Tänane argipäev kannab alapealkirja 20 aastat tagasi ja viib kuulaja Tartusse. Me meenutame ja tsiteerime esseed Tartu sügis 78, mida minu andmetel ei ole Eestis kunagi trükis avaldatud, kuid mis peaks ometi kõigile, kes 20 aastat tagasi jutu peal liikusid, tuttav olema. Täpsuse huvides olgu lisatud, et see ligi 12 leheküljeline SEE kannab loomiskuupäeva oktoober 1978. SC autorid Ants Juske ja Linnar Priimägi on nõustunud tänases saates neid 20 aasta taguseid sündmusi meenutama ja loodetavasti köidavad need meenutused kõiki, kelle kujunemisaeg 70.-te aastate lõpu langes. Teemavalik ja teostus on Kaja Kärnerilt. Enne kui SEE saamisloo kohta küsida, tsiteerin pisut selle sissejuhatust ühe käsikirjalise teksti variandi järgi mis tol ajal Tallinnas liikus ja mis on minu kätte jäänud. Jah, tsitaat meie kirjutise on algatanud lõpu eelaimus. Miski näib meile otsa saavat. Kas see lõpp on meie või keskkonna oma või mis vahet seal on? Meie tunnetus teeb meid endale teatavaks maalu Faustidena, kes on minevikust ära lõigatud ja sulgunud oma hukatuse mõistmisse. Meid sunnib kirjutama meie eneste effemmeersuse taju. See on meie õigustus ja vabandus. Tartu sügis on meie jaoks ühe põlvkonna sügis. See sügis on meie põlvkond. Tunneme, et meie ajal on otsa saamas ärkamisaegade ring. On jõudnud aeg, kus sajandi püüdlused koltuvad sügisesse. Mingit viimatiste ärkamist ja algus on olnud ikka tark, tuv söandame seda sügist nimetada Tartu sügiseks. Tartu uinub rast Is Sailinud. Inimkonna uuenemine on pidev protsess. Põhimõtteliselt saab see liigenduda vaid hoiaku erinevuste kaudu, mis ilmnevad teatud ajajärkudel ja moodustavad nõndanimetatud põlvkonnad. Seega inimkonna uuenemine vaadeldav kui kommunikatiivne interaktsioon ning iga põlvkond on kui vastus eelnevale põlvkonnale ja väide järgmisele põlvkonnale. Kui järgmisi ajalõigu esindajad võtavad eelmise põlvkonna väited lihtsalt omaks, siis nad uut põlvkonda ei moodusta. Põlvkond ei saab helistada vaid nende vastuolude kaudu kui oma ajaloolise kogemuse, hoiakut, väärtuste ja probleemidega, teatud ajavahemiku skulptuuri astunud gruppe. Meie oleme endi loomusest teadlikuks saanud üsna ammu. Viimasel ajal oleme märganud, et teisedki on hakanud meie põlvkonna nähtuste vastu huvi tundma juba sõnastatud esimesed viited meie loomulaadile. See on mõistetav, kuna meie areenile astumisest on möödunud piisavalt aega laskemaks ühiskonna ja keskkonnakontekstile omandada küllaldase mõõtmeid selleks, et meid nähtaks üldistusi lubavas hulgas elusituatsioonides. Viimaks on meid hakatud käsitlema, meid on hakatud tõlgendama. Sellepärast on meie kirjutis ka enesekaitse. Tahame ennetada meile pealdatud interpretatsiooni mis võivad tulla ebaadekvaatsed ja endaga kaasa tuua ebaadekvaatset kohtlemist. Hiljem selgub, et käesolevad enese mõtteavaldused ei tohikski olla meile omased. Seepärast tunnistame juba algul, et väljume nendega oma põlvkonna normidest. See on aga igal juhul paratamatu. Mistahes vaatlus, ka enesevaatlus nõuab distantsi. Ja meie ei taha olla vaikiv lehekülgaegade raamatus. Pigem siis juba trükiviga. Mõistagi võiks seda manifesti laadset tissid lõputuseni tsiteerida. Aga Ants Juske, Linnar Priimägi. Sõjajärgses Eestis teadaolevalt niisugust põlvkonna manifesti pole kirjutatud enne sõda, küll põlvkondi oli ka kuuekümnendatel aastatel määratletud, aga kirjaliku enesemääratlemise niisiis ei jõutud. Teie puhul pidi midagi teisiti olema, kas mingi ajend, mingi nišš või kanal. Mis see oli, mis sundis teid Tartu sügisest kirjutama? Linnar Priimägi. Manifest on ju olnud ennegi, me teame, et kuuekümnendatel aastatel kujunenud kunstniku rühmitused andsid enesemääratluse niisuguste manifestid enam, mis on vaadeldavad täiesti põlvkonna manifesti tena. Ja hiljemgi on neid tulnud, aga siis sellel on juba võib-olla mingisugune tartu sügise järel mõjuvad näiteks pintsaklipslaste manifest tulijani. Aga pagan seda teab 20 aastat tagasi. Juske, ütle miks me panime selle kivi. Mina võib-olla alustaksin sellest, et noh, jällegi ülikooli kaks aastat veel varem, eks ole, mina tulin 74 keskkoolist tulnud hindu täis, noh kõik on huvitav. Ja siis tasapisi ülikoolis liikudes kuulsime ainult niimoodi, et noh, et veel eelmine aasta veel toimus midagi, ütleme see 60.-te lõpu, see kohutav tõus, mis oli, eks ole, buum, eks ole. Mina sattusin juba siis, kui see Praha kevade järellainetus rina Kaivo möödas. Diaat eelmine aasta veel vist olid ülikooli kohvikus mingid luuleõhtud ja siis oligi täielik vaikus. Siis hakkasid kõik, mõtleme niukseid komsomoli karjääri peale ja ja tekkis tõesti niukene selline tunne, et noh, ongi kõik otsas Polegi midagi ja kuna me ei tahtnud minna, ütleme sellise noh, teadliku mingisuguse komsomoli karjääri peale siis me lihtsalt valisime selle nagu on ka Tartu sügises. Ja mingit huvi on ka ühineda difidentidega. Siis me valisime siis selle vormid nagu tartu sügisesse lisab, et et mitte midagi teha tohib iga võimu all. No mina tegin küll komsomoli karjääri, mina ei saa öelda, et mina oleksin sellest eemale hoidunud minega pürgi silma vist isegi istusin seal komsomolikomitees seal ülikooli kuidagi väsisid väga kiiresti ära. Nojah, tõesti, ma lihtsalt tutvusin Ants Juskega ja seltskonnaga Ants Juske kompaniiga ja seetõttu ma ärkasin, et elu tahab ometigi elamist. Elamisväärseid võimalusi on ka mitteametlikus vormis olemas. Meie päevad olid ju kaunis korrastamatult tol tol perioodil. Ma mäletan seda, et meie päev algas nõnda, et me hommikul ärkasime selle kohta, meil oli isegi distikon, oli öö leida sealt, kust öömeid leiab ja päev, kust päeva leiame. Hommikul, kas päev meid leidis? Algas see sellega, et loeti, kõigepealt võeti riiuliste, loeti üks peatükk, Dorian Gray portreed vist et see oli hommikul mõistuslik ava. Keegi luges selle ette ja siis pärast hakati liigutama ja siis mindi päeval restorani sööma, eks ole, kellelgi raha ei olnud, aga ma ei ole kunagi nii hästi söönud, peab iga päev restoranis, kui tol ajal 21 kopikat maksjaga šnitsel, mäletad, mina mäletan Tahate, et minu portfell oli kogu aeg ülikooli vanas kohvikus. Vahepeal käisin loengutel, käisin raamatukogus, eks ole. Riskisime restoranis nimedega, aga alati tuldi sinna tagasi. Ülikooli vana kohvik oli jah, meie see niisugune haruldane peakorter, aga mis siis juhtus? Midagi pidi juhtuma, et te tulite kokku ja panite sellesse kirja. No just juhtuski see, et Läksid aastad niimoodi siis minul selline nagu minu ideed paneks selle kirja kõik, mis on, mida me oleme rääkinud, mida oleme rääkinud ja, ja mõtestaks kuidagi selle olukorra ära, eks ole, oma eluviisi, eks ole, kõik jaa jaa, klinerats tuld ja siis me hakkasime sinu, sinu ses kastani tänava korteris hakkas mingisugune vana õudne traktor, oli seal kirjutusmasin ja hakkasime seal seal tegema ja noh, loomulikult Linderal filoloog ja, ja sõnaosavam ja ütleme sõnastuses on, on suures osas on see Linnari Linnari teene. Ja, aga noh, asi on selles, et ta tuli mingisugustest suulistest juttudest, Me vaatasime enese ümber. Me vaatasime enese peale ja otsustasime siis seal nagu fikseerida, sellepärast et, et hakkas tekkima mingi terviklik pilt ja arvatavasti me rääkisime ka vot 68. aasta, millest just rääkis, on, on väga hea see suur või ta oli väga silmapaistev tähis inimesed enne 68.-te aastate pärast 60 kaheksandat aastat ta jagas mentaliteedi, jagas nagu nagu kaheksa ja siis me hakkasime vaatamata tahapoole veel kas viiekümnendatel aastatel oli mingisugune iseloomulik mentaliteet ja sealt tuligi siis meie jaotus, 50.-te aastate põlvkond, 60.-te aastate põlvkond ja, ja 70.-te aastate põlvkond, kellele me siis iseennast mõistsime, aga juba nägime ka järgmise põlvkonna tulekut. Üks põhjus, ma mäletan, oli loomulikult seed, et Rein Veidemann olid tol ajal TRÜ ajalehe peatoimetaja, eks ole. Ja tema pea igas numbris oli tema ütleme selline nutulaul, miks noored on nii passiivsed, ülikooli klubis oli selline toreda rahvatantsuüritus ja seal oli tantsijaid rohkem kui tudengid, kus on tudengid, on ühiskondlikult passiivseks jäänud, ühesõnaga ütles, et kõik peavad olema aktiivsed, aga aktiivsuse ainus väljund sai ollagi, ütleme selline ametlik noh, mingi komsomoli ik tegev. Ja ka seda me nagu ignoreerisime. Valdame mentaliteet, meil tekkis alternatiivne seltsieluvorm, eks ole, see ametlik seltsielu, oli see niisuguseid rahvatantsupeod? Kahju, et inimesed selle käinud, mina ise tantsin ülikooli rahvakunstiansamblis. Mina käisin. Sellele kursusele käisime usinalt veel sellises kohas nagu r reserv. Rahvuslus võeti ringiks, mida Tõnu kõrda toob. Tookord, ja ma püüdsin ka nagu aktiviseeruda, eks ole aga siis selgus, et see võiks ammendas, oli sisutu ja kõik ja siis meie omavaheline niisugune seltskondlik läbikäimine oli tõeline alternatiiv ametlikule aktiivsusele. Näiteks sekka seda, et et, et ei jääks seda muljet. Et me ainult Lesutasime seal ülikooli kohvikus või Tartu õllekas või restoranides. Ma leian, et need aastad olid, ütleme, enesetäiendamise ja ütleme noh, äärmiselt viljakad, aga me vältisime neid ülikooli ametlikke programme. Ja Me tegelesime raamatukogus, tegelesime kõigi sellega, mis meid meid huvitas. Jah, me saime aru, et on võimalik alternatiivne haridus sellest nõukogude ajal on võimalik sel juhul, kui sa ise seda teed. Teatav niisuguse ametlikus alternatiivne olime ja selle lõhe või vahemaanägemisest ja tunnetusest ongi siis sündinud Võru Tartu sügis või noh, niisugune kirjapanekus. Me püüdsime määratleda ühest küljest iseennast ja teisest küljest siis neid põlvkondi, kes Meie ajal meid ümbritsesid. Aga siin on teie kahe mõtted või, või oli ka teie sõpruskonna või selle kultuuriseltskonna, kellega te läbi käisite, kas nende mõtteid on ka selles manifestis. Kas seal lausa tsiteeritud ju kindlasti nii-öelda vanasõnu seltskondlikke paroole või sekkasin? Ja meil oli intellektuaalse suhtluse viis, oli niimoodi ära vormistatud seltskonna seltskondlikust läbikäimisest ja see oli niisugune väike noh, kuidas ma ütlen sõpruskondlike akadeemia. Ega naljalt niisugust ametlikku haridust keegi ei julgenud, kõik käisid ülikoolis ja edukalt, käisid, õppisid viitele, eks ole ülikoolis, aga et keegi oleks konspektiga raamatuga julgenud seltskonna tulla, seda küll ei olnud, tähendab, mina ei tea, kus kõik õppisid ja kus ma ise õppisin. Aga sul sellest ei räägi, seltskonda oli, oli keelatud tulla, raamat käes, siis kõik hakkasid pilkama, et näed, et, et poiss on vist palju lugenud, aga vähem mõtelnud ja laused kõik selle kohta oli. Aga jah, üks niisugune mõttevahetamise viis seal käis, peegeldasime kõike muidugi teatava irooniaga, eks iroonia. Eeldused paistavad ka Tartu sügisest välja. Kõike vaatasime teatava irooniaga teatavalt distantsilt, aga oligi see, millest me siis kirjuta. Kuidas ärritus. 60 aastaste põlvkonna keskis olid nad ütleme noh, nihukesed, komsomoliliini esindajad või siis niuksed marurahvuslased. Runnel tegi meile ikka Kirjanike majas seal, kui see arutelu oli isegi oma avalikku arutelu, Runnel tegime sellise peapesu, teie noored eesti mehed siin, võtad ta hätta, ta muidugi võtsin midagi roosilist talle vastu astuda, veel rohkem vihale. Ja kuidas see tekst üldse Kirjanike Liitu jõudis, siis tõenäoliselt see vist ei olnud levitamiseks direažeerimiseks mõeldes me kirjutasime selle kokku, ilma et me oleksime teadnud, mis sellega teha. Ja siis tuli Tulvistel sünnipäev, Peeter Tulviste ja me tegime sellest ainueksemplari. Tegime kinkisime Tulviste sünnipäevaks selle teksti, Nelson sünnipäevakingitus. Sest tegelikult no mis seal salata, mina tegin vist ka läbi masinakirja vist kolm kolme koopiate andsin kellelegi lugeda ja, ja aga noh, samad küsimused, mis Tartu KGB mult küsis, et mitu eksemplari tegite, kuidas idee alguse sai, kes levitas kelle te andsite? Välismaale sattus, ta sattus välismaale, loomulikult sellesse pahandus hakkaski, et et väliseesti ajakiri mana ilmutas ta 1922. aastal ära ja siis hakkasid juba otseselt need sanktsioonid teab ennem lugesist Vaba-Euroopa täit. Võrdlemisi ühel ajal. Ja tähendab ilmselt oli see kisa läkski lahti, sellepärast et ma olen krabiga rääkinud ja sellest nüüd tagantjärele seal mana sinust on niimoodi avaldatakse ilma autorite loata julgeolek muidugi pinnise pinnis, et kes selle üle viis, eks ole, ja mina Ma ei tea tõesti, ma ütlesin, mina tegin kolm eksemplari. Ja kellele andsin, ei mäleta. Võisin täiesti öelda, ma ei teagi siin üle viia. Ja nüüd mu krabi ravid nägin. Meil on see nimi tuttav. Kui ta hakkas siin nüüd jälle käima ja siis esimene korda salgas, ema ei mäleta, kes siin üle tõi, aga lite teinekord ütles, et vist oli Peeter Ilus. Noh, kes elas Rootsis, siis käisin seda vaheti. Tähendab taliga ajastatud ilmselt seal manas ka selleks 2982 korda ilmus tegelikult neli aastat hiljem, kui ta ju noh, Lewisusin laialt. Et siis oli 350. juubel. Koobi suur juubeldamine ja ühesõnaga siis tavaliselt ära, et needsamad samas ülikoolis on olukord hoopis selline, et mitte kõik, et juhtiv ülikool Nõukogude Liidu parimaid juhtivamaid Aga mis seal Kirjanike liidus õieti toimus, kas seal on mingisugune kirjanduslik kohus? Ei olnud, lihtsalt võeti see asi arutlusele, kuna kõik meeled olid kudemas ja, ja KGB käis ja lehvitas sellega ehki, mina, eks mingisugune Jaanus jälitas mind, ma ei tea, mis sümpaatia tal minu vastu oli, käis mul kogu aeg sabas ja, ja helistas mulle muudkui ja ütles, et vaat, siin on niisugune asi, on teil ilmunud, mõtlesin, nojah, on ilmunud. Kas see on riigivastane, ütlesin, pange laps sinna, kus riigivastane on sees. Näidake mulle see koht, mis on riigivastane. Ei noh, see üldine mentaliteet, üldine mentaliteet ei loe. Mis tähendab, üldine mentaliteet. Kuidas saab üldine mentaliteet olla riigivastane kirjanik, kond, kuidas suhtlustesse? Nemad püüdsid meid siis nii-öelda aidata, minul oli küll vahepeal niisugune tunne seal koosolekule, nupu poisid, ärge nüüd siis nii väga muretsege, lugu ei ole nii hull, et kindlasti tahtsite seda sellega väljendada, positiivset programmi, et ümberringi on põlvkonda nii mõttetu ja te tahate ikka rohkem aktiivsed oleksid inimesed? Ei, me olemegi ise mõttetud. Et me teile kaebamas siin oma põlvkonnakaaslaste peale, vaid me kirjeldame iseennast, siis rull, angerja, hävingust, isakest. Mängime manitsema ta. Kui me seal kergelt niimoodi olgugi pöörasime asja naljaks, siis ta lihtsalt morss minema. Ma pean kuulajale ütlema, et kogu see tartu sügise tekst on õieti niisugune leebeeerrysigneerunute, selles puudub sügisene, selles puudub igasugune noh, niisugune taotlus midagi muuta või ühiskonda muuta. Ma tuletan meelde, et kaks aastat hiljem 1980 ilmus 40 kiri, mis on ka alguse saanud enamasti ju Tartust. Et kas teie ei pidanud otstarbekaks muutuste taotlemist või ei olnud aeg küps või jäidel julgusest puudub. Seal on lausa see idee väljendatud, et me ei kavatsegi midagi muud ja te ütlete, et intsident, kus on teile võõras, võisid end, kus on meile täiesti võõras ja et meie võitleme tähendab, seal oleks, kui on sellest, kuidas kõik on valmistunud, tähendab, lahingurivistuse võtnud ja ootavad meid, aga me saadame teate, et kuulge, meie lahing toimub hoopis teisel väljas eks ole, on seal sees ja seda püüti meile ju ka seal Kirjanike Liidus omistada, eks ole, et, et, et noh, et ikka tahate vist ilmselt midagi muuta ja ei, mets ei taha. See jäigi neile täiesti arusaamatuks. Kuidas inimesed ei taha muuta, et ei oska, oli juba nimi, oli olemas tol ajal Tartu linnas minul oli mingisugune nimi juba olemas Kirjanike liidus, Me suhtlesime, käisime ülikoolipeol, olime tuntud. Ja siis korraga tulevad need niisugused välja, kellest arvati, et nad on aktiivsuse, veel viimased hoidjad ja säilitada õigus, tulevad korraga välja niisuguse manifesti ka, et nad ei saa ilmselt seda tõsiselt võtta. Ta või see pilt ei läinud nagu kokku meiega. Aga teiega tahvlit, Etti tõsiselt võetaks? Raske öelda, aga üks asi, üks täitsa ükskõik mida nad tahtsid, või? Üks üks asi on muidugi see, et et noh, meie jaoks oli tegelikult ainsuse ainus ainus, kui ma oleks tahtnud olla ühiskondlikult aktiivsed. See oleks tähendanud seda ja ainult ainus võimalus oli siis minna seal komsomoli liinis, eks astuda parteisse. Näiteks mulle pakuti, allus materialismi, mingisugust eri eriprogrammi Kingluse tähendab, parteisse astuksin. Ja mul täitsa tõsine vestlus sel teemal kadunud Andrus purgiga. Ja ma ütlesin, et, et vaadake, et, et ma ei saa, ei saa siin seda noh, sinna parteisse sellepärast astuda, et ma kaotan kaks kolmandikku oma tutvusringkonnast, kuna parteisest. Ja siis ta ütles, et ise ise teate sellepärast oma karjäärile tõmmanud kriipsu peale. Sellega. Ja ka minul tehti ettepanek parteisse astudes, mina vastasin alati, ma astun. Ma tulen aga tingimusel, et nime ma annan teile nimekirja inimestest, kes sealt partiist tuleb enne välja visata, kui mina sinna saabub. Sellega lõppenud. Aga mingeid kurjemaid sanktsioone sellele õieti leebe tekstile järgnenud. Minuga üheks natuke kurvema. Minuga läks siis niimoodi, et nad hakkaksid mul tahtma. Seitsmes Taluri oli Tartu ja julgeoleku pealik ja personaalset, ma ei tea sinuga tegelikult minu, kes siis Viktor Kozlov. Ja see lõppes sellega, et seal Tartu, praeguse, kus Runnel resideeri. Markli tooli päritoolidega seesama vaja. Vajas tookord KGB peakorter, seal istus, oli suur tuba vähemalt üks 15 inimest. Taluriselt kõigepealt esines, kus Loffer niimoodi. Ühesõnaga nad hakkasid mul tahtma seda, mida tegid Kaplinski taheti ja mida Kaplinski tegi. Pealegi see kodumat Mihkel tahtsid, et ma kirjutaksin, annaksin ajaloolasena loomulikult meie tutvusringkonda kuulusid paratamatult dissidendid. Disco Tolklasid samas kohvikus. Et ma annaksin ajaloolasena mõne ajalooteaduskonna lõpetanud, annaksid hinnangu oma sõpradele tissidentidele, nutelevist sirbi ja vasara artiklist ja siis k rektsioonilisemigrantlikule ajakirjale mona. Ja ma ütlesin, et vabandage, et noh, et, et ei, ma ei nagu Eesti taha teha seda niisugust asja ja kõik vait. Nüüd on see kohtumine läbi või? Nojah, ma tõusin püsti maanteel seal niimoodi ja siis sama kosmov, ütleb hädise häälega. On äkki mõtled ümber veel? Sest see oli tema töö, eks ole, saab põnnide laiemalt. Ja ka. Ütleme loomulikult oli sanktsioonid, ma ei saanud erialast tööd ja muu artiklite avaldamine keelati ära, aga, aga see on samasugune tartu sügise vaim. Et mind tahetakse aktiviseerida, eks ole, et ma teeksin midagi või niimoodi. Ja ma ei hakka, ei hakanud sellepärast nõukogude võimu vastu võitlema ei KGB sõimama, lihtsalt tegelesin oma asjaga edasi ja ma ei läinud selle peale, et oma mingisuguse karjääri huvides hakata mingit elu rikkuda oma nimi ära sellega, et mingisugust kuradi sopakat kirjutama. Mida, noh pärast, ega siis keegi ei teadnud, et Eesti vabariik tuleb ise siis tuleb. Ma olin täitsa arvestanud, et siis ma töötasin mingites kolhoosides. Aga siis tuli see Gorbatšovi päike, siis hakkasid jälle meil asjad paremini. Ja no eks ta vaegus ka minul olid avaldamiskeelud ja tõepoolest inimesena, kes teenis oma leiba, teenis kirju kirjatööga, ajakirjanikuna oli see päris raske, majanduslikult raske periood, ikka kodus sidega nuttis kodus ja siis oli füüsiliselt raske elada, pärast seda on sul oli rohkem kaotada, tema oli aspirantuuris, oli tol ajal siis ta kaotas, mis selle aspirantuuri kohaga, aga mul ei olnud keegi targu hakanud aspirantuuri kohta paka kunagi. Enne seda. Niiet see oli nahk küllalt ebameeldiv ja ma siiamaani ei ole Hellar krabila seda andestanud, et ta selle üldse avaldas, sest ma ei saanud mitte mingisugust võitu sellest, et ta ilmus, ma sain ainult õnnetust. Võib-olla Hellar Grabbi Thai kõrvust tõstetud, et ta niisuguse kirjatüki ära avaldas, aga minul ei ole seal mitte mingisugune teine olnud, selle ilmumine või avaldamine seal Maydereta teda enam sellest asja siis on, muidugi on, on, on. Tähendab, see ei ole minu väljamõeldis, vaid targemad inimesed on. Pakkunud ka sellist versiooni, et võib-olla see täiesti teadlikult teadlikult viidi siit välja, sokutati krabile, et ühesõnaga siis me olime 82, me olime linna rega ikka Tartus, kõvad tegijad juba. Siis ma ülikooli läbi ja see 70 80 kirjutasime, mina veel õppisin, eks. Siis Linner oli Viljandi Tartu kunstimuuseumis ja kirjutasin ja linnal oli edasise. Et võib, üks versioon on see, et teadlikul töönega viidi ta sokutati sinna sinna, vabadusele, koopasse ja manasse. Et sellega saada sanktsioonideks ühenega põhjendused etega ilmus seal nii, sellest te saate seda, seda või sellest. Et seda nagu leevendada, siis kirjutate seda, seda ma seal selline üks võimalik versioon. Me oleme nüüd rääkinud sellest, kuidas soli retseptsiooni vastuvõtt kirjanikkonna hulgas ülikoolis, KGB-s, kuidas reageeris teie oma põlvkond? Me peame, elasin, võiks seltsi ja kuidas meie põlvkonna stiiliks ei olnud reageerida. Oma põlvkond meil on, seal võiks võtmesõna, on Indolentsus, mille me käibele tõime ja see on noh, niisugune loobumine reaktsiooni vajadusest või niimoodi võiks seda minu meelest nagu seltskonnas, nagu üldse nägi. See pole mingi probleem arutada. Ega me seda ei, ma ei usu, et seltskond seda nägi, seda teksti üldse avalikult meie näeks, naksata. Kuulge. Ei arvustanud harjutusi. Kõik need jamad KGB-ga, eks ole ja. Võtame ühe õlle selle peale, mis, mis sa põed? Jah, ega keegi, siis on see üks Indolents, mida ta noh, tegelikult meditsiiniline, psühhiaatriline termin tähendab ükskõiksus valude suhtes. Kui mitmeid seisukohti, mis selles suhteliselt pikas manifestis on avaldatud kui mitmeid seisu kohtide hindaks praegu ümber, võtaksite tagasi, sõnastaksid uuesti. Vot selle pealkiri ei olegi ma täpsustan, mitte Tartu sügis 1978 70 kaheksanda kirjutatud küll, selle pealkiri on Tartu sügis, tähendab, mis ei ripu konkreetse aasta küljes. Me nägime seda Tartu hääbumist, mis praegu on tegelikult jõudnud juba, võib öelda, et lõppfaasi nägi, nägime juba tol ajal saime aru, et see linn hakkab vaimselt välja surema. Ja noh, see, mis Protab praegu Tartuga toimub, see on ju kahetsusväärne, eks ole. See on kahetsusväärne ja selles mõttes Tartu sügis kestab, veel. Jälitatakse nii hirmsasti Tartu vaimu igal pool ajakirjanduses ja ja, ja vestlustes see näitab, et, et seda ei ole enam. Miks peab jälitama seda, mis on vabalt saadaval ja kõigile näha? Vaatame noh, võib-olla ma lihtsalt ütlen mehele Runneli tema on seal tartu kihva keeranud mailis. Potipõllumees on ta kogu aeg olnud ja tema on sellest tartust teinud. Niisuguseid naturaalmajapidamise omaenda vaimsema naturaalmajapidamises on see, et kõik, mis kohapeal toodetakse, tarbitakse ka kohapeal ära ega teinud ei ületähtsusta üksikisiku osa Tartu linna ajaloos, me ei arva teda mitte selleks peamiseks peamiseks autoriks vaid me näeme tema imidžist, tema kujusse koonduvad kõik need olulised jooned, mida kannavad ka teised. Ta on lihtsalt üks väga eksemplar mäefiguur praegu Tartu. Ja tegelikult noh, millega see lõpeb. On just see diskudekso põlvkonna selline äritsemise ja niukseid väikseid. Kaubanduse ja need teksade plaatidega hangeldamise ja mis see mentaliteet, ühesõnaga see, see oli, me nägime, et, et tuleb see põlvkond nagu, nagu noh, see mentaliteet hakkas väga vohama siis 80. aastate alguses eriti. Ja me püüdsime distantseeruda sellest mentaliteedist ja võib-olla tõesti on see nagu prohvetlik, et ütleme, selline mentaliteet on nüüd ka Eesti vabariigis. Noh, väga valdumitma kuigi disko-teksatasemel teised teised asjad Kuulajale siinkohal pikem tsitaat SEE Tartu sügis lõpupeatükist. Meie kõrvale on tekkinud teised noored. Meil pole raha, neil on. Meil pole kodu ja me oleme ootesaalide poeesia. Nemad on ootesaalide proosa. Nad on ootesaalides kodunenud. Erinevalt meie ideaalist on nende oma silmnähtav ja mis veel tähtsam, käega katsutav. Meie põhihoiak on Indolents, nende oma erahuvi äri. 60.-te aastate noored kandsid vaimsust, meie kanname ükskõiksust, nemad kannavad teksaseid. 60.-te aastate noored käisid arutamas, meie käisime niisama, Nemad käivad tänaval ja discol, sellepärast nimetame nende kandamit disko-teksakultuuriks. Juba on nad täitmas ülikooli vähemalt uut kohvikut. Meie vana kohvik jääb järjest tühjemaks ja peagi jõuab aeg, kus nad peale ülikooli täidavad tuleviku majanduskohad, mida täitma meie ei sobi ega kipu. Võib arvata, et nad tuleviku majanduselusse toovad oma praeguse väikeettevõtluse, vabakaubanduse stiihia. See on anarhia kõige oma majandusliku alusega. Kultuuri ja õiguskaitse hakkavad tuginema sellele samale alusele. Kaob kultuuri kaitsevõime ja seaduslikkus, kaovad rahvuse ja riigialused. See ongi see, mida kunagi lubatud aastaks 1980 Sarastis Siemens. Tõeliselt prohvetlikud sõnad. Me hoiame selles stiilis tänapäevalgi kinni. Aga ma ütleksin ka seda, et tegelikult me selle kirjutamisega seal on ka see kirjas, et me teadlikult asetame korraks välja oma põlvkonnast, kuna tegelikult meie põlvkond, ütleme see, mida ma ise nõustume sõnaga Indolents, ükskõiksus, sekkumatus üks, üks olude vastu. See põlvkond, ennasti manifest, manifesteerin, Jeltsin, manifest ise. Sellega me oleme natuke põlgust välja astunud ja mul on muide ka hiljem ette heidetud, et vot, kus kaks hindolent indulentset tüüpinud igal pool sahmerdavad praegu Priimägi ei uskunud. Ja autoripositsioon peab olema, tähendab kõrvaltvaataja positsioon, kui midagi niisugust enese analüüsigi teha. Aga noh, meile meie juurde kuulus lõppude lõpuks. Ei. Me oleme siia kirja pannud selle omaduse, mis iseloomustab meie seltskonda suhteliselt intellektuaalne seltskond, eks ole, enamik intellekt, intellektist läks naljade tegemisele. Aga aga need olid, olid see oli sisukas vestlus, mida me seal pidasime. Te olete väga hoolikalt analüüsinud ja järjestanud varasemaid põlvkondi ja teinud viitega sellele järgmisele piskodekse põlvkonnale. Nii umbes 10 aastat hiljem leidus Tartu Ülikoolis põlvkond, kes ühendus muinsuskaitse seltsi, kes Tartu rocki päevadel tõi välja sinimustvalge lipu, kas nendest 10 aastat varem, 78. aastal ei olnud mingit märki? Ei miks? Mart Laar ja Lauri Vahtre, minu rebased ja väga pikk diskussioon käis seal seal teemadel seal teemadel ja loomulikult siis tekkis selline rahvuslikult meelestatud see Laari ja Vahtre ümber ülikoolis. Nemad hakkasid käima seal rehadega, seal kalmistutel ja ja ta tähendab sammas riisumas, eks ole, ja. Vaat üks asi on see, et meile meie huvid olid, ütleme, kogu rahvusvaheline noh, sellised asjad, mis on rahvusvaheliselt orientalistika, semiootika, psühholoogia, moodne kunst, me oli selles suhtes niisugused, noh ütleme jämedalt öeldes multikultuurset internatsionalismi poligi kosmopoliit ja siis see sebimine tundus kuidagi väga noh, väga naljakas ja, ja mul on väga hästi meeles, et kui see tartlasi silmusid, panin neid suunati 608 klassilise kooli õpetajaks seal kaua vastu ei pidanud loomulikult. Ja siis nad tegid mulle peapesu, et Laar ja Vahtre minu rebased olid esimesel või teisel kursusel. Nii, meie missioon on see, et meie, lähme, hakkame, lähme maale, õpetajateks, lõpetab ülikooli, maa lõpetas, hakkame eesti uut põlvkonda uuesti kõige sügavamas metsakolkas, hakkame harima ja üles kasvatama. Ma ütlesin, poisid, poisid. Ma võin kihla vedada. Ja loomulikult keegi ei läinud. Laarist töötas natuke, õpetaja sai muidugi aspirantuurid veel mingisugused peenemad kohad linnas. Et ühesõnaga, sellega nad oma seda missiooni missiooniga reetsid. Aga loomulikult see Nende, see rahvuslik vaim või see Eesti asja ajamine kulus marjaks ära, et sellel uuel ärkamisajal see muutus vajalikuks ja nad said loomulikult oma positsioonid ühiskonnas tänu sellele mentaliteedi kätte. Eks neil haridusest tuli muidugi puudu ka see oli piinlik, kuidas Laar pidas ettekande üliõpilaste teaduslikus ühingus, Spengleri Spengleri oli Lauri Vahtre, Lauri Vahtre ja mis seal vahet on, see oli ju lausa piinlik lugu, eks ole. Sa nägid, et kõik need, kes olid rahvuslased, marurahvuslased, need ei, nendel ei ole mitte mingisugust, ütleme, skulptuuri ega ega lugemustega haridust ei ole ja ka neil siiamaani vist ei ole. Kui ärkamisaeg tuli see laulev revolutsioon, kas ükski väljaanne ei teinud katset seda tartu sügist? Siin on ma isegi vist ühinen linnade positsiooniga, Vikerkaare hakkas seda asja ajama, aga aga linna räägib. No mina ütlesin, et ei, ei, ei ma ei näe praegu selle taasavaldamise vajadust, et inimesed, kes tunnevad huvi selle vastu, palun väga, võtku see neetud mana, otsigu ta üles. Ei ole enam erifondis, lugegu uuesti ümberlõigu uuesti ümber ja siis tere Pealt, mina küsisin sinu käest ka, et minu mälestused Euroopast pidi tulema see raamat, aga sinna ta nagu hästi oleks sobinud, ehkki Eesti on nüüd Euroopa osa küll. Ja Tartu isegi olevat Euroopa linn, aga seal ta jäi nende kaante vahelt välja. Võib-olla tal tuleb oma ilmumise aeg. Kunagi on üks idee. Koondada mingisugused põlvkonna manifestid või nendega kõige sarnasemad tekstid. Ühiste kaante vahele võiks järgmisel aastal teha aasta enne sajandi lõppu ja ja siis võiks olla üks manifest, võiks olla 50.-test aastatest, üks võiks olla 60.-test ja 70.-test oleksid meie Tartu sügis, 80.-te manifest on juba olemas. Üheksakümnendatel aastatel on ka manifestilaadseid asju ilmunud, nii et sellest saaks üks niisugune kogumik, raamat, milles iga inimene võiks endale nagu kohta otsida, siis rõõmustada, kui ta selle koha leiab või pahandada, kui ta märkab. Ta ei ole siin arvesse võetud. See võib-olla ei teagi või sa enam ei suuda takistada ka seda, et krabi annab välja nüüd kogu selle mana viimase numbrini lisada Eestis, kuhu on mahukas number, küll Šeiko kujundab seda praegu mahukas number, kuhu on koondatud siis niuksed kogu mana minut ilmimaks kohe sinna. Mis ta tahab selle teksti sinna ilma minu loata sisse panna või ma lasen ta vangi pista, see on kõik manas ilmunud, ütleme kõige tähtsamad krestomaatilised. Tekstid on sinna koondunud. Aitab kord mind varastas Tartu sügis on ka seal, siis aitab, et ükskord mind varastas. Teist korda mind ei varastama, lasen ta vangi panna. Nii. Aeg on jõudnud nüüd nii kaugele, teie eneste lapsed on tudengiealised. Kuidas teile tundub, kas praegustel 20 23 aastastel on samasugune vajadus oma põlvkonda mõtestada? Nii nagu teiegi? Sellega tegelevad on ilmunud nende pintsaklipslaste kohta ja. Aga kuidagi, ma ei usu, et meie lapsed seda iialgi teeksid. Jaak, võib-olla sul teeb, maanpürib poliitikasse ja temale poliitikaga. Tal sellist kihu küll ei ole kuidagi nüüd hakata. Sõnastame, eks talgija sellest haridusest natuke veel puudust. Nojah, ja praegu ausalt öelda, see Jaak on ka ebatüüpiline, eks ole, sellepärast et kes siis tänapäeval mõistusega inimestest poliitikasse pürib. Minu lapsed on küll nii targad, et nemad sinna ei lähe iialgi. Vaadake seda riigikogu. Aga kuidas on pedagoogikaülikoolis, kas niisugust põlvkonna tunnetamist ja manifisteerimist tuleb ette? Meil on individualismi ajastu praegu, niisuguseid grupikuuluvuse vormid on hästi hajusad, hästi põgusad on teatavad muusika, su suunad, mille ümber siis koondatakse või teatavad klubid, kus käiakse, on teatavad puugid, mida siis tarvitatakse koos. Aga need on kõik pigem niisugused asjad, kus inimesed on ju üksi. Kui te vaatate seda, kuidas tantsitakse riivil näiteks, siis need inimesed ei tantsi mitte kuus, vaid igaüks tantsib omaette ja ja ka siis, kui kanepit suitsetatakse, siis igayks suitsetab nagu oma, et ja jääb nagu üksi iseendaga. Et praegu on meil individualismi ajastu ja eraettevõtlussoodustab veel seda individuaalset mõtlemist niisugust ja ja inimene võib praegu karjääri teha, kui ta ise üksikinimesena piisavalt tubli, aga mitte siis, kui ta kuulub mingisugusesse ringkonda või, või niimoodi, tähendab, praegu on indiviid on väärtustatud kollektiviis ja see ikka sõltub sellest, et kui on tegemist mingisuguse surve surve ühiskonnaga, siis loomulikult. Et noh, väga tsentraliseeritud totaalse survega see tekitakse selliseid grupi liikumise ja siis noh, kuigi need erinevad, ütleme, teatud komsomolitegelased, dissidendid aga kõigil oli teatud mingi oma grupikuuluvus Mis ei takistanud näiteks komsomoli Madis Kaljon oli ülikooli komsomolisekretär õhtul intris, müristas koos teistega. Dresselite karjusid haigeks. Ettepanek nüüd siin saates sellest rääkida tuli ju mõneti ootamatult. Ega me ei ole vahepeal tegelenud selle artikli meenutamisega ja meil pole ühtegi ühisarutelu olnud mitte selle artikli artiklit eemal ja seetõttu on meie jutt ja menetlused on kõik suhteliselt kaootilised siin praegu, mis me teeme, aga, aga me püüame reflekteerida seda, mis me tol ajal olime ja mis oli meie ümber. Siin oli siis Tartu oma sügisega. Aegu 20 aastat tagasi Tartus meenutasid tänases saates Eesti Päevalehe praegune kultuuritoimetaja Ants Juske ja Pedagoogikaülikooli reklaami ja meedia osakonna juhataja Linnar Priimägi. Teema valis saatesse Kaja Kärner.