad on päris tõsiselt oma hümni üle aru pidanud. Soomlased on seda tõepoolest arutanud just viimasel aasta 10-l ja, ja 2003 2004, see asi jõudis ka Soomes Eduskunna parlamendi tasemele. On tehtud ministritel arupärimisi sellel teemal, aga tookordne kultuuriminister üsna pikalt põhjendas, et tema ei pea vajalikuks seda hümni muuta, mis Soomes praegust on. Ja esitati ka kaks seaduseelnõud, pluss üks nägi siis olemasoleva ehk praeguse hümni seadustamist ja teine nägi, et siis Sibeliuse Finlandia kuulutamist Soome hümniks. Ja see diskussioon parlamendis oli 2004. Veebruaris-märtsis asi suunati komisjoni ja seal taga vaikselt sumbus. Ka hiljem on ta jäänud teatud ideede tasemele ja ka ilmselt aeg-ajalt mõni Soome rahvasaadik, kellel on vaja tähelepanu, tuleb jällegi selle mõttega välja nendest saadikutest Kimmo Kiljunen on ka vähemalt Eestis mitmes lehes avaldanud artikleid, et ikkagi pooldab Finlandia kuulutamist uueks Soome hümniks ja leiab, et eestlastele olgu siis see, mis nende oma on, soomlastel on teine ja veel parem olemas. Aga samamoodi Soomes on nad ka see aastakümned pikkune traditsioon tunda. Ja ka Soome autorid on leidnud, et nii kaua kui ei ole väljapakutud väga tõsiseid põhjusi, miks me peaks oma hümni muutma nii kaua ei ole ühtegi põhjust meil seda teha. Ja tegelikult see argumentatsioon peaaegu sõnasõnaliselt kehtib ka tänase Eesti kohta. Eesti hümniga on kindlasti juhtunud ka segadusi, apsakaid. Üks esimesi märkimisväärseid apsakaid oli suvel 1919, aga see juhtus nimelt Riias, käis Landeswehri sõda võidukad, Eesti väed võitsid vihatud sakslasi jõudsid lahingutega Riiani ja seal siis mängiti Eesti hümni ühes kõrtsis, mis vihastas kapitaalselt välja esimest ratsaväepolku juhtinud Lähen Gustav Johnsoni. Ratsaväekapten kargas poodiumile, lõi seal jõuga segamini orkestri meeste puldid ja karjus, et tema ei luba eesti hümni kõrtsis hätta kanda. Ja noh, me võime arvata, orkestrantide tulid ilmselt üsna kohkunud, kui tige ratsaväekapten tuli ja nende pillid segamini seal lööb. Ja selle järel 15 august 1919 andis ka Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner välja päevakäsu mis on ilmselt esimene ja samas kui üks väheseid hümni kasutamist sätestava. Ja näiteks Laidoneri päevakäsu preambulas kinnitatakse, et sõjaväeorkestrid on mänginud popurrii Sid, kuhu Eesti hümn on sisse põimitud. Ja samamoodi on sõjaväeorkestrid mänginud eesti hümni ka mitte küllalt nõutavates oludes, näiteks restoranides joomapidudele mänginud ja Laidoner oma päevakäsuga rõhutab, et hümn on Eesti rahva jaoks kõige kõrgem Isamaaline pidulik laul ja seda võib sõjaväeorkester mängida vaid sobivates oludes. Ja selle päevakäsuga näiteks Laidoner keelas sõjaväeorkestrid tal popul riidemängimise, kuhu vahel on eesti hümn põimitud ja samuti on keelatud hümni mängimine kõrtsides, restoranides, kõiksugustel, oma pidudel ja nii edasi ja vastutus selle päevakäsu täitmise eest pandi siis orkestrite ülematele ja kapellmeistritele paar seika, mis on seotud Eesti hümni ja biomängudega. Nimelt 1936 Berliini olümpiamängudel. Kristjan Palusalu võitis siis kuld medali. Ja muuseas, mitmes raamatus, mis palus olu kohta, on ilmunud sealt edasi ka näiteks ma panin tähele, mõnedes internetiallikates on juttu, et Palusalule mängib t 1936 Berliinis türgi hümne ja kui mina hakkasin seda sõit kontrollima, siis siiski sell kobe, et tookordne Päevalehe korrespondent oli ju ise Berliinis kohal ja samamoodi vaba maa, need olid kaks suuremat lehte, nende korrespondendid olid Berliinis. Et siiski Türgi hümni ei mängitud, palusalule aga väike segadus, tus nimelt kui algas olümpiavõitjate autasustamine, siis seitsmendal augustil mängiti prantslasest keskkaalu kuldmedalivõitja, kes Eesti hümne ja tookordne prantslasest olümpiavõit ja samamoodi ka maadlushõbe ja pronksimees kuulasid siis pjedestaalil need võõrad tunnid viisakalt lõpuni. Nii et väike segadus ikkagi Berliinis 1936 juhtus ja teine märksa uuemast ajast. Segadus oli ju ka 31. juulil 1992 kindlasti sajad ja tuhanded raadiokuulajad mäletavad, et Barcelona suveolümpiamängudel Erika Salumäe võitis jalgratas sprindis kuldmedali ja oli olümpiavõitjate autasustamine. Siis tõusis ju Eesti lipp vardasse tagurpidi, värvide järjekorras. Aga mis on üsna vähe teada. Nime Erika Salumäele, mängiti ka vale hümni. Talle mängiti Soome hümne. Eesti ja Soome hümni, orkestratsioonis on mõned väikesed erinevused ja Eesti ja Soome nii puhul on üks erinevus korduse osas, soomlased kordavad ühte rida, mida meie hümni see ei ole. Orkestri juht ja pedagoog Heldur Saade oli ainuke mees, kes panid vähene Erika Salumäele, mängitakse vale hümni ja nii võisid siis soomlased 1992 suvel Barcelonas imestada, et nemad ei ole veel ühtegi kuldmedalit võitnud. Aga nende hümni mängiti takse. Eesti hümni asemel Soome hümni mängimine ei ole üldse harukordne ka Eesti diplomaadid, ka Eesti suursaadikud on korduvalt rahvusvahelistel üritustel pidanud kuulama Soome männi Eesti hümni asemel. Seda on ka viimastel aastatel juhtunud ja, ja põhjuseks on ikkagi see üldlevinud teadmine, mis ka mujal maailmas on, et Eestil ja Soomel ongi üks ja see sama hümn. Millal hakati eesti hümni esimest korda grammofoniplaadile salvestama? Eesti hümni kolm esimest salvestust toimusid kõik ühel ja samal aastal 1908 ja need toimusid siis nii Tallinnas kui ka Peterburis. Nimelt 1908 Tallinnas salvestas selle laulu tenor Bachmann ja Peterburis tehti salvestuste. Esimese salvestuse tegi pran Aino Tamm. See peaks olema ka muuseas esimene ja ainus kord, kui Aino Tamm kui esimene kutseline eesti laulja ta kohta muuseas, tookord oli termin kunst, lauljatar kui siis Aino Tamm teadvustati heliplaadile ja üsna sellise kehva klaveri saata toel ta laulis siis, nagu tookord öeldi, üles võtta masinaruum porisse 10 laulu, lisaks patsiuse viisi ja 12 10.-na ajapikku eesti rahvalauluks mugandunud, kas tunned maad? Ja kolmas salvestus samast aastast 1908 samamoodi Neeva linnas tehti ja selle siis laulis plaadile Peterburi Eesti noorsooseltsi muusikaosakonna segakoor dirigent Mihkel Lüdigi juhtimisel. Ligi kaks aastakümmet, kuni 1920.-te aastate lõpus puuni sai nendel tookordset tali üsna algelistele grammofoni del ainult neid kolme eesti hümniga plaati keerutada. Põhimõtteliselt need plaadid on ka olemas, need on Rahvusraamatukogu harulduste osakonnas tänaseni säilinud ja nendest on ka tehtud. Mõned hilisemad ümbersalvestused, nagu öeldud aasta oli 1908. Järgnevad eesti hümni salvestused tulevad juba paarkümmend aastat hiljem Eesti Vabariigis 1920.-te aastate lõpus. Ma tänan teid, Küllo Arjakasele huvitava jutu eest. Kuulame nüüd eesti hümni, mis on salvestatud. 1939. aastal mängib Tallinna garnisoni orkester Hindrek luhari juhatusel. Head vabariigi aastapäeva kõigile.