Eesti mees ja suutäis. Costello nagu Eesti mees ja mäsu hobune. Ta kosk ellu. Mis on, surid, soodapuudus on ja suurem, murran Elasmustan, tohid, sooda, haaran puu, roosa ja suur. Rõivas las ma ju Moorepi ja las. Las ma ju koores. Roni sassi veel, et kus last nupu tormiööri sovhoos lang küll lasknud purukera saabury ja Veera Oh saabu Riia, rahvame õega. Rega. Tiime sa suu, kuu näis taagast. Algava rahvamuusikasaate veedame koos Viljandi ansambliga alleaa. Kes on Halleaa ja millist muusikat ta teeb. Üritame mängida selliseid eesti rahvapillilugusid omas säädes ja nii autentselt, kui see meile parajasti kõige õigemale tundub. Aga nemad on seostatud ikka Viljandi kultuuri Kolledžiga. Kas see peab ka praegu paika? No eks ta peab paika ikka, sest kõik selle bändiliikmed on, on seotud mingit pidi Kolledžiga kes, kes apsalt palka, kes seal õpib, kes muidu suhtleb väga tihedalt selle kooliga. See on selline rahvamuusika tegemise viis, mida, mida Eestimaal ei tehta. Enamasti kas siis on selline päris bändimoodi tegemine, nagu untsakad teevad, Uma moodu teeb? Või siis selline väga, väga ühtedele pillidele suunatud tegemine, nagu on väikeste lõõtspillide ühing siis sellist suhteliselt klassikalist koosseisu, kus on kontrabass, akordion, viiul, nii nagu aastakümneid oli, oli külaga Bellides ja selles vormis midagi uutmoodi teha, seda seda just väga tihti ei kuule, selles mõttes on alleaa selline eriline seltskond. Selline üleminekuetapp, ma ütleksin, mõnes mõttes kuulajale, küla Kappelist, selliseks rahvamuusikabändiks. Aga kas on ka muutunud oma tegevusaastate jooksul? Ei ole nad midagi muutunud, nad on paremini pilli hakanud mängima, aga sellised. Tüüpidelt ja, ja olekult olla täpselt samasugused, mis, mis on kahe. Kas ehk alleaa kohta võibki öelda, et nemad on need, kes tegelevad selle pärimusmuusikaga. Minu meelest oli Ando Kiviberg see, kes tõi muusikat terminoloogiasse sellise termini ja ikka aeg-ajalt küsitakse, mis asi on pärimusmuusika. Mis see siis on? Ando Kiviberg ei ole Donald sellist terminit nagu pärimusmuusika, sest tema on selle termini varastanud. Ants Johnsonilt. Ants Johanson. Ma ei tea, kas tema selle sai igatahes tema poolt välja pakutud õige tänapäevane nimi sellele muusikale, kuivõrd rahvamuusika ei ole enam rahvamuusika rahvamuusika vaid on. Nüüdsest on ta traditsiooniline muusika pärimusmuusika, eesti keeli lihtsalt dünaamist. Traditsiooniline muusika sellepärast pärimusmuusika. Milliseid pärimusmuusikaga tegelejaid siis veel Eestis on peale Funa? Ma selle termini ta tahan just veel öelda, et sa ei varastanud ka seda minult, vaid vaid mina nägin seda vist esimest korda, ma võin küll eksida, aga Kukerpillide teisel vinüülplaadil, kus oli sulgudesse pandud mitme laulu järel pärimuslaul ja selle järgi ka pärimusmuusika ja see vaste nagu sõnale Station Music folk Music on selline mees ja kitarr senine autorilaul siis, siis see oleks nagu täpsem eesti keeles. Rahvamuusika või pärimusmuusika? Ei, alleaa ei ole ainuke, kes tegeleb pärimusmuusikaga, ma arvan, et et kõik, keda mina siin enne nimetasin ja neid on veel palju Tseelia roose ja ja omamuudu ja untsakad ja väikeste lõõtspillide ühing, no vennad Johnsonit ka mingil määral kuigi väga suur osa neil on just folkmuusika, ehk siis oma laulud. Nii et kõik kõik on pärimusmuusikaga vähemalt nimetatud, tegelevad aga aga mõni noh, nii-öelda autentsusele lähemal moel, teised kaugemal moel. Alleaa tegevus ei ole sugugi nii nii meeletult autentne. Nii autentsed oleme me kõik, kes me pilli kätte võtame ja hakkame mängima. Pigem vastupidi, alleaa üritab kõige paremas mõttes sellest noh, ütleme sellest uuemast rahvamuusikast. Sest küla kabeli muusikast midagi veel välja võluda, pillipartiide sedda ei oleks selline üheülbaline, nii nagu see küla kabeli meil, muusika, meil siin just linnades muutuski. Ja mitte ainult linnades, no ütleme kõikides kõikvõimalikes. Ma ei tea, kelle seadetes muutus ta selliseks üheks stiiliks, mis oli ka juba rahvamuusikast endast väga kaugel teema oli rahvamuusikast, aga seade oli juba selline tänapäevane Nõukogude Eesti oma. Halb ei ole, aga et on vaja ka edasi minna ja siis Nemad astuvad sammukese veel edasi. See ei ole halb, kindlasti mitte, aga, aga noh asju nimetama õigete nimedega. Kui me rahvamuusika all mõistame seda kapelli nihukest muusikat või seda rahva kapellide värgindust siis ei ole ju päris õige, tähendab rahvamuusika ikkagi rahvamuusika ja Kappeli muusikani paraku autori poolt saatnud muusikaga. Rahvamuusikaga rohkem pistmist, kui seal on teema, eks ole, kuskilt kandist ehk pärit, aga meie antud juhul. Me rõhume alloansambel nagu selle viisi ehitusele, et viis on tähtis meie jaoks me tahtis selle viisi ehitused, vot selle viisi esitus, autentsed on oluline, tähendab, et on kui seal viile lugusid, et see oleks esitatud nii, nagu see mees, kes kunagi mängisime, kellelt see lugu on üles korjatud, et seal mingit samamoodi, nagu see mees mängis ja mis selle ümber on põimitud ja ümber see muster nii-öelda, mis selle ümber on kootud seal see kõik aitab muus muusikat või televiisorist esile tuua. Aga jah, meie jaoks on tähtsam nagu Est-isi esitus. Elan igast Eesti kandist, praktiliselt on lugusid, et siin ei saa öelda, et meil oleks üks kohta ja teisel eile rohkem nagu eelistatud. Kuivõrd Hando mängib torupilli, siis siis need Pakri saar lood on nagu põhiliselt Torupillilood olnud. Ja, ja need on isegi võiks öelda ringiga Eestisse jõudnud, need on ka Soome torupillimängija poolt, kes Eesti torupilli mängib tema poolt avastatud siis sedakaudu Eestisse ringiga tagasi jõudnud. Ja kuna torupill on suhteliselt haruldase malt mängitav Vilbre kui Eestimaal, siis, siis, et selleks repertuaari leida, siis siis ongi näiteks Pakri saare lood, aga paljude teiste kantidega on Eestimaal küll nii, et et näiteks Tampere rahvaviiside laulude kogumikus seal on sellised magusamad laulud väga vaprasti juba kirja pandud juba mõned aastad tagasi ja neid on ka kõige rohkem Eestimaal esitatud üks ansambel ei taha ainult teiste poolt esitatud laule mängida, vaidlusi leida enda enda repertuaari, midagi uut või nendelt siis hakatakse õppima ja neid jäljendama või või nende laule omamoodi ümber laulma. Et tulebki otsida uusi kohti uusi paiku Eestimaalt, kus kus neid laule võtta ja oma repertuaari täiendada, sest et ühed väga magusad on juba ära lauldud, nüüd tuleb teisi magusaid otsida. Väga hea näide on, on alleaa endised kolleegid ja praegused head konkurendid, untsakad, kes kes pidevalt salvestavad oma kodu kantides, eriti Margus Põldsepp ja sealt, et sellist otse otse allikast joomist praktiseerivad sealt nüüd oma lugusid saavad oma repertuaari. Nemad on vist rohkem nagu Lõuna-Eesti spetsialistid. Kuna Margus on Lõuna-Eestis, siis, siis nende lood on ka põhiliselt sealt. Aga eks seal on kõike. Seal on meremehelaule ka ja kõva iiri pungi hoiakut ja kõike. Teised mulle musi. Reus Jõelannas täidab vurri Ants, kes siin Haagadid, tsükkel. Samas tundub mulle jälle, et alleaa lugusid on palju just Läänemaalt pärit. On jah, sest võib-olla sellepärast, et meil on päritolu ka näiteks 50 protsenti bändistan on Pärnumaalt pärit ja Ando Hiiumaalt ja ott on ainult sealt lõuna poolt tõrvast. Ehk siis võib-olla see on ka asja paika pannud, et ikka inimesi hakkab huvitama, võib-olla rohkem oma kodukandimaterjal. Ja näiteks meie bändis on päris palju, mängitakse Pärnumaa viiulimuusikat. See on ka võib-olla sellepärast, et me oleme sealt Pärnu kandi muusikud, see on mind isiklikult. Huvitab ka, kuna ma Pärnumaalt pärit olen ja, ja teine põhjused FC viiulimuusika väga vähe mängitud muusika, see on ikka suur töö, põlgad, kus võib ikka noh, Ants ütles, et paljud need head laulud on avaldatud ja neid on väga palju juba kasutatud ja esitatud siseviiulimuusika on selline suurvaras algust Annabelle tükk aega nokkida välja pärleid, sest see on peaaegu kasutamata väga vähe mängitud Eestis viiulimuusikat ja seda on õnneks õnneks säilinud tänapäevani ka päris suurel hulgal seal mõned vaikselt nokime neid pärleid ja mängime linti seekord ka. Teeme.