Millest pole juttu olnud, seda pole juhtunud. Nõnda ütleb rahvatarkus. Toituseks võib veidi edevalt siia juurde tsiteerida isegi märklit. Kes on ütelnud esse Est Bertsipi. See tähendaks siis eesti keeles olla, tähendab olla, tähendab meie oleme moodsad inimesed meie tajumise ja oleme teistelegi tajutavat suuresti massi Meediumite kaudu ja abil. Ning vaadelgem, kuidas need toimivad. Äsja lõppes Eesti Kirjanike Liidu üldkoosolek. Aastakoosolek, üldkogu, nagu seda kutsutakse sedapuhku kaameraid, saalis ei surisenud, vaid üksikfotograaf klõpsutas aparaati. Kas filmivad asutused ei viitsi enam stuudioski välja tulla või tähendab see meie kirjanike langust avalikku tähelepanu hierarhias? Mäletame aegu, mil kirjanike koosolekul üks opera saator sepist teise otsas, mil me ise komistasime juhtmetele rahalist elektrikontaktile jooksid oli veel videomehi, kes endile ja oma välismaistele läikivatel aparaatidel ruumi nõudsid. Nüüd ei olnud midagi ju, me ei ole enam nii tähtsad. Ometi keerles põhiline jutt Meie jaoks väga tähtsa ümber, nimelt kirjastamise ja kultuuriajakirjade väljalaskmise ümber. Sellest on ajakirjanduses juba varem juttu olnud, minu meelest alustas neid rünnakuid Andres Langemets ühes Eesti Ekspressi väga teravas artiklis, mis, kui ma täpselt mäletan kandis pealkirja kõige kultuurivaenulik on valitsus. Siis tundus see tõepoolest radik kaalsuse tipuna ent ometi näeme, et asjad on nii kaugele jõudnud, et Kirjanike Liidu üldkogu, millel, nagu ma juba ütlesin, ei olnud ei telekaameraid ega raadiomikrofone. Seesama üldkogu võttis vastu umbusaldusavalduse meie minister Lepo Sumera ja aseminister Mart Ummelas suhtes. Milles on siis küsimus? Küsimus on esiteks ideoloogiline ja teiseks majanduslik. On selge, et kultuuriajakirjad on alati töötanud kahjumiga, töötasid nad eesti ajal, töötavad nad ka vabas maailmas ikka on leidunud sponsor, toetaja, kes on oma õla või siis rahad pangaarve taha pannud ning lastakse inimestel kultuuriajakirja välja anda, kuid meil on juhtunud küllaltki imelik asi. Nimelt sõdib meie kultuuriajakirjade ja üldse kirjastussüsteemi vastu ei keegi muu kui kultuuriministeerium ja eriti Kultuuriministeeriumi kirjastamise eest vastutav ametnik Mart Ummelas. Tõesti, nagu viimane Eesti Ekspress on kirjutanud mõned isegi poisikeselikult ülbe. Ja võib-olla võib teda pidada loomulikuks näiteks tema vastus neljanda mai rahva hääles kust ta kirjutab repliigi rubriigis kõigile talle väga iseloomulikult kõrgelt kombel, et terve Kirjanike Liidu üldkogu koosnes ebakompetentsete inimestest, et sinna ei kutsutud spetsialistide kultuuriministeeriumist ja nii edasi tsiteerime teda, leiame tema lühikeses Soketismidest nõretavas chinomliklikud mundriau hoolitsevas kirjatükis fakti veagi. Pealegi ainsas reas, kus püütakse pisutki konkreetsem olla, ülejäänu on tõesti leninlik lahmimine. See rida on siis umbes niisugune, äratab tõsist imestust, miks Kirjanike liit taolist kaalukat ettevõtmist kavandades ei vaevunud võtma ühendust Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi vastavate spetsialistidega ega ühegi riikliku kirjastusega et nende esindajad saaksid esitada argumenteeritud faktidel põhinevat seisukohad. Teiseks olid kohal esindajad Eesti raamatust, mida võis lugeda sirbi Marika Mikli suurest väga põhjalikust ülevaates. Samuti nägin ma seal ka Mart Ummelas otsest alluvat Kultuuriministeeriumi liinis. Miks siis Mart Ummelas kardab, miks ta sõdib eesti kirjanikega mõnevõrra isegi haletsusväärse tonkiootina? Mul on niisugune tunne, et Mart Ummelas on kuidagi bolševistliku prolekultlik kuigi tagurpidi ja see mulje on jäänud mulle tema artiklist. Alustagem nullist. See ilmus väljaandes raamatukogu number 2990. Alustage nullist. Seda me mäletame, tahtsid praekultlased, kes tahtsid ära põletada kõik vanad maalid, lammutada kirikud, visata merre, Puškini, hävitada Dostojevski ja nii edasi ja nii edasi. Kõik pidi otsast peale sündima, kuid midagi sünnitada nad ei suutnud. Kõike. Kultuur peab olema järjepidev, midagi vahelt või ülevalt või kõrvalt lammutada, tähendab tappa iseennast. Kuid tundub, et Mart Tummelas või need jõud, keda ta esindab, tahavadki seda. Kultuuriajakirjandus on igal pool töötanud kahjumiga ja eriti suure kahjumiga töötab ta ka praegu. Ikka ja alati on leidunud lahked sponsoreid, toetajaid, annetajaid, kes oma õla või pangaarve on alla pannud, nii et inimesed saaksid ajakirjanduse kaudu levitada tuuri oma rahvuse hulgas ja miks rahvuse piiridel? Meil jagati äsja dotatsioone ja selle eest me peaksime küll tänama valitsust, ent netotatsioonid on väikesed, neist ei jätku. Ja hea seegi, et neid jagati ühe poole aasta peale. Nagunii hinnad tõusevad ning varsti on raha vaja rohkem. Miks siis valitsus nagu kardab kultuuriajakirjandust, kas tõesti peaksid hakkama kirjanikud, ajakirjanikud laulma valitsusele kiidulaule et saada suuremat dotatsiooni, et ennast nagu õigustada valitsuse silmis? Mina nii ei arva? Opositsioon on põhimõtteliselt vajalik, opositsioon on vajalik tervele rahvale. Võib-olla opositsioon häirib pisut valitsust, võib-olla tõesti on sõda Savisaare vastu läinud liiga suureks ja võib-olla isegi pisut ülbeks kuid ometigi on seegi vajalik. Nimelt on opositsioonil puhastav toime, opositsioon võib täiesti kindlalt elada maksumaksjate kulul, seda enam, kui seda nagunii elab valitsus sest opositsioon esitab alternatiivi, mis võib-olla vale, võib-olla ka valitsusel. Õigus, kuid alternatiiv kui niisugune peab olema, võib-olla on tegemist rahapuudusega, võib-olla sellepärast tahetakse lasta kultuuriajakirjandusel võiks öelda, julmalt välja surra. Seda rahapuudust on küll raske uskuda, me näeme, kuidas sõidetakse. Ma ei tea isegi öelda, kelle kulul pidevalt mööda maailma pidevalt jätkub raha kallite lennupiletite või muude piletite jaoks. Mõned mehed käivad isegi Norras suusatamas, ma loodan, et nad teevad seda siiski isikliku tasku kulul, mitte riigi, mitte rahva rahadega. Ning see miljon, mis kultuuriajakirjandus peaks praeguste hindade juures, see on tühine summa riigieelarves. Kuid see miljon tasub ennast kätte kõige lihtlabasema öelda. Küllalt tõuseb rahva tööviljakus. Kultuur just tõstab ka otseselt tööviljakust ning kui on tõusnud tööviljakus, siis valmib rohkem produktsiooni. Makse võetakse kogu aeg ja suuremat produktsioonilt võetakse ka suuremaid makse ning see teenibki selle miljoni tasa iga ainult selles, et tõepoolest me kuskil piketis eelarves ei näe otseselt seda, kuidas see raha neile tagasi tuleb. Meil aga on lood pisut teisiti. Kummaline on see, et kultuuriministeerium on rahade jagamise, see tähendab dotatsioonide vastu on kirjastuste ja ajakirjanduse kiire, nii küllaltki rumala erastamise poolt, kokkuvõttes tähendaks see lammutamist. Aga näiteks majandusministeerium? Ma kujutan ette, et see peaks olema koht, mis just raha kokku hoiaks, mis just peaks lugema kopikaid rublasid, ent majandusministeeriumil mulle teadaolevatel andmetel ei, ei ole midagi doteerimise vastu, ka on leitud selleks summasid, mõnikord on püütud ja seda on teinud ka härra Ummelas asja kujutada nii, et need litter, raadid, need kultuuriajakirjanikud ja miks mitte ka need kirjanikud on ühed inimesed, kel stagnaajal oli palju privileege, nüüd kui asi läheb erastamisele ning riik ei jaga enam raha. Nüüd need kirjanikud, ajakirjanikud ja teised mehed on nad suured kisajad. Nüüd nutavad nad taga oma vanu privileege. Ometi nii ei ole. Tõsi, riik maksis vaikimise või siis koguni parteilise tallalakkumise nii mõnelegi kirjanikule stagnaajal kinni. Kuid enamus kirjanikke ei paistnud sugugi silma jõukusega. Ei stagnaajal, Stalini ajal ega ega mõnel teisel ajal nagu, nagu ka praegu mitte. Ning sellise väitega, nagu kirjanikkond ja Literaadid, ajakirjanikud sõdiksid ainult iseenda nimel keeratakse asi pea peale. Meie oleme tõesti kutsutud ja seatud rahvast valgustama. Kindlasti käib ka ajakirjanikke ja kirjanikke, kohtud see marilinnuteooria mäletatavasti šahtides kaevandustes, Peetakse kanaarilinde, kes peaksid hoiatama gaasi eest. Nimelt on neil väga terav haistmine ning nad tunnevad kaugelt gaasi lõhna. Ka meie peame, oleme hoiatajad. Aga kui meie hoiatav roll likvideeritakse, kui meie opositsiooni roll likvideeritakse, siis läheb ilmselt kõik selles riigis pahupidi ning ei olegi tähtis, millist nime see meie riik kannab. Võib täiesti kindlusega öelda, et kui noh, muidugi see on mõttetu, kui näiteks Stalini-aegses riigis oleks olnud vaba ajakirjandus, poleks juhtunud mitte ühtegi, ma rõhutan, mitte ühtegi kuritegu ei massimõrvu, ei naaberrahvaste Anastamisi, ei majanduslikke trusi, suurte kanalite, raudteede ja muude rajamine sest ikka oleks keegi ajakirjanik julgenud ja kirjutanud või siis raadios rääkinud. Ei, see ei sobi, see ei kõlba. Nüüd me näeme, see, et vaba ajakirjandus oli stalinistlikuks riigis maha surutud, oli kõige hullemat maha surutud On maksnud miljardeid miljardeid miljardeid rublasid rääkimata inimeludest, mis teatavasti ei ole arvestatavad rubladesse ega ka mõnda muusse kõvasse valuutas. Ma tõin suure Venemaa näite, kuid taandame meie pisikese Eestimaa peale. Ma usun, et see tühine summa me rääkisime umbes miljonist mis tuleks maksta riigile, rahval sõna tõsises mõttes meie maksumaksjatelt, siis kultuurile ajakirjanduse ülalpidamiseks teenib, ent üsna üsna kähku, tasa. Just meie püüame ära hoida vigu valitsuse ja ülemnõukogu töös. Meil on nagu mingi sotsiaalse kontrolli funktsioon ja seda me püüame täita. Võib-olla võiks paralleeli tuua Eesti komiteega teda, Eesti komiteed on palju ja palju kritiseeritud, on räägitud, et see mitte millegagi tegeleda võetakse vastu üks otsus teise järel, seejärel kirjutatakse deklaratsioone ja avaldusi, puudub isegi oma majandusprogramm ja nii edasi ja nii edasi. Omittonisti kommenteelgi selline kanaarilinnu või sotsiaalse kontrolli funktsioon ja Ma olen täiesti veendunud, et kui Eesti komiteed poleks olnud oleks võib-olla ammu siin sõlmitud liiduleping. Oleks tehtud muudki, mille vastu on rahvas, meie Literaadid, kirjanikud ja ajakirjanikud. Sooviksimegi. Esiteks ei taheta, et need pannakse laulma kiidulaule praeguse valitsuse või ka järgmise või ülejärgmise ja muidugi mitte ka eelmiste valitsuste suhtes. Teiseks me tahaksime, et praeguse majanduslikku ja moraalset depressiooni tingimustes ei asutataks ümber lõikama mingil määral funktsioneerivaid kirjastuse. Kuidas Eesti vanasõna oligi? Ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus on valmis. Uut kirjastus süsteemi veel ei ole, aga hoolega käib vana kirjastus, süsteemi lammutamine. Keegi me ei tea, mida kujutavad endast rendiettevõtted, kuidas nad hakkavad funktsioneerib tirima kuid peaaegu vägivaldselt surutakse näiteks kirjastusele Eesti raamat peale, et see peaks võtma mingi teise näiteks aktsiaseltsi või mingi muu kuju. Tänu sellisele pealesurumisele oleme jõudnud nii kaugele, et testiraamatus seisavad kümned ja kümned käsikirjad. Mõned seisavad neist küll trükikojas, see tähendab, et nad on toimetatud kuid kaugemale pole jõudnud. Võrdlemisi õigesti kirjutab Priidu peier Postimehes, et paariaastane kirjastustegevuses võib väga rängalt mõjuda meie kultuurile sest kultuur on tõesti õhuke ning ta peab olema järjepidev. Tõesti, aeg on häirekella lüüa. Mõtleme, kuidas sündis tõeline Eesti vabariik. Kähku kähku hakati organiseerima kultuuri- ja hariduselu. Meil tundub asi vastupidine olevat. Nüüd selle, mida ka mingi pärast Eesti vabariigiks nimetatakse. Meil on hakatud lammutama ning esialgu näib, et sellel lammutamisel ei tulegi lõppu. Siiski tahaks loota, et mõistlikud tendentsid võidavad. Et kirjanike üldkoosolekul esitatud umbusaldusavaldus ei mõjuta ning destruktiivset tendentsid meie kirjastus elus lakkavad. Rääkisin seda juttu esmaspäeval ja kuulasin ka ise, kui radikaalne ma olen olnud ning jäägu siis kuulajatele raadiokuulajatele selgeks, et mõnikord võib rõhkusid valesti asetada. Teisel päeval toimus kultuuriministeeriumis selleteemaline koosolek, kahtlemata oli selle koosolek ärgitatud Kirjanike Liidu üldkogul tekkinud umbusaldusavaldusest. Koosolekut juhtis minister Lepo Sumera. Härra olid kogunenud mõlemad asjast huvitatud, pooled tähendab ministeeriumi rahvas valitsusest majandusministeeriumist ja olid kultuuri. Ajakirjade peatoimetajad ja toimetajad olid veel ülemnõukogu saadikud, ülemnõukogu ajakirjanduskomisjoni aseesimees Jaak Allik, kultuurikomisjonist Jaak Jõerüüt ja Teet Kallas ajakirjanike liidust ja mitmelt poolt mujaltki. Asi läks kohati väga teravaks, kuid kuidas nüüd öelda, võib-olla Uno silla jõe Jaak Alliku ja Toivo tasa soliidsusele laabus kõik ilusti ning erilisi konflikte ehk ei tulnudki. Kokkuvõttes Koosolek langetas sellise otsuse, mis tähendab kultuuriajakirjade võitu. Mart Ummelas ametkonna kaotust ning leiti, et perioodika, mis on ju põhiline kultuuriajakirjade väljaandja peab saama riigiettevõtteks ning hakkab siis elama riigi kulul. Katlemat ja ma usun kõik kirjanikud, heliloojad, näitlejad ja nii edasi ja nii edasi, kelle ajakirjandus ju kultuuriajakirjandus on, aga samuti siis ka lugejad, vaatajad ja nii edasi tervitavad seda otsust ning võibki lõpetada sellega, et elame veel ja tänada saatust, et niimoodi läks.