Ütlen kohe alguses ära, et olen siin mikrofoni ees praegu küllalt murelik, võib-olla sellepärast, et raadio on minu jaoks lihtsalt võõras kanal, aga ise arvan, et et peapõhjus on siiski see, et Eesti elu praegu lihtsalt on murelik. Nädal tagasi nõmmel ringi lonkides avastasin, et see osa Tallinnast on Toronto individuaal Maal regioonidega kangesti ühte nägu. Kuigi jah, Torontos pole majade ümber Tarasid ja majad ees ei ole inetuid, puuriitu ja inetuid prügikaste ja majade vahel pole inetuid auklikke teid. Rääkimata sellest, et post tuleb Torontos varahommikul ja ja päeviti pühib Malayslasest majateenija teise viise ümiseda sinu riiulitelt tolmu. Alles pika arupidamise järel avastasin, et see, mis on täiesti üks tõeline ja, ja nii meil kui seal on lihtsalt sügis sügisema kollaste ja punaste vahtratega lehtedega. Torontos käisin ma täpselt aasta tagasi ja niisiis meenutab mulle nüüd Torontos lihtsalt seetõttu, et mõlemil olid vahtrad punased. Minu meelest on see päris tõsine avastus. Siit teemadel edasi arendades tahaks rääkida sellest, kuidas eile kuulsin ühelt oma Kanada tuttavalt poisilt, kes elab Eestis juba mõnda aega. Et on kaks aastat siin Eestimaal tasuta tööd pidanud tegema. Oli oli talle meie harjumuste järgi makstud keskmiselt hästi ja summa, mida ta nõudis, oli meie mõistes päris suur. Mida vastata oma sõbrale, Kanadast? Seda, et tema mõõdupuu järgi on Eestimaal viimased 50 aastat tulnud kõigile tasuta tööd teha ja et temal tuleb. Eestis on rasked ajad ja meie kõigi pingutused parema tuleviku loomisel jooksevad tühja, kui mõeldakse kõigepealt rahale, mitte ühisele eesmärgil. Aga võib-olla on hoopis nii, et meie ja meie välismaailmas kasvanud rahvuskaaslastega on sama lugu nagu sügisese nõmme ja sügiseks sügisesse autoga. Et ühel hetkel on nad äravahetamiseni sarnased ja siis tuleb talvepuud, lähevad raagus ja ja kõige selle sügavam sisu saab ilmsiks ja ja tegelikult ei olegi siin kedagi süüdistada niisuguseid Me lihtsalt oleme siin ja seal. Niisiis oli see esimene mure väliseestlaste pärast ja kuivõrd oleme mõttekaaslased ja niivõrd suudame ühte vankrit vedada. Teine mure on mure, mis selle esimesega haakub seal mure raha pärast ja võib-olla mitte sellepärast, et teda endale ei ole, sest kellel meelde ta ikka ülearu on olnud ja ei ela ju nii nagu ajakirjanikud, kes kuskil läänes kirjutavad põhjapaneva reportaaži ja saavad selle eest niisuguse honorari Tustavat väikese sportauto või midagi sellist. Ma tahtsin rääkida hoopis teisest asjast mida kõike raha pärast tehakse. Siiamaani imestasime näiteks seda, kuidas onunaine ostab Rootsis ainult alandatud hinnaga kohviku sport ja käib kuskil odavamalt müügil odavaid kingi valimas ja võib-olla ongi see meie viga, et me selle üle oleme imestanud. Nüüd paneme tähele, mäletate, Hans Luik? Eelmisel aastal on esinenud niisuguse mõttekäiguga, ta imestab, hindab seda, kuidas tema kolmekümneaastane noorlehe tegija näeb endast viis või 10 aastat nooremat põlvkonda hommikul kell seitse kamas, lipsud kaelas, valged pluusid seljast täie energiaga tööd tegemas. Mina tulen, selliseid noori, aga, aga teeb ettevaatlikuks see, et mille nimel see põlvkond ennast tagalast pingutab. Käib see ikka ideaalide või, või on see raha nimel? Mina tean endast nooremaid mehi, kes kes rabavad ja aga teevad sealjuures asjasse selge vahe sisse. Loomingut koos väikefirma ütlevad nad sulle, aga nii me võime näiteks lehte leitud, aga me teeme seda selleks äri teha. Sinu leht ise meid ei huvita, see on teine asi. Meid huvitab raha, tähendab, ma ei taha selle jutuga üldse sihtida mingisuguste konkreetsete inimeste peale ja nii, aga räägin seda selleks, et niisugune tendents on meie elus. Maad võtvas, selle olla saadimplenteks hiljaaegu trükist tulnud. Ilus uus ajaleht, pilt ja sõna. Kõik on kindlasti minuga ühel nõul, et niisuguses vormis lehte efektselt trükitud ja nii heade fotodega lehte ja nii hea kujundusega leht Eestis teist ei ole. Õnnitlen oma kolleege, selle puhul. Saavutuse puhul pole nagu semikoolon ja jätkan oma mõtet, et pilt ja sõna on ootamatult sisutühi. Ma soovin siinjuures kolleegidele visadust, et kui neil on plaanis lehte sisukamaks muuta, et see neil välja tuleb. Kas ta on nagu selline kahtlane tunne, et seegi ettevõtmine on tehtud rohkem sissetuleku pärast. See oli siis rahamure. Nüüd tuleb mure maa pärast. Ma ei ole ju mingisugune maamees, ma olen siin linnas, istun laua taga ja kirjutan ja mis õigused on minul sellest kõigest rääkida, aga eelmisel nädalal käisin maal isa ema vaatamas. Too aeg olnud põllumees majandijuht ja nüüd on küll tervis läbi, nagu sellistel meestel ikka pensioniaeg käes. Aga majandi asju paneb ikka tähele ja teeb oma tähelepanekuid, kes sinna juurde ise rääkisid maolaastus, et neljakümnendatel aastatel lõpetas punane ideoloogia Loogia küll talupidamise ja õendus selle kolhoosikorraga. Inimeste loomad viit ühislauta. Elati vaeselt, aga aga midagi on siiski veidi vähe, küll aga midagi siiski tollasesse aega. Energia ja tervise pannud, inimestel ka nagu kordaminekutega meenutada. Nüüd on siis selline, et ühislaudast varastatakse, lüpsimasinad ära. Sõideti kõige ilusamalt heinapäeval bussiga, linn loomaaeda? Okei, vihma kätte mädanema ja, ja nüüd ei tea, mismoodi lehmad kevadeni välja vedada. Lihakombinaadi vastu ei võta. Kõige hirmsam on näha, kui loom on vaevas. Selline mure maameestel. Nii, ja nüüd viimane, siin ma lähen olen teemadele, see on niisugune asi, mida minu käest ikka küsitakse. Siin ma võiksin rääkida poisist, kes tulime, sära 8000 kilomeetri kauguselt. Tsitaat kaks korda. Minu meelest on ja kes ennast praegu varjab, võiksin kõnelda poistest, kes tegid vehkat sõjaväest ja selle järel ka Paldiski maanteelt. Või rääkida selle ema elamistest, kes pikemat aega hoiab enda välisukse nagu kirvest, et see appi võtta, kui tema pojale järele tullakse. Aga kõige viimane sõjaväe ka kokkupuutumine oli selline, et hiljuti astus toimetusest läbi ema, kelle poeg põgenes sõjaväest ja ainult temale, Endale teadaoleval viisil põgenes ta Soome. Praegu on ta niisiis Soomes veebruarikuust saadik ja, ja seal tahetakse teda nüüd mõjuvate põhjuste puudumisel liidule välja anda. Vaatamata meie kindralite korduvatele lubadustele, et midagi nende poistega ei tehta, kes ennast praegu võimude kätte annavad või sõjamehele välja annavad. Arvan siiski, et väljaandmine tähendab seda, et poiss läheb otsejoones tribunali alla. Ja, ja seal teda just hellitata. Mina soovitasin igal juhul sellele emale, et et katsugu poiss Soomest Rootsi edasi põgeneda, kui häda päris käes on. Mida muud temale oskasin öeldagi. Sellepärast, et asjad Meil valitsuse ja ja parlamendi tasemel lahendamata. Meil on küll Edgar Savisaar, kes Konstantin Pätsi mõõdus välja põhjapanevaid otsuseid armastab teha. Aga aga see asi vaata. Nii ma arvan, et neid muresid sai nüüd siia ritta õige palju ja, ja ma arvan, et kell saab õige pea 10 ja ja tont teab, mis muresid eesti kongriski veel meile toob, nii et, et siinkohal ma lõpetaksin, annaksin siiski ühe soovituse teile ka. Ostke ajakirjanduslevi poest putkast ajaleht Eesti elu seeni, murelik ei ole ka.