Tean meest, kelle eluunistuseks oli oma maja. Ja maal sündinud ja kasvanud on, siis kujutas ta seda loomulikult kusagil metsaservas lagendikul kus ümberlinnule Raul ja juures maatüki harimisvõimalus. Sest saab siis maainimene oma elu põllulappi ja mõne loomata ette kujutada. Pikki aastaid rügasid nad koos naisega majandis tööd teha ja panid Harold rublasid kõrvale. Ta tahtis ise ehitada, et siis ise peremees olla. Seda juba sel ajal, kui peremeheks olemine veel halva kõrvalmaiguga õli ja peremehe tunded kasvatamisega alles partei ja komsomol tegelesid. Lõpuks võis ta rahuldustundega ohata, sest suur osa tööst oli tehtud. Hoole, armastusega laotud elumaja vajalikud kõrvalhooned püsti pandud. Sinna juurte viljapuu ja roht, Aedki rajatud kõik ikka enda ja oma laste tarbeks. Umbes samal ajal hakkasid liikuma jutud taluma majanduse taastamisest. Ja olekski imelik olnud, kui mees poleks nüüd endale uut eesmärki seadnud. Täiesti loomulikult tahtis ta talunikuks hakata, sest kes natukest vabadust maitsta olnud, see soovib ka enamat proovida. Nõnda oligi mees esimeste katsetajate hulgas ja tegi kõik algajate vaevad ning mured läbi. Mõnes mõttes oli tal vahest kergemgi kui mõnel muul sest mina võiks kohe taluks nimetada. Targalt ehitatud loomalaut tahtis ainult veidi laiendamist saada. Ning arukalt valitud elupaiga ümbruse põllu- ja metsamaa maa eraldamisega ei punninud mujalt ka eriti pikalt vastu. Eks tubli töömehe kaotamisest oli muidugi kahju, aga esimese juhtus ja, ja maameelne mees olema ning sai sellestki üle. Kõik paistis laabuvad. Tõsi küll, mõnigi, kes teab, kas kadedusest või kaastundest käis hoiatamas, et vaata ette härra laia ühti. Kes teab, mis tulla võib ja kust ta sedasi lõpetada. Aga mees surus hambad kokku, rahustas naisegi ära. Meie pole võõrast võtnud ega midagi valskusega teinud. Kõik on oma 10 küünega kokku kantud ja isikliku higiga niisutatud. Poleme ei, eks pluateerijadega hei, majad. Nii et meie hõlma ei saa küll keegi hakata. Ometi lõi välk sisse ja just sealt, kus teda kõige vähem oli oodatud-kardetud. Ja minnes said õiguste julgust ka endised omanikud ja nende pärijad. Nii juhtuski, et ühel päeval seisis Uustalu väravas võõras auto ja sealt välja tulnud, teatasid, et nad on lähedal asuva küllakile vajunud. Vana taluseadusejärgsed omanikud tahavad oma õigusi tagasi saada. Uus peremees ei osanud sellest midagi halba arvata. Eestimeelse inimesena kiitis ta teiste plaani heaks. Siis aga kuulis, et nende õiguste sisse läheb kuradima põldudest, sest need siin tahavad talu täpselt vanades piirides taastada. Ka ülejäänud maa. Suhteski maksvat erilist lootust hellitada, sest tolle teise mõni aasta tagasi sisse vajanud naabermajaomanikud olla ka peagi samade kavadega platsis. Ja üldse, mida mees mõelnud oli, kui võõrastele vanadele pere mehetsema tuli? Seal ei osanud küsitav kohe midagi kosta. Aeg püüdnud ausalt läbi saada, lastelegi aina õpetanud, et võõras vara kõrvetab näpud ja sellepärast tunnistanud nüüd kuradima sandisti justkui vargana võis edasi. Aga samas tõrkus mõistus ka kõike seda, mis ta selja taga ja ümber aastatega loodud oli, võõraks tunnistamast. Nii ta nüüd ringi käibki, hing mitmeks rebitud ja õiget lahendust ei paista kusagilt. Kui teised oma nõudmiste juurde kindlaks jäävad siis võib ta end vanade mallide järgi parimal juhul teise mehe Saunikuks pidada ei enamaks kuigi uhkeks Saunikuks, sest saunas üks on tal viimase moe järgi vannitubade ja muude värkidega ehitatud ning annab päris peremeest elamisele mitu silma ette. Kõigile senistele püüdmistele ja lootustele on ikkagi kriips igaveseks peale tõmmatud. Või peaks ehk siiski kõigele käega lööma ja minema Lõuna-Eestisse sinna, kuhu vähemalt kunagi olude ning aegade sunnil oma talu olid jätnud ja sealt nüüd õigust nõutama hakkama. Aga kas ta suudaks enam samamoodi alustada? Äkki arvab nüüd mõni, et ajakirjanik on üle pingutanud, et räägitu ei ole tüüpiline, seega mitte kõneväärt. On küll tüüpiline vähemalt oma põhiolemuses. Et viimati väidetud kinnitada tahan veel ühe loo pajatada. Teinegi mees hakkas paar-kolm aastat tagasi paha aimamata oma elamist rajama. 2,2 hektari suurust maatükki, mille suhtes ta majandiga kaubale sai. Oli siitkandi, külarahvas heinamaaks ja loomade karjatamiseks kasutanud. Suurema tülita leiti loomapidajatel asendusmaa. Tänaseks on ehitaja oma häärberi katuse alla saanud ja käib ka talumõtetega ringi maadki vastava plaani järgi harima hakanud. Nüüd ühtäkki selgus naabertalu linnas elav vanainimesest. Õigusjärgne pärija on testamendiga kogu kupatuse uuele valdajale annetanud. Viimased pole küll sugulased, kuid seaduse silmis ei maksa midagi. Ja murelikuks teeb see, et uusomanikud nõuavad vanade piiride säilitamist. Tõele au andes tuleb siiski ütelda, et talumaadesse sissetungijaile lubati maja ümber need õnnetud 2,2 hektarit jäta. Paraku himustas mees lisaks sellele ka siilukest võsastunud metsa. Ja see vanad aastajatele enam hinge ei mahtunud, öeldi otsekui nii, siis jätame su kõigest ilma. Ei jäänudki küsijal muud üle, kui kohe kiiresti tagasi tõmmata. Teadagi mis peremeestega vaidlemine vaesele maksma võib minna. Jaan see tüli küll selleks korraks lahendatud, aga okas paistis mõlema poole südant edasi torkima jäävat. Siia juurde võiks veel kolmanda kilo kolmest õnnetust individuaal omanikust jutustada, kelle krundid võõra talumaades ja keda peremees pikema jututa peenramaast tahab ilma jätta. Või siis neljanda juhtumise sellest, kuidas üks uus tere, mees, muide jällegi vaid keegi väga kauge sugulane kel lootust testamendiga omanikuks saada keelas Siberi raskused üle elanud naabrivanainimesele lähistelt lambakoplite eraldada, sest oleks endisaegsed piirid rikutud saanud. On veel viies ja kuues lugu. Aga vahest aitab, niigi peaks selge olema, et talude tegemine on eestimaale vaenu ja viha juurde toonud. Justkui seda siin kivisel pinnal veel vähe oleks. Ärgune diakuule arvaku, et kõneleja talude vastamise vastane on sugugi mitte iseenesest mõista, tuleb kunagi tehtud, kuri heastada. Teisiti poleks eestima uuenemine mõeldavgi aga see ei tohi endaga uut kurje kaasa tuua. Meil peaks ammu juba selge olema, et igasugune vägivald sünnitab vastuhaku ning tasumisiha. Ja seda mõistmata jõuame niipeagi Eesti Vabariiki. Öeldagu mida tahes. Aga valdav enamus nendest inimestest, kes olude sunnil võõrastesse taludesse elama sattunud või samasse oma uut kodukollet Jaama hakanud, pole viimases 50. aastas, mis Eestimaa eluga pea peale keeranud, kriipsu võrragi süüdi. Pigem võis neidki süsteemi sümboolseteks ohvriteks nimetada, kellest võivad saada ka päris reaalsed kannatajad, kui tarkus ja tasakaalukus emotsioonidest üle ei saa. Arvan hoopis sedasi, et suur osa nendest on meie praeguse Maarahva parem ja ettevõtlikum osa kelle mälus keeldudest ning mõjutusvõtetest olenematta eestimaa tulevikule nii tähtis peremeheks olemise tahtmine säilis. On ju senine tõeline maamajapidamine tohutut eneseületamist tähendanud, sest sellega on inimene Me tohtinud tegeleda ikka vaid oma töövälisest puhkuseks mõeldud ajast. Mitte kõik pole taolisele rassimisele vastu pidanud ja ammugi mitte enamus, pole sellist enesetapu himustanudki kergemana olnud end majandikeskuse mitmekorruselise taruelamusse sisse seada. On vähe neid, kes oma taluma pidamise kaugesse osakondadesse maha jätsid ja ühismajadesse kortereid palusid. Või neid, kes hoopis linnast inimlikumalt elu otsima läksid. Öeldes ei taha ma ühtesid ega teisi hukka mõista, teadagi olud aeg olid sellised, mis inimestest etturid tegid, et neid siis nagu tõelisi mängunuppe võimalikumalt saamatumateks ja tahtetumateks vormida. Küll, aga tahan rõhutada, et need, kes kõige kiuste vahele jäid ja nendestki kitsastes keeldusid ning piirangud täis pikitud oludes talu moodi elamise poole kippusid on tõelised maainimesed. Ei oleks ränk viga neid nüüd kusagile taha plaanile suruma hakata või hoopis mängust välja tõsta. Ainult sellepärast, et 1940. aastal oli nende juured kusagil mujal mullas või et nad mingil muul põhjusel siis veel päris Talupidajate tsunfti ei kuulunud. Toimides lööme oma põllumajandusele lõplikult jalad alt, sest andku mulle õigusjärgset talu peremeheks pürgijad otsekohesus andeks. Aga osa neist ju tegelikult ei teagi, mida maatöö ja maaelu endast kujutavad. Nii mõnigi seostab esiisade talu eelkõige romantilise kevadise ööbiku laksutamise suvise kukkumise ja sügisese kurgede Krugutamisega. Ei enamaga talust täpsemalt rahast loodetakse kerget tulu saada. Sellepärast nii meeleheitlikult endise aegsete piiride eest võideldakse Ki. Tookord tehtud ülekohus tuleb loomulikult hüvitada. Ainult et hüvitamine ei pea mitte tingimata kellegi teise arvelt tulema. Selleks on muidki võimalusi, näiteks kompensatsioonisüsteem, millest mitmed juba siin ja seal tõsiselt rääkinud on. Ehk leidub muidki vahendeid kui kõiki rahulikult kaaluda. Paraku kipubki just sellest rahulikust kaalumisest mõtlemisest vajaka jääma. Ma kohe ei suuda mõista meie seadusandjaid, kes mõnda asja ülepeakaela tormates tõsisemalt järele mõtlemata teevad ja teist vahest veel olulisemat või siis vähemalt esimest etavat arutu arguse targutamise ja ükskõiksusega toimetavad. Võtame või sellesama talude tegemisel. Mäletate, kuidas taluseadus peaaegu rivinal robinal paika pandi ja siis kõik muu sinna juurde kuuluv määramatu ajani ripakile jäeti. Maa seadust aga, mis talutegemise aluseks on, pole ikka veel. Ja maainimesel ei jää muud üle kui närveldades ringi käia ning naabritega piiri tülides vimma koguda. Kes oskab öelda, milleks või kellele see lõppkokkuvõttes kasulik võib olla. Aga äkki oleks mõttekas ka taluseadus seniks osaliselt peatada, kuni targad saadikut tähtsaid otsuseid seedivad. Meie külaga on juba küllalt eksperimenteerinud ja iga uue umbropsu katsetamisega on ta järjest vaesemaks ning haigemaks jäänud. Ehk aitab juba? Vahest ongi viimane aeg laua taha istuda, et üks tõsine, kõiki pooli arvestav tema üle kohut heastav juut kurja välistav seaduste back välja töötada. Ehk Ma tahaks ka talutahtjad veel mõne kuu, selle asemel, et hiljemalt aastaid naabritega kohut käia. Või jumal hoidku, selle eest uus represseerituks saada. Ehk represseeriaks osutuda. Ja jumal hoidku selle eest, sest meie rahval on leina päevi varsti niigi juba rohkem kui rõõmuhetki.