Head raadiokuulajad, saade siin, me oleme, jätkub meie külalise tunniga ja meil on täna väga hea meel rääkida juttu noore poeedi ja dramaturgi, ka Paavo piigiga. Tere. Tere tõesti tere, Paavo. Põhjus, miks me siia sind kutsusid, noh, tegelikult neid põhjuseid on mitmeid, aga võib-olla kõige sellisem päeva päevakajaline kõlakasti, aga, aga ütleme, akuutne siis võib-olla sihuke hea võõrsõna on see, et et Paavo uus näidend saiust püünele toodud ja, ja üldiselt inimesed räägivad sellest palju ja räägivad palju ka head. Aga võib-olla kõigepealt lähme siis ikkagi päevakajaliste asjade juurde, sest et esimesel tunnil me ju arutasime streigiteemat. Arutasime streigiteemat ja rääkisime seda, kuidas Eestis on kodanikuühiskond üha enam pead tõstmas ja õpetajad ja paljude õpetajate toetajad on streikimas homme ja ülehomme. Paavo, mis, mis sina arvad sellest streigi asjast, kas tuleb, tuleb streikida? Aa, mul on kahetised tunded, et ühest küljest mulle tohutult meeldib see, et on Eestis tekkimas selline kodanikujulgus ja aktiivsus, mis on justkui meil aastakümneid olnud nagu natuke maha surutud. Aga teisest küljest, mis nagu streikimise enda puhul mulle nii-öelda inimlikult ei meeldi, on see nii-öelda see ultimaatumite keel või et sa ei ole kunagi väga-väga konstruktiivne tavaliselt, et hea oleks, kui oleks noh, lõpuks on vist jõuavadki tavaliselt läbirääkimiste laua taha inimlikul tasandil. Noh, inimesed vahetus on ka, et kui asi läheb ultimaatumite peale, siis üldiselt ei ole hea. Et selline väljapressimine kuidagi, kas on ka öeldud, eks ole, mõned ikkagi leiavad, et eestlasele üldse juba läbi ajaloo ja ja läbi selle, kus me oleme nüüd jõudnud, eks ole, et meile nagu ei kõlbaks see asi, et, et seal nagu midagi väga nagu võõrast noh miskit peab ju, eks ole, olema, ajendanud seda, et kuidagi kuidagi need õpetajad ja ka teised paljud teised sinna ikkagi streikima jõuavad, et kellelgil on siis mingit tegemata tööd või kuidagi, mis, mis sa ise arvad, et et, et on midagi positiivset selle pealt, et ka nagu võta välja või, või arvad sa? Paavo said ju õppinud ka? Kas sa oled politoloogiat õppinud selle välismaal, kus sa olid, või on juhtunud, et, et on see, on see nii võõras asi nüüd? Olemuselt kohe ütleme eestlasele? Ma arvan, et meil on nagu see, et ei, ühiskonnale ei ole nagu miski selles mõttes ju otseselt võõras, et meil lihtsalt ei ole sellist nagu väga pikka traditsiooni ei riiklikku ega ka ühiskondliku, see on meile nii nagu eelis kui puudused. Ühest küljest meil on üsna lihtne ja üsna kiire mingisuguseid olulisi asju sisse viia ja sisse tuua, aga teisest küljest on see selline nagu pidatus ka, et millestki nagu kinni hoiame, nii et võib-olla see tuleb ka poliitikasse poliitilise süsteemi, kus on lihtsalt kohati on et meil on e-e-riik ja e-valimised ja mingeid selliseid asju saab väga kiiresti. E-pangandus saab väga kiiresti nagu ühiskonnas käibele tuua. Aga teisest küljest jah, et, et pidev pidev see tunne, et et mis on üldse nagu väärt teha ja käibele võtta ja mis ei ole. Et ei ole kuskilt nagu nii-öelda ajaloost nagu kinni võtta, haarata nii nagu näiteks suurt suurriikidel kipuks olema. Et siis õpime vaikselt ja kohandume ja vaatame, kuidas katsume õigeid valikuid teha. Just, aga igatahes asume siis asja kallale, et, et nüüd see uus näidend mis on tegelikult ikkagi sinu teine juba, et võib-olla sellest esimesest räägime ka natukene hiljem. Et see uus näidend, keti lõpp, seal on kõik sihukest sotsiaalset mõõdet, tundub, et päris korralikult või, või on see ikkagi lõpuks vaataja. Vaataja sees, kuidas seda Neudi tajub? Vot see on imelik jah, et ma varem ma olen luuletusi kirjutanud küll vist niimoodi sellise mõttega, et võtnud, teen nagu sihukest sotsiaalset värki, et noh aga, aga just näidendite puhul mulle endale lavakoolis, mis on üks asi, mis mulle on nagu kuidagi südamelähedaseks muutunud ja mida me seal õppinud olen, on, on see, et, et kuidagi inimesi luua. Et see nagu kõige tähtsam ei ole mitte sotsiaalne mõõde või see mingi point, et ma nüüd tahan hullult näidata, et vot need nii ei tohi ja nii peaks tegema, aga et just nimelt, et luua nagu terviklikke inimesi, kes tegelikult õigustavad oma olemasolu ära isegi kui ise nagu vaadata Ta nii-öelda lavalt ja tundub, et, et mina küll selline ei taha olla, aga vot laval need inimesed nagu tegelikult usuvad seda, mida nad teevad ja, ja et see on nagu oluline, et, et ei tasu või noh, mulle tundub, et õige on nagu anda anda eluõigus laval ka ka ka kaabakatele. Ja, ja, ja samas ka eks ju selle ülevaatele inimestele ja just nimelt vaadata, et, et kuidas nad omavahel nagu põrkuvad. Keti lõpp on selle tüki nimi ja selle lavastajaks on Priit Võigemast ja nüüd laupäeval oligi esietendus ja esimesed emotsioonid on inimestel ka kätte saadud, aga kui, kui sa leia selles etenduses dramaturgi no niivõrd palju sotsiaalset mõõdet ja pigem inimesi, siis mis sa ikkagi öelda tahtsid, siis läbi nende inimeste? Ma tahtsin justkui väljendada mingisugust midagi üldist, mingit tunnet, et seal on näidendis on ka sellised nagu tekstikohad, et noh, midagi on justkui õhus, et midagi, mis on nagu kõrgem kui või suurem kui üks inimene, noh, tihtipeale mulle tundub, et kui sa oled kuskil, noh näiteks Tallinnas elad ma elasin nüüd näiteks kaks ja pool, kolm kuud elasin Berliinis viimati ja et sa tajud, et lisaks sellele, et on su oma elu, jään su. Sest ma ei tea sõprade ja tuttavate elu, et on tegelikult mingi selline nagu mingi õhustik on või ma ei oska öelda, et mis on nagu, mis kõiki natuke mõjutab, et kuidas see nagu mingi üldine meeleolu on. Nüüd ma vist üritasin seal näidendis tabada nii-öelda Tallinna-keskselt mingi ajahetke mingit meeleolu, mis mis kõiki neid inimesi mõjutab, kes seal näidendis nagu tegutsevad oma probleemidega. Kohavalik on siis kiirtoidukoht selline, kus saab hamburgerit ja saab ka juua osa mingist ketist. Et kuhu siis tulevad inimesed kas juhuslikult või, või noh, vist oli noh, mõne jaoks on koht, kus, kus ta mitte esimest korda tuleb. Et kas, kas see on nüüd, kas seda võib võtta nüüd ka niuke laiemalt või mis? Mis on selle koha valiku nagu õigustus? Igat moodi selles mõttes, et ongi tore, tore kujund selles mõttes, et seda saab nagu jumala eest, et kiirtoidukett kuskile äärelinna parkimisplatsil, noh mõnes mõttes on, on ka nagu võib öelda, et see on sihuke Eesti kuskil Euroopa perifeerias, eks ju. Et seal on nagu neid nii-öelda, mis kõik olla võib, mulle meeldibki sellepärast kujund temas on ise midagi sellist juba peaaegu et poeetilist, et selline tühi koht kuskil äärelinnas. Aga teisest küljest, et tal on nagu palju võimalikke tähendusi ja laiendusi, et see mind võluski selle juures enam ise, mis siin salata, et olen ka käinud ikkagi niimoodi kuidagi mitte stressis peaga õhtul noh tõesti, et seal on mingi selline nagu mingi mingi mugavus on sellele, et sa tead, et seal on täpselt need need burgerid. Ja. Ma arvan, et see on nagu selline asi, mis on kuidagi ka jällegi meie ajale või kuidagi meie inimestele iseloomulik, et et on küll tervislik toitumine on tore, aga aeg-ajalt on nagu see kihk on, et mina ikka sõin hamburgereid, ma mäletan, kui ma noor olingi, need tulid kuskil seal 90.-te alguses, noh, see oli ikkagi see, see oli ikka elamused need Vabaduse väljakul burgerikioskid ja et et see on kuidagi niimoodi kuidagi külge jäänud ikkagi kuskilt. Priit Võigemast on lavastanud selle tüki, mis sina kirja panid? Pavo, kui palju see ühtib sinu nägemusega? Ma olen väga rahul selle lavastusega selles mõttes, et et mulle tundub, et Priidu puhul on oluline see, et ta lavastajana tal on. Ta lähtub tekstist ja üritab tuua välja selle teksti mõtet laval, et lavastada saab ju mitut moodi, et saab ka tulla, nagu ütleme oma väga tugeva nägemusega, mida siis nagu mille kaudu seda teksti justkui siis nagu noh, mõjutada või lükata mingis suunas, et mulle meeldib Priidu juures see, et ta ta leidis selles materjalis midagi alguses, mis talle kuidagi meeldis või mis teda puudutas. Ja ta üritas läbi selle materjali seda laval nagu justkui ellu äratada. Et minu minu jaoks vähemalt sellelt tundelt või meelevat, mis ta tekitas mulle, et ta oli üsna nagu sarnane selle tunde või meeleoluga, mis mis. Ma eeldasin, et inimesed näidendit lugedes võiksid saada. No kui palju sa ise siis selles lavale seade protsessis osalesid või, või oli see tõesti niimoodi, et saatsite mai tea meiliga või trükkisid välja printerist, võtsid selle näidendi ja andsid Priidu kätte ja nii oligi. No oleks tahtnud tegelikult isegi olla kogu prooviprotsessi juures sellel tegemisel, et, et mulle väga meeldis sihukese proovi tegemise õhkkond oli nii selline sõbralik ja kuidagi noh, et seal oli tore tore olla, et ma olin küll päris alguses ja päris lõpus selle prooviprotsessi juurde, sest vahepeal ma elasin Berliinis mitu kuud ja siis ma suhtlesin ka tegelikult nagu kirja teel lavastajaga, et mingisuguseid teemasid nagu kuidagi valgustada või lahti seletada. Ma just niimoodi sinna neid asju kirjutasin. Et aga ei, sa ei olnud jah niimoodi, et, et saatsin ära ja siis läksin vaatama esikale, siis tegin nägusid, et, et see oli ikkagi see, et ma nagu toetasin seda niivõrd, kuidas ma oskasin seda proovi tegemist ja, ja seda protsessi, aga ega mina ei ole lavastaja selles mõttes, et seal tuleb ka teada seda piiri, et mida sa nagu millal nagu midagi öelda ja millal, nagu lasta lavastajale tegutseda. Ma saan aru, et Priidul tegelikult ikkagi tekkis. Protsessi käigus kerkis trikki aina uusi küsimusi. Ja no seda ta on öelnud ise ka intervjuudes, et et tal vist see, kui ta esimest korda seda lugesid, siis ta sai sealt nagu mingi ühe justkui enda jaoks asja ja siis mida nagu edasiproovide käigus materjali loetakse korduvalt ja korduvalt läbi, et ta leidis sealt nagu mitmel korral midagi täiesti teistkümnenda, esimene kord ei näinud noh, rääkimata sellest, et mis on ju alati ka tõsi, et et autor paneb mingi asja kirja, et ühel hetkel hakatakse leidma ka mingeid asju, mida autor ise ei suutnud sel hetkel näha, mis on täiesti normaalne selles mõttes, et autor tihti noh, autori suhe teksti on väga niisugune ebaterve, nii või teisiti Paavo kuulame edasi muusikat täna ka sinu valikul ja võib-olla räägiks lahti ka selle esimese loo, mida me siia tundi kõigepealt kuulasime soli saansete Raptowne ja Sviming. Miks sa valisid selleni? Valisin neid lugusid, mida ma olen ise kuulanud nüüd viimasel ajal ja ma ei tea, mulle meeldib selline. Mul on vist kuidagi tuimaks muutunud. Et mul on vaja sellist sihti, sellist vinguvat indi muusikat, et üldse nagu, et ma mingi emotsiooniaegset noh, et sihuke tavaline kraam enam ei tööta ja siis hea näide, see sans. Selline vinguv kanada indi, muusik. Järgmiseks oled valinud Velvet Underground looga Vatgevus on. Ja no siis ma mõtlesin, et noh, et ei saa ju, saate saate kuulajaid ära väsitada ka, et võiks olla midagi sellist nagu lõbusamalt või kergemat ka. Meil on täna külas luuletaja ja dramaturg Paavo Piik, kes on nüüd saanud valmis täiesti uue näidendi, mida juba laupäevast saab näha Tallinna linnateatris ja sellel on nimeks keti lõpp. Keti lõpp ja, ja võib-olla Paavo natukene paari sõnaga või siis paari-kolme sõnaga öelda räägiks nendest tegelastest, et, et hästi huvitavad noored on seal kuus ja siis nüüd nüüd kuidagi läks asi väga hulluks läks. Et, et lisaks noortele ka siis tõesti eesti kultuuri Cheeros tõeline noh, miks mitte ka pühamees meie siis lugupeetud komposiitori helilooja Arvo Pärt, et väga-väga-väga põnev tegelaskondet, et need noored on rohkem siuksed nagu anonüümsed, aga kindlasti ära tuttavat tuttavat tüübid kuskilt meie linnaelust. Ja, ja Arvo armun ikkagi väga ära tuntav, et tõesti suurepärane, suurepärane siis roll lavastajalt endalt siis Priit Võige Võigemastilt. Et kuidas küsiski kohetada, Arvo, kuidas see Arvo Pärt siis nüüd jälle sisse kirjutati, et selles Jan Uuspõld läheb? Jan Jan Uuspõld läheb sinna Tartusse, seal oli ka Arvo oli väga-väga siis kenasti esitatud, aga nüüd nüüd veelgi kaldumas osas, siis keti lõpus, et Paavo, kus sa siis selle arvu peale niimodi tulid? Ma ei tea, see on jällegi see, et midagi et see oli kuidagi viskas eelmine aasta või see aasta oli seal nüüd sünnipäeva aastaga, et ta oli hästi palju vist lihtsalt kuidagi jällegi õhus seda teemat ja ja minu jaoks oli nagu noh, ma mõtlen, et selle näidendi koha pealt oli ka oluline see, et et seal on nagu mingis mõttes toodud mingid erinevad nagu äärmused kokku, et elu tunnetustes kohtumistes ja, ja mulle tundub, et see konkreetselt nüüd Meie helilooja, et, et tema on nagu mingis mõttes ikkagi selline üks nagu äärmuslik suhtumine. Et kuidas, nagu oma elu elada ja mis valikuid teha. Ja teisest küljest, et ka selline nagu võib-olla mingi sümboli või ikoonistaatus, et, et ma annan kuidagi sealt tuli see mõte ja no muidugi ka see, et, et tõesti ma ise ise kuulasin seda näidendit kirjutades väga palju. Arvo Pärdi loomingut. Ei tea, noh, need asjad lihtsalt juhtuvad kuidagi, sa kirjutad Nüüd, kui me räägime nendest teistest tegelastest, et siis kuidagi tundub selline Üks ühine joon nagu, nagu olevat inimestele, et inimesed täpselt ei tea, mis nad nagu. Tahavad ja otsivad nagu siis neid, neid vastuseid, kas ikkagi nii või naa. Et noh, et mitte, et ei oleks informatsioon, eks ole. Täna ta on tänasel päeval me elada, eks ole, internetiühiskonnas ja ei meediaühiskonnas, et infot on ju tegelikult meeletult, aga aga, aga, aga nagu ei tea mis, mis nagu valikuid teha ja, ja võib-olla on ka see asi, mis nagu tundus seal, et inimesed nagu Räägivad nagu üksteisest mõnevõrra isegi mööda või isegi kui nad kuulavad teist, siis siis nad kuulavad pigem seda, mida nad ise tahavad kuulata, võib-olla isegi paranoilised vahel. Et, et kuidagi nagu üksteisest nagu möödarääkimist on ja siis seal päris lõpus siis kui on päris toredasti need paar noort ja siis vana Arvo Pärt istuvad seal laua juures, siis kuidagi isegi kujuneb selline kena, õnnelik lõpp. Aga ennem on jah, nagu mingisugune kaos, et ma ei tea. On see on, kuidas sa ise neid neid siis noh, tegelasi iseloomustaks. Et ma pigem vist tundub, et, et nad on kaoses, aga teisest küljest nad nagu nad ikkagi nad teavad, mida nad teevad, aga tundub, et see teadmine ei ole nagu väga selline noh, tihti isegi läbi mõeldud, et see veendumus on nagu, et vot ma pean nii käituma, et kas nii-öelda on lõpuks ometi hakanud rääkima oma oma kauaaegse naisega, et jama on ja et mulle meeldib keegi teine ja võtad siis see tuleb nagu sellise nagu purskena välja, et sealt nagu noh, ongi, et sa ei kuulegi enam midagi muud üldse nagu enda ümber, et sa pead lihtsalt ära rääkima, et see on ka minu meelest midagi sellist nagu eestlaslikud, et võib-olla nagu aastakümneid hoida mingeid asju enda sees ja siis, kui see välja plahvatab, et ühest küljest on see nagu selline nagu suur võit, aga teisest küljest see on nagunii kogu see nagu enda sees hoidmine on juba nii mõnes mõttes nii ebatervest, et, et siis ta, et sellel ei ole ka nagu alati head nahka, et et pigem nagu jah, et tuleks nagu nüüd ma hakkan sind moraalitsema, aga et oleks tore, kui saaks, nagu neid, seda tegelikult see rääkimine on hästi läbiv teema seal näidendis, kuidas inimesed räägivad, kui tihti ja mil moel, et et kuidagi võiks saavutada kunagi selle, et et see muutub nagu lihtsamaks inimestel. Selline omavaheline suhtlus. Et siin ongi see, et ka kiirelt tehakse võib-olla järeldusi, et, et seesama mees sedasama meest, kes siis ma saan aru, et et olen leidnud niukse suhte mingi keskkoolitüdrukuga, et seda on siis väga lihtne kohe perverdiks tembeldada või pedofiil käigi nagu jõle kähku. Et järelduste tegemine on aeg anda kuidagi inimestele. Jah, jah, noh, see on ka, mis ma ütlesin alguses ütles, mulle on oluline see, et, et tegelikult üritada neid tegelasi nagu noh, lõpuni mõista, et enamasti mulle tundub, et või sellega, et tihtipeale meile tundub, et inimesed käituvad halvastajaga oma peas, neil on ikkagi mingi loogika, nagu, et nad ei ürita tingimata kellelegi halvasti käituvad, et neil on mingisugune asjal nagu mingi mõte ja noh et leida üles nagu noh, see on seal nende motiivide nagu ilu, isegi isegi kui see nagu käendumine nii-öelda mingis olukorras täiesti nagu täiesti pead värsseks, aga et noh, tegelikult seal on nagu mingisugune tihtipeale mingi kõrgem mida me lihtsalt ei, ei taju samamoodi kui kui me näeme enda ees nagu kahte peole minevate Naisterahvast, kes on justkui jätavad mulje kui kõige pealiskaudsemaid inimesed, aga et noh, jällegi ei tea ju, mis, mis nad tegelikult oma nii-öelda argielus teevad ja kui palju see nii-öelda peo loomastumine on ka mingi selline lihtsalt nagu võetud mask ja, ja mille mille raames on ennast seal välja elada, et noh, mingid sellised asjad on mind ikka huvitanud, et kuidas nagu mõista inimesi, kes on sinust erinevad. Et see oli lavastuslikult hästi huvitav moment, et mida siis need, kes lähevad vaatama, millest noh, kindlasti ka saavad aru selle selle mõjust, et kus nagu aeg nagu seisatub ja, ja midagi siis siis siis nagu avatakse, et, et inimene ei ole päris ühemõõtmeline tuuakse mingi muu mõõde sisse, et, et, et kuidagi aegluubis toimib, et inimene on ikkagi mitmekihiline isegi võib-olla enam kui hamburger. Ja selles mõttes, et see, need, need seisundi momendid olid huvitavad. Nii, aga muusikapaus, ma arvan, niuke paus. Joy Division on järjekord ootamas ja lugu, atmosfäär, miks sulle meeldib see lugu? Oi, see on juba vana vana lemmik, seal ongi hea, hea atmosfääriga lugu, ei saa võtta sellest tükist, millest me nüüd räägime, seal on ka see teema, et et kuidas üks kiirtoiduketi juhataja üritab sinna kiirtoiduketi atmosfääri tekitada, et noh, siis proovime seda selle laulu abil. Räägime juttu dramaturgi ja, ja poeedi Paavo piigiga ja Paavo rääkisime siin just sinu värskest etendusest, millel nimeks keti lõpp, aga aga siiski natukene tutvudes sinu tegemistega ja saavutustega, siis võib küll küsida, et millal, millal sa alustasid nii-öelda seda sellist iseseisvamat elu, sest et sa oled jõudnud ju väga palju. Ma viitan siin sellele, kuidas 10 aastat tagasi läksid õppima Oxfordi. Siis sealt vaheldumisi Eestiga Eestis käia, see kuue aastaga ära lõpetasid, nüüd hakkad juba lõpetama, lavakat. Oled välja andnud kaks etendust, kolmas on juba ees, ootamas kolm luulekogu ja nii ja nii edasi. Millal sinus, nagu tärkas vaim? Et sa ei ole nagu nii-öelda lihtne selline enam koolipoiss. No see on, ma arvan, et mul on hästi palju vedanud elus sellega, et et mul on nii-öelda hästi tugev see tagatuba, et olen väga palju asju, mida ma teen, et ma, mul on tõesti väga hoolitsevad, vanemad on need, kes on väga palju, mingit sellist, nii-öelda argist mu eest justkui ära teinud, et ma ei loe ennast väga nagu praktiliseks inimeseks selles mõttes, et ma ei ole väga osav pesu triikja nii edasi, et, et see on nagu üks asi, et, et ma olen lihtsalt on olnud see võimalusi, see õnn, et tegeleda selliste Noh, kui koolis õppimisega kauem võib-olla kui tavaks ja ja teha mingisuguseid nagu töid, mis mis mulle endale olulised korda lähevad, et et ma arvan, see on olnud nagu kuidagi selle asja nagu võti või et. Kas maast madalast said ikkagi valida parimad eliitkoolid? Sellega läks ka kuidagi nii, et ma olen ühes koolis käinud, et see on Tallinna seitsmes keskkool, mis muutus Inglise kolledžisse ja noh, tol ajal ei olnud veel seda kogu seda sebimist vist nende lähevad mitte sellist sebimist nende koolikatsete ja selle elitaarse ümber, et loomulikult vanemad tahtsid, et panna heasse kooli, aga et et siis ei olnud sellist nii see konkurents ja see kuskil panna lapsed kuskile lasteaiast peale kuskile eelkooli, et seda asja nagu ma ei mäleta, et oleks olnud, et noh, minu puhul ma ei tea, noh, see seitsmes keskkonna jah muidugi oli nagu selline nii-öelda eliitkool, aga et noh, praegu on see kuidagi eriti teravalt vist nagu välja tulnud, et on mingi see lõhe on nagu suurenenud nende koolide vahel Aga räägi ikkagi Oxfordist, vot see kõlab tõesti noh, suurepäraselt. Et eks, eks ole siin võib-olla paljud teisedki näinud neid inglise inspektorite morsi ja levis seriaale ja, ja võib-olla natukene saanud kiigata ka Oxfordi poolega. Aga räägi sellest Oxfordi siis kogemusest. No vot, seal on ka palju asju, on tegelikult ma olen mulle üldse elus niimoodi läinud, et ma olen palju asju hiljem nagu kuidagi ära mõtestanud enda jaoks kuidagi need asjad sünnivad, noh, ma olin väga noor, kui ma läksin sinna õppima, et bakalaureusekraadi tegema ja nii, et noh, see koht ise mõjub natuke nagu Alice Imedemaal, eks ju, või kelle autor on ka sealsamas Oxfordis seda asja kirjutanud. Et see ei ole ilmselt kokkusattumus, aga et et sellega harjub hästi kiiresti ära nagu kuidagi niisugune teistmoodi elu, akadeemiline elu samamoodi. Ja, ja noh, selle nagu head küljed on see, et ta nagu väärtustavad seal sellist professori õpilase vahelist suhtlust hästi. Ja noh, võrreldes tänapäevaste massiülikoolidega, et, et see on tegelikult tohutu vahe, et sa nagu sa võid sedasama aja õppida ülikoolis, aga seal on see tunne, et sa oled nagu kuidagi. Et sa oled nagu rohkem rohkem õppinud professorit näinud ja sa oled rohkem sõna võtta saanud seminarides ja mingid sellised asjad, mis ta hakkavad seal nagu selle asja kasuks mängima. Ma just tulin Berliinist, kus ma olin vahetusüliõpilane ja seal oli ülikoolis oli vist 28000 bakalaureuse üliõpilaste ja noh, et see on täpselt sellist süsteemi üldse üleval hoida, seal on juba nii palju seda bürokraatiat ja värki, et ja noh, et seminariruumis võib-olla ka 40 50 inimest, et nagu väga nagu tublid õppejõud, et nad suudavad üldse seda asja nagu hallata, et niimoodi nagu õpetada Me lähme korra tagasi veel 10 aastat, kui sul avanes võimalus minna üldse Oxfordi, kuidas see kõik tekkis, olid siis kaheksateistaastane. Ja ma olin vist isegi tegelikult noorem, kui ma sinna sisse sain, ma olin ka koolis kuidagi sattunud. Ühesõnaga, et ma lõpetasin tegelikult keskkooli, kui ma olin 17 mitte 18, no ühesõnaga, et see, kuidas see kõik juhtus, oligi, et see oli selline. Mulle tundub, et niisugune esimene selline ajahetk, kus mina ja mitmed klassivenna klassi, et ka hakkasid nagu üldse vaatama, et otse keskkoolist, et mitte minna Eestisse ülikooli, minna välismaale, et noh, nii Ameerikat kui Inglismaa, et noh, neid eriti, sest nad on inglisekeelsed keskkonnad. Et et tollal oligi see nagu selline uus ja huvitav ja põnev, et lähme, lähme proovime ja siis noh, et see oligi minu puhul lihtsalt see proovimine nagu õnnestub esimesel korral kohe, et et see oli nagu see no jällegi nagu tagantjärele, et kui palju seda sel ajal nagu ma ise nagu väärtustasin või mõtestasin, et ei tea jah, et lihtsalt et hinded on ju hea, et võib ju proovida ja siis saad sisse ja siis oledki ühel hetkel seal, et see on nagu selline Mis süsteemi alusel sa õppisid, kuivõrd Salide aasta Oxfordis aasta Eestis jälle aasta seal aasta siin. Tegelikult niimoodi, et ma olin esimese aasta seal, siis mul sai raha otsa, sest et seal oli need õppemaksud, olid niimoodi, et tulite Euroopa Liidu kodanikele olid odavad nagu praegu umbes on võib-olla ülikoolitasud, aga Euroopa liidu välistele olid nagu 10 korda kallimad, et siis nagu sealt ülikool siis nagu teenis raha. Ja siis ma olin ühe aasta Eestisse, ma töötasin siin. Ja, ja siis, kui ma tagasi läksin, ma olin tegelikult kaks aastat ikkagi järjest lõpetasin ära, et siis selleks ajaks oli Eesti just liitunud Euroopa Liiduga ja siis olid õppemaksud 10 korda madalamad, et see oli nagu mõnes mõttes praktiline, otseselt see niimoodi edasi-tagasi. Ja nüüd siis sel kevadel lõpetad siinsamas. Nüüd ongi need dramaturgia, eks ole, siis lõpetad siis lava noh, vanasti oldi lavakas, kuidas, kuidas ametlik tänasel päeval nüüd on, et. Praegu öeldakse ka lavakas. Ametlik nimetus on Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikool. Aga sa veetsid vahepeal ka kolm kuud Berliinis, mis sa tegid seal? Seal ma käisin tegelikult peamiselt teatrit vaatamas, sellepärast et jällegi, et see Erasmuse vahetusprogramm võimaldab, et me saame minna näitlejatele on raskem seda teha, sest meil on suurem koormus ütleme, koolis etendusi mängida ja nii edasi, aga dramaturgina. Me käisime, ega niimoodi kolm kuud põhimõtteliselt seal nagu justkui õppimas, aga samas ka kuna Berliini teatriskeene nii-öelda on niivõrd elus ja isegi Londoniga võrreldes mulle tundub nagu huvitavam. Et mulle tõesti tundub, et see on nagu mõnes mõttes teatri nagu pealinn Euroopas praegu. Et siis me käisime seal vaatamas igasuguseid asju, mis meile ja mitte ainult teatrit, vaid ka nagu muusikat kuulamas ja kunstinäitustel ja et et selline nagu ma ei tea, siuke kultuuriline nagu elamus või Laksaliselt. Mis seal nagu kõige ägedam, kuna siis välja võid tuua. Jah, vot üks asi oli küll, oli see, et sattusime just sel ajal sinna, kui selle lavastuse esietendus. Siis folk, spine, tuntud teater, millel on väga palju ühist eesti NO teatriga. Et seal nende üks lavastust, Jon kaablil Parkman, mis oli selline nagu natuke utoopiline asi, et me läksime sinna kohale ühel reede õhtul ja siis Ta oli umbes arvestatud, et noh, et peaks olema kuskil niimoodi keskepaiku, et peaks olema juba uues kohas ja siis järsku üldiselt nagu, et kuulge, kas te teate, et see kestab nagu noh, kaheksa kuni 12 tundi siis et siis noh, oligi tohutult pikk, aga samas tohutult võimas selline totaalne teater, et mida seal kõike ei tehtud, et noh, lavakujundus ja kõik see, et üldse mulle jäi Saksamaalt mulle tohutult meeldis, et seal on nagu teater on võib-olla Eestiga võrreldes, kus me oleme harjunud selliste lugude kesksete ja tegelaste kesksete lavastustega, et seal on nii palju, pannakse rõhku ka lavakujundusele muusikale. Et kogu see heli visuaalne pool on niivõrd palju nagu toetab ja täiendab, et see võib olla kunstiliik, tundub nagu olevat hoopis nagu teine, nagu et see on nagu, nagu polüfoonia rohkem kui, kui võib-olla Eestis teatris on ikkagi nagu ta on, natuke mõjub nagu, et ongi, et sa vaatad mingit lugu või noh seal on nagunii, et seal on, saad aru, et see on nagu sihuke konglomeraat eri kunstidest. Et juba kuidagi maakleri aegadest, et võetakse nagu täis täismats, kuidas, kuidas elatakse üle kaheksa kuni 12 Sis tunnine etendus, et praktilised vajadused vaja rahuldada. Jää üllatav on see, et noh, ma legend räägib vähemalt, et, et eks hea tuttav Jaak Prints, kes seal ka samal ajal nad tegid, no teatriga seal Saksamaal eks ju, oma oma seda kolme kuningriiki. Et väidetavalt oli seal 12 tunni aja jooksul ei väljunud saalist. Nii et tuli, haarav asi, et, et siis võib-olla kaovad need maisemat vajadused kaovad ära üldse. Kuulame Led Zeppelini järgmiseks oled valinud loo kašmiir. Ja noh, nagu Tõnu ütles, et midagi võiks need tempokad matka tulla Meil on meile natukene jäänud aega rääkida edasi juttu dramaturgi Paavo piigiga vaeva, sa oled täna siin rääkinud päris palju selliseid ekstreemse maid võib-olla, või, või suuremaid asju, mida võib-olla paljud meist ei ole. Ei ole kogenud, et millal sa enda loomingusse kavatsete panna midagi sellist, kus natukene kuvad piire. Ja kassalt kavatseb. Noh, ma arvan, et mul praegu see tunne, et ma küll ma olen ise kuidagi maha rahunenud selles mõttes, et ma see keti lõpp teatud mõttes näidendina, noh, tal on don provokatiivne ilmselt mitte nagu saksa teater mõttes provokatiivne, aga et ma ise praegu küll pigem tunnen, et tahaks midagi sellist kergemate kuidagi lõbusamat kirjutada, aga seda juttu me räägime siis juba mitu aastat tahaks midagi lõbusat kirjutada ja siis ikka tuleb sihuke äng sealt kuskilt välja. Vaidki keti lõpus on jah, ecstasy tablettide teema, et see on nagu päris huvitavalt seal lahendatud lõpp. Kes siis, kellel on siis õnn seda vaadata, ma saan aru, et ega, ega praegu on ka väga palju juba välja müüdud, et, et loodetavasti siis etendus jätkub, et kui mitte sel kevadel, siis sügisel hooga saab, saab minna vaatama, kuidas ecstasy tablettide asi siis ikkagi laheneb seal Arvo Pärdi ja ja kahe noore inimesega ecstasy tabletid jäävad ikkagi, on laua peal ja mis sealt edasi saab, et see seda ei tahaks nagu praegu isegi ära öelda, aga, aga seal on ka ikka kõvasti provokatiivse. Ma arvan küll meie maarahva jaoks võrdlemisi Konservatiivse rahva jaoks, aga. Ma saan aru, et üks uus asi on juba juba valmis. Kolmas teatritükk on, on põhimõtteliselt juba jällegi minemas töösse, et võib-olla paar sõna, mis, mis see endast kujutab. No ja vot keti lõpp on tegelikult ju aasta aega vana, näidanud, et ma nüüd nii-öelda kooli lõputööna ma kirjutasin näidendi, mille nimi on lõppude Jah, ja see on tegelikult see räägib naistest, et ma olen olnud. Seal see, see nagu mõte või tunne olnud, peaasi et ma tahaks midagi kirjutada sellist, mis oleks kus olekski nagu naistegelased ainult ja osaliselt ka sellepärast, et noh, teater, niisugune ka karm koht, et seal on väga palju sky, nad rollid jagunevad niimoodi, et meestel on nagu tähtsamad osad ja naistel on nagu vähem tähtsad osad. Jaa, jaa, ja, ja noh see loodame, et see ühiskonnas nagu läheb. Et see ei ole niimoodi ja, ja teatris tegelikult võiks olla seda tasakaalu nagu rohkem. Ja, ja siis ma. Mul on hea meel, et see sai nüüd valmis ja et see nii-öelda naiste näidend läheb Rakvere teatris siis sügisest käima seda proovid on nüüd juba kevadel algavad ja et mul on kuidagi ma loodan, et sellest tuleb midagi lahedat. Mis nurga alt naiste elu kajastab? No ma üritasin seal eri vanuses Eesti praeguse aja nii-öelda naisi kujutada stereotüüpe jah, aga minna stereotüüpidest selles mõttes kaugemale, et, et nad oleksid, neis oleks ka midagi sellist testi konkreetset ja, ja, ja neil on nagu, et see ei ole ainult seal karikatuuri kirjutamine. Ja, ja noh, see on ka selline mõnes mõttes nagu veel provokatiivne materjal, et, et näis, mis sellest tuleb, et ma olen, ma loodan nagu usku sellesse, et sellest tuleb äkki midagi muidugi täitsa vaadatavate head. Seda siis juba sügisel, siis me võime selle teema üles võtta ka maailmaparandaja, sinus ei ole ikkagi kadunud, eks ole, et muretsed ikkagi naiste pärast. A. Muretsen mõned siin üldse palju, ma tahtsin liiga palju, aga et ma ei tea. Mulle endale jällegi see on nagu elus ikka käivad need mingid sellised faasid, et vahel mõtled, et on, et et kõik on juba hästi, et oled noor ja et kõik on veel ees ja siis vahel on see tunne, et, et kõik on täiesti tuksis midagi siit enam nagu kuskilt ei paistagi mingit lootuskiirt ja mul on tunne, et ma olen praegu jälle jõudnud nagu mingisse sellisesse peaaegu naiivses idealism kui tagasi, et et tuleb natukene rohkem lihtsalt uskuda ja tegutseda ja ja nii-öelda noh, ma ei tea, panustada sellesse ise, et, et oleks parem ja ei peagi seda nii suurel skaalal tegema, et algab testi kõige lihtsamatest inimene lähisuhetest ja ja nüüd ma räägin seda juttu ja loodame, et seda juttu jätkub mul veel aastakümneid. Paavo suur aitäh meile täna külla tulemast. Juttu oli väga tore ajada ja paljud asjad jäid veel rääkimata, aga ta nagu Tõnu ütles, siis ilmselt meil õnnestub sinuga veel rääkida, aga viimaseks looks oled valinud peljanud Sebastiani peatsa New York Hatcher, mis see sulle ütleb? See ütleb mulle, see on üks hästi tore laulukene, mis räägib armastusest. Meibi Platšiiduse.