Ma ei tea, kas igaühel peaks olema just oma pühakiri aga oma usk peaks kindlasti olema see, millest kinni hoiad ja millesse usud. Mina olen rahvatants, usku. Eks ta veidi imelikuna tunduda, et täismees ja kahe poja isa nii kummalise usuga. Aga nii see tõesti on ja ma ei häbene seda tunnistada. Kust see usk päris alguse sai? Ei mäleta enam täpselt, kas kunagi lapsepõlvest, kooli, tantsurühmast või hilisemast ajast, aga suure osa on andnud sellesse usukindlust juurde. Rakveretantsuansambel Tarvanud. Eestlased oleme laulurahvas, aga ma arvan, et samavõrd oleme tantsurahvas. Mäletate seda suvist tantsupidu, missugune möll käis nende piletite ümber ja ikkagi kõigile jätkunud. Ja kui mõned usud, nõuavad ohvreid ja oma usu teistele kuulutamist siis minu oma on natuke teistsugune. Minu preestrirüü on rahvariie ja minu põlitus altari ette on tuljaku, tantsu lõputõste. Tartumaal. Tantsumemm Helju Mikkel oskab Tuljakust nii ilusasti rääkida, mina niimoodi ei oska. Aga Helju Mikkel ütleb, et Tuljak, kus saavad kokku justkui Koit ja Hämarik selle suve kõige lühemal ööl ja nende suudlus on nagu tuljaku tantsu lõpp, kus siis tõesti mehe käte vahel noorik tõuseb kõrgele maast päikesele vastu. Niisugune olevat tuljaku lõpp tema nägemuses. Ja kui eesti rahvas Ernesaksa, Koidula, Isamaa laulu puhul on ikka püsti tõusnud siis mul on oma usus vees kindel veendumus, et kunagi kunagi tuleb ka see aeg, kus Eestimaa rahvas Tuljaku tantsu puhul tantsupidu lõpus hakkab püsti tõusma. Ma sisimas lootsin, et äkki juhtub sellel suvel aga veel juhtunud. See suvi on üks põnev suvi tantsusuvi täielikult. Kui maal oli vaja loogu võtta, siis tantsurahvas tuli nädalaks ajaks Tallinnasse praadis proovidel ja andis kontsert kontserdi järel. Ja kui seejärel mul omal vanaisa juures mõisapargi tagant põllult oli vaja, kui vein sisse vedada, siis just samal õhtul algas Viru Säru. Ja loomulikult tuli särule minna, kuigi südames natuke kõhe tunne küll, et mine tea, mis tahad, ütleb väikeseks lohutuseks vanaemale. Vanaisale oli ehk siiski see, et ühel säru päeval võtsin oma tuttavad Soome ajakirjanikud liisinud maale heinale. Rahule jäid kõik vanaema sellega, et põlluserv oli kärbistele tõstetud ja külalised muidugi aktsiootikaga, sest 20 aastat umbes polnud nad heinahangu käes hoidnud ja kui säru läbi ja tantsupidu läbi oli tormanud pääl muidki ettevõtmisi, oli Soome Tamperes piss pala satise folkloorifestival. Ja veidike kõhe oli sinna minna küll. Sest Eestit teatakse-tuntakse leigarite Kristjan Torop on Soomes nii legendaarne mees, et pärast leigareid on Soomes raske tantsida. Ja missioonireis, nii nagu ta meile peale oli Tamperes seal sai siiski auga täidetud sest tantsu kaudu näitasin oma rahva hinge. Ja see, mis selle rahvaga 50 aasta jooksul tehtud, on see, millest tantsus rääkida nagu ei saa. Seda rääkisime enne kontserte pärast kontserte ja lehe ja raadiomeestele ja lisama omavahelistes soome tantsijatega puhumistes. Soome tantsuõpetajad ja teisedki Põhjamaade tantsuõpetajad imestavad ikka, et kuidas on nii, et eesti lapsed nii palju tantsivad ja et Eestis rahvariie nii popp on. Ja õiged on eriti just viimastel aastatel. Rääkisime neile, et, et mitte ainult tantsijate konna, rahvariideid, tantsupeole, et meie noorpaarid laulatuselgi on tihti rahvariietes. Ja viimase paari aasta kooli lõpupäevadel on neiud enamuses rahvariietes ja poisid siis imestus oli, seda suurem, küsiti, et millest see tuleb. Ma arvan, et see tuleb uhkusest tupsakusest, vaid ikka uhkusest oma rahva üle. Ja teadmisest, et rahvariie on siin ilmas kõige ilusam riie. Teist nii kaunist ei olegi olemas. Seda ma kogesin järjekordselt just mõni nädal tagasi sellel suvel Viru Säru ajal istudes Palmse pleek aias, kus üks noorik minu ees murul oli endale selga pannud Rakvere käised. Need käised on need valged alt pitsiga pluuse, mis sisse ei käi. Ja katsuge endale ette kujutada kahte valget valgel riidel valged lilled, ei ühtegi muud siidivärvi niiti, vaid üksikud kuldsed litrid siinse lõite vahel. Mina küll ei teadnud varem, et valge värv võib nii kena olla. Valged lilled valgetel käistel. Ja kui väärikas see Rakvere v oli. Aga kui ütleks vilus harule, siis minu jaoks on Viru Säru nagu esimene armastus. Ma olen käinud mitmetel eri maade tantsufestivalidel, olen näinud tantsu küll põhjamaal, küll lõunamaal aga mitte kuskil ei ole sellist, nagu on meil just Virumaal Palmses, Viru säru. Ja ma ei püüakski vastandada nii, nagu on tehtud Viru Säru ja suurt tantsupidu. Tantsupidu on suur, ta nii suur, et ta on ainulaadne maailmas nagu meie laulupidugi. Aga Viru Säru on väike ja ta peab selleks väikeseks jääma. Selle aasta serv oli natuke teistsugune. Ta oli Põhjamaades aru, sest kutsutud olid kõik Põhjamaad alates Soomest ja lõpetades Norra, Rootsi, Ahvenamaa, Fääri saartega. Kõik muidugi ei jõudnud, aga nagu ikka piirid vahel. Ja kui nüüd see kest särul ei käinud manab silme ette Palmse mõisatiigipoolse külje. Ja kujutage ette, et mõisa saal on nagu pikemaks tõmbunud lilled, lombid ulatuvad mõisast tiigini kahel pool valged peenikestel jalgadel. Lillepostamendid ja tantsuplatside juures nurkades on soome püstkojad, õigemini soome-ugri püstkojad. Aga need ei ole päriselt ka püstkojad, nad on pikkades kuuse rikkadest kolmjalad. Ja kui vanas püstkojas ripub pada konksu otsas, siis siin nendel kolmjalgadel ripub lillekorv täiskarikakraid, rukkililli viljapäid ja muid õitsvaid heintaimi. Nii et nagu soome-ugri lillekoda, lillebada. Ja siis kostab kuskilt Palmse rauaaiast seppa Amblite kolksumist ja sellest samast hõõguva staažist süütavad tervendaja poisid säru tule, mis torupilli undamise saatel lõkkeplatsile viiakse. Ja sellesse samasse Eesti Torupilli käeksevad vahele Taani ja Norra viiulid. Ja siis esineb ta enam staadionitäiele pealtvaatajatele, vaid särulu kaob vahelava ja saali vahel, sest mõlemad murul, mõlemad on rahvariietes. Sel aastal oli isegi kõigile neile, kel rahvariided seljas, prii sissepäässalule ja mõlemad laulavad ja tantsivad. Vot see on säru, seda kahjuks suurel tantsupeol ei ole. Ma olen oma tantsuusus veendunud, et muret ja vaeva saab maasse tantsida päris maa alla kohe. Vaesel ajal saab tantsu tantsida igas Eestimaa paigas suurest linnast külani ja kui meie, eestlased vahel kipume arvama, et rahvatants on ainult ilusate noorte inimeste näitamiseks nagu et vanematel ja tugevama kondiga Matsakamatele ei kõlbagi rahvatantsu teha. No siis küll, tule taevas appi, see on jumala vale. Tantsitakse ikka endale, mitte teistele. Ma vist elu lõpuni unusta seda Richodna tsehhi festivali varajast hommikutundi, kus vanad perekonna orkestrid ja ansamblid laval järgemööda esinesid. Kui mõne perememm oli natukene juba haigete jalgadega, siis seda ketsakan püüdis selle pera taat tema ümber olla ja kui vastupidi taat oli natukene seljast ära, siis men veeres seda kiiremini ümber. Tema ja laval olid kõik koos lapsed, isad-emad, vanaemad-vanaisad. Kahjuks Eestis niisugune pere traditsioon veel puudub. Ja omamoodi targemaks sain sel suvel sealsamas Tampere Šotis festivalil samuti kus igal pühataval Tampere pensionärid sõidavad oma pühajärvele ühele saarele tantsima. Seal on restoran ja kohvik ja tantsutare ja kuursaal nagu vanasti Kuressaares ja terve saaretäis rahvast on täis õnnelikke inimesi. Ja kui Tarmo pesal kontserdi andis ja pärast nendega koos soome-ugri ühiseid tantse tantsisime, no siis see oli minu jaoks elu ilusamaid hetki. Sest ma täitsa imestasin, miks meid küll nii armastavad need soome memmed ja taadid. Juusis midagi suutsime neile anda. Vahva oli ka see, et festivali ajal Tamperes hommikupoolikul, kus töörahvas on tööl, olid tantsukontserdid eakamatele. Algul esinesime kontsertosas, siis tulid Belymanid ja kõik, kes olid saalis tantsida. Toolid lükati kokku ja terve saalitäispensioniealisi lõi Soome polkat ehk sotist. Eks meilgi võib-olla maal veel mäletatakse näidata praegu kus kino lõppedes lükati ka toolid kokku ja plaadi järgi sai valss fokstrotti nühkida. Enam seda muidugi ei ole, aga mina olen täitsa kindel, et kohalike maarahvatantsurühmade eestvedamisel saaks Eestimaal nii-öelda ühistantsimise tava taaselustada. Olgu see siis näiteks reede õhtuti või pühapäeva hommiku poolikuti või noh, aeg ei olegi tähtis. Muidugi ei tule esimesel korral saalitäis ja ka seda vaja ongi. Aga kui on teadmine, et meie külas on igal nädalavahetusel tantsutunnid, kus kõik saavad tulla ja kui on teadjaid meie olevikus või linna seltsimajas, seda saab teha just nimelt igal nädalavahetusel siis ma olen täitsa kindel, et vanaemad ja vanaisad tuletavad oma tantsusammud meelde. Ja kindlasti toob traditsioon juba rahvast kokku. Eks see olegi nii-öelda palju räägitud seltsi tegevuse üks võimalusi. Ma arvan, et tasuks igatahes proovida. Aga mida siis täna teha? Pole vist kuhugi minna, seltsimees tantsutundi ei ole laupäeva hommikuti veel? No ma arvan, et siis võiks seal peres, kus vanaema on olemas, küsida otse vanaemalt kuuleme, milliseid tantse sinu noor tolles tantsiti, ehk näitad ette, kui hommikukohvi on joodud ja, ja kui memmel jalad ikka veel lubavad hetke tantsimist. Ja kui vanaema ja vanaisa ei ole selles peres, siis emad-isad vaadake üksteisele silma, küsige teineteiselt, millal te viimati koos tantsimas käisite ja kus see oli? Ja miks seekord seni viimaseks on jäänud. Ja kui nad risti sel nädalavahetusel kuskil tantsuorkestrite esinemist ei ole ja pole midagi, siis minge niisama koos perega terve perega nimelt kas siis surnuaiale kõndima või naabrite juurde või niisama linna, aga nimelt koos terve perekond koos lastega sest oma peretunnet saab ka ilma tantsimatel tunnetada. Või kui te ei taha välja minna, noh, siis võib ka lihtsalt olla omas kodus. Ja tuletada meelde neid laule, mida ema käia pereema kunagi on laulnud, ehk tulevad sõnad meelde ja viis meelde. Sest ehk siis tuleb ka soov tantsida. Ja ehk sellest soovist kasvab kunagi see tunne, mis eesti rahval võiks olla, et tuljaku tantsu puhul tantsupeo lõpus kõik püsti tõusevad.