Missuguste sõnadega iseloomustada viimase üheksa aasta tulemusi majanduses? Kindlasti saab seda teha mitmeti ja erinevad inimesed teevad seda erinevalt. Iga inimene, iga tänase saate kuulaja on olnud ja on oma kordumatutes, suhetes majandusega. Tal on oma seisukohad, oma hinnangud. Aga mis on ühine? Ma arvan, et selleks on turumajanduse kogemus positiivne või negatiivne, aga ikkagi kogemus. Ja seda kogemust jääme meenutama, selle baasil saab ja tuleb edasi minna. Täna üheksa aastat tagasi ei olnud meist peaaegu kellelgi vajalikke kogemusi. Tõsi, paljud vanemad inimesed mäletasid veel kahekümnendaid kolmekümnendaid. Neil olid kogemused ja mõõdupuu tollest ajast. Mõni meist oli töötanud läänes, seega oli natuke värskeid turumajanduse kogemusi. Aga praktiliselt oli meie kogemus. Null. Tänaseid kogemusi võib hinnata umbes üheksa miljoni inimaastaga kuna ligemale miljon meist On üheksakümnendatel tegutsenud täiskasvanuna ja kogunud seda päev päeva kõrval. Paljudele on see kibe kogemus. Toonane järjest kiirenev hindade tõus ja rahareform hävitasid rubla säästud. Toodangule ei leitud turgu ja paljud inimesed kaotasid töökohad. Ettevõtted olid võlgades, seadmed ja tehnoloogia vananenud. Raiskasime vett, kütust, materjale, mõned äritsesid ja täie jõuga ning arvasid, et see ongi turumajandus. Umbes sellel ajal kohtusin ühe saksa professoriga, kes oli põgusalt uurinud Saksamaa ühinemise tulemusi ja perspektiive. Küsisin, kui palju aega võtab kahe Saksamaa sisuline ühinemine, erinevuste kaotamine. Külalisprofessori vastus oli kiire ja lühike. Üks põlvkond. Meie tegutsesime tollal lühemate ajakavadega. Ennustasin esimest nähtavat edu saavutamine majanduses 90.-te aastate keskel. See tundus kaugena, aga nii ka juhtus. Külastasin 1991. aastal Hispaaniat ühte odavamat, ka vaesemalt Euroopa turumajandusmaad. Tegin nädalase reisi põhjal rehkendusi, missuguse kuusissetulekuga ühe inimese kohta saaks turumajanduses hakkama. Leidsin, et vaja läheks 100 dollarit. Rahareformipäeval rohkem kui kaheksa aastat tagasi. Startisime igaüks 150 krooni ehk siis tsirka 10 dollarit taskus. Esimesed rahareformijärgsed palgad ei olnud kuigi suured. Säästusid ei olnud, kinnisvara ka veel mitte. Vaja oli süüa, juua, investeerida laste haridusse, uuendada riideid ka auto. Riik polnud rikkam, eelarve väike kulutuste vajadusi kuhjaga. Riigi varad olid vähema väärtusega kui arvati. Tõsi, nii mõnelegi jätkus sellest erastamiseks muide samasugune viletsus. Ka segadused riigi varaga oli omane 20.-te aastate algusele. Kes ei usu uurigu majandusajalugu. Mitte aastatega, vaid kuudega hakkas majandus arenema. Tehti palju ning õigeid otsuseid tehti ka vigu. Tänasest tagasi vaadates oli õigeid otsuseid siiski märksa rohkem, kui vigu. Tulid tõusud, tulid, mõõnad. Võib öelda, et täna on meil enam-vähem toimiv turumajandus. On vajalikud seadused, majanduslikud institutsioonid, kaasaegne pangandus, üle 20000 toimiva eraettevõtte, nimetamisväärne eksport, stabiilne ja konverteeritav valuuta. Paljudel on hea majandusharidus. Meil on ka palju majandusprobleeme, enamus inimesi elab vaeselt. Too eespool mainitud vajalik 100 dollarit inimese kohta. Kuusissetulekuna on küll saavutatud ja ületatud, aga mitte palju. Eesti maailmapanga andmetel sisemajanduse koguprodukti poolest ühe elaniku kohta kusagil 70. 80. kohal maailmas. Rikastest riikidest jääme kaugele maha. Aga ehk see on paratamatu? Teatud määral normaalne, kui võrrelda, mida on saavutatud endistes niinimetatud vennasvabariikides või näiteks Kesk-Euroopa riikides. Viimastega on meie saavutused ja hädad ligikaudu võrreldavad. Tulemuste hindamisel, meenutagem, millega me alustasime. Kas sellise algkapitaliga ja ilma kogemusteta ongi võimalik rohkem? Ka täna ei ole meil piisavalt kapitali, on kogemused. Aga nagu viimase aja uuringud näitavad, pidurdab majanduse arengut postsovjetlik essmaades puudulik sotsiaalkapital. Selle moodustavad kujunenud käitumisreeglid ja vastastikune usaldus, mis soodustavad vabatahtliku majanduslikku koostööd teistega. Sellest hädast ülesaamine võtab aega ja paratamatult tahaks öelda, et saksa professori hinnang sisuline edu on ülemineku algusest ühe põlvkonna kaugusel. Käib ka meie kohta. Kui nii, siis pole viga. Täna võib öelda, et ligemale pool maad on läbitud. Ma arvan, see konflikt on paratamatu. See on niivõrd paratamatu, kui on tegu erinevate põlvkondadega. Esmane valdkond, kus see konflikt võib tekkida, see on seotud just nimelt sotsiaalse mäluk teab, kui palju mäletatakse seda, mis oli enne. Ja ei ma arvan, et ikkagi see suur probleem on väga tähtis noorematel inimestel. Nüüd minagi, õpetaja mitmes kõrgkoolis nende jaoks nõukogude aeg on mingi müstifikatsiooni juba peaaegu nadolid, väiksed väiksed lapsukesed, eks ole, kui oli see nõukogude periood. Noh ja lapsed ei, ei taba, eks ole, paljusid asju ja Nemad elavad, eks ole selles maailmas, kuhu nad sündinud on kus nad teadlikus elus nagu kujunenud. Ja loomulikult nad ei peagi teadma. Aga, aga poliitikute puhul ei saani asi olla sellepärast, et et paratamatult veel mitukümmend aastat elavad ka need inimesed, kes mäletavad seda eelmist aega ja ja kes ennast võrdlevad selle ajaga tähendab, võrdlevad endist aega praegust aega. No see mälu probleem viitab ühele olulise momendile, seansi, poliitikute empaatia. Nimelt, et et kuivõrd siis need noored poliitikud, kes on üles kasvanud uutes tingimustes et kuivõrd palju on seda empaatiatunnet nende inimeste suhtes, kes varase moraaliga elasid tab ühiskond, peab üles ehitama ennast selle tugeva perspektiivitundega, mis saab aastal 2010 2020. Kui vaatame praegu meie ettevõtluskeskkonda näiteks siis tähendab see, mis praegu toimub, on, on ikkagi päris päris karm lugu selles mõttes, et et elades aastal 1999 ja teinud plaanid aastaks 2000 tuleb nüüd ilmtingimata oma plaanid väga suurel määral ümber teha besee maksukoormust, mis nüüd on tulnud see pöörane maksukoormus. Et me ei saa rääkida planeerimisest. Aga ometigi me tahaksime teada, mis saab aastal 2010 2020, mis suunas me liigume. Põlvkondade konflikti ennustab ka sotsioloogia õppejõud Aili Aarelaid. Seal on need kaks võimalust, tegelikult üks võimalus on see, et sellele isamaale tuleb vastu veel üks isamaalise seltskond, kus viiakse kogusse niisugune, kui me nüüd hakkame Euroopa ühenduse suunas, liigume, seal võib tulla keegi, kes hakkab väga tihedalt kritiseerima, kogusada liik kummist kogu niisugust asjadest levib muutuda. Praegune isamaade on. Kuidas seda nüüd viisakamalt öelda? Ta on ikkagi paljuski rahaks vahetada. Muidugi võib tulla põlvkond, kes hakkab väga soovima Niukest ürgaatelisust ja tahab tagasi jõuda Carl Robert Jakobsoni ukse puhtaatelisuse juurde või midagi niisugust. Üks reaktsioon. Samas ei pea eriti võimule, saab magada, võib jääda niisuguse opositsioonilise xurkjaks kogu aeg. Aga teine pool on märksa kosmopoliitse muidugi, sest praegune noorus tundub olevat ikkagi väga kosmopoliitne. Mälesksin kirjutada on nendel kaks aastat olen lasknud rahvuskultuuriteemadel kirjutada ja see ei ole üldse nende teema tähendab see sõna siis nad hakkavad mõtisklusi, ütlevad, et see sõna jah, näed, selgub, et tal isegi mingi tähenduse tähendab, nad ei ela selles maailmas niux eestikeskses maailmas, nii et see on teine, teine võimalus on, ja siis nad hakkavad sedakaudu tulema nendele asjadele vastu, et ikkagi see kõik ei ole oluline ja me elame nüüd Euroopa liidus, kõik oleme Euroopa liidus võrdsed ja nii edasi. Kõigepealt, kui me vaatame aastaid 85 93, siis kui me nüüd väga täpselt neid perioode meelde tuletame, siis on siin tegemist nüüd eri ajastute ka ja, ja väga suurte muutustega, mis Eestis toimusid. Ja siin on nüüd näha tõesti niisugused olulised nihked rahulolu hinnangutes. 93.-le aastal on näiteks märgatavalt langenud rahulolu majandusliku olukorraga, mis on ju mõistetav, et peale rahareformi 92. aastal oli paljudes peredes väga väga suuri probleeme ohakaeluga üldse olid inimesed 93. aastal vähem rahul, kui nad olid 98. aastal. Ja me võime siit vaadata nagu erinevaid elanikkonna gruppe võime vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi, võime vaadata linnainimesi maainimesi. Aga see pilt on põhiliselt sarnane, tähendab mingisuguseid niisuguseid väga suuri erinevusi, et üks grupp oleks nüüd erinevalt vastanud, et niisugust me nagu välja tuua ei saa. Vaatame nüüd seda teist perioodi, vaatame perioodi 93 98. Siis siin on näha natuke teistsugust tendentsi, mis tookord, kui me nagu ise hakkasime 98. aasta küsitlust analüüsime, oli meile nagu üllatuski. Antud juhul on siis nagu suund ülespoole. Inimesed on jälle mõnevõrra rohkem rahul oma majandusliku olukorraga, nad on mõnevõrra rohkem rahul eluga üldse Nathan rohkem rahul tööga isegi rohkem rahul perekonnaeluga. Nii et rääkida niisugust kahest täiesti omanäolisest perioodist, et üks nagu siis aastast 85 kuni 93 oli siis nagu niisugune. Olgu see periood, suurte raskuste periood, aga see põhi peaks meie küsitluste põhjal olema küll nagu läbitud. Ja praegu me peaksime siiski märkama nagu niisugust paranemistendentsi. Inimeste enese ja eluga rahulolu ei sõltu ainult sellest, kui paks rahakott tal on. Rahulolutunne sõltub väga palju perekonnast, lähisuhetest, tervisest, üldisest turvalisusest. Millist komponenti peavad inimesed kõige tähtsamaks, et võiks eluga rahul olla. Tundub jah, nii. Et see majanduslik olukord kõige kõige määravam elule üldse rahulolu hinnangu andmisel. Ja kui me võtame need konkreetsed protsendid, siis näiteks 93. aastal oli oma majandusliku olukorraga rahul täiesti rahul üksnes üks protsenti täiesti ja põhiliselt rahul seitse protsenti elanikkonnast. Samal ajal sellelsamal 93. aastal oli oma eluga üldse täiesti põhiliselt rahul 35 protsenti, näete, siin on väga suured vahed. Sugune pilt on 98. aastal, et põhiliselt on oma majandusliku olukorraga rahul 14 protsenti, aga samas oma eluga rahul 43 protsenti inimestest. Nii et see näitab, et majanduslikule olukorrad muidugi on teatud mõju eluga rahulolule, aga näiteks rahulolu tööga, rahulolu perekonnaeluga sõprussuhetega ka tervisega, need on siiski määravad ja, ja see majanduslik olukord see on mingil määral siiski teisel plaanil. No ega ta nüüd ei ole küsitlenud ainult Tallinna inimesi, kus majanduslik olukord on ju suhteliselt parem ja tööga kindlustatus samuti väidetavalt ääremaadel on nii ühega kui teisega suuri raskusi. Kuidas siin need lõiked tulemusi annavad? Meie need elanikkonna küsitlused, need on olnud üsna suurte valimitega, näiteks 98. aastal nendest tagasi tulnud ankeetides, mis olid nii-öelda korrektselt täidetud ja mida me saime kasutada, neid on 2300 ankeeti. Ja nad on esinduslik valim kogu Eesti elanikkonna suhtes. Nii et me võime tõepoolest vaadelda eraldi maa elanikke, võime vaadelda eraldi linnaelanike võime erinevaid rahvuseid vaadata eraldi. Ja huvitaval kombel, kui me vaatame näiteks seda kõike edukamat gruppi, millest paljud räägitakse, need on need alla 35 aastased Tallinna mehed siis jah, tõepoolest, nende hulgas on pisut rohkem neid, kes on eluga rahul, nimelt neid on üle 50 protsendi, isegi ka teine sellesse gruppi kuuluv Tallinna mees on oma eluga põhiliselt rahul, aga tuletame meelde, et kogu elanikkonnas oli neid 43 10 protsenti, nii et need vahed ei ole väga suured. Aga need tendentsid, millest ma rääkisin, et ühesõnaga aastat 85 93 vaheline periood oli niisugune languse periood ja nüüd on teatud mõttes tõusuperiood igatahes enam mitte langust. Vaat need tendentsid on küll nüüd kõikides nendes gruppides märgatavad. Ükskõik mida me vaatame, millist, Leeni Hansson toob küsitlusest välja ka need tegurid, mis inimeste endi arvates kõige enam takistavad eluga rahulolevast. Kui me läheksime tagasi 85. aasta juurde siis oli olukord selline, et nagu Marju Lauristin, kuna ta väga hästi öelnud, et me olime kõik ühteviisi vaesed ja meil ei olnud ennast nagu kellegiga võrrelda siis praegu on tekkinud väga palju igasuguseid võrdlusmomente. Ja sellepärast, justkui me võtame sellesama majandusliku olukorra ja võrdleme seda eluga üldse rahuloluga, siis siin võib näiteks mängida just niisugune asi, et kes on minu naaber ja kui minu naaber vahetab iga kahe kuu tagant autot ja mina olen saanud auto osta kaks aastat tagasi ja vana ja kasutatud siis me muidugi leiab, et ma ei ole majandusliku olukorraga rahul. Aga kui teisalt, kui mul on naabrid sellised, et nendel on tegemist oma üüri maksmisega, siis ma võib-olla leian, et minu majanduslikule olukorral ei ole midagi viga. Ma kujutan ette, et niisugused võrdlusmomendid on need, mis väga palju nagu, nagu määravad teiselt kindlasti see, kui kindlalt inimene tunneb ennast praegu, ütleme tööturul, milline on tema situatsioon. Kui ta peab iga päev päev kartma selle pärast, et kas talle ei öelda näiteks tema töö kohta üles siis ta hindab kõiki neid niisuguseid eluvaldkondi nagu pisut, võib-olla kriitilisemalt ja, ja on jaan pisut aktiivsema hoiakuga elu suhtes üldse, kui see, kes on nagu väga kindel kõiges oma tulevikus, oma laste tulevikus, näiteks. Ajalehtede kirjade rubriigis ja, ja ka raadio avaliku arvamuse küsitluste puhul, mida siin kõrvades tehakse. Üsna häälekad, on need inimesed, kes ei ole oma eluga rahul ja, ja kõige raskem ongi leppida niisuguse varandusliku kihistumise ka, mis on Eesti ühiskonnas tekkinud. Öelge palun, Leeni Hansson, mis on teie isiklik arvamus, kas see kihistumine on paratamatu ja miks sellega on raske leppida? Kihistumine on kindlasti paratamatu ja kindlasti on sellega raske leppida. Sellepärast et ütleme, siin vanemad inimesed, kes ei saa nagu väga palju enam ise midagi ära teha, neil võib olla väga hea haridus, aga kuna nad on juba kõrvale suunatud tööelust, nad ei saa enam oma majanduslikku olukorda oluliselt ise määrata. Loomulikult tekib teatud kibe kestus. Tekib niisugune tunne, et kellelegi on liiga tehtud, see on kahtlemata vaatamata, see on kurb, aga see on paratamatu. Aga teisalt meil on palju räägitud sellest, et kuskil seal 90.-te aastate alguses, kui me siis nagu alustasime selle turumajandusega, et kõik inimesed olid võrdsel positsioonil, et nüüd need, kes on siis nagu edukad, need on tublid olnud ja need, kes ei ole, kas need on ise selles süüdi? See seisukoht on minu meelest äärmiselt vale ja see tekitab inimestes ka just niisugust kibestumist. Sest kõige Pealt nooremad inimesed, haritumad inimesed, olid kahtlemata paremast situatsioonis, ütleme need, kes olid Tallinnas, olid paremas situatsioonis. Olenes väga palju ka näiteks inimese positsioonist antud hetkel, kui kiiresti ta jõudis reageerida, kui hea informatsioon tal oli kõik võimalik privatiseerimistega seotud küsimustesse kõik ju mõjus, nii et niisugust võrdset positsiooni ei olnud. Ja kui me lõpetame selle rääkimise, et kõik olid võrdsel positsioonil, siis võib-olla ka inimestel hakkab kergem, et neid, vastasel juhul tekib, nii et nii nagu kogu aeg süüdistatakse, et miks te ise pole hakkama saanud. Minu minu arvamus on selline. Rahva rahulolu oma elujärjega ja rahulolu oma riigiga on pealtnäha erinevad, kui sisult kokku kuuluvad. Neid tasub tõepoolest käsitleda ühtse fenomeni, noh ilmselt on raske leida inimest, kes oma elujärjega lõplikult rahul oleks. Eks igaüks ihkab enamat. Need, kellel tõesti peenike pihus, kui ka need, kes kõrvalt vaadates üsna heal järjel elujärje ja riigiga rahulolu on ühelt poolt seotud see kaudu, et ühtedelt võtab riik nende arvates liiga palju ära. Teistele annab jälle liiga vähe juurde. Teiselt poolt annab aga rahuloluriigi tegevusega usaldus riigi poliitika vastu inimesele kindlustunde tuleviku suhtes süstib temasse optimismi, ootusi arenguks paremuse suunas ja see on tihti olulisemgi kui rahulolu oma majandusliku olukorraga konkreetsel ajahetkel. Rääkides rahulolust oma elujärjeriigiga üheksa aasta taguste sündmuste kontekstis on oluline see, et just sel ajal oli igaühe isikliku elujärje ees olulisemal kohal üldised rahvast ja riiki tervikuna puudutavad probleemid. Vabadust peeti olulisemaks kui majandusliku heaolu. Rahulolu oma taasiseseisvunud Eesti vabariigiga. Ühtekuuluvusrahvaliikumiste lainel esile kerkinud algajate poliitikute rahva vahel oli sel ajal vaieldamatult kõige suurem perioodil, kui saavutati omariiklus. Elujärjeküsimusega ei tõusnud olulisele kohale ka seetõttu, et kaaskodanike suhtes oldi sel ajal veel suhteliselt võrdsel positsioonil. Varanduslik diferentseerumine oli väike. Suurimat rahulolematust oma majandusliku olukorra suhtes tekitab aga teadagi see, kui olukord on vilets. Teistega võrreldes taasalenud omariiklusele mindi vastu suure usaldusega oma riigi vastu ja suurte ootustega. Elujärje paranemise osas. Algas demokraatliku ja turumajandusliku ühiskonna rajamine, milles jällegi koondub seos poliitilise usalduse ja elujärje vahel. Turumajanduse arendamine pidi parandama elujärge. Demokraatia areng, poliitilist usaldust. Kuni 91. aastani rahvast ühendanud ühtse eesmärgi kadumine ning omariiklusega seotud kõrgendatud majanduslike ootuste luhtumine tekitasid reaktsiooni, kus esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel langesid nii hinnangud majanduslikule olukorrale kui ka rahuloluriigi institutsioonide tööga. Arvestades tolleaegset sisemajanduse kogutoodangu langust ja suuri inflatsiooninumbreid ei saanudki tol ajal teisiti olla. 90.-te aastate keskel hakkasid hinnangud majanduslikule olukorrale jälle paranema. Poliitiline usaldus, aga rahuloluriigiga oli endiselt madal või ebastabiilne. Tõesti, kõikide valimiste järgselt tõusid küll valijate ootused riigi poliitika suhtes. Kõrgemale. Tõusu oli märgata valitsuste vahetuste järgsel perioodil. Kuid peagi taastus valdavalt skeptiline hoiak riigi ja seda juhtivate poliitikute suhtes. Nii võimegi tõdeda, et esimese taasiseseisvumise järgse aastakümne jooksul on saavutatud suuremat edu turumajandusele üleminekus mis on parandanud ka hinnanguid majanduslikule olukorrale. Kuid märksa vähem on korda saadetud demokraatia arendamisel. Iseenesest on see ootuspärane, sest turumajanduse rakendamine nõuab suhteliselt vähem pingutusi. Ta on kooskõlas inimeses olemasolevate nii-öelda tumedate tungidega omandamis ja omamiskirega. Regoismiga. Demokraatiat aga ei saa kehtestada, vaid tasahilju areneda. Ta peab vabastama inimese heledama külje koostöötahte oma ego mahasurumisel. Kompromissivõimet. Seda tööd demokraatia arendamise nimel peaksid tegema Eesti riigis erakonnad kelle areng algas jõudsalt rahvaliikumise ühendatud eesmärgi täitumisel üheksa aastat tagasi. Paraku aga tekkis neid vast liiga palju, nii et demokraatlik koostöö ja ühendav ideed kippusid kaduma minema. Erakonnad tundusid tunduvad mõnikord praegugi rohkem turumajanduse kui demokraatias objektidena, kes kauplevad küll omakasuteest, kuid ei leia selles ühiskonda ühendavat alget. Süüdistada ei saa siin kindlasti erakondi või poliitikuid. Vaadakem ühiskonnas ringi. Kui leiame poliitikut, pole piisavalt kompromissivalmid, siis kui tihti oleme ise võimelised oma töökaaslaste naabrite või pere liikmetegagi kompromissi sõlmima. Kogu ühiskonna poliitiline kultuur pole veel sellisel tasemel, et tekiks võime 11 usaldada ja seda usaldust delegeerida. Sest mis mõte on riigi institutsioonidel, kui nende tegevust ei usaldata ja olulisemate otsuste vastavust rahva huvidele peetakse vajalikuks referendumit ega üle kontrollida? Tänaseks on meie erakonnamaastikul küll terad sõkaldest eraldunud ja tekkinud mõned suuremad erakonnad, millel on valijate silmis teistest suurem usalduskapital. Kuid ka neil puudub endiselt. Koostöövalmidus, puudub endiselt demokraatlik koostöösuhete võrgustik puuduvad rahvale arusaadavas keeles väljendatud ühendavad eesmärgiks. Ka meie moeerialasuhtekorraldus tegeleb riigi tasandil rohkem varjamise ja arvamustega manipuleerimiseks kui ühiskondlike suhete tegeliku korraldamisega. Seega majandusliku heaolu näitajad kahtlemata paranevad aasta-aastalt sedavõrd, kuidas kasvab ja areneb meie majandusmeil. Pole mõtet võrrelda rahulolu elujärjega 90. ja 2000. aastal, sest taustsüsteemid on selleks liiga erinevad. Pealegi peidab keskmise rahulolu tõus majandusliku olukorraga endas vastandlikke tendentse. Ühtedel suur tõusja teistel langus kuid rahuloluriigi tegevusega usalduspoliitikate vastu. Seda tasude tuleb võrrelda ja pole teadmata, et see on madalseisus. Nagu näitavad meie järjest vähenevad osalusprotsendid valimistel. Ja ilma selleta puudub selge sisu ja siht ka ühiskonna majandusliku heaolu tõusul. Poliitika on ju sõna otseses mõttes eesmärgipärane tegevus. Poliitikud on need, kes peavad sõnastama rahva jaoks olemasolevad valikud näitama, kuhu asetub Eesti riik ja rahvas järjest enam globaliseeruvas maailmas. Sest tähtsam kui hinnang majanduslikule olukorrale konkreetsel ajahetkel on avaliku arvamuse jaoks tulevikku suunatud trend. Kindlustunne elujärje paranemise suhtes tulevikus. Tulles tagasi alguse küsimuse juurde rahulolu elujärjega oma riigiga on tõepoolest omavahel seotud. Rahulolu elujärjega näitab turumajanduse edenemist rahulolu kasvama riigiga demokraatia küpsemist. Elujärge tahavad parandada kõik kindlustunde, selle võimalikkuse osas aga annab usaldusväärne riik. Teadmine, et inimeste põhihuvid on esindatud usaldusväärsete poliitiliste jõudude poolt kes tunnevad oma põhilist ülesannet töötada välja kompromisse arvestades oma valijate hetkehuvide kõrval ka kaugemaid globaalsemaid suundumusi. Ja selles valdkonnas on meil veel palju teha. Ehkki me täna võime tagasivaateliselt igatsevalt õhata rahva ja poliitiliste jõudude ühtekuuluvuse üheksa aasta eest ei tuletaoline olukord enam kunagi tagasi. Ja tuleb uskuda, et paremad päevad ja suurem rahulolu oma riigiga. Uhkuse tunne riigi üle on sellegipoolest veel ees. Selle saavutamise võti on demokraatia ja koostöö arendamises ja seda mitte ainult poliitikute poolt, mitte ainult riigi tasandil vaid igaühes meist. Kas teie, proua Lauristin ei näe ohtu eesti omakultuurile rahvuse püsimajäämisele selles osas, et me oleme praegu tolme hakanud jooksma lääne kultuuri või sealt lääne poolt pealetuleva massikultuuri järele? Aga kas kohe vastu, et kas pöörata see ida poolt tulnud nõukogude massikultuur oli paremkude vastandata ida ja lääne? Mina nii ei arva, ma arvan, et sellest nõukogude impeeriumis ja igast autoritaarriigis on väga tugev massikultuuri surve ja seal oli ka siis väga tugev ja siis aitas sellele vastu panna eestlased tõepoolest väga tugev rahvusteadvus siis oli nagu kõikidele arusaadav, et tollase Nõukogude massikultuuriga vaata, kas seal igast kinod ja filmid ja nii edasi kaasnes väga selge ideoloogia. Tõepoolest inimestele praegu vist ei ole see närv enam nii terav, nad ei näe näiteks seda, mismoodi ka ütleme, reklaam sisaldab ka ikkagi teatud ideoloogiat seal muidugi teistsugune see niisugune tarbimisideoloogia, aga kahtlemata ei ole need asjad omavahel niiviisi võrreldavad. Ja praegu, kui me räägime niisugusest avatud turu olukorrast ka kultuuris, siis muidugi on toimunud väga suured nihked, mitte ainult Eestis, kõikides nendes endistes sotsialistlikes maades on kultuuriprofessionaalsed tegijad vaatanud oma endise osa ühiskonnas, nad ei ole enam prohvetid. Nad ei ole enam noh, nii-öelda rahvuse eest võitlejad nad tegelevad kunstiga. Nad on muutunud selles mõttes noh, selleks, kes nad on loomu poolest seda koormat, mida nemad siis kandsid, kannavad nüüd poliitikud, ajakirjanikud, kodanikud ise kogu poliitiline avalikkus, nii et selles mõttes tõesti tundub võib-olla kultuuriinimeste ja kultuuritegijate ja kultuuri enda Taal ühiskonnaelus oleks nagu väikesem. Aga tegelikult see on ikkagi just nimelt reaktsioon ja tema ebaloomulikult suurele osale, mis tal oli, kui me vaatame ka seda lääne kultuuri või massikultuuriohtu, siis noh, sellega on tuttav kogu maailm. See on tõepoolest kõikides ühiskondades isiksus, arenguprobleem. Ma ei arva, et siin oleks võimalikeks riikliku dekreediga võitlema selle vastu, missugust muusikat inimesed kuulavad või missugused videol meeldivad või missuguseid ajakirju loevad. See ei aita kanali kultuuris saavutada, pigem vastupidi. Aga ma arvan ka, et lääne ühiskonna areng on olnud küllalt pikk ja me oleme seal ka näinud, et ikkagi ühiskond kihistub. Ja seesama nii-öelda eliitkultuur ei kao kuskile. Ikka on inimesi, kelle jaoks see on olulisem ja kas ja kui palju see on olulisem just rahva enamusele satub väga palju haridussüsteemist, eeskätt tähendab tõepoolest tuled. Kui me näiteks peaksime seda teema. Mul küll ei ole näiteks mingeid uurimistulemusi öelda, ma ei julge seda niiviisi öelda, aga näiteks kui peaks olema tõestatud see, et praegu Eesti kool, eesti haridus võõrutab noored või ei aita neid nagu selle nii-öelda kõrgkultuuri või rahvuskultuuri tõelist väärtuste juurde ma siiski ei näe praegu põhjust, seda niiviisi kata, teades ka meie näiteks kirjandusõpetajaid ja ja nendega suheldes ma siiski arvan, et see nii ei ole. Küll aga peaks ilmselt kool hoopis rohkem noortele aitama kujundada kriitilist meelt selle tänapäeva meediamaailma suhtes. Siin ma arvan, tõesti väga tõsiselt järele mõtlema, sellepärast et kui me võrdleme nüüd seda aega, mida noored inimesed veedavad igasuguse nüüd mitte ainult massimeedia, vaid ka uued internetimeediaga ja aga mida nad kulutavad praegu lugemisele, siis kindlasti meedia kaalub üle, kui me aga vaatame koolis räägitakse kõigest sellest, mis puudutab seda noori tegelikult ümbritsevat kultuurikeskkonda ja kui palju räägitakse siis nii-öelda sellest traditsioonilisest kultuurist ja kirjandusest, siis need suhted on vastupidi ja väga tugevalt vastupidi. Me oleme näiteks ülikoolis väga tugevalt tõstatanud selle küsimuse haridusministeeriumis ka, et meil on vaja viia sisse koolides meediaõpetus just nimelt mitte selleks, et õpetada räha kirjanikuks, nagu sageli arvatakse, vaid just selleks, et meediakriitikat meediakriitilist kultuuri tarbijat aidata kujuneda. Kahtlemata noor on kaitsetu see massikultuur atleva vormides ja ta peab õppima koolis nii kultuurihindama kui ka siiski aru saama, kuidas temaga manipuleerimises oma massi tõttu. Nii et ei ole vaja karta, et see vabadus, mis meile on kätte võidetud ja mille paistel Me oleme soojendanud juba üheksa aastat. Et see kaotaks identiteedi, see rohujuure tasandil rahvakultuur, mina arvan mõõdet seal rahva rahu rohujuure tasandil rahvakultuur areneb praegu tegelikult jõudsamalt palju mitmekesisemalt vormides. Näiteks olid suured nutulaulud, et laulupidude traditsioon sureb välja, mäletate, eelmine laulupidu näitas, et see sugugi nii ei ole ja noh, näiteks minu oma lapselapsed kõik laulavad koorides ja käivad rahvatantsus ja ma tean, et see ei ole sugugi mingi. Ma ei näe sugugi seda, et kasvõi testib seal rahvamuusika oleks populaarne noorte hulgas mitte midagi taolist ei ole ja ma arvan, et vastupidi, võtame kasvõi Viljandi folgil nüüd selle viimase kogemused on väga suur huvi ja, ja väga mitmekesised need vormid, kuidas seda harrastatakse. Ja muide, ega seesama uus meedia pakub väga palju võimalusi, näiteks meil praegu nüüd Ülikooli sisseastumiseksamite vestlustel tuli välja, et väga paljud noored harrastavad näiteks arvutimuusika kirjutamist ise ja nii edasi, nii et ma arvan, et me lihtsalt noh, võib-olla võimendame ja tekitab mingi niisuguse selle igavese ihade hirmu, et noored ei ole enam heade noored noh, ei vääri nii-öelda vanemaid tegelikult. Mulle tundub küll puutus kokku noortega, et, et ei ole see rahvakultuuri, mõnega ei ole see iseseisev mõtlemine ega kõik see kuskile turud, pigem see on isegi rohkem arenenud känna. Et vahest on see hirm tingitud sellest, et tänastele tänasele vähe vanemale generatsioonile oli see kõik kättesaamatu. Ja ma arvan ka, et tänasele vanemale generatsioonile on see uus noorte kultuuriliselt väga võõras. Mina olen siin, selles mõttes tõesti paremas olukorras, õpe noortega kokku väga-väga lähedalt ja, ja õpetajad, kes koolis lapsi õpetavad, näevad kavaaegsel noored lähedalt, aga väga paljud inimesed nad näevad seda noorte ilma väga vabalt, võib-olla tõesti ka ise läbiveed ja minu meelest on nendel noortest siiski üsna väärad arusaamad.