Tere, mina olen Jan Kaus. Tänases Ottawas küsitleb kunstnik Marko Mäetamm, kunstnik Kaido olet. Kultuurikaja päevikut peab kriitik ja esseist Mihkel Kunnus. Fotograaf Peeter Laurits heidab pilgu Eesti filmipärandisse. Muide, Lauritsat tsiteerib oma tänases akvaariumis ka Kivisildnik, kes teeb mõnevõrra ettearvatavalt juttu haridusest. Kuulakem, mis tal öelda, õpetajad tervitan teid. Akvaarium 54, tere kõrgelt haritud vikerraadio kuulajad, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja serveerin teile täna paariumi täie õpetajate streiki maa soolaga. Sissejuhatuseks olgu öeldud, et ma ei ole haridusküsimustes täiesti erapooletu. Olen haridusega lähedalt kokku puutunud, olen käinud Al koolis ja keskkoolis, samuti olen õppinud ühes Tartu Ülikoolis ja kahes Tartu akadeemias. Nii põllumajanduse akadeemias kui teoloogia akadeemias. 22 aastat oma elust. Seega ligi poole olen ma veetnud erinevates haridusasutustes. Ja mitu aastat nendest olid minu elu kõige ilusamad. Häbenemata tunnistan, et need olid akadeemilisel puhkusel veedetud aastad. Olen tudeerinud füüsikalist kolloidkeemiat, antiikkirjandust, eri looma kasvatust, dialektilist, materialismi, heebrea keelt ja homile, eetikat. Haridussüsteemi produktina olen maaga kõigele vaatamata täielik läbikukkumine. Ei saanud minust kolhoosi peaspetsialisti võimu, truud leheneegrit ega isegi mitte vangla kaplanid. Ühiskond panustas minusse üüratu hulga ainelisi vahendeid, aga välja tuli kirjanik. Ja mitte tore, hästi müüdud jutukirjanik, vaid luuletaja. Suhteliselt vastik luuletaja, sealjuures selline poeet, kes ei säti ilusaid sõnu ritta, ei kanguta riimi. Ei ole üldse leelo, tungla nägu. Ühesõnaga, ma ei meenuta millegagi poolest seda lima, mida teile alkoholi luuletunnis pähe taoti. Areni või sure osale või sure, kasva või sure, õppi või sure. Ja see tänane õhtu küsimus ongi pigem niimoodi, et kui meil on mittetoimiv kosmoloogia, mittetoimiv ökosüsteem, siis see küsimus osale või sure, mis juhtub siis, kui osalemine ongi surm. Kuulsime katkendit, ööülikooli loengust, kus modell ja helilooja Kalev rajangu õpetas meile elu kõige veetlevam koht. Rajanguga väärikas ööülikooli karjääris on aga see, kust arutab teemal, kas loll saab olla vaba ei saa, kinnitavad modell ja helilooja nagu ühest suust. Sarnast mõttekäiku oleme lugenud ka Peeter lauritsa esseest, kust asiaatide vanasõnale osutades veenab meid selles, et loll ei saa rikkaks ja kui korraks saabki, siis vastatakse kohe paljaks. Lauritsaõpetuse järgi kvalifitseerunud igal juhul lolliks sest ma ei saa endale haigekassa kaartigi lubada, rääkimata kõigest sellest, mida Tallinnas või tsiviliseeritud Euroopas peetakse inimväärseks eluks. Ent ma lohutan ennast sellega, et Eesti rikastele pole asja isegi Baltikumi rikaste edetabelisse. Janad varastatakse mudase merepõhja arendusprojektide raames pahatihti paljaks. Keskmine eestlane on viis kuni kolm korda lollim kui keskmine eurooplane. Sest te jõuate oma palga eest osta viis korda vähem bensiini kui britid ka kolm korda vähem kui soomlased. Leedulastest ja lätlastest olema ka bensiinimõõdiku järgi natukene targemad. Mis asi see palk on, seda koolis ei õpetatud ja elu pole ka õpetanud. Peate ise välja uurima. Noh, kui me demokraatlikus kontekstis räägime vägivalla kasutamisest demokraatlike subjektide vastu vaid vägivalla kohaldamisest demokraatlikes objektile, siis me siis me saame rääkida kuklalasu parteidest, nii nagu seda mõistet on kasutatud parteid, kes on siis enam või vähem vähem või rohkem autoritaarsed türannikud, nii, mis selle süsteemi probleem on vägivalla abil inimeste sundimine selleks, mida nad siis peavad tegema seal majanduslikult uskumatult ebaefektiivne, kohutavalt kallis süsteem. Aga rikkus on tähtis, kui teil pole virnade viisi pappi, ei saade palgata endale ühtki kuklalasu parteid ega suuda enamusele oma tahet demokraatlikult peale suruda. Vaene ühiskond ei saa olla vägivaldne ühiskond. Julmus on kallis. Nuhkimine on eriti kallis, üksi nuhkimiseks on tänapäeva tehnika juures tarvis kuut inimest. Jama on selles, et kõik need kuus inimest erinevalt minust, peavad valge inimese moodi elama. Kuid tulgem tagasi õpetajate streigi juurde. Teoreetiline võimalus, vool vähendab lollust, suurendab tarkust, on täiesti olemas. Toon mõned konkreetsed näited isiklikult haridusteelt. Ühel mu klassivennal kiskus pioneerijuht peotäie juukseid peast. Teine klassivend abiellus perekonnaõpetuse hõbe Ta jaga kolmandast klassivennast saiaga koguni Oro läbirääkijate jõugu ninamees, üks haridussüsteem aga kolm täiesti erinevat inimsaatust. Ülikonda koolides olen ma näinud kõike alates küünilisest, ent kõrgintellektuaalsest mõnitamisest kuni Protaalse füüsikatööde laiali loopimiseni mööda laborit mille juurde ei unustatud kunagi küsida, millisest spordis looliste siia tulitegi. Aga oli ka toredaid inimesi, oli Euroopa tasemel spetsialiste ja oma alale pühendunud fanaatikuid. Kõike oli ühe kõrgkooli lõpetajatest, kus ma lõbusasti aega veetsin. Ei saanud pooled viia aasta jooksul protsenti ülesande lahendamist selgeks. Ja siis oli haridussüsteem veel päris kõva. Kardan, et tänapäev päeval on see protsendi põhikute osa tõusnud nelja viiendiku. Nii kindel on see, et pooled esmakursuslased ei oska tänapäeval lugeda. Teksti ülesannete lahendamine jääb juba sel põhjusel ära. Arvestades seda, et meie rikkad on vaesed nagu rotid ja seda, et meie riik ei ole vaba, vaid peab tegema kõike seda, mida rikkamad käsivad. Pingutagem nüüd oma ajuaparaati. Jutt tuleb tõsine. Me oleme ainus eurole Euroopa Liidu riik, kus 85 protsenti seadusi tuleb otse Brüsselist. See tähendab seda, et oleme oma otsustes 15 protsenti vabad. Ja see 15 protsendiline vabadus peab olema täielikus kooskõlas keskvõimu ettekirjutustega. See on lolluse Euroopa rekord. Arvestades Eesti inimeste vabadust ja rikkust, peaksid meie õpetajad kaks kolm inimpõlve streikima. Meie tarkuseolud on nii nutused. Reaalse olukorra saavutamiseks tuleb õpetajate palka tõsta vähemalt riigikogu liikme tasemele. Kas ja kuidas saab või annab kunstist rääkida? Üks pilt ütlevad rohkem kui 1000 sõna. Ometi oleks viimast väidet väga raske maalida. Kuidas ülepea räägivad kunstnikud kunstist, mida nad ütlevad, mida ütlemata jätavad, kuhu juttu suunavad, milliseid ruume ja maastikke sõnadega maalivad. Et seda pealt kuulata, palusime Marko Mäetammele esitada mõned küsimused Kaido olele, kelle suurejoonelist personaalnäitust kena kangelane ja küllaga vaikelusid saab käia KUMUs uudistamas 15. aprillini. Aga miks just Marko Mäetamm? Kunagi figureeris kunstnik nimega John Smith, kelle välimus meenutas kahtlaselt legendaarset filmikriitikut Sulev teine maad. Tegelikult peitis end Smiffi taha tanden, ole tamm, nii et tegu oli kahe päris kunstnikuga ühes fiktiivses kunstnikus. John Smith on hetkel küll minevik, ole aga olevik. Laseme mäetamme, oled käivitama, et ole, jutt saaks paigalt võtta ja meid kaasa tõmmata. Minu mõte oli see, et kui me siin räägime, et räägiks, räägiks niimoodi, et kõik saaksid sul nagu võrdlemisi ligidale ja sinu näitusest nii hea visuaalse pildi, kui neil vähegi ette, kuidas ta on. Ma vabatahtlikult pole kunagi nagu töödest hakanud rääkima, ma olen ikka üritanud mingisugust oma filosoofiat ajada, et noh, miks, miks on kunst tähtis, miks ta mulle tähtis ja mis ma ütlesin, mõtlen selle juures, ma ei tea, kas ta nagu oluline on võib-olla see nagu enesevabandus lõpuks mingisugused päästavad ideed, et miks ma ei taha töödest rääkida tahul vahepeal algul ma kannatasin, sellepärast et ma tõdesin, et et ega mul ei tulegi nagu ühtegi arukat mõtet konkreetselt tööde koha peal nendest rääkima, siis need kõik need põhjendused, mis ma oskan öelda, mis on nii või miks naa nädal suusad nagu naeruväärsed minu arust nagu kunst ei ole nagu, kui sa tõsine asi ikkagi, seal on palju taga, aga, aga see, mis ma oskan öelda selle sinise või punase töökohta, et see on nagu suhteliselt triviaalne ja noh, ma arvan, see ei ole see koht, kus inimene rõõmustav, et oi, näed, mul tuli umbes samasugune mõte, et nad ootavad ikkagi kunstnik olema, kuidagi nagu uhked mõte olnud ja siis mul tuli nagu päästev idee, et, et väga ilus metafoor tõenäoliselt ükskõik kuidas keegi seda teadvustab, sa üritad nagu minna kuhugi natuke suuremas tähenduses, ükskõik siis sügavamale või kaugemale sa ei vaata nagu jalge, et, et sul on mingisugune siht, mingi Astitav vähemalt Kuusa umbes üritad seda suunda hoida ja kõik need kunstniku puhul siis näitused, helilooja puhul kontserdid ja teosed, noh need on ikkagi nagu mingisugused sammud selles selles suunas ja ma kujutan ette, et kui tõesti tuua nüüd väga lihtne paralleel tavalise inimese liikumisega, kui sa lähed, sa vaatad ikkagi pigem nagu selle maja suunas, kus sa lähed nüüd tema jalge, et tal on muidugi, et nad vaatavad siis selline ilm nagu praegust on hästi libe ja kõik, aga noh, siis sa lihtsalt otsustad, et kus on nagu vähem libedam, kus rohkem ongi väga labane põhjus. Aga see, miks sa lähed sinna ja suuna, see nagu mingi suurem mõte enamalt jaolt, miks sul sinna vaja minna, sellega seostuvad mingid suuremad asjad, noh, miks ma ei tarnest konkreetsetest töödest rääkida, miks nendega seostuvad siuksed, lihtlabased, seosed ja põhjused, see ongi see, et noh, seal oli vähem libe, seal seal oli killustiku pandud. Noh, need ongi väga praktilised otsused, mille eesmärk on muidugi õilsam, aga, aga ma tahtsin küsida, et mis see tähendab selline välja. No seal ei ole mingeid väga õilsaid, võib-olla põhjenduseks on just see, et noh, mul oli see samm astuda, sest muidu ma ei saa seda komplekti kokku, kui ma seda komplekti kokku ma ei saa järgmist sammu astutud ja vot siis, kui nüüd tohiks hakata oma filosoofiat ajama, miks ma üldse tahan kuhugi minna, miks sa selles suunas, aga siiski ei küta veel? Ei, ei oota kas rohelisest sellest üldse ei räägi, siis hakka jälle otsas peale lase roheline töö, noh, siin ma mõtlesin, et noh, kuna sinine oli, et siis rohelised pole enne teinud, siis nii, nii nii tehaksegi siis või? Ei no ma ei tehta niimoodi tagaplaan ka olema konkreetselt selle rohelise töö ma tegin, sellepärast võib-olla tõesti punane juba oli ja roheline on selle kõrval oleks päris lahepeaaegu nagu lapsik, lapsik. Ma üritan nagu mõelda ka, mis ma nagu homme teen ja mis kõige selle resultaadina peaks juhtuma. See on sul õigus, et, et kui on rasked olud, siis inimene üha rohkem vaatab enda ette, kuni hakkab end sisse vaatama, eks ju. Noh, ma arvan ka, et eksistentsi niisugused probleemid, mis meiega endaga nagu rohkem kaasas käivad, need tulevad raskemates oludes nagu rohkem kirjanikele ja kunstnikele pähe. Aga kui kõik on fini häbi, siis me otsime endale meelelahutuseks kaugeid ja suuri teemasid, põhimõtteliselt käivitamise, selline raske situatsioon, kus sa oled sunnitud enda ette või enda sisse vaatama või sa lihtsalt ignoreerid seda ja, ja ootad nädalakese, peaasi et nagu, kui on ilm klaar, kuiva nahktallaga käia, et siis nagu on palju parem, et siis sa lähed realiseerida oma missiooni. Ma kujutan ette, kui sa oled natuke rohkem nagu mõelnud ja juurelnud, ega siis mingiaeg noh, maailm muutubki tegelikult keeruliseks, ega ta ükskõik, kas sa oled siis nüüd vööni kuskil mudas või käid mööda asfaldit, noh see lihtsalt probleemid on erinevad, et näiteks minu jaoks oli üks väga ehmatav situatsioon, oli, kui me olime mõned aastad tagasi ühes Rootsi väikelinnas, olime tuttavatel külas, suvi oli ilus ilm ja mõtlesin, et me lähme jalutame ümbruskonnas. Vaatasime ja noh, vot see oli see, et ta oli nagu relvitukstegevalt troostitu korras kõik sihuke on siis noh, natuke selline kui seal limiteeritud arhitektuur, et midagi sihukest efektset ka mitte midagi nõmedat, nad võiks selliseid väikemajad kivikatusega kvaliteetselt ehitatud, aga ei mingeid arhitektuuri šedöövreid. Samas ka mitte niisugust isetegevuslikku pornot nagu meil need noh, mitte midagi hullu, kõik väga ilus suveilm ka, kõik on asfalteeritud, inimesed viisakad, noogutavad, naeratavad ja tegime ühe mingi väga košmaar tonni jalutuskäigu ja tulime täiesti sõnadena tagasi, et kui inimene hakkab natuke nagu mõtlemist, äkki avastab, et issand, kus ma nagu elan, et maailma suur ja huvitav ümber ikkagi mina elan siin ja see, see on tema jaoks võib-olla palju kägistama. Kui ta lõpuks pääseb kuhugi Aafrikasse näljahädalisi abistama, siis siis ta nagu õnnelik selle üle, et kuigi seal on tõesti raske suure algustähega, õnnelik, kui ta põgeneb, saad nagu Aafrikasse, siis ta põgeneb nagu suurema hirmu eestlase kodusele vateeritud valgustatud tänavate hirm, see on see, mis ta tõeliselt painab, et, et ma arvan, isegi kõige juhmim tegelane näeb kahjuks natuke kaugemale oma jalgeesisest ja see tähendab, et ta suudab mõelda natuke rohkemale kui see, mis tal hetkel on, et isegi see, kui ta mõtted ei ole väga lennukad, aga noh, piisab sellest, miks kahest meetrist ette nägemisest juba siin tavaliselt üldinimlik rahutus, et see on jälle see tõesti, kui sa suudaksid vaadata ainult oma varbaid, et võib-olla siis on nagu niimoodi vaatan, niin vabanevad jalad täpselt õigesse kohta ja seis on väga hea ja pilku ei tõsta ikkagi NATO saabaste hakanud natukene pilku tõstma. Pool meetrit ette, siis hakkab tants peale. Ma aiman teadvalt, et sa ikkagi üritad tekitada sellist kommunikatsioon jooni silda oma loomingu ja publiku vahel, et see on ikkagi tähtis, et mismoodi teised näevad ja mismoodi nad aru saavad ja mida nad seal mõtlevad. Ja kindlasti oli sul mingisugune ideaalkujutelm, et kui sina oled nüüd publiku seas hoopis ja jalutan sellisele Kaido Ole näitlejate sisse, et noh, et mis sinuga siis juhtub seal, et noh, kassaaerritud, kas sa lähed 10 korda rahulikumaks, kas on tekkinud mingisugused täiesti imelikud hüsteeriliselt mõtet? Kas sa hakkad nägema enda varjatud külgi enda luupainajaid, mida sa nagu oma tööga selle, selle näitusekomplektiga Stahlis salamisi loodad, et mida ta kommunikeerida võiks vaatajale seda sa kindlasti oled läbi mõelnud, täiesti põhjalikult mõtlev inimene. Selle näitusega ma mõtlesin nagu vähem selle peale, et mida ma ütlen, pahasti on head näitunud siseolla rahul, ma tahaks ise nagu lõbutseda, ise fännata seda asja ja noh, muidugi teha nagu kirglikult kunsti, ükskõik kuidas seda ka ei tee, eeldusel et sa teed seda nagu kirglikult, mis tähendab seda, et sa ikka võtad nagu suhteliselt põhja seda endale seda asja. Et ta on kuri, vaim on üllatavalt avatud, aus värk. Et noh, võib-olla tõesti noh, ta ei kõlba selliseks manuaaliga, mine otse siis keera vasakule, aga, aga niisugune üldine hoiak, et kes see inimene on, sunnik räägib väga täpselt ja võib-olla eelmiste seeriate puhul, kus mul oli nagu suhteliselt see hoiak ütleme nagu väga täpne näete seal ja ma arvasin, et see on siis ka 100 protsenti aru saadav seal, mind seal ma hakkan nagu pigem seda müra nägema tahad nagu päris niimoodi nagu ei saadagi aru või mis, aga võib-olla see oligi see, et ma tahtsin nagunii-öelda midagi ja siis nagu räägid rohkem ikkagi mingisugusest üldisemast hoiakust ja seda ma ei tahtnud kuulda, sest ta, mind huvitas see, et kuulake, mis ma ütlen, aga mõtlen kunstist selle jaoks nagu väga sobivad, ikkagi kirjeldati pigem hoiakut, aga see võib olla mulle endalegi sellel hetkel ei meeldinud ja ma Aga mida sa ütled, enamus inimesi Eestis Eestis ei näe, näiteks tuleb enne maha, kui nad toovad ikkagi teada, mida kunstnik tahtis näitusega öelda, eesti keel on selline puine, paljudel aatilised vabakunstnikud ütlevad, et kunst räägib enda eest ja see on nagu klišee ja samas ka tõsi. Aga ikkagi, et, et noh meil on juba sihuke keele väljendid, mida siis ikkagi öelda tahate. Meil on jälle, ma ei räägiks mitte nii vastasest ühest sammust, aga, aga noh, põhimõtteliselt kõikidest näitustest ja see on mingi uus, parandatud versioon sellest, kuidas sa üritad inimene olla. Noh see on nagu sinu inimeseks olemise selline pilt, jah. Vot see rahuldas, see juba hakkab mulle tunduma, et jah, nagu teile autoga läbi nagu Eestimaa eile nägin ma Eestimaad ja naine roolis ja tegi õppesõitu, mina aitasin kõrval, ta sõidab ju niivõrd hästi, ma sain nagu rahulikult aknast välja vahtida, sõitsime kuskilt Rapla-Tallinn maantee mingisugust väiksest asulakesest läbi. Vaatasin neid maju, meil on põhimõtteliselt majad ja majapidamised olid nagu nende inimeste personaalnäitused, tegelikult tahavad nad seda või ei taha, nad muidugi hakkavad rääkima eino, mis nad mulle eterniit oli, oda või tehaseaed lihtsalt mädanes ära, mul pole raha uut ehitada ja muuseas, ega seal mingist heitmed protsent täitma on. Täpselt samamoodi. Vaatasin järjest, et majapidamisele 50 kilomeetrit tunnis kuidagi millegipärast skaneerisid jänesel asula ära ja noh, proovisime kiiresti tehase esimese pilgu siukse tutvused, mis ta sellega öelda tahab. Nad ütlevad midagi, ma ei taha öelda, et ära sa vaatasid siukse pilguga, vaatasin siukest täielikku stiilist, eklektika, et ühe majapidamise piires ja noh, just nimelt, et mingisugune konsooli kuhugi nurga taha tõstetud, et ta silma ei riivaks, on seal ikkagi väga hästi näha, mis seal nurga taga, mis on seal nii-öelda paraad külje peal, mida siis üritatud teha, mis on pooleli jäänud, need on kõik niisugune kuidagi kaootiline söömine sinuga personaalne minapilt ja inimesed arvavad, et saada niimoodi, et ühed, kes nagu esinevad ja võtavad sõna, võtavad vastutust ja teevad midagi sellist, millele tähendus laiemas mõttes ja teised saavad kuidagi nagu väikselt hakkama, et noh, tegelikult nii ei ole, noh, kõik esinevad, kõik esinevad alati seisukohavõttudega, ükskõik, kas see on su enda kapsama pidamine või mis iganes sellist jagamist ei ole, et kõik nagu laval ja kõik esinevad see, mida sa teed, on nagu alati väga oluline sees noh, nii-öelda see jätab nagu jälje visuaalse jälje sees ongi seal kätte, et sa ei saa nagu öelda, et aga ma elan siin kuskil metsa taga ja lihtsalt asjad on niimoodi, et sina oled autor, igaüks on autor, igaüks esineb mingisuguse teosega sa ei saa nagu öelda, et noh, mis, mis ma ussikesi ikka või ma ei mail andekas, ma ei osanud haridust, mul ei ole raha või mis iganes, et ikka kõik esinevad ja ma arvan, ka kõigil on võimalus, vaatamata sellele, et neil ei ole nii-öelda annet või raha, et kõik elavad väga loomingulist elu tegelikult neil on antud nagu võimalus ja noh, mingil moel nad seda kasutavad või ei kasuta. Nagu plehku panna ei saa keegi. No nii palju tõesti inimesed, kes te kunagi näidud ei näe, et seal on hästi palju korrastada struktureeritud lõuendil õlimaali, kus on mina julgen ka öelda, et kõik on viimseni paigas. Et sealt on tegelikult väga raske leida juhuslikkust. Teksti küsimus kindlasti noh, ega ma ei tee endale nagu illusioon, et see inimene seob ennast ikkagi ise väga kinni või värvib ennast nurka ja lõpuks ongi see noh, mingid nüansid, ainult et mulle tundub, et ainuke moodus, kuidas sa saad juhuslikkust tekitada. Sest kui sa teed seda väga plaanipäraselt, siis ta ju enam ei ole juhuslik, et see on ainuke võimalus, on see, kui sa teed midagi, no millest sa, kas ei ole tugev või täitsa lihtsalt esimest korda ja noh, tänu sellele sa olla nagu 100 protsenti tugev, et see, sul ei ole täielikku kogemust, mille põhjal seda nüüd ideaalselt teha, et noh, seal on suhtelised, palju värvi, ma pole ennast nagu kunagi pidanud väga heaks koloristiks ja väga hea kompliment on ühe kunstiteadlase poolt, kes nagu tuli ka jooksu pealt sisse vaatas, ütles, et päris värviliselt mõned nagu päris maitsetud nagu siin ja siis ma sain aru, et, et see võtsin seda komplimendina, et maitset, seal see viga või ja see, et sa ei ole seda asja nagu kontrollinud, sa ei suutnud seda viia täiesti sihukse ideaale, nii et see asi kuidagi nagu piiri peal logiseb, et noh, midagi sellist nagu lootsingi, et ma kasutan värvi ja ja noh, olemata vähemalt klassikalises mõistes hea koloriste ta kuidagi üritanud loomulikult inimlik juba enesealalhoiu instinkt üritanud ikkagi viia sihukse rahuldava lõpuni. Aga kuna see närv ei ole minul kõige tugevam, jaga kogemusele kõige suurema seda alati vältinud mingid hallid toonid, need õnnestuvad paremini, et siis sa tõenäoliselt jääb sinna mingi selline asi sisse, mis võib nagu kuskil kuklas virvendada nagu mingi küsitavus, et noh, muidugi see juhus võrreldes selle kuskilt maa-asula laokil majapidamisega juhus on muidugi täiesti minimaalne, et käru natuke vale koha peal kummuli keeratud, aga asi seegi, et ta ikkagi selles kontekstis tekitab mingisuguse kerge, kerge värina ja pluss suhteliselt suur maht jälle see on ka teine asi teist korda ma sain nii suurt Tõnis Volt seeriat teha, et see on ka ikkagi nii, et kui sa oled kirjutanud novelle või kirjutanud laule ja siis pead äkki sümfoonia kirjutama, noh ikkagi, mis juhtub siis, kui need esimesed viis minutit või 100 lehekülge saad läbi, et NASA sellel teekonnal olevat olnud ainult ühe korra ei tea täpselt, et noh, kuidas seda lõpetada, seal võivad tekkida mingisugused isegi organiseerid. Hästi, äkki organiseeriti üle, see võib ka mingi viga olla. Teine variant oleks mitte muretseda sellise iit terviku eest, vaid et teha rahulikult murdumatult oma novell, eks ju, põhimõtteliselt eksponeerida neid, neil on kõigil põhimõtteline nähtamatu sein vahel, nad ei peagi haakuma ja nii, aga ma saan aru siis, et nagu sa komponeeris seda kui sellist ühte Paksu romaani, mis algab ja lõpeb ja omab nagu läbis läbistama tsüklist vähem, vähem kui teisi, sest noh, ikkagi see hõredamad lauset totrad, rattad on ju, et noh, peaaegu ainuke ainuke, mis teda koos hoiab ja nad on nii räägi ratast. Sest et tõesti inimesed, kes seda näitust kunagi ei ole näinud, ei näe, seal on tegu minu silma järgi selliste hoomamatute kujunditega, mis, mis moodustavad seadeldise, millele ei pruugi üldse reaalsuses vastet olla, aga neil kõigil eranditult on all selliseid mööbli ratt rataste peale kõvasti aega, sest et nad on tõesti hästi viimistletud ja kõik. Ja ainsad tõesti reaalsusest pärit äratuntavad märgid Nende kohta pole, ongi ainult tuua siukseid triviaalset põhjendusi, kuidagi õpilastega kohtunud, nüüd keegi ütles ka, et tooge näiteid, et nad rääkisid, hästi küll, aga miks sa näiteid ei olnud, et siis saab inimene aru, et mis sa ikkagi sellega öelda tahtsid, et noh, minul ei ole üldse ei meeldi nagu näiteid tuua, mulle tundub, et siis just nimelt inimesed saavad väga hästi hästi aru, et noh, igasugune arusaamine võiks olla natukene nihukene laiem, üle üle serva väga kergesti kätte anda neid vihjeid, et see asi läks nagu rohkem loksuma. Aga sinul on kindlasti südames mingisugune kirglik soov, et nii see asi on, et miks te Sa lähed, et siin on koht niimoodi jah, seda seda. Südamlik südame pealt ära puhtsüdamest, et mis sa nagu nende ratastega mõtlesid, las teised mõtled, mis nad tahavad. Mul on peas ka kõik segunenud teiste kirjeldused, kuigi kirjeldused ei saagi väga erinevad olla, et seda ikkagi kuidagi käivad, seda ringi pidi, kuna seal on valdavalt tõesti kas üks ratas või kaks ratast, aga, aga noh, ega ükski, kuna seal ratta peal ei ole inimene, et kui seal ratta peal akrobaat kõik saavad aru, et ühe ratta peale võimalik püsti seista ja see ei ole nagu nii valus. Vaata kuna seal on seadeldis igasugu kila-kola, siis on selge, et ta ei seisa ühe ratta kahe ratta peal ette ja üks on kolme rattaga seal ühe joone peal. Hinnad ka ei seisa, nii et, et noh, räägitakse ikkagi sellisest hetkest ja, ja ebastabiilsusest ja noh, võib-olla natukene ka mingisugusest liikumisest isegi ümberkukkumine, võib-olla liikuminetatel vaikelu ja siis no mis tähendab stabiilsust pigem juba sõnas on selline hangunud mulje jääb ja siis lattaga tekitatud selline ebastabiilsus ja, ja liikumise potentsiaal. Eks ta selle ümber käib, aga ma arvan ja kõik nendega nüüd juba peas, et ma ei mäleta, mida ma, mis järjekorras ma ise neid mõttes noh, loomulikult ma tulin ka ise nende mõtete peale mingil hetkel, aga nad tundusid nii triviaalsed, et, et noh, kas sellele saab nüüd kogu seda nii-öelda filosoofiat üles ehitada, aga, aga üks oli see, et et ma tahtsin seda näitust teha nagu võimalikult eklektilist ja samas minu korrastaja hirm sees oli see, et ma mõtlesin, et, aga nad toovad ikkagi ühte ruumi jäetaks kuidagi koos püsima, et noh, tuleb võtta midagi äärmiselt nagu selge, et ühest küljest ma saaksin teha äärmiselt erinevaid töid ja samas oleks midagi, mis kõike, seda erinevust ikkagi noh, nii palju koos hoiaksid, noh lisaks nendele näitas ruumi seintele midagi muud, ka ühendaks seeriana tervikuks ta läheb paratamatult, et see on üks näitus, kui sa ikkagi esinejad kuidagi seda asja nagu mingi katuse alla nagu kokku korjama, noh võib-olla ka sellepärast rataste idee tundus mulle tunnetuslikult on päris hea, et esiteks ma viitsin seda maalida 20 30 korda, teiseks, ta tundub päriselt seda lahe olevat seal ja järelikult lahe tähendabki siis kõiki neid erinevaid põhjendusi, filosoofilisi päeva, praktilisi, mida kõike jah, okei ja nii silmatorkav, et siis ta ühendab kõik selle suhtelise klektilisuse. Aga aastaid kestev huvi just nagu oleksin ümmarguste asjade vastu, on looming, on täis ümmargusi kujundeid olendid, stiliseeritud romantik, Nad võivad nad olla näiteks kõlarid või valjuhääldit võivad nad olla nüüd need rattad ümmargused igal juhul, et, et mis, mis asja nende ümmarguste asjadega, et kas need on ka mingisugused kinnisideed või on need lihtsalt tehniliselt huvitavad, et see on, tegelikult jookseb see sinu sinul loomingust nii kaugelt läbi, kui mina mäletan. Terane tähelepanek, kusjuures ei ole raske. Ütleme noh, kõlarid olid ümmargused, pilt oli kandiline ja samas ümmargusi pilt, nii et pildid kahjuks enamalt jaolt odavam ja lihtsamad ikkagi tellida kandiliselt noh, pigem oli, sai seda kandilist sai nii palju personaalselt palju tänu sellele hakkas tulema pildi peale suhteliselt rohkem ümmargusi, aga seda pildiformaat ei võta nagu milleski, et noh, tead 70 sellest räägi vaatamispildi peal on see ikkagi ruumi kuju on väga oluline, sa saad teha aga põhimõtteliselt ümmarguse tornidega seal sees elada, et, et ega see ei ole nii, et kõik toad on kandilised. Pea muidugi olema, ühe pildi peal on sul üks inimene ka. Et jällegi, kes ei ole seda kunagi näinud ja Kaido seda kirjeldada, näitas, et seal kõik muud sellised vaikelud või ütleme, natüürmorti tseri teises, teises sõnastuses, kus ei ole elusaid olendeid pealegi ühe peal, mis on kõige keskel ebainimlikus, Elalikus formaadis, on seal üks olend ja see ilmselt vastad näituse pealkirja. Palju vaikelusid ja kena kangelane kangelasele, tal on käes leek, kuid hoiab nagu igavest tuld käes. Ja ta on ise selline nagu varajasest 80.-te arvuti piksallatsiooni, niimoodi, et ma arvan, et see sellest, sa pead rääkima, sa oled seal nii metsikult vaeva näinud, see on nii suur ja see on kesksel kohal ümberringi kõik sekundeeriks, sest nagu sellele kangelasele No tegelikult on väga palju ruumi kujundusega nagu enamalt jaolt tegeleda, aga kuna see oli nii suur saal seal teadvustas eriti selgelt, et ma käisin seal kümneid kordi enne ja vaatasin neid poste ja vaatasin, siis saal tühi oli muidugi mõtlesin, kuhu mingi sein teha, kassein teha mitu seeriat mingisuguse tööd ja kujutasin ette, kuidas siit vaadata, kuidas ta siis paistab, kui sealt vaadata, kuidas ta siis paistab ülevalt tuleb, siis ta läheb alla, kuidas ta need vaata lähevad ja mis vaatad, mulle on avanenud erinevatele näitustele, kas on hea või halb olnud ja kuidas ma nüüd tahan ja mis mul oli vaja ühte tõeliselt siukest suurt mölakad, tööde, kus inimesed ülevalt juba tuleb ja noh, ikkagi ahah, ma lähen Kaido näitusele istudes nuka tagant välja, ta näeb seda saali, noh, tavaliselt on olnud niimoodi, et ta näeb siis sellist vahe sentivõrgustikku, seal palju igasuguseid töid ja siis panen sinna alla, siis ma hakkan järjest neid töid vaatama, noh, mõnda ta näeb ülevalt ka natuke selgemalt, aga noh, enamalt ja ta saab aru, et ta peab alla minema, siis ta hakkab vaatama, et ma tahtsin teha sellist visiitkaardid juba üleval oleks nagu midagi, et mitte nüüd kähku alla, aga juba üleval keegi ulataks talle siukse pehme terekäe või, või vastupidi, sihukseid kõva laksaks. Kangelane on kangelane sõna iseenesest minu arust nagu kõlab juba väga ambitsioonikad seal midagi veelgi võimsamat, kui autor ise seal mingisugune absoluutne, mingi kõige kõrgem tippkangelane iroonia sees või on seal mingi muu asi. No kindlasti on irooniat irooniline mõelda püüdluste suhtes, aga samas sa ju tegelikult ka kirjeldasid enne seda tööd umbes sellises võtmes nagu kangelasi kirjeldatakse, ütlesite ja nüüd seal noh, mingi suur tohutu vägev ja noh, saaksid superlatiivid, kõik on käe-laduma, et tahaks ka nii et ega mul ei olnud pealkirja enne mudeliga tööde pealkirjad ma panin nagu pärast hiljem ja samamoodi ka sellele jaga näitusele panin hiljem ta lihtsalt, tal oli niivõrd palju omadusi, mida peaks millegi millegi suurega tähistama. Need, kangelase jalad korduvatega ühe pildi peal ka seal oli ka enne ja siis ma tegin selle pildi nende tahkudega tehtud kaks silindrites vaatasin kurat, jalad, ma juba kujutasin ette, kuidas sinna Sabelisega suhteliselt värdeliku keha üles ehitada, sest selline tahkudega tegemine ei võimalda eriti plastiliste loomulikumad Lasnamäe skulptuurid ja ka meie, see on tehtud mingisuguseid kolm teie programmiga suhteliselt loomulikud, aga mina tegin seda nagu seda, kui peas ja nautides seda ette, kui sa ütlesid ka, et juhuslikkus ja see teda, see kujutis ei saa olla nagu väga sunnise ilus inimene igal juhul, et kui sa sinna ikka siukseid tünn ja kere peale täidan, mingit käed ka ja igal juhul, aga noh, kindlasti ta ei ole mingi Apollo, et, et ta on niisugune Frankenstein, niisugune tehtud, aga sihuke kohmakas kobav ja samas Et ta nagu on just nagu vormilt kangelane, tegelikult pole ta mingi kangelane. Mingil hetkel hakkasin isegi seal õnneta Vabadussamba peale mõtlema, et mulle tundus ka, et võib-olla see on traagiline monument, kuna noh, seal nagu ei olnud nagu kohta huumorile, irooniale, aga mulle tundub, et kõik, millest me räägime kas vabadusest või võidust, millest, et kõige selle taga on ikkagi inimene ja noh, inimese üks väga inimlik omadus on see, et ta on natuke nagu naeruväärne, abitu, et nagu sa tahad tõesti teha mingit padu sihukest ainult plussmärgiga roilist asja, sa teed seda täiesti ilma huumorimeeleta, et, et jah, et see, see on tõsine asi, et siin siin ei tehta nalja, ta muutub ebainimlikuks. Tegelikult inimeste jääb kuidagi ühele poole väga viltu, noh, inimene ei, on siis lihtsalt ja üritasin teha sihukse inimlikuma Vabaduse samba, mõni nädal on küll kangelaseks, ma selle koha pealt nagu ei hoia tagasi, aga, aga noh, kõik saavad aru, et noh, kamoon, et see ei ole nagu sihukse krambiga tehtud talle kõik need omadused, küll ta on suur, ta hoiab mingisugust tuletungalt käes ja O2 rulluisu peal, aga temas on nagu rohkem inimlikkust kui selles jurakas, mis Vabaduse väljakule püsti pandi. Eesti filmi 100. juubeli puhul oleks hea teada, mida arvavad Eesti filmikunstist tähelepanelikud vaatajad näituseks kasvõi teiste loominguliste alade inimesed. Oma mõtteid eesti filmist jagab fotograaf Peeter Laurits. Tervist, Peeter Laurits, tere. Pisut filmijuttu. Millise filmita või milliste filmi tõttu on sul raske eesti kultuuri ette kujutada ja miks? Filmikunstist kõige esimese asjana mulle meenuvad ikkagi animafilmid. Eesti animatsiooni on Priit Pärn koos oma koolkonnaga, Mati Kütt, Riho Unt, nimekiri on nii pikk, et, et sellest võiks Parlamendi kokku panna. Ma arvan, et originaal reaalsuse ja madruse pärast ja seda on tähele pannud ka hästi paljud festivalid üle maailma. Nii palju preemiaid kui eesti anima ei ole vist ükski teine kultuurivaldkond Eestile toonud. Aga nagu filmi vaadata, siis siis Eesti mängufilm on selline kummaline asi, kus peaaegu päris algusaegadel tehti meistrit teos juba ära. Pean silmas Kaljo Kiisa Hullumeelsust ja siis pärast tükil tükil tükil ajal ei suudetud seda nagu kuidagimoodi ületada. Muidugi Kiisa Nipernaadi on ka väga eredalt meelde jäänud, kes olemas anima tekitas, kõige olulisem tundub üldse, kui sa peaksid valima. Kui ma peaksin valima, siis. Ma arvan, et minu seda ikkagi kuulub Priit Pärnale, sest tema aga nad ei taju, on niivõrd niivõrd võluv, niivõrd lähedane mulle samas Mati Kütt, et temaga mingis mõttes väga sarnane. Vot pärna ja kütti võib-olla eristabki kõige rohkem see, et, et pärnal tänu sellisele pedagoogitööle on ka, on ka selline võimas oma koolkond tekkinud. Aga siis, kui, kui minna nüüd, et mängufilmi peale, siis, Ütleme noores põlves eesti kultuur mu jaoks kahtlemata seostus selliste kultusfilmidega seal viimne reliikvia ja kevade ja tulid niuksed, võimsad, ägedad asjad, noh, üks üks selliseid esimesi, võib-olla teadlik filmielamusi Eesti filmist oli Peeter Simmi ideaalmaastik. See jättis sügava mulje väga mitmel tasandil. Minu jaoks üldse ei olnud võib-olla see noh, ütleme, sotsiaalpoliitiline sõnum, kuigi, kuigi see oli ka niukene paras pähkel. Aga noh, kogu see kogu see visuaalsus ja noh, ütleme selle selle reaalsuse tinglikus, pidev segiajamine ja ja kohutavalt ilus ja, ja võluv kaamera keel, see oli ikka fantastiline elamus. Mida ma olen alati nautinud, on keeduse filmid Keeduse filmides minu jaoks. Sulev Keeduse Madis Kõivu taldem moodustab niivõrd loomuliku ja võimsad pikku. Nagu ühelt poolt, et selline kohutavalt tugev lapp ja meeletu sümboljõuga stsenaarium, teiselt poolt siis hästi tundlik visuaal ja osav režiim tekitab sellise lummava oma maailma. Aga Sulev Keeduse dokumentaalfilmid, dokumentaalfilmid mulle meeldivad ka, mulle meeldib keeduse keeduse käekiri nagu igas igast asendist, aga aga noh, samas ikkagi Geordikale ei ole nagu suurt midagi vastu panna. Georgi kan, Sulev Keeduse loomingus, sinu absoluutne lemmik? Jah, vist küll, kuigi kuigi Mul on puhul ja kirjad inglile on mulle väga südamelähedased kirjad inglile veel. Võib-olla seda enam, et. Seda filmi nii palju ja minu meelest ülekohtuselt sarjatud. Ja noh, loomulikult keedus ongi väga pessimistlik, olen ka pessimistlik juba sellepärast ta mulle meeldib. Ta on ka pikk aeglane, ongi pikad asjad, millest ta räägib lühikesed asjad. Ja seda reklaamfilmi kolmekümneseks kondiga, nagu paika panna. Just rääkisime taga sellest, et kuidas näiteks kirjad inglile läinud on mujal maailmas seda ei taheta mujal maailmas ka kuskil osta ja ja ma arvan, et see on sümptomaatiline ja vabandust, mille poolest sümptomaatiline, et, et selliseid pikki pessimistlikke filme tõenäoliselt, mida aeg edasi, seda, seda vähem ostetakse, seda vähem vaadetakse sellepärast et. Sellepärast, et kultuur triivib üldiselt tasapisi teistsuguses suunas kiirema tempoga optimistlikuma meelelahutusliku ala nagu unustusse süübilama maailma suunas, maksab meeles pidada seda, mis näiteks Nikolai patu surin oma viimase raamatu taha K4 kirjutas. Epitafina. Ta ei taha kirjutada raamatuid, millel oleks palju lugejaid, vaid ta tahab kirjutada raamatuid, millel oleks vähe lugejaid. Aga alati pika aja jooksul. Mida sa arvad nüüd uuemast eesti filmist? Muidugi, Sulev Keedus, sa juba tunnustavalt mainisid, ütleme kui sa vaatad veel vanemaid põlvkondi, kas seal on selliseid tähelepanuväärseid tegijaid? Sinu meelest on minu meelest üldse nüüd viimase 10 või 20 aasta jooksul, ütleme jah, Eesti uue iseseisvusaegne kino on teinud täitsa suure, võimsa hüppe ülespoole. On raske rääkida sellisest tavapärasest Eesti filmist, millega ei kriitikudega, ega publik ei ole tavapäraselt kuigi rahul olnud. Aga neid, neid põnevaid ja andekaid tegijaid on ju tegelikult hulgi tulnud ja jumbu kõige võimsamini loomulikult. Et siin siin nagu saabki minu jaoks kokku kaks otsa, ütleme Kiisa hullumeelsus ja ja Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine. Siin ma lähengi mingisugust sellist mingit imelikku seostada, no nad ei ole ju mingis mõttes sarnased filmid, et Kiisa Hullumeelsus on noh, niivõrd niivõrd kompaktne ja hästi napilt üles ehitatud puupühadeõlu, see on jälle vastupidi nagu väga-väga külluslik ja hästi paljude selliste paralleel lugudega, mis sinna kogu aeg sisse lõikuvad ja, ja asja hämmastavad ja, ja segi ajavad, aga aga mõlemas sümbolism on selline tume ja, ja kohutavalt sügavalt puudutav, minu meelest mõlemad väga head filmid. Millist sorti teemat käsitlev film on imeilus, veel puudu, millist filmi sa tahaksid näha? Nalja Ma arvan, et Eesti filmiloos on puudu kõik kõik seni tegemata filmid aga millele võiks võib-olla rohkem tähelepanu pöörata, on selline originaalse nägemisnurgaga vaatenurgaga autori silus. Sest. Ma ei usu, et meil oleks mõtet, et noh, nagu taotleda üldse mingisugust mingisugust kassafilmina, ükskõik, kas, kas Euroopa või maailma mastaabis selleks liiga teistsugune žanr ja ta nõuab liiga palju liiga palju rahvast, liiga palju koostööd, kusjuures koostöö ei ole üldse minu meelest eestlastele loomuomane asi. Seal, selle asi, mida me peame õppima ja harjutama, selle nimel me peame pingutama, see ei tule meil üldse kuidagimoodi niimoodi iseenesest välja. Et niisugused individualistlik kohad ja, ja et ainuisikuliselt projektid on eestlase loomule palju omasemad. Kui ma mõtlen nüüd näiteks sellistele kummalistele kummalistel filmidele nagu näiteks Mark Soosaare viimane rahu mis on tal tehtud tõesti ühemehefilmina, et seal on ta valdas Laariungre žürii ja kaameratöö ja ta on üksinda mööda maailma oma kaameraga ringi liikunud muianud nii Torontos kui ma ei tea, kus inimesi et nad heidaksid tükiks ajaks tänavale, kõhuli või selili, et ta saaks ta saaks filmida katastroofijärgset maailma. Ja noh, praktiliselt ilma mingisuguse eelarve kohutavalt väikese eelarvega on ta teinud niivõrd sugestiivse ja originaalse filmi. Et pärast sõda viriseda nagu eelarve puudumise pärast tundub nagu kohal sellepärast et kui ei ole eelarvet, siis tuleb teha teistsuguseid filme, siis ei ole vaja nagu orienteeruda sellistele mingitele suurtele mahukatele, stuudio panoraamidele ja kostüümitraumadele ja nii edasi, eksju, kostüümidraamasid usutavalt ja veenvalt me niikuinii kunagi teha ei jõua. Teeme midagi muud. Ma arvan juba, et ma tean sinu eelnevast jutust tulenevalt vastust ette, aga ma siiski küsiks mõnevõrra provokatiivset, et kui sul tuleks need valida, siis kas Eesti mängufilm, eesti dokumentaalfilm või eesti animafilm Mina arvan, et sellist valikut üldse teha ei saa, sellepärast et kultuur olgu ta kino või mingi muu kultuur, kultuur üldse Aldervik. Ja kui me hakkame sealt niimoodi meelevaldselt mingisuguseid osiseid välja lülitama, siis kogu see kogu see organism jääb haigeks ja lõpuks kukub kokku. Eesti kultuurijuhtimine on käinud ju viimastel aegadel järjest, et umbes sellise mudeli järgi, et ahaa, siin on süda, eks süda pumpab verd. Salav jube hea käibe. Seda jätame, eks ju. Kopsud lahmivad niisama õhku, eksju, no vaadaku need ise, kuidas saavad, eks ju. Aga no näiteks pära soolase võib ainult ainult rikkust majast välja, selle paneb ültse kinni. Ma arvan, et niimoodi niimoodi kultuuri juhtida ja ja selline rahastuseelistuste otsimine ongi vääri vildak. Mihkel Kunnus võib nimetada kurjaks kriitikuks. Ta võtab kaasaegse eesti kirjanduse ja kultuurimõõtmisel ja mõtestamisel aluseks klassikalise romaani kunsti ja võite arvata, kes võrdluses võitjaks jääb. Aga Kunnus on ka inimene, kes kannab hoolt nii keha kui hinge eest, nagu ta ise ütleb. Trenn ja Tammsaare. Neljapäev, esimene märts ärkan kuus, 50 nagu tööpäevadel, alati söön putru, rasvast kala nagu tööpäevadel, alati. Ühtlane režiim teeb jäigemaks ses mõttes, et ootamatused ja kõrvalekalded on häirivamad ja suurema mõjuga. Aga samuti teeb ühtlane režiimi igas mõttes võimsamaks. Võtan õhtul umbes liitri vett liitri täispiima, lasen need kuumaks ja lisan supilusikatäie pannsoola. Natuke enne keema hakkamist lisan pakki kaerahelbeid, tatart või odratangu ja biode nisukliisid. Lasen hetkeks keema, jätame pudru pliidile jahtuma. Hommikuks on ilusti pehmeks pundunud ja sellest doosist jätkub mitmeks hommikuks. Toitu suhtun nagu Uku Masing. Tähendab, tegu on paratamatu tüütusega. Menüü komplekteerimisel esmaseks printsiibiks tervislikkus, keemiline koostis ja üldisemalt ratsionaalsus. Maitse ja välimus on viimased asjad, millega arvestada. Siis lähen tööle, see tähendab kooli. Tulen koolist, söön veidi suppi, söön tüki leiba, loen ja Suigatan umbes 20-ks minutiks. Seejärel lähen jooksma. Jooksen tavaliselt umbes 20 kilomeetrit väikeste hantlitega ülakehaga, koormust saaks pikamaajooks, on hea, hoiab südamega, veresoonkonnakorras on tõhusaim, antidepressant ja piht, pisi peene nii uuenedgena korpus, sihlakana joon ühe taastusjoogi, käin duši all ja loen. Teen kerge eine ja loen edasi magama. Selliseid mu päevade üldiselt ongi rutiinsed ja sündmustevaesed päeviku pidamise eriti mingistki mõttes avalikud rikku pidamise eelduseks on vastav eneseteadvuse struktuur. Nagu Igor konn ajaloolises ülevaates kirjutab et kujutada iseennast, pidi kunstnikul olema mitte lihtsalt arenenud eneseteadvus, vaid teadmine oma isiksuse tutvustamist väärivast väärtusest. Tänapäeval viimasega muidugi probleeme ei ole, et ollakse jäädvustamist vääriv erakordsus on üha massilisem veendumus. Ilmar Vene sõnadega pihtimuslikkuse ja igasuguseid dokumentalismi kasvab väärtustamine ei tähenda muud kui individualismi jätkuvat süvenemist. Niinimetatud eluloopuu on sellega kahtlemata seotud. Kus erakordset ausust ja pihtimuslikust peetakse viidetaks, väärtusele ma tõelise mina esiletoomist ja jagamist peetakse tõelise väärtuse esiletoomiseks ja jagamiseks. Kusjuures väärtuseks on just selle particulaarsus ise, mitte mingid konkreetsed omadused või teod. Mu ees on mu esimene päevik, roheliste kaantega kaustik. Esimesel lehel on kirjas alates 27.-st juunist 1996 ise 14 aastane. Ka sadu siin juba nii noorelt oma kordumatu isiksuse jäädvustamist väärivad väärtust. Ei mu esimene päev on treening päevik ja seda alustades matkasin ma oma isa. Mäletan, kuidas isa näitas oma treeningpäevikuid vist õhutaski ise, see tähendab mind ja minu vendi sedasama tegema. See, mida oma elust säilitamisel väärseks peetakse, samuti antropoloogilisele väga kõnekas. Kui vaadata vaha elu, Loonduse peakangelasi, siis näeme, et nende Minasust kunstiteerib enamasti iha, loksutused, kiima, labiilsusi, muuseas arenenud, mida siis serveeritakse tragöödia või suure tähega. Sündmuse võtmes on ka muidugi mõttelugusid ajastu kroonikat ja muud taolist. 27. juunil 1996 tegin näiteks jalalihastele viis seeriat kükke, igas seerias kuus kuni kaheksa kordust. Deltalihastele tegin istudes neli seeriat igas seerias kaheksa kuni 12 kordust ja siis veel seljalihastele, rinnalihastele ja nii edasi hantlitega kangi raskust põlvega märgitud. Mäletan hantleid küll, need olid mõisa hantlid, aga reguleeritavad ja see tähendab, et ma ei saa takkajärgi ikka hinnata, kui rasked need olid. Lappan edasi näiteks täpselt 10 aastat tagasi, ajavahemikus 17 null seitse kuni kella 18 25-ni kokku 900 kätekõverdust keskmise haardega siis 70 laia haardega ja 40 labad üksteise peal kokku 1010. Tähendab, dokumentalism oli selle kuue aastaga korralikult peenendunud. Samas on sellesse samasse kaustikusse sugenenud ka mingit triviaalne sisuga, kuid üldistava sõnastusega väljakirjutused Anna Kareninast ilma kuupäevata, rääkimata kellaajast. Isegi lehekülgi, kust sitta pärineb, pole üles märgitud. Olen üha enam veendunud ja seda paljus õpetaja õppejõu ameti toel et inimesed kihistuvad vaimse võimekuse vaimse treenituse, vaimse enese sunnivõime järgi teravamalt kui füüsiliste näitajate järgi. Füüsiline tulemuslikkus on märksa eksplitsiitset. Kuhugi siia on maetud ka humanismi Katia põhimine, sisevastuolu. Sa ju suudaksid, kui väid tahaksid. Eks reede teine märts ärkamine pudrukool koolist lähen poodi samasse säästukasse, mis mu kodust paarisaja meetriga hobusel. Teen suppi, kaks broilerit, pool kapsast, mõned porgandid, mõned sibulad, üks küüslauk, pakk külmutatud ube, pan-soolauinak ja kerge trend. Loen jälle Tammsaaret. Õhtul helistas nädalalehe peatoimetaja Jaan Kala nimi muudetud ja küsis, kas ma olen Tartusse teiega kohtuda, oli, kutsusin külla, jõime kohvi ja ta uuris, kes ma selline olen ja kas tahaksid sagedamini neile kirjutada. Vastasin, et noh, vast ikka saab laarsele sünnita. Õhtul tuli külla Nataša nimi muudetud et järel tähistada mu sünnipäeva, praadisin kala köögivilja Natasha Klaureuse astmes humanitaaralajaan antifeminist. Kinkisin talle sopenovery elutarkuse, sest talle väga meeldis sopenover üldse. NATO-s ütleb, et see on ikka täiega nõme, et naised peavad tööd tegema, iseseisvad olema, meestele naised, need tolmu pühiks naistele mehi, et need annaks raha, mille eest tolmulappe osta ja ka ülekantud tähenduses ütles, noh, tasa ja noogutas väga sügavamõtteliselt. Tema arust peaks olema nii, et naine on ilus ja hoolitseb ning mees teenib raha kahtlemata platseeruks sellises maailmas Nate asse märksa soodsamalt positsioonile. Praegu üks teine sõbranna tulihingeline feminist, ütles kord, et ta ei talu feminismi, kõrvutatakse vähemusõigusluse ja muu sellisega, naisel sündides isegi pisut rohkem kui 50 protsenti. Kuidas nii mastaapset diskrimineerimist saab seostada mingi vähemusega? Noh, eks see on nii ja naa võrdne võimalus anda oma võimetele täis realisatsioon on alati vähemuse hüve sõltumata soost, sõltumata kõigest muust. Nad taas on väga jutukas. Sellises eas naised põimlevad argielu muljetes statisti kirjeldusi olukordadest, kus mehed nende võludele ei suuda vastu panna. Umbes nagu tahtsime sõbrannadega omavahel lihtsalt rääkida, neid tüüpe muudkui vooris ja vooris, tüdrukud tohib, ma ostan teile juua ja nii edasi. Mehed joovad sarnastes enese jutustustes justkui muuseas situatsioonide ning kus ilmneb nende füüsiline vägevus. Arvem vaimne. Laupäev, kolmas märts, laupäeviti magan pikemalt. Saan SMSi Rahelilt nimi muudetud oli lähedal lapsi hoidmas, on väsinud ja näljane endale kohvi ja praen oma uskumatut jõuputru. Laheline abiturient aga elab juba aastaid üksinda. Pärineb päris korralikult harunevast kärgperekonnast endale mõne raamatu sissideni isaga vanavanemate juurde puid tegema. Pühapäev, neljas märts, ärkan kaheksa paiku metsa, kui saagi mürise on metsas täiesti imeline vaikus metsa suurtest teedest kaugel ja linnud ka ei laula. Selline täielik vaikus on võimas eksistentsiaalne kogemus. Nii vanaisal vanaemal on neli talveharidust. Põliseid inimesed. Pätsi ajal oli leib ja rukis, sama kilohinnaga, kinnitab vanaema. Kuus kilogrammi jahu, neli kilogrammi vett, sellest saab kaheksa kilogrammi leiba. Kaks kilo vett aurab ära. See kaks, mis sisse jääb, oligi pagarikasum. Vanaema annab mulle ühe sellise umbes pooleteistkilose pätsi kaasa. Küpsetatud vanaisa laotud kiviahjus. Puud sisse, tuhk välja, siis pätsid sisse. Teate ikka jah. Esmaspäev, viies märts sama, mis neljapäevgi aga enam-vähem kõik lihased metsas rihmamisest valusad, eriti kämbla küünarvarred. Linnas jääb ikka pehmeks. Teisipäev, kuues märts kõik nagu ikka, ainult seal ajakirjandusliku tööpakkumise. Samuti küsitakse Maalehest väike repliigiga. Kirjutan vikerkaarde Vikergallupi trenni Tammsaare. Kolmapäev, seitsmes märts, kolmapäeviti anname maaülikoolis ühe loengu. Täna rääkisin troost ja sel kolmapäeval annan loenguga Semjon salongis, teemaks erinevad olemisrežiimid ja nende vaheldumine, seos motivatsiooni, dünaamika ja identsifikatsiooniga. Jõuan koju pisut pärast üheksat teen kerge eine, panen äratuse poole neljaks. Et sõnastada enne kooliraadio päevikultuuri kaija. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Jan Kaus. Päevikut pidas Mihkel Kunnus. Kuulake meie saateid ka vikerraadio koduleheküljelt. Lõpetuseks aga üks soov kevadet, kevadet, kevadet. Kuulge neile kevadet, kevadet, südamesse ja jalgadesse. Kevadet tööandjale ja töövõtjaile. Tehku kevad kurjad heaks ja head veel paremaks kuulmiseni juba loodetavasti kevade lävel.