Tere, mina olen Indrek Treufeldt ja mina olen Arvi suur linn ja me oleme Eesti Raadio noortesaadetest ja täna tahame teiega rääkida Valgevenest. Raske on elada talvel talveta, kui me kahekesi Minski lennujaamas tegelikult Valgevene pealinnast 50 kilomeetrit eemal lennukist välja ronime. Oleme kohe räpasus ja soojas lumes. Vesi imbub läbi tallade sokkidesse, mis on suur suur arusaamatus. Kas valge vennas on veel talv või juba kevad? Meil ei ole õigust siis seda otsustada, sest me ei tea, millal tuleb Valgevenes kevad. Me ei tea selle maa kombeid. Et keegi kiidab lennujaama kõige korralikumaks kohaks, tasutatu tualettruumi. Lennujaama peahoones on kõik segamini minejad ja tulijad. Taškenti Simferoopol, pagasi sülelapsed. Kas see ongi Valgevene? Uut tohutut grandioossed lennujaama ehitatakse juba 10 aastat hiljem saame teada, et nõnda ongi siin kombeks suurejooneliselt alustada ja hädiselt lõpetada. See reegel kehtib ehitamise kohta. Rahvas, inimesed, rahvast me ei tunne veel, kui Potterdame räpases soojas lumes. Meie rahvast küll veel ei tunne, aga neid on valusad taksojuhid, kes endale võimalikult soodsat teenistuse otsa otsivad, juba paigale pannud. Ja ega see nende vilunud silmale teadmisraskusi ei olegi. Kaks kompsudega sihitult siia-sinna rändavad noor santi, kes ei suuda mitte kuidagi otsusele jõuda, mil viisil pealinna sattuda. Vähemalt ühele taksojuhile pakutud 20 rubla teda mitte mingil juhul ei rahulda. Nõuab dollareid, kelleks ta meid peab kas türklasteks või sakslasteks. Kui tema enda teada. Aga meis eestlastes midagi sellist, mis lubab meid nii lihtsalt suurelt kodumaalt välja visata. 20 dollari eest me sõitma muidugi ei nõustu. Ja õigupoolest meil neid ei olegi taskus, vaid Lenini pildiga hoolikalt kokku volditud mitmevärvilised rahatähed nagu igal teisel, kes koos meiega lõpuks järjekorra bussi sabas sisse võtavad kasutades kohalikke teenuseid pealinna jõuda. Ainuke asi, millest õnne tunnen, kui pussi istun, on see, et ei pea enam lompide vahel kalpsama ja hoolitsema, et ei satuks mõnesse sügavamasse lompi. Kõige muu suhtes valitseb aga teadmatus. Isegi selle suhtes, kas me üldse jõuamegi Valgevene raadiosse, kus meid oodatakse. Valgevene raadioaadress on punane tänav neli. Me ei saagi teada, miks on tänaval selline nimi. Raadiomaja ise on väljast hall, mitte punane. Maja sisemusest ei saa esiotsa aru. Tukkuv mammi tühja riietehoiu foonil. Valvas Militsionäär prillidega bürokraat, lubade büroo luugi taga. Ja üle kõige punasel riidel loosung mingi Lenini lausega agitatsiooni. Propagandast. Telefonid ei tööta, tähtis ei ole side, tähtis on propaganda. Lõpuks tuleb pikka kasvu roosa pluusiga mees. Vitalisimasko. Vitali sobi siia majja. Pitaalil on liiga sügavad mõtted. Vitali tahab rääkida elust. Vitali armastab otsesaateid. Vitali on Valgevene raadio noortesaadete toimetaja, opositsionäär Valgevene raadios. Hiljem mõtlen, miks peab härrasin Moskva töötava vanameelsete sõjaveteranide hallipäiste, bürokraatide, kulunud mõtete keskel. Vitali ei sobi sellisesse raadiomajja. Aga majad ei ole, tegelikult otsustatakse inimeste üle. Siis võib noor toimetaja uskuda ja unistada, et valgus võidab ja ühel päeval kõlab Valgevene raadios ilus õige Valgevene keel. Pitaali tunnistab, et praegu ta veel ei räägi ideaalselt Valgevene keelt. Aga temas on tahtmine saavutada hoolimata kohaliku sõjakomissariaadi ebatervest huvist tema vastu. Hoolimata vanameelsete kõõrdi vaatamistest. Tolmused, trepid, kõrged laed. Me jõuame teisele korrusele, vasakut kätt, neljas uks. Siin tehakse saateid noortele, inimestele tehakse iga päev ja kui vähegi võimalik, ehk siis otsesaateid elavaid saateid. Ma ei oska öelda, kes keda, aga samal ajal kui meie oma ekspeditsiooni ka Valgevenemaale jõuame, sõidab sinna ka MS Gorbatšov täitma oma ammust lubadust külastada Valgevenemaad nagu ta seda ise ütleb. Ma ei häbene öelda, et tänu MS Gorbatšovile saame teadma ja tundma veel ühte huvitavat efekti ajakirjanduses. Väga mugav on pugeda tassi selja taha. Ja seda sõna otseses mõttes. Sest kohaliku informatsiooni toimetust ei huvita mitte see, mida räägib Gorbatšov vaid hoopis see, mida räägib tas. Sellest saame kohe aru, kui kahele info toimetusse ilmuvale eestimaa mehele esitatakse küsimus. Mis asjus? Nii jääbki kohalike infomeeste arvamus meil kuulmata kuuetunnist emmest, Gorbatšovi teleshowd, aga me ei näe. Ja küllaltki proosalisel põhjusel televiisor hotellitoas keeldub kangekaelselt pilti näitamast. Aga võib-olla peabki see nii olema? Vastupidi, aga televiisori kange kaelsusele kohtame tänavail hulkudes meie jaoks harjumatult lahkeid inimesi. On meelest naisterahvas, kes kuulnud meie küsimust, kuidas leida teed ei vaevunud end liigsete seletustega, vaid ütleb lihtsalt. Poisid, sõitke minuga, ma lähen sinnasamasse. Siin igatahes panen ma 10 plusspunkti valgevenelaste poolele, sest eestlane oma põhjamaises kanguses ei vaevu mitte võõramaalast kohale toimetama juhul muidugi, kui ei ole tegemist soomlase või inglasega. Aga võib-olla peab seegi nii olema. Minski metrooõhtu ja õhtused inimesed viiekopikalist kõlin tuul, tunneleis Asta Roosna-veeri satsianjaayutsa, mitte Sacrowaizza nagu Moskvas või Leningradis. Ükskõiksed inimesed, paljude ajudes mõte, milleks Valgevene keel? Või ei olegi rohkem enam alles jäänud kui see Asta Roosna tiveeri sotsianjaayutsa. Tuleb meelde koolis pähe tuubitud luuletus selle kohta, et maa ei sure ja rahvast maha matta ei saa. Aga kui rahvas end isemata tahab? Sümpaatne vanahärra, seda roovitš ajakirja Radnik toimetusest. Too Radnik on umbes samasugune kui meie Vikerkaar kakskeelne ja kirjanduslik poliitiline. Ütleb, et on kuulnud kareid metroovagunis sulaselget Valgevene keelt rääkimas. Noorus võib veel päästa, mis päästa annab. Noorust Unib vanadel pööningutel. Noorus otsib koltunud kirjandust. Noorus poosetab vana ilusa valgevene keelega. Aga Kirjanike liidus valitseb segadus. Vanameelset tööliste sangerlusest ja põllumajanduse õitsengut kirjutavad kirjanikud. Kannatavad nüüd peavaluhoogude käes. Rahvas pole Valgevenekeelset kehva kirjandust tahtnud, on valinud vene kultuuri. Tõelised Valgevene kirjanikud on olnud keelatud. Õige Valgevene keel on säilinud pagenduses. Valgevene on mitme tuule räsida. On katoliiklus, on vene õigeusk, on Venemaa, on Euroopa, on ladina ja slaavi tähestikus. Kuidas saab jätta tuuled tähele panema? Aga üliõpilased õpivad oma Valgevene keelt. Kummaline küll, mida tehti siis algkoolis, mida tehti keskkoolis. Kas ei leitud tõesti armastust oma keele vastu või oli armastamine keelatud? Liika jälinske on Valgevene ajaloo kõige esimene iluduskuninganna. Tema arvates on kõige ilusam väljend töö maja Sulev viinuska. Seda ei saagi tõlkida. Mis kõla oleks eestikeelsel ütlemisel? Sina, mu kure, marjake? Nüüd, kus juba ligi kuus minutit on kaks meeshäält vaheldumisi esitanud oma mõtteid Valgevenemaast kuulen kusagilt eestimaalt kõlamas küsimust, mida kuradit nad sinna valgevenesse ronisid, läinud siis Pariisi ja rääkinud viimastest moodidest või sõitnud siis Itaaliasse, et tuua Eestimaale maailma kauneima keele kõla. Nemad aga läksid Valgevenesse just nagu lootes, et keegi ei viitsi kuulata seda venekeelset juttu, mida nad kassettide kaupa kaasa tõid. Nüüd aga julgen oma mikrofoni poetada küsimuse. Miks te sõidate näiteks Võrru või Tartusse või hoopis mujale. Kas tõesti vaid selleks, et midagi poest reisikoti saada või sõlmida mõni kasulik tutvus? Puhta poriga pildumine ütleb jälle teine hääl Eestimaalt ja nii ta ka tegelikult on. Valgevenes tulime tagasi tühjade reisikottidega, aga samas täis teadmisega, et käies mööda maad võid kohtuda inimestega kelle kohta ütled hea inimene. Jah, niisama lihtsalt ütle te kõik, ilma, et annaks endale aru, millega see inimene tegeleb või mida mõtleb. Ehk ongi siin seesama aura, mille olemust sai peaaegu hommikuni vitaaliga apelsini kordal tehtud samakat mekkides arutatud ja jõutud järeldusele, et meie oleme teineteise suhtes positiivse auraga. Aga võib-olla ei läinudki sinna mitte seda teadmist saama, vaid hoopis selle mõttega, et koguda materjali ja seda siis siin võimalikult soodsamalt maha müüa. Pean tunnistama, et ka selline saatanlik mõte on mul peas vilksatanud. Aga ehk on peamine see, et minu märkmikus on mõned telefoninumbrid. Majadeväljakud võiduplats võidusambaga, keegi ei tea täpselt, mida või keda on võidetud ja kas on võidetud. Kui ilm on ilus ja tööpäev on veel lõppemata, seisavad võidusamba ees auvalves pioneerid. Seegi on teadmata, keda või mida nad valvavad. Siin on kavas veel teinegi näidend näidendis, mida meie, eestlased enam ei mängi. Endast lugupidav asutus riputab välja sõjaveteranide ja lihtsalt töökangelaste pilte. Tundub, nagu oleks kõik Valgevene sõjaveteranid või töösangarid. Kordan kord. Restoranis tuuakse arve, kus kõik klapib menüüga täpselt kopika pealt. Taksosõit on odavam kui Tallinnas ja restoranilõuna maksab nii palju nagu muinasjutumaal. Kohvi juua ei armastata ja kui armastatakse, ei tulda selle peale, et on olemas kohvitassid, juuakse klaasidest. On olemas armsad ümmargused kaerajahus, präänikut, mida igas toidupoes müügil. Süsteem töötab helgelt päikesepaistelisel veebruari päeval võid sa kohata vanemat naist, kes sind täiesti võhivõõrast informeerib. Kusagil antakse võid. Ja mõni härra sosistab, et õlut müüa. Valgevene on valuutavama maa kõvast rahast siin kõvasti ei räägita. Vanem daam, kellega juhuslikult jutuotsale sattuma, ütleb, et teda ei huvita poliitika ja keeleprobleemid. Tal on niigi hea elada. Aga teie seal Baltikumis olge ka rahul sellega, mis on. Majadeväljakud on kõhe ja kõle. Sambad on kõrged ja aknad väiksed. Need on templid. Kommunismi jumalusele. Minski südames on uhkete hoonete ringmängu keskel. Rahvas on oma valge punavalge rahvuslipuga. Valgevene lipp on Grünwaldi lahingu aegadest aastast 1410. Vanema põlvkonna rahvusintelligents kannab pealinnana hinges vilinat Vilniusest. Seal olevat kunagi päris õiget tõelist Valgevene ajakirjandus trükitud. Nüüd on äng ja nukrus ja suur küsimus, kellele kuulub pool Leedumaast. Ja mina mõtlesin patuselt, et mul eestlasel on süda kerge. Minul pole siin midagi jagada. Ainult kohati tundub imelik, et sind ja sinu mikrofoni vaadatakse kui imetegu ja ei varjata imestust, kui saadakse teada, et sa esindad raadiot. Valgevenelase jaoks täiesti eksootiline nähtus, et tänaval tullakse intervjuud tegema. Ajakirjandus-kunsti- selline žanr peab sündima stuudio vaikuses vilunud helioperaatori käe all, et ei oleks ühtegi liigset kolksu ega põrinat, mis mõtte öeldud kõrvale viiks. Ma mõtlen praegu neljale noorele valgevenelasele, kes hilisel tunnil sihitult mööda Minskit kolasid endale tegevust leida. Mis on ju veel selline linn, kus noortele on ette nähtud vaid organiseeritud tegevus noorsoopalede juures. Ühe ereda laiguna hallis Minskis on Tsoi sein, vähemalt nii teda nimetatakse tegelikkuses kujutata endast Brežnevi valitsuse ajal projekteeritud ja praeguseni pooleliolevat vabariigi paleed varjavad kahe poole meetri kõrgust betoonaeda millele on kirjutatud pähe tulevaid lauseid. See näikse olevat ainus koht, kus minski noored saavad koguneda organiseerimatult. Ja mis kõige kurioossem siis miilitsakaitse all. Kujutage nüüd ise ette kahele mikriga vehkivale olendile vajub juurde neist peajagu pikem miilitsamajor ja tunneb huvi meie kohaloleku eesmärkide vastu. Õnneks lõpeb aga kõik ilma käeraudade ja protokollideta saame vaid rikkamaks teadmise võrra, et ka miilitsa majorit austavad Viktor soid. Kuigi tegemist pole üldsegi valgevenelasega. Raske on elada kevadel kevadet. Kui me end pärast nelja Valgevene päeva Minski lennujaamas leiame, teame, et kevad on tulemas. Ja nõnda pidi Lumigi olema soe ja vesi pidi tulema läbi taldade varvaste vahele. Sest kevad tuleb alati algamise valuga ja segadusega. Rahvas ärkab, otsib õnne ja närvitseda. Kas saab rahvas olla üle oma saatusest, kui ma tahtsin lihtsalt valgevenelaselt vastust küsimusele? Kes sa tahad olla? Sain häguse vastuse. Selline ongi varakevad kerges lume, räämas ja vesine. Aga kevad tuleb, kevadest ei pääse keegi. Viimane, mis valgevenest meenub, on Valgevenemaa kohale. Õhuaukudes koperdab Jak 40 ja lõbusalt kiljuvad sakslased, kes ootavad, millal neile süüa andma hakatakse. Nemad, nagu meiegi, lendavad Tallinna.