Ei tulegi paugupealt meelde, kust ma lugesin ükskord reklaamitekstide tegijast, kes meisterdas kord ühele kaubamäele suve lõpu väljamüügiks sellise õlgkübarate kuulutuse odava hinna eest või neid kasvõi hobusele sööta ja hiljem sõnnikuga roose väetada. Kas pole originaalne Kuulutus? Tegelikult ütleme ise täpselt sedasama, aga tükk maad lühemalt. Sööge, sööge, kallid külalised, niikuinii läheb sigadele. Täpselt nagu Kirde-Eesti kohta öeldud, õigemini nagu aasta pool tagasi Kirde-Eesti kohta öeldi. Sest pikapeale on hakanud sugenem arusaam, et kübarat läheb ka endal tarvis ja stseenide külalised muheledes söövad ja kiidavad, kõlbab endale ka. Enam ilma selleta ei saagi tegelikult elu järje peale. Meie Eesti poliitikute lühinägelikkus Kirde-Eesti suhtes kestis uskumatult kaua. Ikka oli, millega tegeleda. Muidugi intritele ja impeeriumimeelsetele seda küll ette heita ei saa mäletada. Kirjutasin Virumaa Teataja jaanuaris numbris sel aastal. Millal märkavad teiste liikumiste juhid peale intrite, et nad on Kirde-Eesti linnadesse lootusetult hiljaks jäänud, praegu seal nagu runner ütleb seal, kus saab rõõmsalt aega viita, nina näperdada, kiita oma isamaad ja aateid tuleviku väljavaateid. Koogani kannustav mõju tõi, las ta jaanuaris mõned mehed kohale. Nemad olid veel vanast valitsusest. Siis tuli pikk vahe, kuni tuli Savisaare ja tema meeskonna huvina. Kokku valmistatakse ette peaministri visiiti Sillamäele. Kõige raskem punkt Kohtla-Järve igas mõttes raskeim nii majanduslikult, ökoloogiliselt kui ka rahvussuhete vallas. Senimaani puutumata joovist magussöögiks, kaevurit eestvedamisel hakatigi juba suvel valitsusele ja ühtlasi kogu Eestimaale seda magusat kogu ette valmistama streike muidugi. Kõik on juba hakkama vaid tikkus tuld tõmmata ja Potleb podisema. Streigihoiatuste ajal käisid augustis kohal valitsuse esindajad. Vastuseks kaevurite ja energeetikute kategoorilistele nõudmistele kutsuti 10. septembril kokku ühisnõupidamine. Eile oli teine, sellest vaidlesime pikalt kõneldud. Arvamus on selline, et kaevurid on seni olnud vägagi mõistlikud. Nad ei teinud väljagi kuuld ässitaja põrandaaluse Mihhail Lõssenko tulistest üleskutsetest. Ta käis energeetikute ja kaevurite pühendatud tööliskomitee istungil. Muide, see oli vahetult Sillamäe istungjärgu eel. Sinna oleks kaevurite toetus aga marjaks ära kulunud. Niisiis seal olid, olid mõistlikud. Aga kui aus olla, siis tõmbasid nad meie poliitikud ju poolvägisi nõupidamislaua taha. Kohtla-Järve ja kogu põlevkivienergeetikakompleksi ümber oleks muidu ilmselt ikka endistviisi tiire tehtud, nagu ümber palava pudru. Mõtlematesse puder ajapikku aina tulisemaks võib minna. Õnneks on õhku üha vähemaks jäänud, et ka selles punases õhupallis, millega Kirde-Eesti muust Eestist lahti taheti tõsta. Veel suve algul tehti Kohtla-Järvel kõminat palju. Nüüd, septembris oldi sootuks Illitsetumad. Sillamäe otsustes oli ebalust koolidevahelises nõukogus, selles kurikuulsas impermeelses organis andis tunda ebaklapp. Nõukogu esimeest Vladimir Lebedevi süüdistati selles, et nõukogu on praktiliselt välja surnud leeveedevist, põlevat ideedega laatorit. Talle pandi pahaks veel sedagi. On ajakirjanduses ebaväärikalt esinenud, on kutsunud venelasi kohvreid pakkima. Praegu on põhirõhk selleski leeris aretatud majandusele. Esinetakse Te, olete huvide kaitsjana paha Eesti vabariigi valitsuse ülemnõukogu eest. Hinnatõus, maksud kasutatakse vilunult ära. Eestivastase kampaania õhutamiseks tehakse projekte elanikkonna, eriti venekeelse elanikkonna sotsiaalse kaitse tagamiseks. Majandusorganid neil seni siiski veel puuduvad. Mai lõpul loodud rahvamajandusnõukogu kukkus kolinal kokku. Tänu jumalale jalgu alla pole saanud, Sillamäe räägiti sellestki vaid poole suuga. Ebaluse põhjus oli selgesti tajutav, vaadatakse itta. Oodatakse, millise külje suur vene karu pöörab. Olukord peaks seega nagu soodusele meie valitsusele, seda tuleks paremini ära kasutada. Muidugi, aeg-ajalt annan ise vastasrinnale hapniku irootust mõne tori või rohkaga. Taolised käigud võetakse vastu tõelises tänumeeles, jälle lööb leili üles, jälle saab lavale. Neil tolex kübarast, mida aastaid aastakümneid õieti hobusele söödetud. Seal on rohkesti tahke ja nurki. Meil veel endil justkui vaja poleks. Meil pole vaja näiteks meie oma merd, meie randa, meie saari. Imelik on kuuldagi Eestist kui kunagisest mereriigist rändlasest, kui inimesest, kelle põhitoidus tuli merest rannapoisid, tundsid, ent kalapaadis aerude taga ja purjede juures sama kindlalt kui nüüdsed näiteks võrri sadulas. Tänastest rannapoistest Ena meremehi ei saa. Sest Randlane elab seljaga mere poole varem elas näoga ja Eestimaa oli sellevõrra tüki maad suurem, meri oli osa meie kodust. Muus maailmas võtaks kanad härma, kui mereäärne mees peaks oma purjeka autokastis 50 60 kilomeetri kaugusele mageveelompi vedama ja pojadki purjede alla õpetama. Toila mehed tegid niiviisi hulga aastaid, purjetasid Peipsil, sest merel ei tohtinud, nüüd on suuravad natuke lõdvemalt, aga vähe veel. Virumaa mõlema poole volikogud on juba vastu võtnud otsuse, millega nõuavad endale õigust avaldada oma piirkonna rannikumerd. Ehk saab peale asjast asja. Kunagi oli merisild, mis naabri kühendas. Näiteks Soome valduses oleva tütar merega oli Viru rändlastel head sõbrasuhted. Käidi vastastikku külas, peeti koos pühigi, kaubavahetusest rääkimata. Praegu on Soome lahe saartel, kus baasid, kus vangilaagrid suurel tütrel, kus enne sõda väelasele 500 inimese pole sõda nagu siiamaani õieti lõppenudki. Saaran täissõjas rauda, mürsukesti miine, osalt siiani kahjutuks tegemata. Lõhkemiste tulemusena on metsale Loone ja liivaluited killupuru nii tihedalt täis nagu Tootsi sai rosinaid. Pilt on kole. Ehkki seal on tegelikult imeilus, tahaks peremehe kätt. Saar võiks olla huvitav turismiobjekt, aga haldajaks on paraku Leningradi oblast ja saar on tunda saanud vaid seda kätt, mis lammutab, rüüstab. Mõni ütleb, kuidas see Kirde-Eesti ajakirjanik marsid kah võõrale alale ja paigaldab piirivaste. Nojah, kui kaarti vaadata, on nad ju lausa Eestimaa, seisneb tütred mõlemad Aseri Toila joonel. Aga see selleks. Meil on teisigi, Saariumis pole juutega vanade oblastite käes, kas need ei ole Eestimaa? Vahelduseks lõpetuseks üks rõõmsam moment, uudis vast. Sealne vastne luteri kogudus kinnitab taas Narva eestlaste vaimu. Koguduse haldusse läheb Aleksandri kirik, see on võimas kirik, ilmselt Eesti suurim, ent sõjas tugevalt kannatanud. Siiani okis linna kaubandusvalitsus, seda laona. Nädalail sõlmib kogudus lepingu Virumaa restaureerimisvalitsused, et hoone ennistada. Milleks Narva luterlastele nii suur kirik? Küllalt mõni nõnda hüüab, nagu tehti halba häält ka oru lossi taastamise idee peale mõtlemata selle peale, et eestimaa kukrusse tollel jagamist ehk nõukogude ajal sellesse nurka kultuurikollete ehitamiseks kopikatki. Siin eelistatud ka mõisaid mujal tegid seda majandid, siinsed olid vaesed ei jaksanud. Sest maa oli viljatuks tehtud, jõukust ei too selline maapind mitte kellelegi. Sellest nurgas tehti sedasama suve lõpul kübara. Mida siis kõige sellega ikkagi peale hakata ja küsida, raske vastata. No igatahes, vähemasti tuleks peale passidesse sõnnik, tolle ahne hobusesõnnik roosid vähemasti meile kasvataks.