Teatris teatri-kontserdi- või hiina saalis astub mees ees et rajada teed ja otsida üles kohad. Mees on oma naiskaaslasel abiks istumisel. Ta surub alla toolid läbi, istub alles seejärel, kui on istunud ta kaaslane. Istumisel ja tõusmisel välditakse müra. Tooli klapp surutakse alla käratult. Tõusmisel hoitakse seda käega kinni, see ei pläksataks vastu. Seljatuge. Onu, hoolimatus okupeerida mõlemad edu, et ses naabergi tahab toetuda. Eesistujatooli ei kõiguta uudiste valt ringi aetamine või saalis asjatult kõndimine häirib kaaskodanike käevalee või teatri binokli, muretseb igaüks ise ega pääseda võõralt naabrilt. Teatribinokkel on mõeldud lavategevuse jälgimiseks, mitte saalisolijate uurimiseks. Kui algab ettekanne, lõpetatakse igasugune keskustelu pooleli. Juttu jätkatakse, hääl sõrmedega, trummeldamine, jalaga taktilöömine või muusikaga. Saimisemine. Kui hemi esitlevad toonid võivad olla õigetki, ei räägi heast käitumisest. Vahel võib näitlejale juhtunud äpardus. Oleks taktitu ja kasvatamatu reageerida sellele naeru või halvustava märkusega ka tunde liigutusi varjateksi näiteks nuuksuda või lõikavalt naerda. Vaheaegadel tavaliselt jalutatakse, kusjuures silmitseda arvustavalt silmatorkavalt teisi külastajaid. Mõne kontserdi lõpul nõutakse solistilt järjes uusi lisapalu. Ka siin peab olema mõõdukas. Ma arvan seda, et kunstnik võib olla väsinud ja igal isepala nõuadelt pingutust, vaimustust ja lugupidamist. Inimesed väljendada oma lemmikule ju palju tähti, tundilisemalt näiteks kasvõi ühe ainsa lillesaatmisega. Kuulsite katkendid ime asema. 1976. aastal ilmunud raamatus käitumisest luges Silvia Laidla.