Tänasel valgel talvehommikul kui oleme ära kuulanud öised teated pommitamiste jätkamistest Iraagis ja valmistume tema järjekordset suusadistantsi Itaalia suusa-MMil tahaksin ma ometigi tagasi tulla ühe päris igavese teema juurde mis ei puuduta sedavõrd talve, päeva ja lumevalgust, vaid ennekõike vaimuvalgust. Nad on poliitilised ja ärevad ja rasked. Inimestel on kõikvõimalikke muresid, ennekõike selliseid, mis puudutavad konkreetselt ära elamiste majandust, aga ka mure oma rahvaiseseisvumise ja saatuse pärast. Kuid isegi sellistel aegadel tuleb ikka ja alati mõelda sellele, milline on meie kultuur ja haridus, milline on tema hetkeseisund ja mida me endaga kaasa võtame. Kui me iseseisvuse poole sama jõudsalt edasi astume. Minu meelest rahvuslikud tunded, mis ei baseeruv haridusel haridusel ja kultuuril on kuidagi poolikud. Nad saavutavad oma täiuse tähenduse ainult sel juhul, kui neil on maailma kultuuri ja rahvuskultuuri tagatis ja toetus ja suuna andmine. Ma tahaksin natukene õige vähe tagasi minna selle suude viigi ajalukku mille koosseisus me oleme elanud juba üle 50 aasta ja mille, millise riigi enda eksisteerimise vanuseks käesoleval aastal saab juba 74 aastat. Viimastel aegadel on võrreldud bolševismi sünnitatud totalitarismi ja Hitleri Saksamaa samasugust süsteemi. Ja leitud, et neid mõlemaid süsteeme on iseloomustanud see, et nad on üritanud anda inimestele ühekülgset haridust või praktiliselt inimesed harimata jätta. Minu meelest sellise lähenemise vilju oleme tundnud ja kandu kandnud endas väga pikka aega. Ja see minevikust tulev oht kummitab meid ikka ja aina me ei ole suutnud sellest vabaneda. Sel ajal, kui minagi koolis käisin, hilisemat koolilapsed on kõik pidanud lugema, et seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioon andis inimestele rahuleib ja maad ja tegi lõpu peale kirjaoskamatusele Venemaal. Asjad on tegelikult sootuks teistmoodi olnud. Juba 1908.-st aastast alates tähendab Stoleepine ajast kuni esimese maailmasõjani välja kuue aasta jooksul. Venemaal suurendati haridusele antavaid rahasid aastal 20 protsenti. Selle järgi võib otsustada, milliselt mõeldi sellele rahvale vaimuvalgust jagada ja seda tehti kaunis edukalt. Tõepoolest, bolševikud asutasid väga kiiresti revolutsiooni järel 10000 uut kooli Venemaale. Kuid on oluline vahe, mil kombel inimest haritakse või mil kombel ta mingisugusest haridusest ilma jäetakse. Bolševistliku süsteem on ikka ja alati tee üritanud inimeste harida mingisugustes kindlates raamides ja väga suurt muret tundes selle üle, et inimene mitte liiga haritud ei saaks. Professor Mikk Titma mõni kuu tagasi ühes oma esinemises on kasutanud väljendutelt üks meie nii-öelda nuri saavutusi mis sotsialismi ajal sündinud on, see, et meil on õnnestunud luua ebaintelligentne intelligents. Ma loen seda väga oluliseks, et teda peaks tähelepanekuks, mis kogu meie süsteemi küllalt solvavalt iseloomustab ja selle nähtusega me puutume. Iga jumala päev kokku puhaadinit. Ja me loeme kolmekümnendatel aastatel üheks bolševistliku Venemaa vaimuelu edendaja jaoks ja nii edasiviijaks. Temale kuulub selline ütlemine, et, et meil on hädatarvilik, et intelligentsi kaadrid oleksid välja õpetatud kindlas ideoloogilises maneeris. Ja me hakkame välja treima intelligent tootma neid nagu vabrikus. Me oleme selle ohu ja selle süsteemi üle elanud ja. Me oleme kõik selle konveieriliinil ette valmistatud hariduse vilju kibedaid vilju maitsnud. Me teame kommunistliku partei poliitbüroo koosseise aastakümneid tagasi, on olnud isegi selliseid, kus ühelgi tema liikmest ei olnud kõrgemat haridust. Totalitaarne süsteem oma hiilgeaegadel vihkas ja põlgas haridust suurel Venemaal. Minu isiklike tähelepanekute järgi elab tänase päevani mingisugune umbusaldus ja ettevaatustarka harit tutt laia silmaringiga inimese vastu. Sest kui me mäletame Lenini poolt alustatud poliitikat, siis Lenin sünnitas enne kõiges sügava vaenu tsaariajal väga korraliku hariduse saanud intelligentsi vastu. Sünnitades kogu uues kasvavas ühiskonnas erakordselt sügava põlguse, ennekõike kõige vaimse vastu. 70 aasta jooksul suudeti Lenini poolt alustatud seemnest üsna korralik vili kasvatada, mida me küll võime teisalt nimetada pootsmanni suvi viljaks, mis ei idane ega mädane. Ja seda vilja on meie väikesesse Vabariiki samamoodi toodudki. Me elame praegu sügavalt demokraatlikke aegu täieliku sõnavabaduse aegu. Aga ma tahaksin öelda, et sõnavabadusel ja demokraatia alati all on üks hea omadus. Kui nüüd tõepoolest üle pikkade aastakümnete meie vabariigi massiteabes kõikides ajalehtedes ja ajakirjas raamatutes on tõepoolest võimalik puudutada praktiliselt kõiki teemasid ennast milleski sageli ei poliitiliselt ega isegi eetiliselt piiramata siis selline täielik sõnavabadus annab meile tõepoolest täiesti eksimatu pildi sellest milline on meie väikese rahva kultuuri kõrgtase. Teiselt küljelt annab ta meile halastamatult selge pildi ka sellest, milline on selle kultuuri kõige madalam tase. Minu meelest. Kõik need sahinad, sosinad ja kohinat, mida praegu otsitakse, leitakse, avaldatakse, trükitakse paljudes meie väljaannetes annavad hirmutava pildi selleks, kui kergelt me unustame ära, mis on kultuuri põhikomponendid, mida vahvusel kõige enam vaja on ja kuidas me läheme väga lihtsameelsete, kergelt kõige kommertslikumateed kuulujuttude ja majandusliku hõlptulu järele. Sellisel hetkel, kui me kõigi poliitiliste jõudude konsolideerumisega unistame Eesti uuesti iseseisvumisest peaks ühiskonnal olema praktiliselt sama mure. Kuidas konsolideerida üht kultuurrahvast mitte lasta laguneda ja mureneda sellel mida kodanliku Koza rasketes majanduslikes tingimustes hakati looma ja mida me 50 aasta jooksul totalitaarse süsteemi tingimustes kiivalt oleme suutnud kaitsta, alles hoida sedasama kultuuri, mille eest Eesti intelligentsi tippinimesi on saadetud Siberi vanglatesse ja üks osa tippintelligentsi valinud tee elada vastavalt oma haridusele, kultuurile, elu mõistmisele Läänes. Kõikide praeguste majanduslike murede ilmajäetust juures ei tohiks meil olla mingisugust õigustust vähendada kultuurile antavaid rahasid kultuurile pööratavad tähelepanu. Kui me tuletame meelde kuidas sai sündida Anton Hansen Tammsaare tõde ja õigus siis see sai tõepoolest sündida ainult tänu Tamsade töökusele talendile aga ennekõike Kultuurkapitali olemasolule, kes maksis, Anton Hansen Tammsaarele on igas kuus 200 krooni mis võimaldas tal häda elamise rahuliku töö ja ilma selle otsese riikliku toetuseta. Ma julgen küll oletada, oleks eesti rahvas ilma jäänud tõest ja õigusest. Tahaksin halvendada pisut ka sellist mõtet, et mind isiklikult häirib ühiskonnas kõige enam mistahes vihkamine. Ma loeksin algselt vihkamist, mida meie oleme siin kogenud tõepoolest ka bolševike leiutuseks, sest just nimelt nemad õpetasid klassiviha selle kõige halvemates vormides. Laps võis vihata oma vanemaid töölisklass, vihata neid, kellel on paremad elutingimused, parem haridus. Aga viha praktiliselt ei vii millelegi. Me õppisime tõepoolest vihkama haritlasi. Aristokraatiat. Peale selle, kui kodumaised vihkamised olid kõik vihatud, me otsisime välja rahvusvahelise imperialismi kapitalismi, õpetasime oma inimesi neid vihkama. Aga tänane maailm ei ole loodud vihkamise pärast, vaid ennekõike armastuse pärast ja nii idabloki maades kui ennekõike rahvusvabariikidest Venemaal. Mind küll isiklikult kõige sügavamalt on häirinud viimastel aastatel silmatorkavalt kasvanud antisemitism. Ennekõike Venemaal, Poolas, viimasel ajal ka Ungaris. Juudiviha on alati iseloomustanud hariduslikult ja silma vingiliselt mahajäänuid, maid, ühiskondi, kes otsivad mingisuguseid tinglikke. Märke, kuhu suunata oma ühiskonnaelu korraldamise viltulaskmised, kõik majanduslikud raskused. Ja me ei ole kultuur maa, kui me endaga koos kanname sellist viha ja kanname seda edasi. Dostojevski tegelane Ivan Kalamaazov ütleb, et kui ei ole jumalat, siis on kõik lubatud. Kõik, kes me elame Eestimaal, oleme näinud, et milliselt on vilgastunud viimase kolme-nelja aasta jooksul Eesti kirikuelu. Ja me oleme näinud nende esimesi uusi ja sagedasi samme televisioonis, ajalehe ja ajakirjade piltidel. Mulle tundub isiklikult, et väliselt on kirik jälle liitunud meie ühiskonnaellu kuid mitte mingil juhul ei ole ta suutnud seda teha veel sisuliselt. Ma olen elanud oma isikliku elu usust ja jumalast kaugel, aga ma näeksin meelsasti selle komponendi ilmtingimata kuulumist meie igav päevasesse ellu nende inimeste jaoks, kellel on sellest tuge ja tähendust. Kuid seda ei saa mingil kombel teha käsu kollasega kampaaniaga. See on ennekõike inimese hinge harimine temale kättesaadavaks tegemine. Kõik need raamatud, vanad käsikirjad, kõik traditsioonid, et see saaks üheks osaks inimese elust. Et Me võiksime öelda lause, et kui jumal on olemas, siis ei ole kõik lubatud. Öeldakse, et hariduse juured on kibedad, aga hariduse viljad magusat see tähendab, et see igapäevane töö mida iga mõtlev ja haritud inimene või mõtlemisele ja haridusele pürgiv inimene peab selleks tegema, et mingisugust haridust saada, millel oleks tähendus, mis aitaks ühiskonda mitte ainult koos püsida, vaid ka edasi viia. See töö on tõepoolest kibe, raske, vahel vastuhakkav ja tüütu. Kuid hariduse viljad maksavad oma magustusega kogu juurde kibeduse ilmtingimata tagasi. Ja ma tahaksin oma lühikest mõtisklust sel valgel talvepäeval lõpetada selle mõttega, et kui meid ees ootab referendum, mis peab ütlema kindla jah-sõna Eesti iseseisvumisele vabadusaate täitumisele siis mina tahaksin selle valimispäeva eel Eesti iseseisvumisele mõeldes välja öelda unistuse, et see iseseisev riik peab ilmtingimata olema mitte ainult poliitiliselt iseseisev vaid ka hariduslikult kultuuriliselt kõrgetasemeline kultuur, riik, väike rahvas suudab sirge seljaga seista ainult täisväärtusliku kultuuri olemasolu puhul.