Tere kuulama, kuidas selle unustamise kõik on. Stuudios on Tiia Teder ja tänases saates meenutame ansamblit, mis läks laiali peaaegu 20 aastat tagasi pärast seda, kui oli 10 aastat tegutsenud teinud 12 albumit ja andnud palju kontserte. Ja eales polnud maailmakuulus, nagu mõned nende kaasaegsed Jenteraldi ajend on briti progressiivse rocki ansambel nähtus tolle maailma ääre aladelt ja kadunukese eluaastad on 1970 kuni 1980. Ülestõusmine oli aastal 1990, kui kunagised LP-d kompaktiskideks pressiti, vanade fännide rõõmuks ning nende lastele jälle avastada. John Kowalczyk, kunagine imetleja, praegu muusikateooria õppejõud tavatseb alustada oma loengute esimest astet kunagise lemmikuloaga Andreflection, et sellega eksponent keerida neljahäälset vokaal huugab. Ta saab alati niimoodi auditooriumi kätte. Nendel sajandi kuulsamaid, laulame Flex on 1972 album friihändansamblilt nimetatud briti suurimaks tundmatuks ansamblis. Peegeldusi Jens Chajandi loomingust elab palju nende fännides. Praegu küpses eas pereisad-emad, kelle maailmavaadet on kunagised kontserdid väga oluliselt ja pöördumatult mõjustanud. Saates on kasutatud mälestusi, mis on üles kirjutatud tsentraliseeriti austajate kodulehekülgedele internetis. Enamik meenutusi Ameerika mandril toimunud kontsertidest, nii näiteks Claude rändamo, kunagine Quebeci noorem, praegune raadio tiitšei meenutab. See oli minu jaoks esmakordne mitmes mõttes esimene rokk-kontserdikogemus. Sipelgad jooksid mu seljas, kui kuulsin Sulmanite ja Minni oli vokaalharmooniat. Esmakordselt nägin, et rokkbändis mängiti tšellot. Nende muusikas oli inglise folki traditsionaali, keskaegsete kõlapilti, muundugi stiili ja viimistletud pilliga mängu optimismi vaimustust. Publiku seas oli mu muusikaõpetaja kaheditega. Teda järgmisel päeval koolis nähes naeratasime vande seltskondlikult. See on õrn hiiglane ja selles nimes on vastandid mis võib tähendada kohmakalt elevanti, portselanikaupluses või toda suurt ja kõikeuimast, kes võtab hoida ja kaitseb. Ja kõige rohkem mütoloogiliste muinasjutte hiiglast, kes on inimese sarnane, see on väga suur. Ja seda kõige rohkem, kui progeroki ansamblit seitsmekümnendatel püüdsid oma kõlapilti suurendada. Euroopa klassikavahenditega tõid lavale sümfoonia orkestrid ja koorid ja ajasid end puhevile. Siis vaatas vanamuusika poole vanamuusika poole, millel oli suur side keskaegse rahvamuusikaga. Jentult sajandit võlus renessansiajastu humanism. Harmooniline maailm, kus oli loodus kõrvuti, olid head ja pahad vaimud ja kõrvuti oli inimene ja jumalus. Endal Cheiandi side vana muusikaga ei ole ka midagi üllatavat, sest eks ole rokkmuusikutest palju ühist rahvamuusikute või keskaegsete menestrelideot Ruba tuuridega. See huvi improvisatsiooni, vabaduse ja idealismi vastu. Piltidelt vaatavad vastumeister pildid fantaasiamaailmast ja nende muusikagi, jutustab muinaslugusid. Eks muinaslugu algab niimoodi. Hiiglane märkas pikenevaid varre jah, ja otsustas lahkuda õunapuuaiast, kus ta oli päev läbi tööd teinud. Taastus 40 sammu ja läbis nii oma koopasuudmest lahutava pool kilomeetrit teistes maha, tõmbas sajaliitrisele Plaskult korgi ja rüüpas vägedas sõõmu mõnusat veinimärjukest. Ja muinasjutt läheb edasi. Äkitselt kuulis hiiglane õhus hõljumas heli, mis häiris vaiksema koha rahu. Ta tõusis aeglaselt püsti ja sosistas. Idatuules hõljub mingi mõnus heli, ühe näige ja vaatan isele. Peaksite mõistma, et hiiglane ei käinud eriti tihti väljas. Isegi oma pruudi juures Prantsusmaal käis ta vaid paar korda sajandi jooksul. Nüüd avanes tal hea võimalus oma rutiini rikkuda ja hiiglane. Ta kõndis kiirel sammul öös vältides asustatud alasid. Kui ta jõudis alles tuli lagendiku juurde, otsustas ta vaadata, kas on veel alles need kiviringid, mida ta poisikesena nalja pärast püstitas. Kui ta kohale jõudis, siis istus seal kaks pikka jooksalist noorukit, Naiutudes Asta üht kiviplaati ja vahtisid üles. Eks neist ütles. Kuule, Alen, sinu kraam on päris hea, sest just praegu nägime ühte hallutsinatsioon maniast pirakast hiiglasest. Talle kostis teine, et kuule, mees, ära jama, mina nägin ju ka seda. Nad istusid hetke vaikides. Siis hiiglane pöördus, jätkas oma retke lõunasse. Kui ta oli silmapiirilt kadunud, sosistas üks pikajuukseline, et see asi on juba liiast, sest me nägime ju ühte ja sedasama hallutsinatsioone. Kuid tema kaaslane oli selleks ajaks juba hirmust minestanud. Heli tuli kusagilt Portsmouthi kandist hiiglase heameeleks lähtesse ühest maamajakesest, mis oli linnastest kaugel. Majas oli kuus muusikud, kes tegid tuhandevatise võimendusega proovi. Sellest võimetusest oleks piisanud, et ükskõik keda kurdistada, aga mitte hiiglast. Teema heitis kõhuli, toetas pea kätele, kuulas üks kõrv ühe ja teine teise akna juures, et head stereoefekti saada. Kolme tunni pärast bänd lõpetas ja vei ütles kerile. Lähme õue tähti vaatama ja tavasid eesukse ja oleks peaaegu hiiglase nina sõõrmatesse astunud. Värisedes hüppasid nad mõlemad tuppa tagasi, kukutasid seal on midagi väga suurt. Teised said aru, et midagi on viltu ja läksid vaatama. Nad nägid magava hiiglase suurte aeg. Rein, kes oli grupijuht, ütles ka äriminema, pane meie tee jälle üles. Selle peale hiiglane virgus küsis kas teie oletegi need poisid, kes nii mõnusat häält tegid ja need oleme meie. Vabandame, et me tegime lärmi. Me tulime siia majakesse just selleks, et mitte kedagi segada. Kuidas segada? See oli kõige armsam muusika, mida ma olen kuulnud, muidugi, kui kõuetormid välja arvata. Oh seda kergendust, mis hirmunud noormehi valdas peale neid hiiglase sõnu. Nad tõid oma pillid välja ja mängisid kogu öö ainult hiiglasele eemal. Linnas täheldati maavärinat kui hiiglanema kohmakalt sammul tantsusammugi. Hommik leidis mehed murult lesimese kuulamas hiiglase heietusi tema pikast elust. Need olid hämmastavad jutud. Vähemalt nii väidab loo autor, produtsent toni viskunud ansambli esimese albumi saatel. Ansambli tuumikvennad rei veereckija fill Sulmanid olid Glasgalo jazz, trompetis pojad. Kuigi tegemist oli nii-öelda töölisperekonnaga, osteti poistele kõik pillid, mida nad tahtsid. Rei sai esimese elektrikitarri, kui oli kümneaastane. Esimese bändi tegid nad koos Derekiga 13 16 aastastena. Nende esimene tõeline ansambel saime prii Anse big saund oli Inglismaa popturul keskmiselt edukas. Sai plaadilepingu õie maiga aga keset tahtsid enamat sattudes kokku keri Minneriga, kes oli just lõpetanud Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia kompositsiooni alal hakkasid vennad ise bändi kokku panema. Keril oli eelnev kogemus ansamblist rast. Et leida kitarristi, panid nad lehte Melody Maker kuulutuse ja koha sai endale bluus ansamblis siis Huuka mänginud kääri kriini trummar riike vaheldusid mitu korda. Tehtud. Esimene avalik kontsert toimus poiste kodulinnas potsme siis kunstikolledžis 1970 ja samal aastal ilmus ka esimene l. Teatult laientegi rokkmuusika kohta väga keerulisi kompositsioone läbi komponeeritud kompositsioone öeldakse professionaalses muusikute keeles, laulust ja refräänilist nende muusikas vaevalt saab rääkida. Vana ikka sugenenud kammerlik rokkmuusika võib olla ka natukene aktiivne, rokk on nende loomingule iseloomulik varane king Reinson või sätra talve noori ees, kämel või Genesis tuleb pähe seda kuulata, kui sellest Jenesis oli klient võib sajandist väga oluliselt mõjutatud. Ansambli mehed käsitlesid paljusid pille, mängisid neid väga hästi. Kohal oli neil ikka tosin muusikariista. 1972 käisid nad retrotallisoojendusbändina USA-s mis andis nende kuulsusele päris suure tuule taha. Soojendajatena esinesid nad selliste suurustega nagu hiireks black sabat ja soojendasid näiteks väikmanni, kuulsatuuri, geenitusessentheroose. Samuti Yessi mõnda kontserti. Ja räägitakse, et mõne põhimen bändi mängisin lausa üle, nii et publik kostitas peaesinejat lausa vilekooriga. Niimoodi oli juhtunud ansambli fookus kontserdil New Jaxikist 1974. Keldri kliendimehed ei olnud mingid staarid rajanud nina püsti. Austajate mälestustes on palju meenutusi, kuidas ansambliga sai peale kontserdil lava taga juttu ajada. Ja neist ansambli fänn näiteks pill Oriili meenutab koguni, kuidas ta 10 aastat oma muusikaelamustest hiljem 1981 sai haisu ninna. Treis julman, elab tema kodutänavas. Mõeldud, tehtud, helistas fänn. Ta läks oma iidolile külla võttes enne julgustuseks veidi ja võib-olla isegi natuke liiga palju viskit. Aga veis Ulman, kes elas oma Ameerika Köl Frendiga, kellest sai hiljem tema naine võttis küll austaja vastu ja arutas temaga oma lugude kõige fantastilisemaid kohti. Aga ometi tundus üsna kibestunud. Kibestunud This rei sõlmann muidugi olla aastal 1981 kõige ansamblil oli väga andunud publikut, ei saanud nende muusika ometi lähedaseks, suurtele rahvamassidele oli liiga intellektuaalne kummatigi teinud nendest välja kriitikud, eriti keskendudes hoopis teistele proge-rocki ansamblile. Telesellel sajandil oli menu Itaalias, Saksamaal, Šveitsis ja Ameerikas, aga sugugi mitte kodumaal. 1973 nentis rei Sulman kibedusega. Turg pole lihtsalt veel valmis, jättis ansambli maha. Teised jätkasid, kuid midagi suuremat kui 70.-te esimeseks aastat enam ei tulnud. Pealegi huvi proge-rocki vastu üldse rauges. Tsentriks ei suutnud ka enam midagi maailma muutvat toime panna. Teises pooles üritasid nad tavalist muusikat teha, aga samuti üsna eduta. Kadusid need unistused ja lootused ja püüdlused ja unistavad mured, millest sa laul, espirations. Ei söanda öelda, et 70.-te aastate progressiivse roki mõju all üles kasvanud põlvkond on kuidagi teistsugune kui eelmised järgmised oma maailma valuvõime ja tundlikkuse poolest. Aga midagi sellel põlvkonnal muidugi on. Võimalik, et on võimet tunda ära ja võtta vastu laiemat spektrit muusikat ja miks mitte ka muid kunstaja tundeid ja olla siis hingelt vana romantik, truba tuur alati oma mälestusi kannavad 50 aastased nüüd kirja internetti oma ajaloolist mälu toovad esile näiteks mõnest džendel sajandi kontserdist näiteks mingisugusest viimasest trummilöögist, mida oodates ratas 1500 inimest ühes väikeses Montreali Teatris absoluutses vaikuses toodetud järel, siis karjuda välja oma tunded vaimustusest ja eneseavaldamise rõõmudest. Ameerika pereisade kunagistest lemmikutest on nüüd saanud edasijõudnud inimesed võib-olla kõige rohkem edasi jõudnud andeks Ulman, kes elab praegu Ameerikas ja on suurfirma polügram, viikse president. Ta oli talendiotsija, kes avastas Bon Jovi ja töötas üle mitmeid üles mitmeid artiste, nagu siin ta Vellawitiivswofiils. Hiljem voorneris töötades sõlmis lepingu AC DC ka. Aga tema vend Hills Ulman elab Inglismaal ja kaupleb kulla ja ehetega. Rei surman on helilooja, teeb muusikatelevisiooni, filmidele ja arvutimängudes. Ja on olnud ka mitmealbumi produtsent. Kärikriin elab Chicago lähedal ja teeb muusikat edasi, nagu ka tema poeg trummimees Martins, mis mängis mitmesugust muusikat, seal üles džässi ja bluusi kuni suri aastal 1997 verehaigusesse olles ainet 50 aastane. Keri minia elab Inglismaal, teeb muusikat, ajas firma, mis valdab näiteks džentolejanti autoriõigusi. Tema poeg Samuel on juba mõnda lugu remiksinud ja tema tütar sälli on pärinud kuulsa valge tšello, mida Jentodžaient kasutas. Meenuta mind hästi ja niisugune lugu briti suurimast, tundmatust pandist, mille nimi oligi endalgi ajend. Saate koostas Tiia Tederi ja lõpetuseks veel mõned hiiglase lood. Esmalt Jaan, see täi ehk hiiglane üheks päevaks ja see on kena eneseiroonia loomingulisest saatusest.