Kasvatamatusi maitsetusi ja muid sagedasi eksimisi häädooni vastu ei käida ringis. Mõrudjate mõtete virildatud näoga inimeste hulgas esinetakse häädujulisena ja valmine kõike võtma kergesti lõbusasti. Nii tuntakse end paremini ja meelditakse ka teistele enam. Miski ei kaunist nägu enam kui meeldiv ilme. Rõõmsa lahke meeleoluga on see kergesti saavutatav. Silmi aga ei pilguta ei kõõlitatavaliseerlikult ega pöördega silmakirjalikkus vägaduses taeva poole. Ei viilude ahela kavalalt ja õelalt ega kiste kulme üles. Hoidutakse Räputamisest, oblimustetamisest, silmade pööritamisest, meenutamisest ja solvatud näo tegemisest. Kõneldakse kellegagi, siis vaadatakse sellele sõbraliku lahke näoga otsa vahite maha või kõnnitatavast mööda kõneldes mindagi kellelegi liiga lähedale. Eriti kergesti teevad seda viga Liinegelised ja häästujusi inimesed. Viimaste liigne lähedus annaga, käinele inimesele vähemini meeldiv. Ei kõnelda. Allikana oli see, kes, kuid ka mitte väsitavalt pikkamööda. Medeli hästi kui ka mitte läbi hammaste pomises või poolsosinal ei kõnelda otsitelt geenel kõdi, tärvide tega, mingeid vägiväljendusi. Vandumine on inetu harjumus. Seltskonnas lubamatu. Yhel juhul hirmsemate Siimu sõnade tarvitamine vändumine annavad tunnistust inimesed toorusest ja ärimaldusest. Kõnelejale ei räägite vahele. Vaido lubatakse, kuni tähendab petanud kellegagi ei kärgitega mitte lastega teenijaid. Jutuga ei või kunagi laskuda eksiteele püüdes oma väljendusile sõbraliku, küünarnukiga müksmisi või käega patsutamisega anda enam mõju. Samuti ei synni tarde jutukaaslase varrukas kuu või Vessi nööpidest, rind või käive, ehtist soovitakse kedagi kõnetada, siis ei püüta selle tähelepanu äratada. Riietes sikutamise viibisid või kõvassi hõikamisega. Kõnet ei tõendata, kätega, hoitakse rahulikult paigal ega näiteks toda seal vastava sihilise päägallutamisega. Kuulsite katkendid Rasmus Kangro pooleja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatus moodsa eluliksikuna luges Silvial haigla.