Tere hommikust, head inimesed. Kui nüüd päris kõik ausasti ära rääkida, oli mul ka midagi kirja pandud, mida ma tahtsin teile päris paberi pealt maha lugeda. Ta elutseb paratamatult oma korrektiivid ja sellepärast üht-teist muutus. Ja nimelt juhtus minuga mitte väga ammu tagasi selline lugu elus küll esimest korda. Et bussis sõites väga kena keskealine daam tõusis äkki püsti ja pakkus mulle istet. Istusin päris jahmunult ja mõtlesin päris tükk aega, et nii siis oled, seal olid nii kaugele jõudnud. Ja midagi on su elus päris tõsiselt muutunud. Ma sain aru, et on juhtunud taoline asi, et igasugune kõhu sissepoole tõmbamine ennast uljad sirgu ajamine ei päästa enam mitte midagi. Sa näed välja just täpselt nii, nagu sa välja näed ja teha paraku ei ole enam mitte midagi. See iseenesest tühine seik pani mind natuke laiemalt mõtisklema asja üle. Et missugused me siis õigupoolest välja näeme. Ja niisugused me välja näha tahame. Midagi pole parata, me kõik tahaksime näha välja pikad käharpäised, blondid, muidugimõista, saledad, seda isegi siis, kui juba kõhuke ripub üle värvli ja kõrge laup ulatub peaaegu kollane välja. Aga ikka on tahtmine olla ilus olla noor. Kui see asi toimub kõik olmetasandil, noh äärmisel juhul me näeme välja natuke naeruväärsed ja kes seal ikka pahaks paneb. Aga see soov alati parem välja näha, see on oma ütleksin viimase paari aasta jooksul seganud meie elu tükk maad kõrgemal tasandil. On ju lugu nii et mitmeid väga kaalukaid otsuseid võetakse vastu ikka mõttega, kuidas me välja näeme. Ja ma ei tea, kuidas mujal linnades mujal maakondades vähemalt Pärnu linnale mõjus kaunis vapustavalt. Tollal veel ENSV valitsuse poolt vastu võetud otsus omaaegsete rehabiliteeritud varade tagastamisest. Iseenesest väga õige, väga ilus otsus. Aga kuna see otsus tehti enne valimisi, siis ma kardan, et asi päris puhas ei olnud. Ja valitsuse poolt vastu võetud otsust õigemini selle otsuse läbi tekkinud väga keerukalt segapudru peavad siis nüüd helpima need kohalikud omavalitsused, volikogud, linna- ja maavalitsused. Mul on rõõm ja au kuuluda Pärnu linnavolikogusse. Ja ma ei hakkaks praegu pikemalt rääkima sellest, millised probleemid tekkisid konkreetselt nende majade tagastamisega. Need üpris valusad ja paraku paraku väga hea. Eesti vabariigi valitsuse kõrval läheb võib-olla nüüd Pärnu linnavolikogu välja natuke kehvemas valguses sest kõiki neid maju silmapilkselt tagastada pole võimalik. Aga ega ka linnavolikogu ise ei ole ju neist pattudest päris puhas, tahab temaga välja näha pikk, blond ja käharpäine. Ja kui siis tuli alla vabariigi valitsuse otsus, õigemini eriprotokolliga, määrati kindlaks et linnale määratud turufondi autodest võiks mõned eraldada, siis ametkondadele konkreetselt esitasid avaldused, loodav munitsipaalpolitseikodukaitse Sindi linna valitsus ja nii edasi. Siis tahes ikka väga ilus ja kena välja näha. Tõusis üks volikogu saadikutest püsti ja ütles, et tema südametunnistus, ikkag ei luba kuidagi ühtegi valijatele määratud autot ära võtta. Midagi pole parata, pärast sõda tõusis püsti teele volikogu saadik laudis selles küsimuses nimelist hääletamist. Selge, kes see siis tahab paha välja näha, kes tahab siis valijatelt autot ära võtta. Ja nii tekkiski see iseenesest koomiline olukord, et ühele inimesele määratud auto tegi selle inimese õnnelikuks ilma autota jäänud munitsipaalpolitseikodukaitse. No nemad siis vaatavad ise, kuidas nad hakkama saavad. Ja minu meelest ei olegi päris koomiline. Kui nüüd linnavalitsus sõlmib kokkuleppe kas või edasi kolhoosiga Pärnu maakonnas või siis toriga ja paneks Pärnus esimesena Eesti vabariigis käima ratsapolitsei, vähemalt oleks seda kena vaadata. Nii me siis välja näemegi ja ausalt öeldes mitte vist kõige targemad alati. Ja kõigi taoliste ütlemiste kirjutamiste mõtteavalduste juures me kipume võib-olla tihtipeale ära unustama selle kui ränk vastutus on just tänasel päeval kõige väljaöeldud sõnade ja tehtud tegude eest. Ikka seevastu ei ole vastuolu ülemnõukogu ja Eesti komitee vahel. See on kestnud pikka aega. Mõlemal poolel on oma poolehoidjad mõlemal poolel oma vastased. Ja ei ole mina muidugi see mees, kes on kutsutud või seatud siin õigust tegema. Aga midagi arvata, jah, seda tohin ma küll. Sest vaadake, ma olen valinud nii ülemnõukogu kui olen valinud eesti kongressi kust kasvas välja Eesti komitee. See tähendab mõlemad organid, nagu esindaksid ka mind. Ja ma ei saa sugugi öelda, et ma selle esindamisega rahul olen. Kunagi väga, väga ammu kaugel Itaalia maal, Verona linnas olid kaks nähtavasti iseenesest täiesti toredat perekonda. Montekid ja kapoletid. Küllap tuleb nüüd Igalühel meelde Roomeo ja Juulia õnnetu armastuse lugu. Minule selles loos on tekitanud alati kõige suuremat muret hoopis üks teine tegelane see vaene märkuutsio, kes kahe perekonna omavahelise kraaklemise ajal asja ees, teist aga mõõgaga läbitsusati. Mul ei ole kahjuks käepärast Georg Meri tõlkes. Head Roomeo ja Juulia lugu. Midagi pole parata. Pean meelde tuletama venekeelse tõlke järgi ja seal hüüdis märkuutsio ilusas vene keeles, nii. Schuma na uba Washi tooma. No eesti keeles võiks seda tõlkida lihtsalt nii et võtku katkeid mõlemaid. Georg Mere tõlkes kahtlemata kõlakse tõkmad kaunimalt. Midagi ei ole teha, nähtavasti erinevad tasandid, üks tasand siis selline, mis kuskil väga kõrgel kõrgel vohab, sõdib Eesti asja eest. Eesti asja eest sõdides võib-olla kaotab isegi sõlmisele eestlase, kelle nimel ta sõdib. Ja on olemas üks tasand, kes teeb seda igapäevast tööd kuskil allpool, kelle hulka arvan mina endage kuuluvat. Ja nähtavasti kõlab see isegi nahhaalselt, aga midagi pole parata, kuhu tahaks öelda, et teie, härrased, seal üleval te hakkate meid tüütama. Ja meil on siin all isegi raske ja võib-olla prooviks kuidagi nii meid aidata? Ta ei Kaplex nii palju omavahel. Me võime rääkida sellest ja ongi sellest palju räägitud, et Eesti Kongressi on teenimatult solvatud ajakirjanduse poolt. See oleks vist ülekohtune sellest minu meelest on ka Eesti kongressil tema esindajatel omab piisavalt võimalusi astuda välja oma seisukohtadega. Ja kui nüüd keegi arvab, et see tänane jutt on mõeldud Eesti Kongressi vastu, siis on see valesti aru saadud. Ei ole ülemnõukogu ka alati esinenud taoliste mõtteavaldustega ei ole alati valmis saanud selliste tegudega, mis siis minule ülemnõukogu valijale head muljet jätavad. Aga see omaette, enne oli meil juttu natuke vastutusest ja ikka selles, kuidas me välja näeme. Nähtavasti tahaksime me kõik välja näha õigete eestlastena. Mõnikord muutume peaaegu kutseliseks eestlasteks. Siin kukuvad välja taolised hirmutavad asjad, mis minu meelest ei luba meid kõrvalt vaadates sugugi mitte Kaulitena välja näha. Olen täiesti veendunud, et too endine rindevõitlejate Kodolec Toris kuulutati välja kõige paremate kavatsustega. Samas olen veendunud ka selles, et taolisele väljakuulutamisele oleks pidanud eelnema väga pikk ja põhjalik selgitus. Pole ju midagi parata, maailm ei salli ESSi ja õigesti teeb ka, et ei salli. Ja me ise teame, et need, kes kandsid saksa välihalli ja need, kes kandsid punaarmee mundrit ei kaitsnud kumbki Hitleri ega Stalin asja üldjuhul vaid olid ikka väljas oma isamaa eest. Sõda Meie teame, teised vast mitte. Ja kui ma siis veel kuulen, et mõned mehed sõidavad jahipüssidega Torisse kohtumist korraldama ja kui kohtumine ära jääb, kõmutavad jahipüssidest president Pätsi ausamba juures õhku siis ausalt öeldes ajab hirmu peale küll nagu ajab hirmu peale ka mõte sellele, et meil on olemas kodukaitse, meil on olemas kaitseliit kenad, pikad sirged mehed, ilmselt paremal pool. Ja ma ei saa päriselt aru ja ilmselt ei suuda mulle seda, kes ei keegi selgeks teha mispärast ma teen, võiks kuuluda ühte organisatsiooni. Ja mis on see, mis nad omavahel üksteisest teineteisest eraldab. Tublil teadlasel partinsolil on olemas palju kenasid lugusid ja üks neid käsitleb seda, mis tasandil inimene on võimeline kaasa rääkima. Nimelt ühel nõupidamisel arutati, kui palju eraldada raha, mingi ütlemata keeruta ka aparaadi, ütleme, tsüklo fasotroni jaoks. Se miljonitesse miljonitesse kuuluv rahasumma kiideti üksmeelselt heaks kahe minutiga. Hiljem tuli juttu mingist juurdeehitusest ja kaunis ränkades summadest selle peale kulutati veidi rohkem aega. Aga kui, siis samal koosolekul tõusis päevakorda küsimus, millisena ja kuhu täpselt selle asutuse jalgrataste hoiukoht ehitada. Selle peale kulus siis oma kolm tundi ära küll. Ehkki summa oli tiblucagavad sellel tasandil oskasid kõik kaasa rääkida. Ja kui ma nüüd veel tagasi mõtlen, teistest ma ei oska rääkida Pärnu volikogu Pärnu linnavolikogu tegemistel arutamistele. Ma usun, et mu kolleegid ei solvu minu peale. Kui ma leian, et tihtipeale me kulutame märksa rohkem asja aega tühiste iseenesest, mitte erilist eriliselt oluliste küsimuste lahendamiseks. Ja laseme kaunis kergelt mööda libiseda. Põhimõttelised asjad. Nähtavasti tuleks meil kõigil meeles pidada seda et me ei vastuta mitte oma konkreetsete valijate ees oma tegemistega oma ütlemistega. Vastutame terve selle Eestimaa tema saatuse eest. Ja kui isegi partei kongress Moskvas jõudis välja järeldusele et üldinimlikud väärtused tuleb seada esikohale, siis meil siin Eestimaal tuleks ammugi juba jõuda samale järeldusele aitäh.