Täna on saates maailma kirjanduses juttu Stefan slaigist. Hiljuti ilmus tema raamat eilne maailm, see on Jaan Krossi tõlkes. Ja tõepoolest, eesti keeles on Stefan Faigi tõlgitud kümmekond raamatut, aga temast endast ei ole eriti kusagilt lugeda. Täna on stuudios jälle Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste ning katsume siis seda vähemalt raadiokuulajatele. Katsume siis vähemalt raadiokuulajatele vaigisti ja aja taustast kõnelda. Eilne maailm on slaidi, viimane raamat on ilmunud pärast tema surma. See algab tema viimase pöördumisega päev enne enesetappu. Milline koht sellel raamatul on tema loomingus? See raamat on oluline vältimine eeskätt selle poolest, et Stefan Zweigi on eluaeg kirjutanud peamiselt teistest inimestest. Eriti olulisem muidugi on tema loomingust biograafilisi teoseid aga selle teose keskseks tegelaseks on ta ise. Muidugi on ka selles raamatus väga palju juttu nendest inimestest, kellel kellega ta oma elu jooksul on kohanud ja ka nendest annab ta biograafina ilusaid elegantseid, portreesid. Aga põhiliselt räägib teos temast endast. Ja meile on seda huvitavam, et Stefan Zweigi on tõesti meile ammu tuntud ja eesti lugejatele populaarne kirjanik. Aga siiamaani ei ole ühtki põhjalikumalt, kas järeldusena või käsitlust tema enda ja tema tema eluloo kohta olnud nüüd tema enda autobiograafilise teose kaudu õpime teda paremini tundma. No mõned sõnad temast üldiselt, tema eludaatumid on 1881 kuni 1942. Tema. Noorus ja ka küpsem iga on seotud Austria eeskätt liiniga. Päritolult on, on ta juut, tema isa oli jõukas tööstur omakorda prii Ida-Galiitsia juutide hulgast. Ja hea haridus, palju välismaa reise. Ja niisugune niisugune mitmekülgne universaalne huvi maailma vastu üldse, nagu muuseas üldse see omane on esimese maailmasõjaeelse viini vaimsele atmosfäärile. Aga ma kõnelesin seda ka, et Stefan Zweigi on eesti lugejatele tuttav juba ammu. Ja kõige huvitavam on ehk ära märkida kahe julgeksin öelda sugulashinge kohtumist Johannes Semper. Veel külastas Stefan Zweigi tema selleaegses kodus Salzburgis aastal 1929 ja annab temast niisuguse ilusa portree. Ma loen paar lõiku, et Semperi reisikirjast, mis kannab pealkirja märkmeid Austriast ja pool last. See on nõukogude ajal kaks korda ilmunud. Semper iseloomustab Twaigini. Nii nagu juba nimi, on oks, nõtke, sõbralik ja südamlik kirjanik, kes nii kaua raamatute taga istunud, et ta selg sellest pisut kühmu vajunud pinud kõigist loetud tarkustest, aga siiski võlutud nende ringi sunnitud kirjutama ikka ainult raamatuist ja kirjanikest. Ta parimateks töödeks pole ta novellid. Neis kohtab tihti teemat ülikultuursusest inimesest, kes ihkab primitiivsuses kas või labasuseni vaid esseed. Needki on tal seda paremat, mida jõhkra mõistja eluküllase mõist isikuist ta kirjutab. Teda on vedelenud Ferehaarjani tugev žest Tolstoi lobustsus ja Elujõud, Casanova univecialism seotud äärmise elurõõmu ja nautimise lustiga. Jäävad meelde ta silmad, need säravad kõikjale, on suured, mustad ja naeratavad alati oma veidi pika kitsa ninaga, tuletab tuletab ta meelde liblikat, kes õiekarikast mett otsib. Twaik armastabki maiustada kord ühe teise suurvaimuelust ja loomingust. Niisiis need kaks ilusat metafoori, Swaik kui oks sõnad väiksemad keeles tähendabki oksa ja teisest küljest elatvaik kui liblikas. Aga siis veel üks teine pildikene Semperi Advaigi viimasest kohtumisest Jon šaneerus aastal aastal 1936, Traik sel ajal veel Brasiilias ei ela, aga ilmselt on Brasiilias juba maad kuulamas. Ta elu teatavasti Brasiilias lõppeski. Simpel kirjutab temast niimoodi. Vahepeal on ta vanemaks läinud, ta mõõdetud vääramatu kõnetempo on muutunud veelgi aeglasemaks, ta kõnetoon veelgi soojemaks. On tunne, et ükski erutus ei suuda muuta seda pehmet, väga rahulikku, sujuvat ja siirast tooni, millega ta kõneleb, labastada seda valitud ja peent sõnastust, mis on saanud nagu osaks temast endast. Endiselt vaatab ta otsa oma uudishimulikud lahkete silmadega. Endiselt avaldub koguda olemuses sündinud nautlejad ja sinna juurde kuulub ja niisugune tähelepanek Hemperilt. Ta võtab elu mitmekesisuse, seda, mis talle just meeldiv inimestest meeldib talle nende hüva pool halba neist ta palju ei kõnele. No need on ilusad tähelepanekud ja tehtud minu meelest just Dvaigi enda vaimus. Stefan Faigi ise kirjutab siinsamas raamatus, et tema temal on väga suurt mõju avaldanud Vii, tema lapsepõlvekodu. Aga kui nüüd teie kõrvalt seda vaatate tema elukäiku, siis milline tähendus on liinil? Viin on minu meelest saksakeelse kultuuri alal üldse üks kõige põnevamaid kohti ja siin no on vahest oluline silmas pidada selle Saksamaa enda ja Austria vaimsuse teatavat vahet. Ei ole õieti kunagi olnud seda, seda Ühte tsentrumite, temale on iseloomulik juht porticularis tsentrumite on väga palju. Berliin, mis hiljem muutus küll Saksa keiser riigi tsentrumis on olnud ainult üks kultuurikeskuste hulgast, ta ei ole olnud juhtiv. Aga Austria ruumis on viin olnud kultuurikeskuseks nii hästi saksakeelsele Austriale kui ka kui ka paljudele teistele rahvastele, kes kuulusid Austria-Ungari impeeriumi. Ja selles on midagi väga huvitavat. Üks suur viinlane häimitofon, toodeler on Viini iseloomustuseks öelnud, et see on supranatsionaalne rind, linn saksa keele alaäärel. See ei ole mitte rahvus, rahvustevaheline ja eri rahvuste kultuuridest kui koosnev kultuur. Seda on ta muidugi ka, aga vaatepunkt on kuskil kõrgemal sellisel tasandil, kus juba rahvuslus ei ole oluline punkt, kus jääb järele ainult üldinimlikkus ja see on Viini vaimule minu meelest eriti oluline on on vähem sakslane, jaga vähem, kuid kui just viinlane, kõigepealt on ta viinale. Hääleline tähele paneksin, mis psühholoogiliselt pole ka tähtsusetu. Rajal, kus tekkis Austria-Ungari keisririik 1866. aasta kahe 866. aastal umbes samal ajal kujunes välja ka see noh, Saksamaa Berliini kesksus, nii et võrdlemisi ühel ajal siis kuskil 19. sajandi viimase kolmandiku alguses tekkisid kaks niisugust jõu välja Berliin ja viin ja me teame, et nende kahe riigi, noh, niisugune poliitiline ja majanduslik konkurents algas sellest perioodist ja ja oli kahtlematega psühholoogilise tähtsusega nendele inimestele, kes elasid ühes või teises riigis, me teame, et seal vahepeal miini ja Berliini vahepeal elasid Kavka, eks ole, ja tema jaoks oli tõeline valikas psühholoogilisel kuuluda siis sinna viini regiooni või kuuluda Berliini regiooni psühholoogiline liikuvus, me ei tohi iialgi ära unustada seda, et et Austria-Ungari oli rahvuslikult väga heterogeenne ja, ja, ja see heterogeensed kajastus ka Viini tolleaegses õhustikus inimesed, kes elasid seal kõrvuti, need õppisid 11 tundma ja see oli niisugune rahulik kooselu. See niisugune rahvustevaheline kiskumine, mis käis riigipiiridel, see viini suurt ei iseloomustanud ja eriti tänuväärt oli niisugune pinnas muidugi. Ja üldse, kus ma poliitilise kalduvusega juutidele seal selles Viinis See raamat tutvustab Svaigi tutvustada Austria-Ungari impeeriumit, aga võib-olla meie jaoks veel tähtsam on see, et ta annab niisuguse ilusa tervikliku pildi Euroopa vaimuelust sajandi algusest kuni teise maailmasõja keskpaigani välja. Mitte juhuslikult ei ole raamatu pealkiri ka eurooplase mälestused. Ma tean ainult ühte teist raamatut veel, kus on antud niisugune tervikpilt tolleaegsest Euroopast ja sellest, mida inimesed mõtlesid ja tundsid John samuti Austria dramaturg Karl Chuck Maiel, tema mälestusteraamat, nagu oleksid tükike minust. Ja võib-olla see raamat torkab silma just sellega, seal on niisuguse üleeuroopalise ettekujutusi ja võib-olla tõesti ei ole juhus, et mõlemad need kaks raamatut on tulnud just Austria-Ungari impeeriumis. Ja jah, võibki öelda, et siin kahtlemata on ta selle portrateerinud siin raamatus eelkõige iseennast, aga ta on ta väga täpselt iseenda kaudu iseenda prisma läbi portrateerinud, seda Euroopa vaimu mulle andeks torkab silma niisugune asjaolu selles Euroopa vaimu või meeleolude kirjelduses, millest meile suurt noh, me ei ole harjunud endale aru andma. Me teame, viimase sõja eelõhtul valitses ja seda kirjeldab, kastegans väiksin valitses Euroopas niisugune ärevus ja, ja sellele sõjale mindi vastu kui, kui tragöödia-le ta näitab siin väga selgesti seda, kuidas esimesse maailmas esimesse maailmasõtta mindi lippude ja lauludega, kuidas värske veri Euroopa tundis oma soontes buliseerivat värsket verd ja milline kohutav emotsionaalne pettumus või läbi kõrbe, mine oli tegelikult see esimene maailmasõda, mille psühholoogiline mõju tolleaegsel Euroopal oli kahtlemata, võib öelda vapustavam, kui, kui isegi teisel maailmasõjal võib-olla oli. Millega on seletatav siis see Stefan Zweigi murdumine 42. aastal teatavasti lõpetas enesetapuga ja kirjutab, et 60 aastasel mehel, et ta enam ei jaksa alustada kõike otsast peale? Ilmselt oli tegemist tõesti nii isiklikke kui ka üldisemate põhjustega aga ilmselt ta ei tahtnud ka näha seda veel rohkem lõhestatud Euroopat, kui Euroopa oli olnud pärast esimest maailmasõda. Me teame ju, et samasuguse kriisi tähendab teadmatuse selle tulevase sõjajärgse Euroopa suhtes elasime läbiga Thomas Mann. Umbes samal ajal ja sellel perioodil Ameerikas emigratsioonis olles ta tundis, et see Vana-Euroopa, millesse tema oma kirjanduse ja loominguga ja eluga kuulub, et see vana Euroopa paratamatult hävib, ta nägi ja seda, et Euroopa Ameerikaniseerumas ja seda väikest tõesti vaimulaadilt oli niisuguse niisugune Labellepocki inimene, eks ole, kes oli nautleja nagu Ain ütles sõnadega Semperi sõnadega ja, ja kes oli väga tähelepanelik, kes oli tegelikult noh, ütleme siis psühholoogiline miniaturist, sest ka tema loomingus, eks ole, meid hämmastab see, milliseid nüansse ta tabab, tabab teiste inimeste käitumist, kes selle psühholoogilise, mine turismiaeg tundistajaga paratamatu, et üle saama tekib see niisugune ankroo elamine, massi, indlust, reaalne psühholoogia, tekib unifitseerumine, kõik muu, mis mis tema niisuguse laadiga maailmavaatamise ja ka kirjutamislaadi hästi kokku ei sobi. Pärastsõjaaegses maailmas me oleme sellega harjunud, et jäme ots on Ameerika käes ja kõik vaatavad Ameerika poole, kuidas seal tehakse. Ameerika mõjutab kõiki, aga 20.-te 30.-te aastate haritud eurooplane tundis suurt üleoleku tunne, et ma ei tea, kui üldine see oli, aga väga paljud tundsid suurt üleoleku tunnet nende pidevalt kuhugi püüdvate ja rabelevate ameeriklaste suhtes kes kannatasid omakorda nüüd ameeriklased selle all, et nendel ei olnud mingisugust korraliku ajalugu. See pani eurooplasi veel rohkem ameeriklaste ja nende tunnete üle naerma. Nii et kui hinnangul hoopis teine tol ajal. Tulevikupilt aastal 1942 kui ka eeldada seda, et Stefan Zweigi ei uskunud Hitleri võit, sel ajal oli võimalik isegi seda karta. Aga kaks mõeldavad tulevikujõudu ei olnud talle kumbki lähedased. Ühelt poolt ameerika ja teiselt poolt muidugi ka nõukogude liit Venemaasse on Stefan soig muidugi ei suhtunud väga tähelepanelikult suure huviga päris põnev. Dostojevski käsitlus on temalt näiteks olemas, aga mõelgem näiteks tema külaskäigule Nõukogude Liitu 37. aastal, millest ta kõneleb, kas sellest kõnealuses teoses? No ta sai ühe kirja ühelt tema nõustajalt, kus hoiatati teda selle. Stalini aegse Venemaa varjukülgede eest aga tundub, et ta isegi ilma sellise kirjata oleks olnud ehk Tähelepanelikum kui samal aastal Nõukogude Liitu külastanud Lion Feuchtwanger keda Svaigiga mõneski mõttes võib, võib võrrelda. Kes ei näinud kaugemale kui tema vastuvõtjate, kahtlemata väga siiras südamlikus riigi poliitikas sel ajal toimuvatele kohutavatele protsessidele jätkunud Feuchtwanger pilku, aga Thai kaimas aimas selle tõesti ära, nii et ta ei oodanud midagi head. Poolt. Nojah, nii nagu ma tahan, režiid käis 37. aastal ja, ja ka nägisele stalinismi stalinismi olemuse läbi, mille eest ta Nõukogude liidus oli väga vähe sallitud, kaua aega. Nojaa, aga kokkuvõttes, ühesõnaga Svaigile ei olnud mingisugust optimistlikku tulevikuvisiooni, mida ta aimata võis. Teise maailmasõja tulemusena tundus talle ühe võrra süng, nii et vähemalt see poliitiline taust seletab ühte ja teist. Aga loomulikult niisuguse meeleheitliku sammu taga peab olema ka mingisugune iiklik, psüühiline kriis, mida me muidugi ei suuda kommenteerida. Sedasama. Lugedes jääb ka niisugune mulje, et spaigi niuksed ideaalid olid pigem kultuuriideaalid kui mingid ühiskondlik-poliitilised ideaalid. Ja ühiskondlik-poliitiline ideaal võis veel selle sõja üle üle elada, sistele nähtavasti tungisid kultuuri ida olid need Euroopa kultuuriideaalid, seda enam üle ei ela. Aga kas nad on elanud? Ideaalid on. Venemaa kohta, no me ei tohi siin ära unustada, et Stefan Zweigi ja Venemaa suhteid vahepeal vahendas ju Maksim Gorki nendele väga lähedane, isiklik, isiklik kui niisugune läbikäimine, kolmas selles suures triumfi raadis patsifistliku Euroopa triumfi raadisele, kommendolo. Jaa, korki suuresti reguleeris seda Stefan Zweigi ettekujutust nõukogude liidus pärast korki surma. Kahtlemata kaotas Stefan Swaika siin mingisuguse orient, orientiiri või mingi pideme, mille abil siis seda Nõukogude tegelikkust analüüsida. Ta elas siin samas linnas, kus elas Froid samas linnas, kust kasvas välja psühhoanalüüs. Tingimata tuleb ka ja vaid kirjeldab siin väga ilusasti, muidu see aeti igati, meeldis nagu meil juba jutt tuli, et esimene maailmasõda lõhkus ära selle ilusa, Euroopa aga kirjeldab oma koolipoisi aastatest ja muuhulgas kirjeldab siin pikalt-laialt seda kui purjetada alandlik tolleaegne elu oli ja kui kahekeelne samal ajal. Ja need on täpselt samad olud, milles, milles jäid haigeks need inimesed, keda Froid hakkas ravima ja kelle haiguslugusid üldistades ta sõnastas psühhoanalüüsi. Et ka näiteks selles kontekstis pakub see slaidiraamat suurt huvi. Ja eesti keeles on olemas raamatus tervenemine vaimu läbi jõuame siis nüüd sajandi alguse kirjanduselu juurde ja milline koht on Stefan slaidil, selles me eelmistes saadetes rääkisime Thomas Manni ja ja kaka loomingust ja tee siis väitsite, et nad on kaks äärmust. Kuhu te näiteks sellel skaalal samade suuruste reas slaidi panete? Vot eelmine kord, George Orwell ist kõneldes meelde vaidlesime Linnar Priimäega tsehhi, kus tema paigutamisele Laildas inglase noor ralli märksa kõrgemalt kui Linnar Priimägi. Aga seekord võib-olla tekib vaidlusi vastu pidi. Ta on täitsa hea kirjanik küll, aga ta ei kuulu sinna kirjanike kõige kõrgemasse järele, kui ta on lihtsalt üks häid kirjanikke. Nii ütled sinna ja nüüd annan võimaluse linna relvarsti vaielda. Ei seekord aine Velvas vaenlast ei tule. Ma arvan ka, et kui Thomas Manni ja Café näol on tegemist ikka päris ehtsate ja niisuguste ehedati ilukirjanikega, siis Stephens vaid on pigem niisugune pool publitsist või esseist või Stefan Zweigi siiski ei saa ka. Nonii, päris publitsiidik teha, tuleb meelde paar päeva tagasi ajasin juttu ühe vana sõbraga, kes on arst ja ta ütles, et see malenovellis kirjeldatav psüühiline protsess, niisugune hullus, mis seal tekib, et, et see on nii Psycho psühhiaatriliselt erakordselt täpne ja sügav ja ja niisugust psühhiaatrilised soliidselt ja samal ajal akustiliselt elamuslikult kujundatud pilti ei olegi nagu teiste ilukirjanduses olemas. Aga noh, Maley novell on ka tema originaalloomingu tippe. Küllap ongi ja see, et Stefan Saib nüüd otse sinna Kafka ja Toomas vanni vahel ei sobi, tuleneb ehk ka osalt sellest, et need mehed mõlemad katsusid kultuuris kirjeldada oma ajastut, samal ajal, nagu me enne juttu oli Kreekas, vaid kirjutab juba sellest kultuurist, milles on juba ära sõnastanud teatud ajastu asjad ja kirjutab omakorda nüüd selles kultuuris nüüd sekundaarsus, aga võimalik võib-olla peaks silmas pidama ka seda, et pärast teist maailmasõda Euroopas on just nimelt dokumentaalkirjandus- ja esseistika väga populaarseks saanud, ka siin on võimalik näha mingisuguseid Stefan Zweigi teeneid. Ma ei tea nüüd kas isiklikke teeneid, mil määral need protsessid on üldse isiklikult suunatavad, mõjustavad ja millisel määral siin mängivad kaasa Kirjanduse kui niisuguse enese sisemised seaduspärasuse suundumused. Me teame, et Thomas Mann rääkis sellest, et noh, jälle siis heegeli vaimus, et kirjandus või kunst, ilukirjandus peab ükskord jõudma järku, kus ta hakkab osutama millelegi endast väljaspoole jäävale või kus ta kasvab enesest üle ja välja ei pruugi seda teooriat ei pruugi tunnistada, aga noh, me tõesti praktiliselt meie nagu me heidame pilgu sellele Euroopa Euroopa kirjandusele, niisugused protsessid on siin aset leidnud. Nii et võib-olla ta oli nende mingisuguste üldisemate nähtuste antitsepatsioon omas ajastus, serteeridan slaid. Aga kas need tema eeskuju otseselt just siin mõju oli, seda me vaevalt et riskiksin. Tema mõju ilmselt võib-olla suurem, kui see esimesel hetkel paistab, sellepärast et 20.-te aastate lõpus ja 30.-te alguses ta oli kõige tõlgitumaid kirjanik üldse. Huvitav, et te mõlemad räägite, oli, oli ja siit hüppaski mu mõte selle peale, et kas Jaan Krossi väga tervitatav ja tore huvi Stefan Zweigi vastu, mis juba kaks raamatut on meile andnud, et kas ei ole natuke anakronism? Nõukogude ajal on meil paarikümne aastaga neli neli raamatut ilmunud ja Stefan slaidist ja see on täitsa silmapaistev. Kui aga aga nüüd ja Jaan Kross ja lõpuks mina Khani generatsiooni kaaslane, meil on head mälestused juba 30.-test aastatest, poisikesena olen ma lugenud teda ühtema novelli kirjast siis ajaleht, uus Eesti andis järjejutuna välja tema seoses Fušee. Väga huvitav teos, muide täitsa soovitaksin kiires korras välja anda silmas pidades ele prantsuse revolutsiooni 200. juubel tuleb, prantsuse revolutsioon on meil ju ja igas mõttes väga aktuaalne teema ja see, see on minu meelest üks selle slaidi loomingu tippe, aga ühesõnaga, et kas Jaan Krossi ja muidugi ka minu huvitsvaigi vastu, kas ei ole sõjaeelne sõjaeelsete noorte oma ja kas ei ole natuke aegunud, sellepärast just teie kahekesi kui nooremad mehed. Teie seisukoht ja teie retseptsioon on siin minu meelest väga, väga oluline. Võib-olla te ironiseerite salajas Jaan Krossi minu slaidi tunnustuse üle ei ole, pähe? Ei tule pähegi tulnud. Võib-olla osalt sellepärast, et just sõjaga katkes ju meil oma kultuuri järjepidevus Eestis ja samuti katkes meie niisugune loomulik osalemine Euroopa kultuuris, mis oli kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Ja sellepärast ei julge muidugi terve põlvkondade nimel siin rääkida. Aga tundub, et hädapärast on vaja just selliseid raamatuid, mis need otsad uuesti kokku seoksid. Jeanette Jaan Kross on sinu kohta öelnud retseptor Estonia ühes oma arvustuses. Mingil määral võib Jaan Kross ise olla selles samas rollis just nimelt oma oma selle vahendaja tegevusega sellega, et ta on valinud tõesti ühe niisuguse niisuguse autori, kes oma isiklikust tagasihoidlikkusest laseb esile kerkida nendel suurkujudel, keda ta kirjeldab nendel kaalutlustel nendel psühholoogilistele nüanssidel lõpuks terve selle kultuuri taustal, milles milles meie ajaloole Euroopa ajaloole olulised sündmused on aset leidnud. Jaan Kross, Stefan Zweigi tõlkija, temas endas on ka midagit šiiitliku, tema romaanid on ju kõik biograafilised romaanid ainult et muidugi naadon, romaanid, nad ei ole mitte publitsistlik, essistlik teosed sihilikult teoseid, vaid ikkagi täiesti ilukirjanduslikult kujundatud teoseid. Aga ikkagi Jaan Kross on alles oma novellides hakanud kujutama ka oma ajajärku ja ja nii või teisiti ka iseennast, aga romaanid, need on ju kõik biograafilise. Saigi vastu täiesti aru. Pandav ka see, eks ole, et ajaloolased keelduvad neid puhtajaloo ajaloolistes romaanideks pidamast, vaid tahavad nendes näha ka sageli just nimelt. Nimelt nimelt ja Jaan Ross muuseas, muuseas peab täpsustega oluliseks. Ta peab väga oluliseks, et kõik reaalid oleks paigale pandud ja siin jälle midagi. Stefan Svaigiga ühist detailinägemine ja detaili oluliseks pidamine. Nii et see, et Jaan Kross on Stefan Zweigi tõlkija, on nagu endastmõistetav. Saigi raamatut tihti lausa päevakajalised, seesama raamat Castello Calvini vastu. Vist 36. aastal Amsterdamis ilmunud esimest korda. See on raamat teisitimõtlemisest, teisitimõtleja, saatusest ja mehest, kes täiesti teadlikult astub välja niisuguse ülemvõimu vastu, millest ta teab, et ta sellest jagu ei saa. Astub välja inimõiguste nimel. Et võib lausa teemasid tuua, mis on praegu võib-olla rohkem arutatavat kui sul, kui dollar kuts vaiksele kirjutas. Ja minu meelest oleks veel väga oluline teos mida mõned ongi pidanud slaidi peateoseks, on tema Erasmuse raamat. Seal see just üks Euroopa kultuuri tänapäevases mõistes aluse panijaid on ju leitud, et kolm suurt eurooplast Ongele tähtus tähtsus on täiesti niisugune kandev, et need oleksid Petrarca Rasmus ja Volter, et need on just Euroopa vaimu kõige suuremad esindajad. Rasmus on meil kole vähedu ja, ja see Stefan Zweigi suhtumine temasse. Ja üldse see probleem, vaimuinimesed kui kõrgkultuuri kandjad, kui nii-öelda inimkonna olemasolule mõtteandjad, see on, on ka midagi aegumatut ja võib-olla praegu eriti olulist, nii et kui juba mõelda, mida tõlkida Dvaigist veel, siis soovitaksin ma ilmtingimata ka Erasmust. Ei julge. Kuidagi Stefan Zweigi teoseid tänapäevale nende ilmumist eesti keeles anakronistlikuks asjatuks pidada. Meid ei ümbritse mitte ainult sõjavaremed ja sõja järel taastatud kultuurinähtused või või uuesti tekkinud kultuurinähtuseid, vaid me elame siiski maailmas, millel on on mitme 1000 aasta pikkune kultuurilugu taga ja vot just pumpassiks selles kultuuriloos. Kujunevadki Stefan Zweigi teosed, nende üldhariduslik väärtus on tohutu.