Minu varasemaid ettekujutused Narvast ja kõigest selle linnaga seonduvast on üsna napid. Mäletan keelt väänatud räägitud lookesi Narva kahest viimasest eestlasest Kuldse Trio laulu Kreenholmi potsanist, Hermanni kindlusest, Jevlassovist. Ajaloost olid meelde jäänud Narva lahing rootslaste ja venelaste vahel ning Narva kommuun. Positiivset emotsiooni tekitanud neist teadmistest ükski tänapäeva Narva tegelikust elust ei teadnud ma ka midagi. Paar aastat tagasi hakkas Narva nimi taas pisut tihedamini ajakirjanduses esinema ja siis räägiti sellest juba teise tooniga kaasa tundes ahetades kirjutati Narva eestlaste raskest elust saastatud keskkonnast ja internatsionalistlikud kohalikust võimust. Kurdeti ka, et narvakate initsiatiivil taasasutatud ajalehel põhja kodu ei olevat toimetajat. Pateetiliselt pöörduti palvega ajakirjanike poole ja sellest kõik alguse saigi. Praeguseks olen põhja kodu toimetanud üle aasta ja kuidas see mul õnnestunud teiste otsustada. Narva tulijale jätavad esimese üsna põrutava mulje elektrijaamade korstnad oma kõrgete suitsu, Ehikutega läbisõitja või lihtsa kauba turisti looduselamused sellega piirduvadki. Kuid lähemal uurimisel tuleb välja mõndagi ehmatavat. Ehitusmaterjalitehase prügiväljad, elektrijaamade tuhamäed, millise järved ja nahavabriku jäätmekuhilad tekitavad kahtluse kogu piirkonna elamiskõlbliku sees. See on asjata. Narva on täiesti elamiskõlblik koht ja näiteks liiklussaastepoolest jääb Tallinna tunduvalt allagi. Narva jõgi meelitab rohkem Supem kui Emajõgi, Narvaga rahvaarvult lähedases tartus. Tunduvalt saastatum Eesti mastaapides suure linna kultuurikeskkond eesti kultuuri mõju ei ole enam domine, keeriv vene kultuuri parimaid saavutusi. Veel end tunda. Valitseb igatahes, mida võiks nimetada moodsa sõnaga ülemineku periood. 22. juulil tegutseti aktiivselt kahel Narva kandi surnuaial. Sininõmme kalmistul tuldi üle hulga aja kokku kiriklikule, surnuaia pühale. Narva-Jõesuu uues surnuaias kogusid suvitama tulnud noorukid haudadel puitriste ja pinke, et neist lõkkepuid teha. Möödaminnes. See on põlvkondade järjepidevust juurtetuse vastu. Ühel pool alalhoidlikud inimeste suguvõsale traditsioonid teisalt seiklejad, kes oma vanavanemate haudu vaevalt kunagi koristamas on käinud. Ka miilits ei pidanud asja oma kompetentsi kuuluvaks, nagu oleks surnuaial laamendamine. Säilitage süütu meelelahutus. Kas oli see miilitsat laiskus või ei saanud tõesti aru, et hauatõotamine ei ole sugugi vähem taunitav kui elava inimeste solvamine mis solvamisest? Meil on need Narvas on solvamist, jao haavamist lõpuks ometi kuriteoks hakatud pidama. Nimelt otsustas Narva linnakohus möödunud aasta detsembri valimiste kampaania käigus rahvarinnet avalikult süntusetult tööl olnud inimesed peavad Narva rahvarinde ees vabandama. Otsuse kinnitas ka Eesti ülemkohus. Nüüd oodatakse Narvas põnevusega, kuidas see vabandamine välja saab nägema. Palju saadetakse Narvasse süüdistusi Eesti valitsusele. Mulle tundub aga nende süüdistuste taga lihtsalt teadmatust ja hirmu rohkem kui teadvustatud poliitilist vaenu. Pidev punktideta inimene käitub tema meelest ohtlikus olukorras agressiivselt, mõtlemata võimalikele tagajärgedele või püüdmata leida rahumeelsemaid lahendusvariante. Meelde tuleb vana ütlemine, et pole olemas väljapääsmatute olukordi. On saamatud inimesed. Narvas on välja pakutud projekt, mis peaks olema vastuvõetav nii Tallinnale kui narvakatele enestele. Narva erimajandus, vabamajandustsoon. Plaan pakuti välja ka Tallinnale ja paistab, et Savisaare valitsus ei kavatse korrata vigu, mida omal ajal tegi Moskva. Visiidil Narva ütles peaminister, et need erimajandustsoonid on tegelikult normaalse majandussüsteemi osad. Jumal on olemas kõik eeldused saada oma asjad isa eeskujulikku korda. Siinkohal peab lisama, et Kirde-Eesti oblasti mõttega ei ole projektil midagi ühist. Erinevalt oblasti ideest ei ole vabamajandustsooni mõte mitte poliitiline deklaratsioon vaid turumajandusele üleminekurealistlik ava. Vabasadam Narva-Jõesuu tulevase rahvusvahelise kuurordiga sobib hästi sellesse pilti. Muidugi sel juhul, kui liitumine toimub võrdsetel alustel. Omaette suur probleem Narva eestlased. Meie probleemid ja ettevõtmised. Ajalehte põhja kodu tehes olen kokku puutunud paljude erinevate inimeste erinevate hinnangutega. Narva napis eestlaskonnas on esindatud peaaegu kogu suhtumiste skaala mugandumistesti hädaldamisest, marurahvusliku tegutsemiseni Narvas muinsuskaitse selts, Narva kodanike komitee rahvarinne, Narva eesti selts ja iseseisev Eesti kommunistlik partei. Narva Eesti Rahvusliku Sõltumatuse lased kuuluvad siiski Jõhvi äärest. PS. Ei lähe parteile loomiseks jätku aktiivseid inimesi. Ei oska öelda, võib-olla on see tagasihoidlikkus Narva eestlased just päästnud ja oleks ülekohtune seda neile ette heita. Kuid eks ole tõsiseid liiget, mida ise ei tee, jääb tegemata, kui imeline juhus appi ei tule. Aga seda juust ei tule, on üleminekuperiood ja igaüks krahmab, kust, mida saab. Ka selles ei ole midagi imelikku. Eestlaste individualism, mis kohati lausa kadedusega paisub, on meile ennegi ebameeldivusi valmistanud. Narvas aga on oht selles, et sealsete eestlaste püsimise eelduseks on ühtsus. Erakondliku kemplemise isiklike suhtumiste toomine poliitikasse võivad olla demokraatia pluralismi koostisosad Üle-Eestilises poliitikas. Samas on eestlasi nii vähe, et lõpuks võib mõni mees oma õigusega suisa üksi jääda. Selleks Narva ja Narva kani tulevik ei sõltu niivõrd eestlastest, kuivõrd üldisest suhtumisest. Kuni muu Eesti suhtub Narvasse nagu kaotatud lahingusse. Parem unustada ja sellest mitte rääkida. Ei ole ka sealsetel välismaalastel kohalikud keelt õppida või eesti asjade vastu huvi tunda. Eesti oli Narva unustanud väga pikaks ajaks. Ma ei tea, kas seda võlga kuidagi hüvitada saab. Kuid 49-lt Narvat ja miks mitte, Narva-tagust loeks, omaksin nõuaks Eestile tagasi mitte ainult äärmusrahvuslased vaid võimul olevad poliitikud. Seda juttu ostsin ma kindla veendumusega, et poliitika jääb seekord kõrvale, kuid läks nagu põhja kodugagi. Poolvägisi tikub poliitikaga operatiivsesse Väikse mahulisse kuu ajalehte. Sellesuvisel vist juba 16. endisse narvakate kokkutulekul kohtusime kolleegiga poole sajandi tagant. Proua Hilda kaardi Austraaliast oli ajalehe põhja kodu trükikojast ööl 39. ja 40. aastal eestiaegse põhja kodutegevuse lõpuni. Jutustanud mulle Ühest trükikojas ja sellest, et käsitööle vaatamata ilmus leht värskete uudistega kuus korda nädalas tahtis ta näha praegust põhja kodutrükikoda. Kuidas pidime talle ütlema, et põhjakodu on tagasihoidlik klient? Kohtla-Järve Viimsit piirini üle koormatud trükikojas. Et põhjakodul on puudus kirjasaatjatest trükipaberist? Leht ilmub vaid kord kuus tomoaegsest mahustan poole, pisem. Kuidas me seda kõike pidin talle ütlema? Palju on muutunud ja mitte ainult põhja kodu väljaandmise kord. Proua Kaardi mälestuste Narva oli sootuks teistsugune kui minu igapäevane Narva. Milliseks palju kannatanud linn praeguste ümberkorraldustega muutub? Suur küsimus pole endalegi.