Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne supp, modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, armsad perepildi kuulajad, toredat talvist nädalavahetust. Täna läheme külla perele, kelle käekäiku ja kasvamist oleme oma saates läbi mitme aasta jälginud. Saatejuht Andres Noor. On kena tööpäeva õhtu, olen külla tulnud Marile Kaupole. No see on juba selline traditsioon, et igal aastal peab korra ikka käima niisuguses kohas, kus sa varem käinud oled. Ja ma mäletan, et esimest korda me rääkisime juttu Maria Kaupo ka siis, kui mari ootas esimest last. Sealt sündis tüdruk, kelle nimeks sai Mirtel. Ja siis oli Mirtel olemas ja siis ta ootas teist last. Kes sai olema poisse, kelle nimi on Asser, need, kes räägib juba täiesti selget eesti keelt mõnede asjade kohta. Rääkimata sellest, et ta on üheaastane. Ja ma tahangi teada, et kuidas teie elu siis on läinud, kuidas on siis nüüd niimoodi alla, et et Marie jotagi last ja kaks tükki on olemas või, või on juba plaanis kolmas kuidas te elate, millest te mõtlete? Viimane kord lahku läksime siis ju tegelikult oli ka kolmanda võtmega käsil tegelikult nõue, et mina võtan 10 kilo maha. Mis asja? Peame järgi kuulama, tõesti? 15 marjakas? Ise tegema ei ole siiamaani see noh, välja tulnud. Aga ma võtan ennast kokku ja ma arvan, et see kolmas kaugele ei ole. Tähendab, hoog on selline sees. Hoog on sees, jah, sest tegelikult praegult, kui mariga oleme istunud ja vaadanud, kui lapsed kasvavad ja nad on nii armsad, siis tekib äkki tunne, tahaks veel. Aga eks siin ole ka natukene PEAB realistiks jääma. Sest ega päris palju energiat võtab see ja meenutan sistele Assariga selliseid, kes oli natukene teistsugusem, iseloomult laps, kui Mirtel, siis neid öid, kiigutamist oli meil siin ikka päris palju. Tänan juba mõnusam. Suurema muidugi töödega jälle härra mari, et kui mõelda nüüd seda meie esimest kohtumist, kus ma lubasin nagu igasuguseid asju siis peab ütlema, et egas nendest lubadustest midagi järgi jäänud ei ole. Ma ei hakka neid siin üle küsima, et kellel on huvi, ma ei tea, kes on kuulanud, see mäletab ja kes ei tea, siis siis lihtsalt tuleb uskuda, et antakse lubadusi, mida tõesti ei ole võimalik teinekord nagu pidada. Aga mis jäävad meelde ja mis võib-olla kunagi peetud saavad? No kuidas sul marin, tundub, et selle kolmanda kohta üldse selle hetkega, kus te praegu olete. Tänu sellele sinu tulekule hakkasin meenutama, et mida ma olen rääkinud varem ja siis ma avastasin, et ikka see lapsevanemaks kasvamine on ikka vägev, see paneb ikka suure mühinaga. Paljud asjad, mis ma siis ütlesin, arvasin praegu enam minu jaoks paika ei pea. See ongi väga tore muidugi. Et ikka väga palju, ma olen pidanud asju ümber hindama ja ma nagu ei julgegi midagi niimoodi põhjapanevalt öelda, et me enne siin naljatasime, et kaup, siukseid, targutajad, tahame nagu hästi kuidagi analüüsida teisi ja et meile tundub, et meie elame väga õigesti, aga mida rohkem ma oma lapsi kasvatan, seda rohkem ma saan aru, et. Et ei ole üldse võimalik mingite mõõtme kobame nagu kõik pimeduses. Ja veab, kui sul hästi välja tuleb, et see on nagu õnn, mitte niivõrd sinu enda Ingi tarkus või. Aga kui ma nüüd küsin neid asju, on asju, mida sa oled pidanud ümber hindama, mis asjad need siis sellised on? No laste kasvatamise puhul ma ju ikkagi olid mingisugused, no mingi filosoofia on ju kõigil kasvatusfilosoofia ja, ja mingisugused, et kuidas mina teen just see, et näiteks ette, et mina oma lapsi arvuti ette istuma ei pane. Aga tegelikkus on see, et eriti kui asja oli väiksem, siis ma ei saanud teda päeval tiks rinnaga magama, kuna Mirtel tuli ka meie juurde segama ja siis oligi kõige mõnusam oli see, et Lotte multikas või midagi niukest peale ja siis ta püsis teises toas. Ja noh, nüüd ma mõtlen, et, aga noh, mis siis sellest nii väga halba on, et meie oma hea eesti loteleid, eks ju, niimoodi. Et las ta vaatab midagi sellist söömise ja kõige kohta, et ikka kommi ikka peaks nagu piirama kummiandmist, aga tegelikkus on see neli kurba silma ootavad mind ja siis ma niimoodi. No hea küll, täna on see viimane. Tal on ikka veel mitu tükki. No lihtsalt ei saa. Ma arvasin, et ma olen nagu range pedagoog olnud ja ma olen rangema ja tegelikult ma olen kohutav oma laste ära hellitaja. Mul on tunne, et lapsi peabki hellitama sest ma ei näe ühtegi põhjust, miks neid ei peaks hellitama. Mis sa sellest arvad? Ja ma olengi mõelnud, et vist ikkagi nagu armastusega on kõige tähtsam kasvatada, et lihtsalt see inimliik või see ema, isa, headus kasvatavadki targa ja tubli ja hea inimese. Ja ma olen kuidagi hästi vabaks lasknud selle, et märkan ümberringi, vanemad muretsevad, et kas ikka nad oma lapsi piisavalt arendavad, aga mina ei viitsi midagi teha, mina lihtsalt siin olen ja siis, kui tuleb tuhin joonistada, siis me joonistame ja siis tuleb jälle raamatu lugemise isu ja siis mõnikord me teeme midagi, küpsetame koos. Ja siis niimoodi noh, nagu jooksvalt kõik, et kui ma seda ette kujutasin, kuidas ma lastega kodus oled, siis ma mõtlesin, et mul on mingisugune süsteem ja päevakava. Loomulikult noh, niimoodi ei saa või rutiin on niigi palju see hoolitsemine ja see on ju ikka ka minu peale, et keegi ei ole ju mul kokatädiga koristada, see olen ka mina. Kas mõnikord ongi kahju, et selle võrra jääb aega lihtsalt lastega niisama mõnusalt tegeleda nagu vähemaks? Eks ma õpin, nüüd ma vaatan, et mul juba tuleb päris hästi välja, et alguses mõtlesingi, et lähen järgmisel sügisel tööle, panen Osseriga sõime. Aga nüüd olen ikka otsustanud, et ei lähe ma kuskile. Las ikka poiss olla veel yks aasta kodus, liiga pisike. Kuidas sulle see paistab, et Mariann niimoodi endiselt pikalt kodus sobib sulle? Minul oli väga kodune kasitud eelnevad mõtted, mis me oleme rääkinud, et. Mõtlesin, et oh, et mis siis ikka, et lapsed natuke kaasavad, lähevad lasteaeda, et siis kõik see süsteem nagu iseenesest läheb. Täna vaatad, et ei ole vaja kaasa minna nende igasuguste sotsiaalsete noh täna nagu tunnen juba lapsevanemana sellised asjad mu käest küsitakse, et kuhu lapselaps lasteaeda läheb, kui vana ta sul praegu on, miks ta veel lasteaias ei ole? Ja ümberringi nagu näen, et nagu selline sotsiaalne olen, surutus on kogu aeg pidevalt, et lapsed peaksidki juba kodust ära minema ja meie peaksime mariga täis tööd rügama, igapäevast päeva lapsed tooma, lasteaiast ära hommikul sinna viima. Ja nüüd täna nagu mõtleme täiesti niimoodi, et miks ta peab sinna lasteaeda minema kohe, las ta kasvab kodus natukene. Palju mõtteid on tekkinud just selle koha pealt, et siis kui see lasteaedadel läbi saab, et kuhu ta siis läheb, et siis peaks kooli minema. Ehk siis, kui vaadata nagu mida räägivad igasuguseid spetsialistid ja hääd inimesed. Me siin palju haridusinimesi ka peres siis mõtled niimoodi, et teeks praegu kõik asjad näiteks kas või midagi kuskil mujal tegemata, aga et et nende lastega oleks niimoodi, et kui nad nagu praegult kasvavad pisikesed ja arenevad siin Et siis äkki tulevikus on see, et Me ei pea nendega nende pärast enam üldse muretsema sest nad on, nad on nii hästi olnud oma isa ja ema juures saanud teha igasuguseid asju ja nad on nii nutikad, et neil tulevikus nagu kõik tunded ja kõik, iga selline maailm, mida nad igal pool nagu peavad läbi elama, et nad saavad hakkama vara läinud ära ema juurest. Nad on olnud kogu aeg küllaltki turvaliselt keskkonnas. Sellised mõtted tekivad. Aga isana ma olengi täis isa ja mul on kaks last. Kogu aeg mõtlen, kuidas ikkagi järgmine aasta, kuidas ülejärgmine aasta. Nad peavad minema kooli, siis nad lähevad näiteks gümnaasiumisse ülikooli vaest käivad sellised mõtted, et pikad sõidud on vaja teha mõnel hommikul siis mõtlen nende asjade üle, et mis siis saab, et juba naguniimoodi. Tobe. Ma mõtlen päris tihti juba sellele, et kuidas ma saan garanteerida nendele lastele hääd, mõnusad lapsepõlve ja ega siis tegelikult ka sellist mugavat äraolemist. Aga kui sa seda mõtled, kas sa siis mõtled ikkagi, paned ka mingisuguste plaanidega kokku näiteks, et selleks et see kunagi vaat niimoodi-naamoodi oleks, ma peaksin täna vot niimoodi käituma, seda tegema. Ja loomulikult noh, näiteks seesama, et mari jääb ju koju, et meil on isegi arutelu selle üle, et kas jään või jääd veel Assari kaheksa. Tegelikult ega see eriti palju aega ei võtnud, kui aru saad, et loomulikult laseb poiss olla siin veel kodus ja mängib oma mänge emaga koos. Ta ei pea minema nagu ühe aastaselt lasteaeda, et see on tegelikult privileeg, et ei pea minema, saame hakkama, lihtsalt. Ma ise arvan, nagu seda, et kui lastel on see lapsepõlv mõnus ja turvaline ja nad on nagu terveks ja neil on palju mängu ja nad ei pea palju muretsema, neil ei ole pingeid, vanemad on rahulikud, siis neil tulevikus ehk on mingi mingi võime igasugustest probleemidest nagu läbi minna annab meile äkki mingi eelise. Kuidas saan ma väga hästi aru, lastele on kõige parem, kui neil on rahulikud, vanemad kõrvale jäänud tõepoolest kasvavad kõige paremini. Aga siit tekib mul kohe üks küsimus. Kuidas teha niimoodi, et vanemad saaksid rahulikud olla? Selleks on ju vaja täita väga palju tingimusi. Ja no sellest kauba ei rääkinud, et kui ma teatasin, et ma vist ikkagi poissi vane, sõime May endaga koju, siis temal oli põhimure, kuidas me rahaliselt välja tulema. Ja noh, hakkan dramaatiliseks minema ja ütlema, et pärast seda naised kasutasid üksi neli last. Et noh, et see nagu aeg on teine, eks, aga aga et tegelikult on muidugi Ma saan aru, miks inimesed panevad oma lapsed võimalikult vara, Sõime kuninga suured laenud ja asjad siis see lihtsalt ei olegi võimalik, aga meie täiesti teadlikult, kui me hakkasime uut suuremat kodu endale otsima, siis me kohe alguses mõtlesime, et me ei taha võtta suurt laenu. Et kui siis hädapärast mingi võimalikult väikene kalkuleerisime ja mida kauem otsisime seda kohta, sest noh, me ei leidnud meil aasta aega oli see periood, kui me otsisime seda noh, väiksemaks me kogu aeg seda laenusummat oma aruteludes tõmbasime, kuni lõpuks me jõudsime punkti, et noh, meil kooliga raha vahepeal kogunenud ja niimoodi noh, oli vedanud nii ja naa. Ja siis me jõudsime punkti, et ei, me ostame korteri välja, nõstame kasvõi paneelid kassi, aga et meil ei oleks laenu just sellepärast, et et me võiksime olla jumala rahulikud, et kui töö kaob või midagi kaob või tahame ise midagi muuta selleks, et ennast teostada, et me ei ole mingisugused nagu selle laenu ja pangaorjad, et me saaksime. Suhted on nagu kõige tähtsamad selline mõte, aga me elasime täiesti läbi selle oma maja mingi oma koduhulluse, mis ma arvan, see tabab lihtsalt mingis vanuses inimesi. Et kes tahavad kodu luua, aga lihtsalt, et kodu ei ole mingi maja, see võib olla ükskõik kus. Ja siis kuidagi see oli päris raske aeg meil tegelikult, et laps oli olemas, teine hakkas juurde tulema, aga me olime ikkagi veel kahetoalises. Ja meil ei olnud ka midagi silmapiiril. Ja samas me olime alati mõelnud, et meil võiks olla mingi oma maja, sest kaupa on kasvanud paneelikas. Aga mina olin jälle siis oponent, kes teadis ka eramajas elamise raskusi. Ema ütles, et sa ei kujuta ette, mis tähendab iga päev kütta või kogu aeg remontida. Ja nüüd me jõudsime väga hästi siia. Samamoodi mõtteliselt paneelikeseks ja Kaupo ei käi iga natukese aja tagant, tõdeb, et oh kui hea, et ostsime korteri just siis, kui ta tuleb väsinult töölt ja ta tõesti ei jõuaks enam mitte midagi kuskilt putitada ega korrastada siis see on üks, arvan hästi tähtis asi, et meil ei ole niisugust suruvat raha muretsest muud põhjust ju, mis muu põhjus saakski olla nagu tööle minemisel? No et kui meil oleks mingi tohutu pankrot ukse ees, siis ma peaksin. Aga ikkagi minu põhimõtted on olnud sellised, et enne kolmandat eluaastat ei ole tegelikult vaja lapseline grupis omasuguste, võõraste lastega tema jaoks, need ei ole ju mingid sõbrad. Et ei ole vajadust tal seal päev otsa neid emotsioone seal üksi läbi seedida. Las ta siis olla siin. Hiina meelega. See on uskumatu vaadata tegelikult, sest olengi teinud niimoodi külas käinud jutule rääkimas ja siis sa näed, kuidas need lapsed järsku nagu mitte millestki on tekkinud, et nendega ei ole ja siis ühel momendil on neid juba täiesti palju olemas. Aga sellest rahast läks jutt vast praegu kuskilt lugesin, kas see oli see perepildi tagasisidest näiteks, et kus üks vanaema ütles, et te räägite oma saates kogu aeg niisuguste inimestega küll paistab, et on buldooser lükanud raha vaguni akna taha ja noh, nendel ei ole nagu mingeid niisuguseid probleeme ja nad võivadki rääkida midagi sellist, mis tõstab noh, niisugune tunne, et on jalad maast lahti ja üldse ei olda kontaktis selle reaalsusega, mis ümberringi toimub. Aga nagu ma teie jutust saan aru, et te olete selle reaalsusega väga hästi kontaktis, et need asjad on nagu teadlikult ja täpselt läbi mõeldud ja kalkuleeritud. No ta tahakski teada, kuidas ta oma plaane teete, kas te võtate, teete neid aastaks-kaheks 10-ks, kui täpselt läbi räägite, kas te joonistate ka mingisugust noh, näiteks eelarvet? Meil on lihtsalt niimoodi, et kaubana kõik raha minu kätte, ja kuna mina olen kooner, siis meil koguneb. Jah, see on minu õnn, ei tee nagu mõtlematuid liigutusi, näiteks, et ma mäletan mari, et ma lähen makki praegu. Marika, kas sa oled nagu iga normaalne, et arvutisse panete siidi sisse tuleb muusika, ütlesin, et ei, ma punastama. Läksin poodi vaimsada makki, mõtlesin täitsa. Ta keeras otsa ringi, läksin minema ehk ei lähe nagu nende emotsionaalsete olukorda kaasa. Aga plaanidest siis noh, me ikka teeme selliseid, meie plaanid on tegelikult niimoodi, et läheme kahe aasta pärast reisile. Ja, ja see, see on nagu juba üks eesmärke, mille nimel tasub nagu asju sättida ja nagu meid motiveerib, raha on alati vähe mõistlikult nagu ise majandada, siis on nagu võimalik. Loomulikult loomulikult on ikkagi täna, mis ma vaatan, on nagu meie polga teatud huvitavad õnnelikud hetked, ehk siis et mulle tundub, et ma omal ajal, kui ma läksin ülikooli. Ma õppisin õiget asja õigemini õiges koolis õigel ajal ja et need teadmised, mis ma koolist olen saanud, ma saan praeguses ajahetkes, kus eriti kui mu lapsed kõige väiksemad on küllaltki hästi nagu kasutada, ära olla vajalik. Et saada siis sellest palka. Loomulikult tuleb sellest nagu vaeva näha. Tööga tööga ongi ju täna see, et ma olen õppinud praegult tegema niimoodi, et ma jätan asja tegemata, tule koju igal ajal või siis, kui mul näiteks on asja siit Tallinnasse, siis me lähme vahest isegi nüüd viimasel ajal päris tihti kõik koos läinud, mina lähen töö asja ja õe juures ja mänguasjade muuseumis lastega ja ja ma olen nagu siis päeva koos, et noh, tulebki nagu kokku neli tundi tuli siis nagu rohkem koos olemist, päeva. Sõidu arvelt, mis me autos koos oleme sõidu ajal, ta saab meiega olla, et see on väga tore. Aga kui sellest plaanide tegemisest rääkida, siis me oleme noh, alguses, kui me koos hakkasime elama, siis ikkagi meid rohkem mõjutas oma lapsepõlvepere taust ja mina olin pigem sellisest perest, kus hästi palju mõeldi, ette räägiti, arutati läbi ja mitte sellepärast, et sellest nagu raudselt kinni pidada pärast vaid lihtsalt meile meeldis niimoodi saada sihte. Kaupol seevastu on vastupidine traditsioon, kus öeldakse, et ärme räägi nagunii, kõik muutub, on ju ja milleski ei saa kindel olla. Ja siis alguses meil oli sellepärast hästi palju raginat, et kaup oleks kuidagi pingesse, kui mina tahtsin plaane teha ja mina läksin närvi, sest mulle tundus, et plaane tuleb teha. Aga nüüd me oleme mingi kesktee leidnud, et muidugi me arutame kõiki, arutavad tuleviku, aga umbes jah, kuskil kahe aasta ringis ja pidev. Me arutame seda, mida perega koos ette võtta, puhkuse ajal, seda, mismoodi me mingeid muid asju näiteks südame üldse arvata, et mida me ostma hakkame. Aga noh, kui midagi katki läheks, ostame uue, aga noh, meil ei ole ostusoovi pidevalt. Pigem vastupidi, meil on kõik asjad nii vanade, siis meil on vahepeal häbi, näiteks riiete pärast me oleme koos shoppama. Otsustame, et me ostame hästi palju ja lõpuks me oleme juba tunni aega nii väsinud sellest kaubanduskeskusest ja vastame, et me ei saanud ikka peaaegu et mitte midagi. Teame, arutame, kuhu reisima minna ja siis me muudame seda, sest see on täiesti tavaline meie puhul, et me, me hakkame sõitma Londonisse ja lõpuks, kus me lõpetasime, lõpetasime Poolas umbes niimoodi, et see plaan kogu aeg meil areneb niimoodi. See hoiabki nagu kaks asja, mõlemad töölised põhimõtteliselt plaanitud on ja sellel ajal on asi tehtud. Aga detailsuseni ei ole vaja kokku leppides vähemalt aitakse midagigi niimoodi värskete uute. Rääkige, kui palju te ise olete muutunud. Palju Kaupo on muutunud selle ajaga, kui teil. Need lapsed on, ma rääkisin pigem sellest, mis ma ise olen muutunud, ma nagu ei oska kauba kohta öelda. Mul on nii raske seda tajuda. Aga omas. Sisemiste muutuste koha pealt ma võin küll öelda, et, et emaks saamine ikkagi ma arvan, et kõigi jaoks on see tohutu kriis, ükskõik missuguse tervise või iseloomuga on su laps. Igal juhul on see tohutu läbimurre. Kui selline uus etapp hakkab ja minu jaoks esimese lapse esimene aasta läheb märksõna alla loobumine. Ja see oli minu jaoks kõige raskem loobuda sellest enda elust, sest ema on ikkagi hästi lapse jaoks, isal on võib-olla natukene rohkem seda oma aega. Ja siis see seal loobumise äraõppimine. See on nüüd minu arvates lõppenud. Alguses mulle tundus, et ma kaotan, et ma näiteks kas või seesama seltskonnas ma ei saanud olla, ma käisin vahepeal imetamas või ma pidin vahepeal lapsega tema ja, ja ma ei saanud igale poole minna. Aga siis mingi hetkel mulle koitis, et aga, aga tegelikult ta sellest ei olegi midagi. See on hoopis tugevamaks muutnud siis teine asi, see oskus aega jaotada, et ma ei ole kunagi mingisugune aeglane või nii ürgne ajast mittekinnipidaja olnud, aga sellegipoolest prioriteeti reeglid paika, et see on nüüd praegu minu arust kahe aasta märksõna, et mille ma teen kõigepealt, mis, mis võib oodata, et ma olen niukene sangliinik, kellel 10 asja pooleli ja siis ma avastan, et ma tegelen tegelikult kõige ebavajalikum, aga praegu, et mis on number üks, mis number kaks ja ma arvan, see mulle tuleb hiljem terves elus kasuks ikkagi inimene peab suutma suutma seada endale tudengeid tähtsuse järjekorra. Aga muidugi kodus olemine sellistest töömuredest ja võõrastest muredest eemale oleks. See ikkagi avab niukse loomingulisuse. Kanali ja mul on niuksed maalimise puhangud ja ja nüüd hiljuti ma avastasin, et mul on vaja hunnik T-särk ära visata, aga siis, et aga milleks ära visata teks poisile püksid, siis ma modelleerisin lõike niimoodi, et ühest särgist läks täpselt ühe paari pükse, et talle noh, ka jääks väike kasvuruum niimoodi, et praegu on ka ühed jalas tal minu särgist tehtud. Nädalavahetuse õmbles Mirteliga, tegin kleidi seeliku ja no ja noh, niimoodi nagu lapsepõlves, et lihtsalt vaimustatud mingist ideest hakkad seda teostama. See oli küll vägev idee, et vanadest T-särkidest teha uusi riideid, sest neid vanu T-särke, ma arvan, et on Eestis kõik kodud täis. Absoluutselt hakkad ostma trikotaažriiet, jube kallis ja mõttetu jälle ja kusjuures mis on kodus ema, põhiprobleeme kui midagi vaja poest, siis see tähendab seda, et Sabedel viide toppima kaks last kõigepealt leidma aja, kus nad mõlemad on enam-vähem. Veel, või siis mõlemad on parasjagu just autos magama jäämas. Keeruline, ja siis mine poodi tassi oma laps, siis on igavene tüütus, nii et mina püüan sättida kõik asjad ühele minekule, et siis kõik kohad ära käia ühekorraga ja see sobib väga hästi, aga muidugi taaskasutus on märksõna, ega meil siin korteris ka. Me ostsime uued ainult need asjad, mida lihtsalt ei saa, vana. Aga kõik muu on siis kõige mööblit noh, viis krooni või viis eurot tool ja mingi umbes niimoodi siis natukene panime peelevad vahele mõnda kohta, kus hakkasime laiali Pole vaja töötav küll, et et see on ka võib-olla üks asi, mis ma olen märganud, et noored tahavad kõik hästi, uued Jastid, vinge tõsta. Mul tuligi. Ma küll ajutes uue, teil on ka kolm tee telekas, et noh, tõeline kolm tee, et seda plastekraani saagi väikeste lastega osta, ta võtab kuskilt sahtlist kulbi, paneb selle kops, kops ja ongi kõik, et et ikka kõik peab olema siin kodus praegu selline, mis võib katki minna. Nii et sul nagu ei tilgu verd. Ja mulle tundub, et see taaskasutus on, on ikkagi üldse üldisem teema, inimesed on sellest aru saama hakanud, et vanadest asjadest hästi uusi teha või neid saab korda teha ja nad paistavad sama head välja või isegi paremad, sellepärast et meil on omad lood taga ja nad püsivad väga hästi siin, nagu kodus omadel kohtadel, mitte ei ole nagu võõrkehad kuskil seinas. Noh, kaupa, mis sinuga toimunud on ja see esimene asi küll jah, et omal ajal olid need tohutud loobumised sõprade kuskil pubis olla ja ja kuskilt kõigepealt poolenisti ära minna, sest lapsed vajavad hoidmist ja, ja et võiks ju jääda üksi peole, mari tuleb koju lapsi hoidma. Noh alguses olid meil nende asjade pärast isegi väiksed sõnelemised, aga mida rohkem aeg on edasi läinud, siis saad aru, kui mingi emotsionaalne puhang kuskil mingisuguseid sõpradega koos kuskil istumine, et tegelikult, kui sul vaatada, naeravad lapsed vastu ja tuleb ka abikaasa rõõmsalt hommikul. Ja mingite sellist vale pinget ei ole mõnus. Ehk siis seesama nagu õpin naguniimoodi, et ei tee enam neid emotsionaalseid otsuseid nagu väga noorelt oli, et et tahan, et see tunne, mis mul praegu on, et see säiliks näiteks kuskil sõpradega koos ja siis tuleb äkki praht, lähme koju. See on just hästi hakanud olema. Nüüd mis ta nüüd hirmsasti muutunud jäädakse, Mario nagu ise nagu emal on paratamatult kõige suurem raskus lastega, ta peab nendega jantima minu Disisti, tule piima, aga et meil vahest on tekkinud olukorrad, kus meie maailmad lähevad niimoodi Marian, kodune kodumaailm ja siis tulen mina töölt kuskilt juhuslikult Tallinnast kuskilt seminaril, kus sa oled 200 inimest. Et siis oskus nagu selle marja ära kuulata, tema ju ei ole olnud kellegiga suheldud. Ja siis tuleb lihtsalt osata kuulata, noh, ma ei tea, kas välja tuleb, eks ta oskab ise seda öelda. Aga et vahest ta peab mind kuulama, et et see oskus on meil tegelikult nüüd tulnud. Viimaste aastate jooksul kõnet titad, sündisid ehk see annab nagu huvitavaid see lapse sünd üldse nagu mehena paneb mingid teised hormoonid ka nagu käimat muutunud natukene isasemaks ja siis muudetakse siukse tundelisemakse näiteks mulle nagu tohutult mind täitsa nagu paigast ära, et kui ma istun ja laps sööb isuga sööb, siis ma võin seda lõpmatuseni vaadata. See vist on mingi jälle alateadvuses laps sööb, tähendab, tal on tervis korras ja kõik on hästi, ma võin, võin, võib-olla kui need vastu hommikut söövad, siis mandril tööl hiljaks jõllitan neitsi või näiteks hommikul pühapäev või laupäeva hommikuti, kui kõik saame koos olla, siis see on tõeliselt mõnus vaade. Eriti kuidagi kõht kohe rõõmuga söövad. Täitsa imelik, eks ole. Et sihukesed asjad on, jah. Minu kõige suurem läbielamine oli see, et ma Virtrali vaja üks pisikene asi teha, haiglas käisime lastehaiglas Tartus ja vot see oli minu jaoks on kõige suurem. Assar oli pisike, aga Marie koju. Ja siis läksin mina alla oma kaheaastase lapsega haiglasse sisse noh, ainult üks, üks ööpäev seal. Osse oli mul sellist mulle elu nagu kõige üks hullemaid läbielamisi, mis mul viimasel ajal olnud on. Lastehaiglas muidugi läksin, arstid küsisid, kus ema on siin? Ei, ma ei ole, mina olen. Siis kuidas me siis seal möllasime? Et need olid päris omapärased asjad, et on küll muutunud, palju on tegelikult minnes muutunud, ei oska sõnadesse panna. Eks arvatavasti mingid sellised seletamatud otsused tulevad vahest, mida ma pole varem osanud teha, aga nüüd vaatan, et issand jumal, kuidas ma suudan nagu seisvas rahulikuks jääda ja suhteliselt normaalselt mõelda. Võib-olla, eks panustan ka juurdunud, kui paljud seda endale koju sisse lasete, mis ümbruses toimub, mis toimub riigis, poliitikas, majanduses, kultuuris kui palju see, mis on väljaspool teile siia sisse murrab, eks ta murradega igalt poolt, uksest ja aknast, natukene on ka seotud sellega, et siin mingi poliitika ka nad natuke ja kõikide muude asjadega, et aga seal nagu oleme püüdnud nagu iseendaks jääda, et mitte nagu alati kui mingi klantsajakirjandus, televisioon kuskil mees räägib, siis kui haritud inimene siis, et kui keegi ütleb nagu, et noh, et valguse kiirus on väiksem kui helikiirus, eks ole, et noh siis see jutt mõttetu kuulata edasi ja ei ole üldse mõtet enam sellest edasi rääkida, et kui mingi ajakiri sellest kirjutab, siis see ajakiri mõttetu ei ole vaja siukest jama lugeda? Ei, ta tuleb ikka ja siis me arutame, räägime omavahel, kuidas, mis sina arvad? Mina olen isegi küsimast mari käest, et kuule, et mul tööl sihuke jama, et kuule, et mis sa arvad, mis ma peaksin tegema, tuleb hoopis teise loogika või annab väga hea idee, et tegelikult eriti palju nad niimoodi nüüd hullult ei mõjuta meie, meie otsuseid, näiteks see, et kui nüüd keegi täna ikkagi ütleb, et näiteks kodanikud kukub homme, no mis ma siis teen, jooksen kohe panka või? No eks ma ikka vaatan rahulikult, mis edasi saab, et hoiad nagu külma närvi ja ei hakka kohe esimese kisa peale ennast liigutama. Küüsis, kui ta kukub, siis ta kukub nagunii. Et te ei ole vaja nagu emotsioneerida mind nagu kõige rohkemad häirivad nagu näiteks aaa praegu sellised teemad igal pool näiteks klantsajakirjandus hästi tugevasti räägibki nagu sellest, et lapsed peavad kohe algusest ja väga võimalikult varakult kuskile oskama midagi ja meie inimesed lähevad järjest rohkem sellega kaasa, et ma vaatan siinsamas Viiratsi alevikus, kus Viiratsi väike koolike on ja fantastilised inimesed seal tegutsevad ja inimesed on ikkagi nõus viima panema lapse omal siit enda kodust võimalikult kaugele, noh näiteks ta peab võimalikult ärkama hommikul kell kuus bussi peale minna ja siis umbes 30 minutit loksuda bussis, et jõuda, jõuda siis nii-öelda sellisesse kooli, mis annab talle nagu tõelise hariduse. Noh, ma ise arvan, et laps saaks võimalikult kodu lähedal käima koolis. Ja noh, siin ikka igal pool veel, et peab olema võimalikult rikkaset elada, saada rikkaks, nüüd kui me vaatame, mis igal pool räägitakse, et noh, et sa pead olema karjäärist Sa ei tohi millestki loobuda üle laipade, ükskõik, aga sa pead saama selle, noh, sellised asjad väga palju igalt poolt. Panna praegu kolme aastane inglise keelt õppima, täitsa haige on inimesi ja, ja seesama näiteks, et laps pannakse kuskile trennidesse ja siis üks vanematest on nagu logistik iga päev sõidab, viib kooli, toob kooli, viib trenni. Noh, kuidagi need asjad võiksid nagu mugavamalt käia, kui vaadata siit siin elades praegu pisikene külakolgas kõik olemas. Ma saan oma lapse viia sama lasteaeda, siit aknast paistab, äkki siis on meil kool alles, kui kooli peab minema, et need on sellised head asjad, mille pärast siin on mõnus elada. Mõtlen, et parajalt haritud ja kuidas ma ütlen, olen õppinud koolis või teatud asju kuulnud ise ka nagu natuke uurida asju, siis on kerge olla küll. Nii hull see asi. Seda on nagu hea kuulata, et et lõpuks ometi on ikkagi kätte jõudnud ajad, kus, kus haridusest ikkagi kasu on. Mäletan seda nõukogude aja lõpus natukene, kohati vaadati isegi viltu nendele inimestele, kes nägid vaeva aastaid ülikoolis, käisid sellepärast et see ei andnud neile tööturul tihtipeale mitte mingisugust eelist. Pigem muutis nad mingisugusteks veidrikeks, kes ei saanud siis teha tööd niisugustel erialadel, kus tõepoolest hästi maksti ja kus siis rahal palju palju läbi voolas. Siiamaani Õpetajate ameti selline, kus sa nagu oled kohal ja nagu ei ole ka, et et kui tehtaks mõned niisugused olulised poliitilised otsused, siis ilmselt mõne aasta pärast oleks võimalik öelda, et õpetajaamet, mis on tõepoolest üks kõige olulisemaid minu meelest üldse on ometi noh, selline, mis tõmbab ka ka noori ligi. Ja ma olen selle oma töö peale ka nüüd ikkagi mõelnud hoopis teise nurga alt. Esiteks ma hakkasin mõtlema sellele, et huvitav, et et ma noore õpetajana tundsin sageli mõnedes just rasketes olukordades, et lapsevanemad nagu justkui vaatavad mind ja mõtlevad, et ah, mida sa ka tead, et sul endal lapsi ei ole. Nüüd ma olen mõelnud, et, et tõesti, et ma võib-olla ei mõistnudki hästi, aga jällegi teistpidi, no niuksed, sisevaidlused käivad Winus, et aga kas ma sellepärast tegin halvemini või et kas mõni õpetaja, kellel ongi lapsed, et kas, kas ta siis ei võigi olla näiteks käituda sellepärast mõnikord valesti või halvasti, et seal ei ole nagu seost, et teadmise arusaamise siis tegude vahel on ikka päris pikk maa, et ta ka samas nüüd ma olen ju selles niinimetatud lapsevanemates alaliidus ja seal ju kuuleb ju kõike. Seal kuuleb joomis, arvatakse õpetajatest ja koolidest ja lasteaedadest ja üldse, mida vanemad ootavad, et koolirahval on raske ette kujutada, et mida see vanem tahab. Ja samas lapsevanemad ei kujuta ette tegelikult, kes pole ise töötanud suure grupi lastega noh, mis on võimalik ja mis ei ole võimalik lihtsalt noh, paratamatult või et mis sealt õpetajast ja mis sõltub mingist süsteemist või teistest teguritest. Aga just eile oli nii tore vestlus, minu sõpruskonnas on nüüd juba nii vanade laste vanemaid, et need lapsed hakkavad esimesse klassi minema sisse kooli valik. Seal öeldakse ette nii mitu käiku ja see on tegelikult nii armas, see näitab, kuidas vanem hoolib oma lapsest, Nad mõtlevad kõik läbi, nad mõtlevad ka seda, mida ta laps võib tahta üheksandas klassis ja siis kõrvalt mõtted, et oi-oi-oi, ai, et kust sa tead, kuhu elu keerab, sõi, elage, võib-olla siin linnadenamisest, sul pole siin tööd. Aga samas ma ise ma arvan, kui minu lapsega kooli minna, ma olen samasugune kanaema ja lasteaiaga sama, et mingit väikene asjakene juhtus, lapsekene nuttis, et et kas teatada juhatajale? Et nii see ülereageerimine on tegelikult nii loomulik, aga lihtsalt no minu arust meie ühiskonnas on praegu natuke nagu paigast läinud, et üks asi on üle reageerida kodus ära emotsioneerida, siis natukene mõelda, et mis, mis siis nagu niimoodi või siis reageerida kohe, niiet sa võtadki sanktsioone. Paljud üldse sellega tegelete praegu, mille nimi on kodus õpetamine. Et võtate ja õpetate midagi. Üks teema oli, et Mirtel vist Memega käitus eile kuidagi halvasti ja siis mari ütles, et me peame teda kasvatama hakkama. Noh, et mingil hetkel sa vabasin vanaks, ta saab aru, mis on viisakas ja mis on ebaviisakas ja maa, eile tabasin, et ma olen nagu et nüüd ongi see aeg, et ma pean oma lapselt vanemalt lapselt nõudma juba mingit viisakust, et kui ikka inimene tuleb, siis tuleb öelda tere, tuleb öelda head aega, eks. Lähme saadame ära, et siuksed asjad, et ma olengi kuidagi nagu maha maganud selle, selle hetke, kui ta hakkas aru saama, ma olen nagu püüdnud olla ise eeskujuks, aga et tuleks ikka innustada kaheda. Et kuule sina nüüd ka ikka. Aga muidu ma üldse, et on võimalik ette õpetada või et see annaks pikemas perspektiivis mingit efekti, mingit kasu. Näiteks, mis puudutab joonistamist, et või, või mingeid selliseid asju lasteaiast tulnud lasteaia vanemad on õnnelikud, vaata kuidas ta joonistab. Minu laps sirgeldab ja ma ma olen täiesti rahulik, küll ta joonistama hakkab ja täpselt sama on, et noh, et tähtede vastu ei ole mingit huvi, mõnel on juba enne kolmandat, et eluaastat maha ka ei ole, ei ole siis lugema, hakkab raamatuid, talle meeldivad kõik, on tal peos, loeb endale neid, mis mina või vana man ette lugenud ja ja kõik on normaalne. Noh, muidugi niukseid elulisi asju õpetan, aga mis puudutab siukest nagu seda akadeemilist venosena kooliks ettevalmistust, siis pigem sellised üldised. Võib-olla see on ka sellest, et ma olen töötanud koolis, et ma tean, et tegelikult mingitest väikestest konkreetsetest oskustest ei ole kasu, kasu on üldistest, üldine võime arusaadav kõnest, kuulamisoskust, tähelepanu, võime näiteks läbi mõelda oma mingi tegevus, tset lapsel toimiks normaalselt, sisekõne saaks ise aru, mida ta teeb, suudaks ennast juhendada sellised asjad, see on selline üldine areng. Ja selle jaoks ei pea midagi kodus õpetama, vaid et sa lihtsalt suhtle lapsega nagu normaalse inimesega, ta õpib sinu pealt kõik. Põhimõtteliselt sa seda, mida sa praegu loendasid, neid asju sa jälgid. Ja ikka ma ise näiteks üldse väga ei ole mingeid arendavaid raamatuid ostnud, aga kaupu ema on hästi selline vanaema, kes alati midagi toob ja ta on toonud Puhja ajakirja. Ja seal on ka selliseid mitmesuguseid igasuguseid ühendamise ülesanne, see on vanematele lastele ja sealt ma olen küll vahel lasknud Mirtel ilvel, noh, et kas ta paneb üldse tähele, kas ta märkab tiks, kuhu mingi pusletükk sobib või või, või mis värvipaarid lähevad kokku, et kui kiiresti ta silmaga haarab, sest see on tegelikult lugemise eelduseks ja ma olen täiesti rahul, ta on täiesti väga terane, minu arvates, aga samas seda tähtede asja ma ei ole andiks üldse surunud siis tekitab kohe vastupidise efekti. Aga ma vaatan, et minu ema küll ikka mängib tagais, joonistab tähti, õpetab, see on ikka memme täht ja see on neli tähte nimel ikka. Ja, ja see ongi nii tore, et erinevad inimesed pereringis kõik nagu natukene erinevalt lähenevad, sest see kõik ju arendab last eri moodi, igaüks annab oma panuse ja see mulle väga meeldib, et tal on selline sotsiaalne võrgustik. Küsiksperteri Eskola kui vana sa oled? Näite nähkusega, sa oskad natukenegi. Ta näppudega siia toru siis ka et tegelikult ma olin niimoodi, see vist ei olegi päris õige niimoodi kohe tähelepanu pöörata, sest tavaliselt lapsed natuke ehmatavad ära selle. Mitte sellest, mida mina ei ole oma lapsega teinud, mina ei ole oma lapsele drillinud mingi klassikalisi oskusi, kui vana sa oled, eks minu arust täiesti ebaoluline, miks ta peab teadma, kui vanad on, mis tähtsust sel on, mul ei tule enda vanus praegu vahel meelde, sünniaastast, arvutama, kui kiiresti on vaja või kui on just vahetunud siseselt, kuna meeles või noh, niimoodi, miks peab kaheaastane teame seda näiteks nimed ka, et ma vahel olen ka küsinud, et noh, et mis su nimi on ja ta teab isegi perekonnanime ka väga tore, aga ma ei ole seda drillin või et noh, et ja siis mõnikord, kui me sõidame kuhugi ja niimoodi küsime, et noh, et kuhu me läheme, siis selgub, et ta teab kohanimesid, kus keegi meie sõpradest või keegi elab ja tal on meeles ja see on just nii tore üllatus, sest me ei ole üldse teda niimoodi õpetanud, et seememm elab, meil, olen annennaa, aga tal on see lihtsalt juttude, sest noh, need kohanimed meelde jäänud terane laps, no mis. Aga samas see ei ole mingi näitaja. Ja näiteks laulmine talle väga meeldib, aga ma ei ole üldse seda sundinud, sest on sedasorti, kellele see õpetamissituatsioon üldse ei sobi. Õpetaja-õpilase suhe ajab teda kohe närvi, nagu ma võtan õpetaja rollide täielikult kapseldud ja ainus variant on lihtsalt lastel vabalt tegutseda ja siis ma vahel kaamera panen filmimise peale siis hiilin, kui ta laulab, et noh, et jääks niimoodi mõned niuksed mälestused lapsepõlvest, kuidas ta laulis ja ise ta on maki ja meie laulmiste järgija luuletuste järgi selgeks saanud laulud ja isegi viisigid juba nagu hakkavad tulema, et et alguses juristes kõike omamoodi, aga nüüd juba mingeid äratuntavaid kohti. Ma ütlen, et ma nagu pigem jälgin, mida mu laps on ära õppinud, siis rõõmustan sellele. No vaata, meil on ka see, et ära tunda nagu et millised lapse tunded on. Me oleme siin mariga arutanud, et Mirtel nagu minu siseelu ja siis Asser. Noh, seal on muidugi ühe aastane raske veel aru saada, aga tema käitumisest arusaadav, see on mari siseelu. Ja et vahest kõige rohkem häirib, seega maris läheb lehtede juurde. Mirtel blokeerib tunne, nõks marinud, aru ei saa, plokkimise sellepärast ei blokib, eks ole, et kas sa saad aruline selleni, mina seal jätad rahule, ära rohkem, miks sa ta käest seda jälle nõuad, ära nõua praegu rohkem, homme on parem rääkida sellest. Las ta elab selle läbi, et tunda ära, eks ju, et kes see lapsel on siis mõnus istuda ja vaadata, mis on nüüd selle nurga alt on nagu sinu moodi natuke vaata, teeb nagu sina, mina lapsepõlves linna temani. Ma lootsin, et saan poja, et siis ma selle poja arengut jälgides õpinga mehi üldse rohkem tundma, aga tegelikult on niimoodi, et oma meest õppima oma tütre järgi paremini tundma. Väga hea part praegu just nimelt jutt läkski sinna suunda, kuhu ma niikuinii oleks seda ajada tahtnud, et kes on siis isa lapsi, kes on ema laps või kas seda üldse niimoodi on või, või kes keda kus ära tunneb, seda hakkasite rääkima, meil vist helistas, sest hetkel ei ole veel, et kes on isa laps ja tegelikult nirterile on alles sellel aastal tekkinud minuga hoopis teistmoodi kontakt. Kuigi pisike beebi olime, pesime tagumikku ja tegime kõiki juhiseid asjaga, selline põueronid tuleb õue, tahab süles istuda, temaga nagu tekkinud, minul alles tegeled, selline tõeline isa ja tütre tunne tuleb, ikka paneb pea selle kõhu peale. Pane deka peale. Õied mängime diivani peal lib, paneme jalgu üksteisele vastu ära punni vastu. Son ilmaltumalt hea tunne, aga emme, lapsed ikka, selles mõttes küll see, kes neid toidab ja kasib ja kas see on ikka see nende põhitala Marion, nagu see, kelle peale nad tegelikult põhiliselt toetuvad, et isa on selline. Mingi mees hommikul läheb ja siis õhtul tuleb, kellel on tore vastu joosta ja siis pärast tema otsas ronida. Noh, nüüd lõpetuseks, mis siis järgmisel aastal toimuma hakkab? Kas on kaupa sinult mingisugused lubadused, mida sa tahad anda või on mari sul mingisugused plaanid, mis sa arvad, kuhu te välja jõuate? Püüame seda järgmist aastat kuidagimoodi projekteerida. No minul on praegu, kui siin alguses me natuke kiirustasime selle kolmanda lapsega ka mina arvan, et noh, meil on nüüd kõik. Et järgmine aasta, ma arvan, me keskendume sellele marjutamiltalit, lasteaiaga see võib minna täiesti teistmoodi, aga me siiski praegu tema iseloom vestades arvan, et tal on raske ja, ja ilmselt siis ma pean kuidagi seal katsetama nii ja naa ja mul ei ole mingit kindlat kava, kuidas ma seda tegema hakkan. Ja mina olen ikka Assariga kodus ja natukeseks võib-olla pooleks päevaks siin Mirtel ei lasteaeda siis ja niimoodi tegelenud siin omaloominguliste projektidega. Aasta pärast me läheme kogu perega reisile, paneme kotid autosse ja telgi tantsis sellises mõnusas vanuses, et neid on võimalik juba niimoodi sõnadega nagu enda kõrval hoida ja sõidame kuhugi. Me sõidame kindlasti Vahemere äärde, aga, aga kuhu, millisele rannale siis on meil veel arutluse teema ja läbi milliste riikide me sinna jõuame, see on ka. Arutlusel ja ma arvan, et aasta pärast me oleme samasugused naljakad nagu siin praegu olevat. Ja kindlasti on kindlasti Assar igasugust jama kokku keeranud selleks ajaks. Tapeeti on kindlasti kuskil nüüd korralikult juba värvitud. Võib-olla parandame mingeid asju katki. Et see ei ole mingi niisama jutt sellepärast et näiteks tänase päeva jooksul jõudsid lapsed joonistada täis põranda natukene oma toa seina ja eile istus Mirtel kaardina peale kardinapuu kukkus alla, aga õnneks keegi vastu pead ei saanud. Selliseid asju juhtub meil pidevalt, nii et noh, see ei ole üldse liialdus, et et me remont vajab kohe uuesti üle tegemist. Peasid tited, meil kilkaksid ja meil endal oleks ka suuääred oleks ülespoole ja ei oleks igasugustest asjadest. Enne jutuks oli, väljaspoolt tulevad surutakse meid sotsiaalsesse gruppi kuhugi või me peame miskitmoodi käituma, et ei häiriks, et just seesama, et jääda iseendaks, mitte igasugust tobedustega kaasa minna. Varem oli mul igasuguseid soove, aga nüüd on mul nagu kõik soovid taandunud ühte kohta kõlab tõesti nagu mingi klišee või nagu mingi vanainimese jutt, aga, aga ma tõesti mõtlen alati. Et oleks me kõik terved. See ongi vist põhiline elus mulle tundub, et kõik muu on su enda kätes põhimõtteliselt. Ja sinu mõtlemises kinni. Kas sa laulad kah? Ta laulab oma lemmiklaulu. Aga järgmine aasta siis laulad, aitäh teile. Tore jää uisutada rannas ka enne nii ja jälle teisiti raadiri ja Riviera raadi reviir alla. Ta tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Maristomba kirjutage meile perepilt, et ERR punkt. Ee head talve nautimist ja kuulmiseni. Uidume Hedpuhama prioritume Heturiblama rattaga enneli viaali jälle teisiti radiri ja Riviera.