Tihti küll seda ei juhtu, et eesti keeles ilmub tõlgituna mõni teos väliskirjandusest mis ütleme, kirjutatud viis aastat tagasi ka nüüd hiljuti ilmunud Loomingu Raamatukogu Göras armuke. Just sedasi ongi imeda viit aastatki, kui on ta ka eesti keeles olemas ja osalt selle nähtuse seletamiseks teiselt poolt kaasaegse romaanikirjanduse probleeme. Selle raamatu taustal vaatlemas on siis taas Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Kuna on tegemist nii kaasaegse raamatuga nii emotsionaalse intiimse teosega, siis küsime, kuidas meeldis? Mina ei ole õige mees, kelle käest seda küsida. Ma olen sel määral filoloog, et ma olen võimeline ka lugema teost väljaspool seda küsimust, kas ta mulle meeldib või, või ei meeldi, mõõdan mängureegleid omaks. Ja, ja antud juhul on mulle olnud toeks teadmine. Ma olen lugenud ka ühte väikest käsitlust, markerid türassi üle tema põik või asend tänava peal vaba maailma kirjanduses. Ühest küljest on ta sündinud aastal 1914, niisiis juba klassikuikka jõudnud on ta seoses prantsuse moodsa romaani või selle uue romaanivoo romaaniga. Teisest küljest on prantsuse eksistentsi realism talle kahtlemata väga sügavat mõju avaldanud ja huvitaval kombel emission prantsuse kirjaniku puhul võib-olla veidi erakordne tema puhul on edastatud Ameerika moodsa proosa mõju, eriti eramärkidel, semingu ei tea. Ja Steinberg, ehkki nii, et mitte ainult prantsuse kirjanduse baas vaid laiem ja lisaks veel niisugune huvitav teada, et tema eluloost 18 esimest eluaastat on ta veetnud Saigonis, Vietnamis, niisiis kõik need asjad kokku pannes tekib juba enne lugema asumist mingisugune kujutlus ja siis hakkad otsima selle niimoodi kujunenud kirjaniku isiksuse noh, lihaks saamist ja leiadki selle ja leiavad, et tegemist on kirjanikuga, kes olemasolevat eeldused on realiseerinud heas kunstilises vormis. Ja nüüd küsimus, kas see isiksus mulle isiklikult meeldib, kas ma tahaksin markerid terrassiga näiteks kaks tundi meeldivat, et juttu ajada maast ja ilmast ja nii edasi või ei tahakski temaga isiklikult tutvuda, see muutub täiesti nagu sekundaarseks, mina ütleksin seda. Kõigepealt olen ma kindlaks teinud, et tegemist on ühe hea teosega väga hea armastusromaaniga, mis on täiesti meie sajandi tasemel, aga kas autori isiksus on mulle sümpaatne ja, ja tema maailma nägemine mulle lähedane, selle küsimuse nii ei ole, ei olegi õieti väljutada selle peale eraldi mõtlema. Sellele vastan ma noh, mõne kuu pärast. Mina ei söanda midagi öelda autori isiksuse kohta, aga nähtavasti võib asja võtta ka niimoodi, et Raamat inimesele meeldib või mitte ja ma pean küll tunnistama, et see raamat on minu meelest hästi kirjutatud, hästi tõlgitud aga võrdlemisi vastik, väike raamat. Aga miks? Seda ei ole ka niisama lihtne, ühesõnaga ütelda mispärast see raamat ei meeldi? Esiteks vist üldse meestel on vahel raskusi nende raamatute lugemisega, mida naised on kirjutanud, see ei käi hoopiski kõikide naiste poolt kirjutatud raamatute kohta, mõnede kohtade käib. Ja see raamat neid nende hulka tunduvad nüüd üldse mulle ei hakanud vastu need asjad mida ehk võiks arvata, siis raamatus on kaunis palju erootikat, see ei seganud meid sugugi. Mul hakkab pigem vastuse perekond, millest see nimikangelane tuleb või minakangelane tuleb. Ja see viis, kuidas ta seda perekonda kirjeldab minu meelest võrdlemisi vastik ja ja, või kasse kirjeldusviis. Vot siin tuleb ehk orjusse võtta midagi sellist. Ma arvan, et uuemas kirjanduses lähtepunktiks oleksid ehk Jacques Russo pihtimused, kus ta püüab ennast nii palju alasti võtta kui vähegi võimalik. Ja nagu kommentaatorid on hiljem leidnud, on ta isegi sellega liialdanud. Ta on endale juurde luuletanud pahesid ja potte, mis ei vasta üldse tõele. Ta oli hoogu sattunud, ta tahab näidata seda, kui halb ja patune inimene ta on. Ja Rushuur sooks võib-olla ta ja helistas oma pahelisusega ülearu, aga ta tegi lahti tähtsa tee uuemale kirjandusele, rääkida hiiralt, mitte ja ennast paremaks, mitte idealiseerida, see on hea või halb. Seda öelgu järgnevad sajandid, aga igatahes ilmasele tendentsid. Ta oleks midagi väga tähtsat tänapäevases kirjanduses puudu. Võib-olla see tendents on isegi isegi põhiline ja eriti tähtsaks muutub ta just eksistentsi realistlikkus kirjanduses, mis ju nagu Sartre seda on märkinud, tunnustab mina romaani. Olgu tegemist siis kas mina-vormis või tema vormis kirjutatud romaani, aga igatahes romaani, mis ainult ühe inimese hingega tegeleb ja, ja selle ühe eest ka vastutab, ei võta mitte jumala positsiooni, kes näeb kõikide inimeste hinge sisse vaid püsib ühe inimese hinge sees. Kes siis muidugi on otseühenduses ka paratamatult autori isiksusega ja, ja niimoodi on minu meelest inimeste õpitud õpitut paremini tundma seoses muidugi kah niisuguste uuema aja tähtsate kultuurivooludega nagu kasvõi psühhoanalüüs ja nii edasi, järelikult. Me peaksime olema võimelised vastu võtma ka ebameeldiva inimese pihtimuse, kui ta seda teeb esteetiliselt talutavas vormis. Mil määral siis kaasaegne romaan on ebaesteetiline? Ma võtan aluseks selle, et Peter tulistele romaan ei meeldinud. Ei, ma ei saaks öelda, et rumaal jah, mingis mõttes seal tõesti ütlesin, siin ma olen Ain Kaalepiga täitsa nõus, et ütlesin enne ka, et on tõesti hästi kirjutatud. Ja kui minu elukutse oleks ära kuulata inimeste pihtimusi, mille hulgas kindlasti ka niisuguste inimeste pihtimusi kes mulle ei meeldi, sel juhul oleks minu otsene kohustus ja mul ei oleks mitte mingisugust õigust selle vastu protesteerida. Aga kui on tegemist raamatuga, mida ma võin lugeda või lugemata jätta siis ma jätaksin varem lugemata selle raamatu. Aga võib-olla tasub siit natuke edasi mõtelda, sinnapoole pärast see seltskond edasi kirjeldatakse nii ebameeldiv, tundub esimene mõte või teine mõte, kui nüüd jätta kõrvale see, millest juba juttu, oli seal naise kirjutatud romaan, teine võimalus, mikser, vot ei meeldi, on see, et on tegemist niisuguste viletsate ja väikeste oludega ja igasugustes oludes võib välja kasvada niisugune tõeline tragöödia või, või tõeline konflikt. Ja saab sellest teha tõelist noh, niisugust kunsti, mis annab katarsise elamuse. Aga minu meelest nendes oludes sensorid kirjeldamise juures ei ole ka niisugust tragöödiat välja tulnud sellest. Kusjuures asi ei ole mitte ainult oludes, sest lõppude lõpuks kaka kirjutab kogu aeg väikesest inimesest ja nüüd väikesest inimesest kirjutajaid oli palju rohkemgi. Aga väikestes oludes on samamoodi võimalikud suured tragöödiad. Aga siin ma seda ei näe, tähendab siin minu meelest see kujutamisviis kõikide oma esteetiliste heade külgede juures on mõnes mõttes samasugune niisugune väike ja, ja närune kui need olud, mida selle viisi abil kirjeldatakse. Aga kas siin ei kerki üles, ma tean, et seal on väga riskantne väide, mis ma nüüd esitan. Kassine kerki ülesse naissoo ja mees, so igavene konflikt. Meie mehed ei saa kunagi naistest aru ja naised ei saa kunagi meist meestest aru. Ja eriti esineb see konflikt vist armastuse alal. Mul on alati niisugune tunne olnud, et naised armastavad armastust aga mehed armastavad armastatut. Ja, ja kas antud romaanis ei ole meie kui mehed solvunud et me märkame jällegi üks liigne kord, et ka see naine seesama võluv vanadaam, Marcherit, rasson, eluaeg armastanud ainult armastust, aga mitte armsamat või armukest, nagu on romaani pealkirjas? Ega see aja meie südant täis, aga ma esitan selle kolme küsimärgiga. Ma ei tea kui sattusin rääkima sellest, miks see raamat mulle ei meeldi. Vähemalt lugedes mul ei olnud niisugust tunnet, et sellepärast see raamat mulle ei meeldi, pigem mind ehmatas see viis, kuidas sinu kirjeldatud perekonda ja neid olusid, millest peakangelane tuleb. Ja seal teine aspekt muidugi. Ja Ain Kaalep nimetas psühhoanalüüsi, mis on avastanud inimeses palju sellist, mida paremini tahetud inimeses tunnistada. Aga psühhoanalüüsi paatos on lõppude lõpuks alati olnud ka nendest probleemidest jagusaamine, nende ületamine, nende võitmine. Troidil on tegelikult äärmiselt ratsionalistide äärmiselt optimistlik programm. Lühidalt see loosung on sõnastatud niimoodi, et seal, kus oli alateadvus, sina pead tulema teadvus ja inimene tuleb ravida terveks. Niisugust proovi mina selles raamatus sugugi ei näe. Soovi oludest kõrgemale tõusta, kuigi me teame muidugi, et see naine on ennast kirjutanud üheks paremaks kaasaegseks prantsuse naiskirjanikuks. Seal taga on muidugi kindlasti ka eksistentsi ristlik tagapõhi eksistentsiaal ESM on põhimõtteliselt niisugune Antifroidistlik ütleme siis oma suunitlused, tema kirjeldab seda, kuidas inimesed oma eksistentsi ahistustes lõhki lähevad, mitte ei tervenega paranevaid tõepoolest ruineeruvad. Aga mis puutub Aini tõesti väga intrigeerivasse ideesse, et meestel on raskusi naiste armastus psühholoogia kirjeldamisega ja vastupidi, no siis peab pöörama tähelepanu sellele, et on paar niisugust väga veenvat vastupidist näidet. Tolstoi näiteks. Ja võib-olla ongi asi selles, et, et noh, ei ole niisugust mehelikkust ja naiselikkust absoluutsete kvaliteeti täna, vaid nad on antud inimestele erineval määral. Ja sõltuvalt sellest, milline on siis ühe meesautori mehelikkuse või siis ka tema naiselikkuse määr, vastavalt sellele on tal siis juurdepääs. Sissetundmisvõime. Me oleme nüüd algusest peale leppinud justkui kokku, et see on armastusromaan. Kui tõsiselt seda väidet võtta saab võib-olla romaan armastusromaan, aga kui palju see tunne on, mida seal kirjeldatakse? Mõtlesime tüdruku kuivale, armastus on, see on minu meelest suur küsimus. Kui te juba esimestel hetkedel saab aru, et ta ei armasta seda meest. Aga ema ja vennad elavad viletsad. Las käia. Osa armastus oma. Nii nagu muhameedlaste jumalal on 100 nime, millest sajandat nimetada ei tohi niisama armastusel 100 palet, millest ka sajandat nimetada ei tohi. Võib-olla on lihtsalt kaasaegne armastusromaan et puhul tuleks vaadata armastusromaani ajalugu. Millisele taustale teie teda, seda teost paneksite? Taust võiks ikkagi olla psühholoogilise romaani taust üldse mis algab juba seitsmeteistkümnendast sajandist oma Tamla Lafuajeediga väete naine lõi armastusromaani ja psühholoogilise armastusromaani Euroopa kirjanduses ja, ja niiviisi on läbi sajandite edasi arenenud. Ja, ja kui me ei leia nüüd sellest sedasama ilusat ideaalset armastust, mille visiooni juures me ikkagi veel oleme, siis süüdistage selles lihtsalt meie õega, mis on hoopis küünilisem ja jõhkram. Kui eelmised sajandid. Aga suulist, piirdeismaalsetaksin ta ikkagi armastusromaani žanrisse, kuhu mujale siis? Kas me peame aega süüdistama selles, et armastust ei ole olemas õieti kirjutatud armastusromaane enam korralikke sest noh, viimasel 10-l aastal on psühholoogias romantilist armastust kaunis palju uuritud ja iial puudu tulnud. Sellest materjalist, mille peal seda uurida. Jah, ma olen täiesti veendunud, et kõik need armastuse, 100 põlet, kaasa arvatud 100. mida nimetada ei tohi on alati olemas olnud ja ei ole ka praegu olemas. Aga küsimus on selles, mida kirjandus on praegu valinud oma uurimisobjektiks ja miks ta on valinud just? Noh, ütleme seal küsimuse madalamad tasandid. No see on suur kultuurilooline probleem, eriti olen ma tähele pannud Skandinaavia Soome kirjaalses teadlikku tahet hästi madalaid tasandeid ainult käsitleda see on arvatavasti reaktsioon lihtsalt omaaegsele, nii politaanlikule, nüüd ollakse sellest vabanenud ja siis muidugi hõisatakse kõva häälega roppe sõnu maailma ja tuntakse ennast, oh kui vabana see aeg läheb, läheb muidugi muidugi tasapisi üle aga raamiks Prantsusmaal, kus kogu armastusega tuur on juba tuba tuuride ajast peale väga mitmepalgeline ja võimalusterikas olnud. Miks seal nüüd ka pearõhk pannakse sellele mitter romantilisele armastusele, see on nüüd jälle iseküsimus, millele me võiksime ehk vastata siis, kui me praegust prantsuse kultuurisituatsiooni paremini tunneksime. Tähendab, me lähtume praegu selles oma armastuse arutelus praegu sellest illusioonist, et meil kõikidel on väga selge ettekujutus sellest, mis asi see armastus on. No Peeter natukene tõlkisin seda oma ettekujutustes, ei peaks olema romantiline armastus, aga kui me laiemalt vaatame, siis on armastus ja ainult üks vorme sellest, kuidas üks inimene saab teist inimest omada armastuseni inimese omamise vorm. Teise inimese omamise vormide skaala on ju on ju väga suur. Kõige üldisemalt võikski vist seda skaalat nimetada sümpaatiaskaalaks ja temal on erinevaid astmeid seal kuskil on, põrus allpool, seal kuskil on lihtsalt poolehoid teise inimese vastu või teisest inimesest hoolimine, mägi, mis on samuti ju teise inimese hoidmine oma gravitatsiooniväljas, teise inimese enesega siduda, püüdmine. Armastus on nendest üks tugevamaid seoseid ja tugevamaid teise inimese omamise viise ja vorme. Aga on ka armastusest tugevamaid viise. No need on niisugused sotsiaalselt mitteaktsepteeritud viisid, ütleme nagu näiteks kiremõrv mis on, mis on toime pandud armastusest. See arutlus läheb romaanist võib-olla natuke kaugel, aga ma ei saa jätta vahele märkimata. Juttu oli lõpuks nii tähtsast asjast nagu armastus, et mind see formele, et armastus on teise inimese omamise vorm ei rahulda mitte üks põrm. Minu meelest on tegemist ja ma usun, et neuroloogiliselt asja uurides leiamegi, et, et kõige selle asjaga tegeleb üks sama ajutsentrum. Sama emotsionaalne, kus on armastus jumala vastu, mida tunneb iga usklik inimene, armastus isamaa vastu, mida tunneb üldse iga normaalne inimene ja armastus armastatud naise Võrmastatud mehe vastu armastus oma laste vastu, armastus ema vastu, see on kõik kokku täpselt sama tunne, ainult et objekt on igal juhul igal juhul erinev ja omamine ei ole siin üldse oluline. Punkt, see on kuidagi mingi niisugune realistliku ühiskonna helminoloogia, mis mulle kohe mitte üks mehistu armastas, võib avalduda minu meelest loobumises eneseohverdusest. Õige, kas sa usud, et isamaad on võimalik armastada ilmadele omamata või jumalat on võimalik armastada ilma teda omamata? Kahtlemata on, kahtlemata on võib-olla Isamad armastan rohkem pagulane, kes teda just nimelt ei oma. Ei pagulase Isamaa omamine on hoopis intensiivsem. Nojah, aga ta jumala tüdva seal omamise vorm Ta igatseb tema järele igatseda. Ega julagi enamad põues oma füüsilises mõttes. Nojaa, aga see on nüüd muidugi jälle omaette küsimus ja väga tore, et see esile kerkis, see on väga oluline küsimus võib-olla isegi põhiliselt tähtsusega meie sajandil. Me räägime sellest üldse liiga vähe, kui oluline on armastus, sellest tuleb järjest rohkem rääkima hakata. Aga kui need romaani juurde tagasi pöörduda, siis on siin üks niisugune huvitav lisaaspekt, siin on tegemist nüüd armastusega või vähemalt seksuaalsuhtega mis oli üks armastuse palgeid igal juhul kahe erinevast rassist inimese vahel ja kuuldavasti olevat see Lääne lugejate hulgas nii erilist tähelepanu pälvinud see aspekt, et isegi veidi skandaalne valge naine ja meil ei ole see küsimus muidugi nii akuutne kui Lääne-Euroo boss. Tänapäeval see kahtlemata on armastus? Prantslanna, mitte niisiis valge naise ja, ja hiinlase vahel küll armastus, armastus oleks vähemalt seksuaalne suhe ja kusjuures doktor rassiprobleemi üldse ei kergitagi, ta vaatab sellest mööda, ta peab seda endastmõistetavaks ja see olevat läänes omamoodi tähelepanu äratanud. Vaat huvitav, kuidas nüüd meie lugeja romaani sellesse külge suhtub? Meil võib see küll niisugust eksootilist kõdi tekitada, sellepärast et me oleme sellest formaalsest rahvustevahelisest suhtlemisest ja tervest sellest Paabelist, mis maailmas pärast teist maailmasõda on selles suhtes valitsenud küllalt kõrval olnud. Ja. Küljest ka eestlased ise lõppude lõpuks ka suurem osa oma ajaloost olnud koloniaalrahvaseisundis paratamatult rohkem nagu altid ka värvilistele koloniaalrahvastele kaasa tundma, nendes kaaskannatajad nägema ja neid endaga võrdseks tunnistama. Ta valget rassismi vahest eestlastel on natuke vähem kui teistel valgetel rahvastel. Jah, aga meie lugeja jaoks nüüd tänase lugeja jaoks otse tänases päevas oleva lugeja jaoks võib vist öelda, et rassiprobleemid põhimõtteliselt ei erine rahvusprobleemidest. Trasside vahelise erinevuse probleemid on sisuliselt needsamad, mis on rahvustevaheliste suhete probleemid. Jah, lõppude lõpuks ei olegi niivõrd oluline inimeste füüsiline erinevust, kui, kui vaimne erinevus kahe valgel rahva vahel võib vigastus olla vahest isegi suurem, kui ütleme noh, kasvõi Ameerikas musta ja valge ameeriklase vahel, kes lõpuks on ju sama kultuuri peal üles kasvanud. Aga probleem on muidugi igal juhul olemas, aga autori puhul markerite rassi puhul tuleb öelda, et tema jaoks seda probleemi nagu ei ole. Ta on ka sündinud hindu Hiinas ja seal lapsepõlvekasvatus ja see ümbrus ja see keskkond, milles ta oma maailmavaadet hakkas kujundama. Kindlasti mängib kaasa. Aga igatahes ajastul, kus prantslased olid, olid kolonisaatorid, olid kõrgem seisus ja vaatasid ikka ülevalt alla nende Vietnam lastest pilusilmade peale. Üldiselt küll ja riikliku poliitika tasemel, jah, aga kas ta nüüd just igapäevases olmes niimoodi pruukis olla? Serbia kangelase ela küll, heidab tütrele väga seal ette seda, et just hiinlasega tähendab no ja autoripositsioon ja teeb muidugi selle probleemi ja praktiliselt olematuks. Muide, kas te teate, mis vahe on memuaaride pihtimustel? Memuaarid on need, kui räägitakse halba teistest. Pihtimus on need, kui räägitakse halba iseendast. Nojah, ja, ja antud juhul võtsimegi öelda, et markerit, rassi nii põhielemendiks on siis pihtimus ja mitte mitte mitte memuaar, nii et et selle formeliga oleksime jälle jälle tema juures tagasi. Jumal teab, vaadake, mis ta ütleb seal oma ema kohta ma ei taha, nüüd öeldakse kirjaniku emal jumala pärast. Eks ole, aga selle minakangelase, mis ta ema kohta ütleb, mis ta vanema venna kohta ütleb, mis ta lõpuks hiinlasidki kohta ütleb. Minu meelest. Memuaarides selles mõttes palju selles raamatus nema äärset ollust. Nojah, aga, aga no ja meie ei tohi ju seda mina lõpuks ka autori enda kindlasti mitte endaga identifitseerida, kuigi muidugi mingit kahtlust ei ole, ikka kui mina-vormis kirjutada, siis mina element on paratamatult tugev. Aga isegi meie Aadu Hint ütles kunagi, et kõik tema tuulise rannategelased on tema ise. Isegi flobaar ütles, et ema Pariisi olen mina või täpsustas pea aegumine. Jah, kirjaniku andekus muidugi selles avaldubki, kuivõrd ta suudab teiste sisse minna lõppude lõpuks. Nii et autobiograafiline külg ei olegi antud juhul oluline. Vaatame ikka romaani sellisena, nagu ta on. Võiks markerit türassi, armukest võrrelda selle sammu tõlkija Malle talveti ilmise tööga Loomingu raamatukogus François Marie äkki ohvritallaga, siis peaks sellest Kõrbutusest küll rassi kirjutamisviisi eripära hästi välja tulema, sellepärast et traditsioonis, mis algas nagu Ain ütles, russo pihtimustestan prantsuse romaani kirjandus läinud järjest psühholoogilisemaksja nihkunud hinna kujutatava psüühika sisemistele vaate punktidele ja ma ei hakka niux äärmuslike võimalusi, kes tõepoolest peenimaid hingeliigutusi suudab sõnaga tabada eksistentsi jalistid. Ja nagu siin juba öeldud, tõesti angloameerika kirjanduse mõju all jälle. Tulid uue vaatepunktiga, nad teostasid selle revolutsiooni või selle ümberpöörde, et nad asusid inimest kirjeldama väliselt vaatepunktilt ja rasv on just üks niisuguseid autoreid, kes on selle välisele paate dile nihkunud. Kirjanike rühma üks esindajaid, sellepärast on tema vaateviis ka väga filmilik ja filmistsenaariumite autorina on ta küllalt tuntud, me teame ju tema käsikirja järgi on teinud Alen Renee filmi Hiroshima, mu arm, ka 1970. aastal juba eesti keelde tõlgitud moderaator kantaabile järgi on tehtud filmiversioon. Ja Loomakirjutamislaadi poolest on arhitekt Ras niisugune autor, kes tõesti väljaspool seisvale kaamerale väga kergesti ja hästi vastu tuleb. Eesti retseptsioon ei piirdu mitte ainult lugemise ja teadavõtmisega vaid et selle hea ja hea stiilse kirjaniku mõju mõnel määral ulatab ka meie meie kirjanikke või ega ei olegi eesti kirjanduses ju kole palju armastusromaane, mille väärtus oleks klassikaliselt kinnistunud. Üks ja teine muidugi on Vilde mäeküla piimamehe ka juba alates aga aga puudub, siiski julgeksin öelda, tänapäeva hea armastusromaan, see esinduslik suur armastusromaan eestlastest 1900 kaheksakümnendatel või üheksakümnendatel aastatel ja ma ei kahtle selles, et see tuleb igal ajastul on oma esinduslik armastusromaan olemas. Ja, ja ma arvan, et selle tulekule aitab ka selle markerit türassi, armukese tõlge omajagu kaasa. Küll oleks hea meel, kui see inimene, kes seal eesti romaani kirjutab oleks katoliiklane nagu Mori, Actimite eksistentsiaal. Istuge. Külas miks mitte vähemalt luterlane? Prantsuse keel oli meil vahepeal moegi tänu sellele, et ligipääs temale oli raskendatud ja takistatud. Aga nüüd me näiteks oma noore luule puhul Hasso Krulli, Tõnu Õnnepalu, Indrek Hirve puhul võime täheldada prantsuse luule klassikalise luule kõige otsesemalt ja vahetumalt mõju ja minu meelest ei ole siiamaani nende luule eripära veel selle prantsuse mõjuga seostatud. Kui nüüd tõepoolest ka prantsuse proosa, mis meie käibele jõuab, suudaks meie proosakirjanikke innustada, siis oleks see väga tore.