Tere ja ilusat iseseisvuspäeva. 24. veebruar on sagedasti olnud selline päev, kus me istume telerite ees ja raadiote juures kõrvad kikkis ja elame Eesti sportlastele kaasa. Tänavu ei ole läinud ja sellepärast me täna räägime spordist. Iseseisvuspäeva saates on Tiit oks ja Piret Kriivan. Me otsime rahvusliku spordiala ja uurime Eesti spordiajaloo põnevamaid lehekülgi. Tiit Karuks on just saanud valmis raamatu 101 Eesti spordi lugu. Palju õnne, Tiit, sa oled suure tööga hakkama saanud. Aitüma ja ilusat iseseisvuspäeva minugi poolt. Rahvuslik spordiala, see on see, mille üle on ikka aeg-ajalt mõtiskletud. Mis on see rahvuslik spordiala, mis on eestlastele kõige olulisem ja vastused? Rist on erinevatel aegadel erinevad. Ma arvan küll, kui me räägime kahe maailmasõja vahelisest Eesti Vabariigist, siis kahtlemata maadlus ja mõnevõrra ka tõstmine olid rahvus, kuid spordialad ja ütleme veel 1900 viiekümnendatel aastatel olid ka meie maadlejad maailma tipus, meenutagem, et Johannes Kotkas tuli 1952. aastal olümpiavõitjaks ja August Englas tuli kahekordseks maailmameistriks. Hiljem maadluses ei ole saavutused nii säravad olnud paraku. Ja nüüd räägitakse suusatamisest kui Eesti rahvusspordialast. Ma ei oska öelda, kas ta just rahvusspordiala on aga igal juhul ka tänavune Tartu maraton näitas ju ikkagi oma 6750 lõpetanuga erinevatel distantsidel, et tegemist on Eestis populaarse spordialaga. Ja ma usun, et suusatamise kohta ja meie tippsuusatajate kohta küll teises kontekstis kas Andrus veerpalu juhtum Andrus veerpalu dopingusaaga, millele lahendust ei ole ju tänaseni ja see näitas, kuivõrd Eestile ja eestlane stele Veerpalu saatus hinge läks, et veerpalu on üks sellistest spordikangelastest, kes on Eestile eestlastele olnud väga tähtis. Meile on dopinguga varem vahelejäämisi olnud kergejõustiklased Eichelmann ja eeskivi, aga nendevaheline jäämine ei olnud niivõrd dramaatiline. Me oleme oma toimetuses ja spordiringkondades rääkinud nii väikesele riigile nagu Eesti. Ühe suure sportlase vahelejäämine on suur tragöödia. Noh, ütleme näiteks Ameerika Ühendriikides on dopinguga vahele jäänud palju sportlasi, ka see hajub seal kuidagi ära, sest tegemist on nii suure riigiga, kus elab nii palju inimesi. Aga meil oli see kahtlemata omamoodi dramaatiline sündmus ja kui ka veerpalu õigeks mõistetakse. Mingisugune jälg sellest sündmusest paraku jääb. Aga see ei ole kõigutanud meie usku suusatamisse, kui kui spordialasse üldse Kellel ei ole, kellel on, on osa inimesi, kelle usku see on kindlasti kõigutanud. Ja samas ma paneksin ikkagi suusatamise kõrvale omamoodi rahvusspordialana ka kergejõustiku sest kergejõustik, kus on viimastel aastatel ja ütleme alates aastast 1998 ikka mingit värvi medal tiitlivõistlustelt tulnud, olgu siis tegemist olümpiamängude maailmameistrivõistluste või Euroopa meistrivõistlustega. Nii et kergejõustiku maa paigutaks ka ikkagi Eesti alade hulka ja omakorda kergejõustikus on kultusalana kümnevõistlus mis on läbi aegade alates Aleksander Klumbergi Kolm perest olnud ikkagi eestlaste ala, omal ajal oli Heino lipp võimas mastimänd ja ülekaalukalt maailma parim kümnevõistleja. Aga poliitilised olud olid sellised, et 1948. aasta Londoni olümpiast Eesti sportlased osa võtta ei saanud, kuna nõukogude liit ei võtnud osa ja ka väliseestlastest keegi 1948 Londonis ei võistelnud ja hiljem Heino lipu lihtsalt ei lastud välismaale. Kergejõustik on olnud see, mis on olnud populaarne või kus meil on tulemusi häid tulemusi olnud ka kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel igal iseseisvuse ajal ja ka nõukogude okupatsiooni ajal tegelikult. Täpselt nii, et kergejõustik on olnud tugev ala läbi aegade, sest kui me räägime suusatamisest, siis esimesed tiitlivõistluste medalid suusatamises tulid ju alles 1999. aastal Ramsaus. Uskumatu, me oleme ju suusariiki. Nojah, me arvame, et me oleme suusariikidega, et kui me räägime näiteks pärast siis võib-olla see meie niisugune uhkus veidi väheneb, sest Norra on tõeline suusariik ikkagi. Kuigi norra pärast teatud sündmusi alati ja norralased ja Norra sportlased ja Norra spordijuhid ja sporditegelased ei ole konkreetselt mulle alati. Aga suusatatud on meil ikkagi alati. On küll jah läbi aegade, aga ütleme tõesti, sellise kultusala staatusesse tõusis suusatamine ikkagi hiljem ja see on nüüd omamoodi nagu proovikivi see praegune situatsioon, et kui kaua me kannatame seda aega, kus enam ei tule medaleid tiitlivõistlustelt, sest meie kolm suurt ju enam ei võistle. Ja ma ei tea. Ma ei julge öelda, et millal tuleb tiitlivõistlustelt eestile suusatamises järgmine medal ja kas üldse tuleb? No loodame muidugi, et tuleb, aga, aga lootus sureb viimasena. Kui palju sõltub sellest, kas ühel spordialal on ette näidata tiitlivõistluse või muidu häid tulemusi. See, kui palju sellest sõltub et spordialast saab rahvuslik spordiala. No üks komponent on kindlasti edu suurtel võistlustel ja kui Ma tuleksin oma raamatu juurde hetkeks tagasi, siis mis on minu enda kolm? Võib-olla kõige lemmikumad lugu nendest 101-st siis üks on lugu Kristjan Palusalust, üks lugu, Paul kerest, üks lugu Erika Salumäest ja muidugi ka Voldemar välist, 1928. aasta olümpiavõitjast. Aga milliseid alasid nad esindavad? Palusalu, maadlust, Keres malet ja Erika Salumäe, jalgratta trekisõitu? Ei ole maadlus meil eriliselt hea, praegu ei ole males paremad päevad ja naiste trekisõitu ei eksisteeri Eestis praktiliselt üldse enam. Nii et ajad muutuvad ja ühes nendega ka olud ja, ja inimesed. Et rahvusliku spordiala, kas on mõtet seda üldse siis taga ajada? Minu meelest ei ole väga mõtet taga ajada. Me räägime nendest spordialadest, jah, mis on olnud edukad nende spordialadest, mis on läinud rahva südamesse, aga noh, nimetada ühte või teist, et see on rahvuslik spordiala, see ei ole rahvuslik spordiala. Mina ausalt öeldes seda just lausa. Ants Antsoni tulemus on ikkagi Ants Antsoni suurepärane tulemus, mis sest, et kiiruisutamine vist ei ole kunagi eestlaste hulgas eriti. Pole Arnold tuleb välja nii jah, et ei ole olnud, aga see ei vähenda Hanssoni saavutuste, vastupidi see teeb ta eriti suureks, et on kerkinud, et noh, ütleme vähe harrastataval ja mitte kõige populaarsemale alal olümpiavõitja tõstmine on sama lugu. Et ega meil pärast Taltsi Utsarite kurge ei ole selliseid arvestatavaid tõstijaid olnud, aga noh, keegi isa Jaan Talsilt tema olümpiavõitu ära võtta ja olümpiahõbedat ja ja neid maailmarekordeid, mis ta omal ajal püstitas, need olid, on ja jäävad. Ja pealegi see nimekiri tegelikult, mis me praegu välja pakkusime, need maadlemised ja suusatamine ja, ja see nimekiri oleks ikkagi ebatäielik, sest et hoopis nimetamata on siin pallimängud pall ja korvpall olid ju 60.-te lõpus, seitsmekümnendatel, 91. aastal ikka võib öelda, et olid rahvusliku spordiala. Võib öelda küll nii jah, seda öeldakse eeskätt korvpalli kohta, noh, võrkpall tuli Nõukogude Liidu meistriks 1968. aastal ja meil on selline suurepärane näide võrkpallis absoluutsesse tippu jõudmisest kadunud Viljar loori näol. Ja korvpall oli juba pärast teist maailmasõda Nõukogude liidus täielik tegija ja ka viimane Nõukogude Liidu meister on Tallinna Kalev, aga ma tooksin siia juurde ikkagi ka jalgpalli, mis on viimastel aastatel tugevasti hakanud pead tõstma. Ja noh, viimane Euroopa meistrivõistluste valiktsükkel, kus me jõudsime play-offi ja kus me tegime ära sellistele meeskondadele, kes eelmisel MMil jõudsid finaalturniiril nagu Serbia ja Sloveenia kuigi samas ka mitte just au tegev. Null kaks kaotus Fääri saartele tuli vahele, aga me oleme ikkagi sellisel tasandil praegu jalgpallis, et meile võivad ka sellised, et tööõnnetused vahele tulla ja neid ei maksa ka väga traagiliselt võtta. Aga jah, korvpall on olnud läbi aegade ja mispärast vahepeal jalgpalli aga jäähoki ära kadusid, sest 60.-te aastate lõpu Eesti spordijuhtkond otsustas likvideerida spordikoolides jäähoki ja jalgpalliosakonnad. Jäähoki ei ole, sellest hoobist võib olla Tänaseni tõusnud. Jalgpall on nüüd ennast leidnud ja oma omavoolusängis olnud päris päris edukas ja korvpallis ei ole jälle kõige paremad päevad. Võrkpall pääses taas Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile ja ärgem unustagem ka käsipalli kus meil on võib-olla üks kõigi aegade kõige andekamatest pallimängijad Mait Patrail, kes on välja jõudnud Saksamaa Bundesliga igasse. Nii et ärgem ka tehkem nii, nagu on Eesti ajakirjanduses tihti on, et vastandatakse erinevaid pallimänge, korvpall versus jalgpall. Võrkpall versus korvpall, seda ei ole mõtet teha, las nad arenevad. Ja jalgpall on maailmas kindlasti riik riigis omaette ala täiesti ja, ja ärgem halvustada meie jalgpallurite muutusi, nii et püüdkem tasakaalukalt suhtuda sporti ja ja mitte nii, et jalgpalli fänn ja korvpalli fänn peavad just tulised vaenlased olema või või et BC Kalev Cramo fänn ja Tartu Ülikooli meeskonna fänn peavad olema vaenlased? Ei, tegelikult ju ajame kõik ühte asja. Kas jalgpalli puhul on ka täheldanud või, või on ka uuritud ja vaadatud, kui palju noored on nüüd jalgpalli juurde läinud, kui palju on rohkem leidnud noori jalgpallimängu enda jaoks? Ma arvudega ei hakkaks praegu mängima, aga ütleksin, et üha rohkem noori mängib jalgpalli poisid vaid ka tüdrukud. Nii et ütleme, harrastajate arvult on jalgpall juba Eesti spordiala number üks aga ma hirmsasti ei armasta järjestada, nii et noh, et vot see on nüüd spordiala number üks spordiala number kaks on spordiala number kolm. Kui me räägime näiteks naabrimeestest leedulastest, siis me võime öelda, et spordiala number üks on korvpall, spordiala number kaks on korvpall, spordiala number, arman korvpall ja siis tulevad kõik teised alad. Aga meie puhul ma niisuguseid väga radikaalseid järeldusi ei kipuks tegema, et las nad olla kõik minule näiteks kolm kõige sümpaatsemad spordiala, need ei ole järjestuses, aga nad on kindlasti kolm kõige sümpaatsemad spordiala, on kergejõustik. Jalgpalli jäähokisuusatamine minu jaoks esikolmikusse ei kuulu, aga see selleks on vana Karuksi arvama. Aga jalgpall sobiks rahvuslikuks spordialaks ka selles mõttes, et seda on kerge mängida. Tegelikult võib seda mängida ja ilmselt on ka mängitud niimoodi palju Eestimaal erinevates paikades, erinevatel palliplatsidel, et on pall ja seda tuleb taga ajada ja seda on võimalik taga ajada. Seal on väga demokraatlik spordiala, kui näiteks võrrelda jäähokiga, siis jäähoki on kordades kallim spordiala. Aga jalgpalli mina käisin kunagi kergejõustikutreeningutel harrastasin legendaarse treeneri Aleksander Tšikinil Chica juures keskmaajooksu, aga meie menüüsse kuulus kaks korda nädalas ka jalgpall, mida me mängisime ja jalgpalli ma usun, on mänginud iga pois ja ta ei pruugi jääda pidama jalgpalli juurde, aga noh, näiteks maailma väga paljud suured jooksjad, just kestvusalade jooksjad on tegelikult alustanud jalgpallist, sealt välja kasvanud ja, ja edasi tegelenud mingi muu spordialaga. Ja jalgpall on tõesti, ta on. Ta on üks kõige konservatiivsemat spordialasid, sest neid reeglite muutusi on on vägagi vähe, näiteks vaata videokordusi kasutusele võtta jäähokis. Need on juba ammu kasutusele võetud ja samal ajal ta on ka üks kõige demokraatlikumaid spordialasid. Et kui üks poiss, ütleme, on natukene, võib-olla nõrgem teistest ja väljakule ei kõlba, siis pannakse ta väravasse ja temast võib saada hea värava, temast ei pruugi saada head väravavahti, aga ikkagi kõigil leidub oma koht jalgpalliväljakul ja see on minu meelest kõige olulisem. Tiit, sa rääkisid oma sporditegemisest. Kui ma tohin küsida, miks sinust tippsportlast ei saanud mis on tippspordi tegemise mõte või mis on sporditegemise mõte üldse? Sporditegemise mõte on see, et sport on üks eluala, mis aitab inimest kujundada. Ja on täiesti selge, et kui näiteks Aleksander tšikini juurde erinevad poisid, tüdrukuid vähem läksid treeningule, siis üksikutest nendest sai tippsportlane. Miks minust ei saanud, ma ei olnud lihtsalt piisavalt andekas? Ilmselt minu organism ja keskmaajooks ei oleks nii palju kokku läinud, et ma oleksin näiteks 800 meetrit minuti 45-ga jooksnud, võib-olla alla kahe minuti oleks saanud. Aga ma pidin treeningut pooleli jätma väga lihtsal põhjusel, sest ma olin seitsmeteistaastane 18 saamas. Mul lihtsalt vererõhk tõusis. Tollal oli väga populaarne uus-meremaalaste treeningumeetod, kes kilometraaži suurendasid väga suureks ja meie hakkasime siis kopeerima seda, aga tollal olin mina oma meeter 89 üheksakümnese kasvu juures kaalusin alla 70 kilo. Peenike nagu piits ja minu organismile ilmselt ei sobinud ja lihtsalt lõi vererõhu üles ja siis keelati regulaarsed treeningud ära, ütlesite tervise huvides võid sörkida ja, aga, aga, aga mitte rohkem. Ja nii oligi, et kui kasutada ühte parafraasi see ei käi konkreetselt minu vanemate kohta, aga see on, see on selline üldine, et vanematel oli kolm poega, kaks olid normaalsed, kolmas oli ajakirjanikud. Tiit kuulame nüüd muusikat, see on teine sinu lemmikteema tegelikult on küll. Ja tänaseks päevaks oled sa valinud sobiva laulu. Mängime kõigepealt Ultima Thule lennelda priiks. Jätkame spordijuttu täna, Tiit Karuks ja Piret Kriivan on stuudios ja sporditegemise mõtte juurde jäime igaüks ilmselt leiab selle mõtte iseenda jaoks, aga aga noored inimesed, kui nad mõtlevad spordi tegemise peale või hakkavad või alustavad oma sportlaskarjääri siis mida sina neile soovitaksid, mida peab silmas pidama, kas neid suuri sihte, eesmärke, numbreid või mida? Kõigepealt ma soovitaksin, et kui hakkab laps või noorsporti tegema, et ta vanemad jääksid normaalsuse piiridesse et vanemate täitumata plaanid ja võib-olla täitumata unistused ei noh, ei läheks üle selle lapse sporditegemisse, et noh, ühesõnaga nagu last sunnitakse võib-olla klaverit mängima tundide kaupa, et umbes nii, et ilmtingimata peab saama spordi tipp, ei, ei pea saama. Tähtis on see, et inimene leiaks ennast spordi kaudu ja käiks normaalselt oma elurada. Legendaarne treener Aleksander tšiki naljas Chica ütles meile nii, et poisid kõigist neist ei saa tippe. Aga arvestage sellega, te peate saama kõik hea hariduse, et elus läbi lüüa, et elus hakkama saada. Ja alati rõhutas seda, et poisid, kui teil on keskkool läbi, te peate minema kõrgkooli õppima. Temal oli küll üks selline väike knihv juures, et tema arvas, et kõige tõsisem õppeasutus on tollane Tallinna polütehniline instituut. Tänane Tallinna tehnikaülikool ja mina ka, nagu algul läksin selle hulluse hullusega kaasa, et astusin tehnikaülikooli ehitusteaduskonna ja erialal ja autoteed ja sillad, jumal tänatud, et ma sealt ära tulin, sellepärast et muidu Eestis variseksid sillad kokku pidevalt. No ühesõnaga, ma olen humanitaarolnud oma kalduvustelt kogu aeg, aga noh tehnikaülikool, son puhas reaalala. Ja siis proovisin ja õnneks õnneks tulin ära ja nüüd olen koolituselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Olen ajakirjanikutööd teinud peaaegu 42 aastat ja olen sellega väga rahul, nii et see on põhiline, et spordi kaudu jõuda elus teiste väärtusteni, jääd, sport jääks inimest saatma, noh, kas või selles mõttes, et sõidame läbi Tartu maratoni või käin oma lõbuks lihtsalt kepikõndi tegemas, nõnda edasi, nõnda edasi. See ei tee paha. Aga hulluks ei tasu minna sporditegemisega ja ilmtingimata need vanemad, kes tohutud auahnuse kaudu tahavad, et nende lapsest saaks spordilipp ja see on tore, kui teatud lapsed teatud noored jõuavad tippu, aga sellest ei tohi teha eesmärki omaette, ei tohi lapse ja noore elu ära rikkuda. Treeneri roll on ka tegelikult suur. Ma mäletan ka omast ajast, et meie, näiteks Viljandi spordilaagris jooksime ükstreeninguli, jooks Wiiralti tamme juurde, mina sain siis teada, kes on Eduard Wiiralt. No loomulikult, need kuuluvad kõik asja juurde ja ja ega seda ei ole nüüd väidetud, lihtsalt niisama, et sport peaks olema kultuuri osa, kuigi on olnud läbi aegade selliseid kultuuriinimesi, kes sporti on põlanud ausalt öeldes Artur Ratson näiteks oli üks üks nendest ja ja noh, praegu on ilmselt kes sport küllalt irooniliselt suhtub keegi Kivisildnik. Nii et selliseid inimesi on, aga nemad on samuti omamoodi piiratud inimesed, täpselt nii nagu need nii-öelda silmaklappidega, ainult profispordi tunnistajad, eks ole, nii et asju võtta tasakaalukalt ja normaalselt, et hulluks ei või minna kummagi äärmuseks. Millal peaks või võiks selguda, et, et noorest inimesest võiks saada tippsportlane? Noh, ma usun, et kui ta treeningutel käib ja higi valab ja on tulemusi saavutanud kusagil võib-olla 16 seitsmeteistkümne aastaselt, siis juba midagi hakkab paistma, aga kuna Eestis eriti poisid arenevad suhteliselt aeglaselt ja siis võib see tegelikult kujuneda ka alles siis, kui inimene on 20 21, et siis hakkavad hakkavad, hakkavad saavutused tulema, noh, üks mees kes küllaltki hilja jõudis tippu, on Toomas Turb pikamaajooksja, kes on tulnud ka Nõukogude Liidu meistriks ja kes loeti perspektiivituks. Aga ta ikkagi tugeva treeningu ja tugeva tahtejõu toel jõudis, jõudis lõpuks tippu ja neid näiteid on veelgi. Kelle anne on avanenud lihtsalt hiljem. Nii et tuleb olla ka tippspordis kannatlik, aga noh, eeskätt, et eeskätt on see, et inimene teeks sporti ja tunneks sellest mõnu, et sellest ei kujuneks juba, ütleme 14 15 16 aastasele inimesele selline töö mida ta teeb kui rasket tööd. Ja siin on väga suur osa treeneritel ja selle tõttu minu meelest Eesti ühiskonnas on spordikoht natukene paigast ära sellega, et et treenerite töö tuleks tegelikult võrdsustada pedagoogi tööga. Sest kes on treener, treener, pedagoog kui suure osa ajast veedab tegelikult inimene, kes käib treeningutel oma treeneriga ja siin on treeneri otsused ja treeneri valikud on tegelikult väga olulised selle inimese kujundamisel, et kas ta tahab, müüd. Üks peadest oleks laps, kes tema juures käib, kes toob pearaha sisse või ta tahab, et aidata kujundada normaalse inimese ja isiksuse sellest lapsest. Nii et siin on treeneri roll väga suur ja, ja mina paneksin võrdusmärgi treeneri ja õpetaja vahel. Ja see peaks nii olema, ka Eesti ühiskonnas on kuidagi lahti riigistatud ja, ja, ja põhimõtteliselt on nagu asjad asjad teistmoodi. Hea treener peaks saama samasugust palka. Ka lastetreener, korralik lastetreener, nagu saavad õpetajad. Ja treenerist sõltub ju ka see, kui kauaks jagub tippsportlasel näiteks rõõmu sporditegemisega. Kindlasti kindlasti ja see, et määravaks ei saaks raha. Sest noh, me kõik teame, kui palju teenivad näiteks maailma tippjalgpallurid, kui palju teenivad tipp proffid, teistel spordialadel. Aga ega nad ei tee seda ainult raha pärast, nendele on ikkagi see noh, ütleme, see mäng on põhiline ja see toob kaasa ka siis loomulikult materiaalse edu. Ja näiteks väga paljudel puhkudel näiteks kasvõi ühendriikides need profikorvpallurid mustad profikorvpallurid põhiliselt, kes pärinevad getodest ja k tihtipeale näiteks Venemaal kuskil väga kaugetest kohtadest kasvanud tippsportlased seal nendele jälle tee kus nad on materiaalselt kindlustatud. Sest muidu nad muidu nad oleksid hoopis teistes oludes omas lummides. Et sporti lihtsalt sportimise enda pärast oleks, oleks tore, kui see säiliks tegemine. Kindlasti teatud tasemel, kui juba ikkagi inimene läheb profitasemele, siis omavad ka tulemused kindlasti väga suurt tähtsust ja ärgem unustagem seda, et sport on kindlasti üks meelelahutustööstuse osa. Aga samas ta jääb ka kultuuri osaks. Ja samas para, kuhu ma pean seda möönma. Sina oled ka poliitikaajakirjanik, et paraku on sportama tipus liiga tihedalt seotud poliitikaga, mida ma siin silmas pean, ma pean silmas. Ülimalt poliitiliselt on gaseeritud olümpiamänge näiteks kus kasutad takse oma riisi ja oma propaganda huvides ja ma olen alati toonud näitena kolm olümpiat, need on 1936 Berliin 1980 Moskva ja 2008 Peking. Ja olümpiaisad küll räägivad väga, et sport ja poliitika peavad lahus olema, aga see on tegelikult, kui niimoodi natuke teravamalt öelda, lamba jutt. 1980. aasta olümpiamängud on kindlalt sul raamatus üks märksõna, enne neid mänge. Ma ei mäleta seda, kui avalikult meedias sellest räägiti, aga arutati ju kodudes ja tänavatel, et et kas meile ikka on vaja neid mänge, et see ei ole õige Nõukogude Liidu okupeerituna, et need mängud täitsa purjeregatt Tallinnas tuleb. No mul on eraldi lugu, on vastuoluline olümpiaregatt, kus ma toon siis nii ühe kui teise poole põhjendused siin. Esiteks, see tõi nüüd ikkagi üsna palju head Eestile, ma mõtlen nende olümpia ehituste ja nende baaside näol ja Tallinn sai rohkem korda poola restaureerijate, hüppasid seda. Aga teine külg oli ikkagi see, et esimest korda olümpiaajaloos p tee üks olümpiaosa okupeeritud riigis ja eks ta üks kootuke regatt oli. Ausalt öeldes sellel olümpial oli Moskvas kogu aeg, ma olin üle kuu aja järjest Moskvas, korra käisin Tallinnas, nii et mina seda Tallinna toimetamist ei tea, aga Moskva oli selles mõttes küll, et, et seal oli ju staadionit, täideti publikuga, nii et inimesed olid tööajast ametiühingud ühesõnaga võimaldasid, et oleks täistribüünid. Ja see propaganda, mis sealt tuli, see oli ikka tegelikult väga räige. Ja 1980. aasta olümpial oma silmaga nägin, kui palju sohki tehti. Et see oli, see oli ikka päris karm ja sellest muidugi tollal avalikult rääkida ei saanud, aga piisas juba sellest, kui, kui ma Jaak Uudmäe küsisin pärast tema olümpiavõit mida ta mõtles, kui tema peakonkurent Victorsanejev läks viimasele katsele. Jaak ütles täiesti spontaanselt, ma kartsin, et omad mehed mõõdavad talle ära ja me saime paraja lataka mõlemad, nii jaak, kui mina öeldi, et see on poliitiline provokatsioon ja nõnda edasi ja nõnda edasi, aga. Intervjuu on siin raamatus oleva plaadi peal ka küll. Kilu raamatust veel, see on huvitav valik selles mõttes, et mitte 101 Eesti sportlased Pole siin raamatus vaid tõepoolest 101 Eesti spordi lugu on sportlasi, on spordialasid, on spordisündmusi, on spordiorganisatsioone, spordirajatisi, kohtunikud, mitte ainult sportlased, vaid kohtunikud, treenerid, ajakirjanikud. Kas see lihtsustas sinu valikut, et sa võtsid kõikidelt erinevatelt aladelt mitte ainult isikud persoonid või tegi olukorra valiku veel raskemaks? No ma arvasin, et seda raamatut ei saa kirjutada nii et ma kirjutan ainult 101 Eesti spordipersooni. Et seal peaks olema sees ikaga sündmused ja ka legendaarsed rajatised, noh, Kadrioru staadion näiteks ja Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada, ma võin öelda, et me teame eriti vanem põlvkond, mida see kümnendatel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel Eesti inimestele tähendas, seal oli ikka tohutud massid, käisid motovõistlusi vaatamas, aga muidugi võrreldes sellega näiteks 101 lillesada üks pühapaika 101 kirjandusteost. Loomulikult. Mart Soidro oma arvustuses Postimehe agaa lisas, pani pealkirjaks Tiit Karuksi eklektiline sümbioos ja eks ta teatud määral ongi niisugune eklektiline valik, aga ausalt öeldes mul ei olnud väga raske neid 100 ühte lugu kirja panna, sest ma esialgses valikus panin kirja 110. Ja, ja siis elimineerisin üheksa ja saingi 101. Nii et on küsitud, et see oli ilm hirmus raske, kindlasti panid kirja mingit 500 lugu, võimaliku aga ei pannud, ei pannud, panin lihtsalt ühe natukene ja konsulteerisin spordimuuseumi direktori Taimar Lellega, kes tegelikult väga palju aitas mind ja spordimuuseum on varustanud raamatu väga hea fotovalikuga ka. Eks ma osa fotosi otsisin ise ka välja, aga põhiliselt on ikkagi need vanemad fotod kõik spordimuuseumist saadud. Nii et nendele nendele tohutu tänud selle eest. Nii et jah, seda ei olnud väga raske, aga loomulikult kui 101 ajaloosündmust, need on ainult sündmused 101 kirjandusteost, need on ainult kirjandusteosed. 101 pühapaika, need on pühapaigad, aga mul on, eks ole, persoonid, sündmused, rajatised, organisatsioonid. Ja ma tahtsin ikkagi ka ajakirjanduse osa seal mingil määral ära mainida, see on olümpiaraamatute osas. Raadio sporditoimetus, telesporditoimetus, TV 10 olümpiastarti TV 10 olümpiastarti küll legendaarne, legendaarne sari, täiesti juba, noh, legendaarne, see sõna on natuke ära lörtsitud, aga selle kohta, aga nii ta oli. Jah, nii ta oli. Üks märksõna, mis on olemas kohe päris mitmes peatükis, kui nii võib öelda, või artiklis on Kalev Kalev ja mul on hea meel, et, et ühe pildi peal selles raamatus on ka Kalevitress see ilus helesinine dress valgete õla pealsetega. See Kalev on üks vastuoluline värk. Kõigepealt me peame eraldama, et on olemas mitu erinevat kalevit. Kõigepealt see kalev, mis loodi Peterburis see Kalev, mis loodi siis Tallinnas ja mis pidas vastu esimese iseseisvusaja 1940, leiti, et niisugust natsionalistlikud organisatsiooni nagu spordiselts Kalev pole vaja, saadeti laiali ja siis otsustati sama nime all ikkagi nõukogude ajal. See oli juba siis Venemaal tagalas jätkata Kalevi nime all, aga see oli jälle teistsugune Kalev. Ja ma ütleksin, et see kalev, mis tegutses ja tegutseb nüüd uuel iseseisvusajal see on ka erinev Kalev ja, ja mul on kohutavalt kahju, et tegelikult kas oskamatu või tahtliku poliitikaga aeti spordiselts Kalev just uuel iseseisvusajal sisuliselt pankrotti. Püüti leida oma nägu püüti kinnistada firma spordis. Aga noh, täna on Kalev ikka väga sandis seisus, ma ei tea, mis saab Kalevi staadionist Tallinnas, ma ei tea, mis saab Kalevi staadionist Pärnus? Me ei tea, mis saab sellest kinnistust Pärnu maantee 41, mida me oleme seostanud alati kaleviga. No linn võttis nüüd Kalevi spordihalli oma haldusesse, Kalevi ujulast on saanud spaa. Nii et see on nüüd väga vastuoluline kõik, ja praegune tegevjuht on Aleksander Tammert. Võib-olla ta oskab midagi teha, võib-olla ta suudab midagi teha. Kalevi käekäik on ju seda võrra kurvem või seda võrra kurvema vaadata, et see allakäik algas pärast taasiseseisvumist. Sellepärast et Kalev oli ju tegelikult nõukogude võimu ajal Eesti spordisünonüüm. Jah, oli Eesti spordisünonüüm, sest vahepeal oli ju selline oht, et nimetus Kalev kaob ära nõukogude ajal ja tuleb spordiselts truud töö. Aga siiski suudeti vähemalt seda nimetust hoida ja, ja ta ikkagi nende inimeste jaoks kes teadis Kalevit kahe maailmasõja vahel nende inimeste jaoks oli ta ikkagi midagi sümboolset. Ja ma mäletan sedagi, kui nüüd Nõukogude Liidu korvpalli meistrivõistlustel kohtusid Tallinna Kalev ja Moskva armee keskspordiklubid sees ka siis see oli ju nagu põhimõtteline vastasseis kujutas noh, sees ka oli kurjusi peerium, sümbol. Inimesed läksid ikkagi Kalevi spordihalli selleks, et et Kalev seda kurjuse impeeriumi sümbolit karistaks ja karistati päris mitmel korral. Kas sa oskad öelda, missugune on sinu elu kõige suurem spordielamus? Väga raske öelda, ma tooksin mitu välja kõik 101, siis kirjas siis meil ei jätkuks saateaega. Me peaksime Riina rõõmuselt uuesatajagasime. Kindlasti Erika Salumäe kullavõit Barcelonas sest see oli siis Eesti esimene olümpiakuld pärast taasiseseisvumist, sest meenutagem, et Albervilli talimängudel 1992 medalit ei saanud. Aga Barcelonas saime koguni kaks, Salumäe ja vennad Tõnisted. Kindlasti Salumäe sõidud finaalsõidud. Kindlasti klombi tõi kurku, kui ma rääkisin autasustamisest, kus Eesti lipp tagurpidi vardasse tõmmati ja Salumäe ka oma seisundile vaatamata nägi selle ära, ütles, et see oli ta natukene pahandanud teda siis selle võistluse järgne intervjuu, kus me sattusime Valeri maksiimoviga tsooni, kus ma ei oleks tohtinud olla. Meilt taheti akrediteerimiskaardid ära võtta, aga me saime siiski põhjendada seda. Ja siis Salumäe intervjuu pärast Barcelonat. Ja kindlasti üks spordisündmus, mis on mulle väga hinge läinud, oli Veerpalu esimene kuldmedal. Ma olin siis Kuku raadios tööl ja ETV palkas mind Salt Lake City olümpia ajaks ja siis Veerpalu esimene kuldmedal, mida me koos Lembitu Kuusega kommenteerisime 15 kilomeetri suusatamist ja kõik need meeleolud, mis seal olid. Sest Kristiina šmiguni kahe kuldmedali puhul mina olin laskesuusatamisel, nii et ma neid otseselt otseselt ei näinud. Nägin loomulikult pärast, aga ei kommenteerinud ja loomulikult veerpalu teine kuldmedal. 2006 Torinos, täpsemalt radio latto suusaradadel. Ja neid elamusi ei saa sinult keegi võtta. Absoluutselt ei võta neid elamusi mitte keegi. Ja üks elamus veel, mis seondub ühe mu lemmikala jäähokiga, see on seesama aasta 2002 Salt Lake City taliolümpia ja kui me koos kadunud tiitraeguga kommenteerisime, kui ma õigesti mäletan, kas kümmet kuni kahteteist jäähokimängu ja nende seas oli Maal, kus mängisid minu lemmikmeeskond Kanada ja USA kus Kanada meeskonna kapten oli Marial Jamie, Kanada meeskonna mänedžer oli vain Gretski ja Ameerika Ühendriikide koondises mängis legendaarne Bret all. Ja see oli tõeline kaif, kommenteerida olümpiafinaali, kus sellised isiksused kaasa lõid ja kus ka tulemus oli reporter Karuksile meeldiv, nimelt Kanada võitis viis, kaks selle mängu. Ja võib-olla ka mitmed jalgpallimängud, mida ma olen saanud ise ise kommenteerida ja kus osaliseks on olnud Eesti koondis, aga sealt ütleme niiskust, kõige-kõigemad ma nagu väga ei oska välja, aga kõige hullem oli see, kui me kaotasime Bosnia-Hertsegoviinale null, seitse võõrsil. Aga kõige, kõige parem see veel tuleb ilmselt. No ma ei tea, ega ma nüüd reportaaže enam väga ei kipu tegema. Aga mänguna niisama mänguna kindlasti, kuna kindlustanud jutu lõpetuseks ma leidsin sinu raamatust ühe sellise märksõna või ühe sellise inimese, kes meenutab mulle sind natukene. Selle mehe nimi on Tõnu võimula. Miks ta nii ta on spordiajakirjanik ja filoloogiliste huvidega? Jõuilm oli tema. Nii kõigepealt, kõigepealt oli ta jõu karastaja, mida see tähendab? Jahu karastajaks ta tõstis kangi ja mina kangi tõsta. Aga spordihuvid on ta lühised ja, ja lisaks. Mina pole rahvaluulet kogunud, minul ei ole. Aga sa oled õppinud rahvaluulet, õppinud küll, jah, nii et selles mõttes on teil ühist küll. Ja veel on teil ühine see, et Tõnu võimula tsitaat siitsamast sinu raamatust ja ongi öelnud, kunagi oli mul kavatsus ise koostada raskejõustiku ajalugu ja see saata rahva hulka kuid minule muutus see töö üle jõu käivaks. Säärane töö nõuab palju raha, mida minul välja anda ei olnud kuid mida peaks leidma need asutused ja isikud, kelle suurimaks ülesandeks oleks Eesti spordi aja loogu ühestamine. Sinu raamat on väike katse koostada tegelikult spordiajaloo ülevaadet, ütleme. See ei ole spordiajaloo ülevaade, ma ütleksin nii, nagu Gunnar Press ütles kes oli raamatu sisutoimetaja, et see on Ühe inimese valikus kirja pandud Eesti spordi lugu. Ma ei julge seda Eesti spordiajalooks pidada, aga samas mõtteid on, et koostada ka Eesti spordiajalugu, aga mitte selline akadeemilises vormis, mida keegi lugeda ei viitsiks vaid võib-olla selline umbes 300 400 leheküljeline loetavas stiilis raamat Eesti spordiloost, kus kus ei oleks liiga palju keerulisi lausekonstruktsioone, kus ei oleks liigne teaduslikus vaid vaid oleks loetavas stiilis kirja pandud, et mitte sellises raskepärases teaduslikus stiilis. Ma saan aru, et sulle võib jõudu tööle soovida. Noh, jah, ma ei ole sellega veel peale hakanud, aga ühte teist raamatut tasapisi kirjutas. Aitäh, Tiit Karuks, teisest raamatust räägime ka kunagi teine kord ja ilusat iseseisvuspäeva sulle ja kõikidele kuulajatele ka veel kord, viimane laul on sinust. Jah, see on Tõnis Mägi jäljed, sest on huvitav, kui inimene elus on valinud oma tee. Ta kulgeb sinna, kulgeb siia, lõpuks jõuab ise jänese jälgedele. Aitäh ilusat iseseisvuspäeva õhtut. Kes selle ja Vaid sees moi komistab. Tooni lõpmatus. Soe veale jälile.