On juhtunud, et väikesed rahvad on annud endi keskelt suuri inimesi, kellede looming ei rikaste mitte üksnes nende rahvast, vaid Zapanusega naabrite kultuuri. Meie põhjanaabrid soomlased on andnud maailma kultuuri, muusikahiiglase, Sibeliuse ja kirjanikud kivisillalt ning Leenu Meie lõunanaabrid lätlased, kirjanikud Ainizi ja jupiti eestlased ise, Vilde, Tammsaare ja Tuglase, kellede sajandat sünnipäeva me täna tähistame. Tuglase esimene jutustus ilmus 1901. aastal, kui selle kirjutaja oli alles 15 aastane. 10 aastat. See oli ta ka Tuglase novellide katkendit juba kooli lugemikus. Tervenisti seitse aastakümmet käesolevast sajandist oli Tuglas ükskõik kust, aga viibis nii kui südamega seotud rahva ja selle kirjandusega. Selle pika aja jooksul on mitu põlvkonda üles kasvanud ja seepärast pole imeks panna, kui Tuglase nimi on saanud kogu meie rahva mõttemaailma lahutamatuks osaks. Me ei ütle Friedebert Tuglas, vaid lihtsalt Tuglas, nagu soomlased ei ütle Alexis kivi vaid lihtsalt kivi, nagu sakslased ei ütle, et Johann Wolfgang Göte, vaid lihtsalt koti meie rahvale on Tuglas, ta sündis. Varastad tagasi aias mõisatöölise Puusepp meistrimehe Jüri Mihkelsoni ja ta abikaasa Leena pojana. Vanematelt päris ta töökuse ja püüde kõike teha nii viimistletud, kui see inimesel üldse võimalik. Ta esimesed tööd ilmusid samuti Mihkelsoni all. Tuglas on varjunimi. Tagasihoidlikkus kuulus ta vooruste hulka, kuid oma osas 1000 905. aasta revolutsioonile andis ta ise liiga tagasihoidliku hinnangu. Koguerdata tegevust sel perioodil ja sel ajal kirjutatud tööd räägivad teist keelt. Reaktsiooni uuesti mäletsema hakates tuli tal istunud kombe vanglas, kus ta kirjutas eesti kirjanduses ületamatuks jäänud proosaluuletuse. Vaevalt leidub Eestis inimest, kes ei teaks selle ridu. Ju lapsena igatsesin merd, ääretut, mina, pääsenud vanglast Tultel pikki aastaid viibida maapaos et arstide abil sandarmi ninapidi vedades õnnestus tal vahepeal kodumaal käia. 1000 906. aastal ilmus tal novell hingemaa. Siin on ehk veelgi selgemini näha, mida uut tõi meie kirjeldusse. Kriitilise realismi ühendamise Rahva võitluse ja selle paatosega. Kodumaal edasi kummitas tsaari vangla rändas ta ringi mitmes Lääne-Euroopa maas ja Põhja-Aafrikas, ise sealjuures kirjutades meisterlik reisikirju ja reisiraamatuid välismaal maa paus viibides ja riigis teises saates polnud tal mingit pidu. Kogu aeg kummitas aineline kitsikus, alles veebruarirevolutsioon võimaldas tal kodumaale tagasi pöörduda. Siin ootas ees töö ja aina kohustused, kui mitmes seltsis ja liidust on ta esimees või kaasavedaja olnud. Teda on nimetatud eesti kirjanduse paavstiks. Tuglas on tõlgitud paljudesse keeltesse nagu teised rahvad, nina, Tuglast ise on Tuglas ise kõrgelt hinnanud teiste rahvaste kirjandust ja on suurepäraste tõlgete kaudu maailmakirjanduse tähtteost eesti rahvale vahendanud Tšehhov, korki, kivi, au, Kallas. Need on ainult mõned neist sõnameistritest, kellede tõitme Tuglase tõlkes loeme sama jäägitu andumusega, kui samu tõid nende sünomeetrite emakeeles. Nii Tuglase enda kui ka tõlkelooming on parimas mõttes internatsionaalne. Ta elu ja töö näitab, kuidas tuleb säilitada kirjaniku eetikat, kirjaniku puhast südametunnistust, kuidas tuleb lakkamatult lehtede, kirjaniku, relva ja Tööriistasõna on võimatu lugeda kõike seda, mida head ja uut Tuglas eesti kirjandusse on toonud. Kokku on ta kirjutanud 10000 lehekülge novelle, monograafiat, reisikirju, kriitikat, memuaare, lihtsalt kirju. Tuglase Juhan Liiv ei ole minu arvates ainult eesti kirjanduses seni ületamatu monograafia vaid ka üks parimaid romaane. Isiklikult on Tuglase sõnu olnud saatjaks kohe mu kirjaniku töö alul. Ta ütles oma kirjanduse aastaülevaates mu esimese romaani kohta koos kriitikaga paar tutvustavat lauset mis noorele autole andis julguse edasi töötada. 1900 30 70. aastal. Võeti mind tolleaegset Eesti Kirjanike Liidu liikmeks jõel, selle liidu aastakoosolekul nägime Tartus Tuglase esmakordselt. Siiani olin pidanud üksnes rullitud sõnaga leppima. Ta oli veidi üle keskmist kasvu, rahulik asjalik mees, kelle jutt meelde jäi. Eriti paari keevalise sõnavõtuga võrreldes. Tartu kolmeistel olles puutusin temaga vähe kokku. Mul oli oma koligi, mis ei jätnud paljuks muuks aega. Pärast seda, kui ma juba tallenz elasin ja ka Tuglas siia elama oli asunud, nägin teda rohkem, kuid mitte sagedasti. Alles pärast seda, kui mõned üliagarad kriitikud hakkasid Tuglase haugutama ja Tuglase ümber, nagu vaakum tekkis, külastasin ta tihti. Tuglas, suhtusime augutajatesse üldima rahuga. Mutid, kruditsia, puuded, Muka ütles ta vene rahvusena tarvitades augutajate iseloomustamiseks. Ta rääkis palju Juhan Liivist, kes oli ka mulle südamelähedane. Olime mõlemad Juhan Liivi Preemia žüriis. Tuglas, žürii, esimene, mina lihtliikmena ja arutasime, milline aasta kõige Liivilikum tuletus võiks olla. Vaatasime raamatuid, oi, neid tubasid puudu paljud säärased, mida ma polnud varem näinudki. Tuglas nõudis, et ma raamatuga ettevaatlikult käituks. Kui maneer raamat selle poolt raskesti lahti käis, tavatsesin ma raamatut lihtsalt lahti meile murda. Tuglas tegi mulle sel puhul mitu märkust, öeldes, et adu radini raamatut tuleb hoida mitte ainult raamatu sisu, vaid ka välimust. Seejuures menutustel korki lauset, et igas raamatus ka kõige halvemas, midagi, mille pärast on kirjutatud ja trükitud. Ma olin terve mees ja olin neer poolest Saare kaluri liiged, olen praegugi küll ainult auligi ettuma kaluri nime ära tiineda. Käisin igal hilissügisel Saaremaalt kuuseume lahes võrguga Siigu püüdmas. Sai pisut kolhoos, sain ise, sai ka elukohvi kõrvale võileibade juurde. Tuglasele siig meeldis. Lõppes vaakum Tuglase ümber ei andnud ka enam Liivi luulepreemiaid, muu käigud jäid Tuglase juurde harvemaks. Tuglas aga oli, on ja jääb, laseks ka ilmuda võõrapärast nime ütlemata ka pärast sajandat sünnipäeva.