Saaremaal kõlasid oktoobri teisel nädalavahetusel merelaulud juba teist korda ikka sügisel. Oktoobrikuus peeti Kuressaares merelaulude festivali vesikaare, tuul ja selle tuule, kas puhuma Saaremaa merekultuuri selts koostöös Saare maavalitsuse kultuuriosakonnaga. Festival leidis aset 12. oktoobril. Kuressaare kultuurikeskuses toimus kaks kontsert. Esimesel neist kõlasid juba tuntud ja tuttavat merelaulud esitajateks Saaremaa noored solistid ja ka üks külalisesineja Soomest Uuden kaupungist. Teise õhtusel kontserdil tulid aga ettekandele 12 uut mereteemalist laulu. Kuulame praegu heliülesvõtet esimeselt kontserdilt, kus võistlesid lauljad ja kus tunnistati parimaks noorsolist Kadri häng kes esitas Urmas Alenderi laulu. Kuhu keele ma tunnen, toidentriin? Löö peal helisema Ing kandlegi. Nii on sest me mune mindi. Ta ootab. Tema tõelise hõbehalli. Kraadise. Peegelduva vastu siin mulje on see põlve laulutsi. Too prints, meil ole, too mu pea, Adrul. Kui meeli aga sinilindu nagu. Nüüd. Just tehti null. Ja lasin mul. Kaksikvend. Ma ega nüüd see hing ja süda on, peeti, jääks kestma. Ja koeri ja pea tuua anda kohin rinna. Ma ei, päriselt ei suuda, ongi linn, siit. Mullast on rannas kadakate vahel. Ta sünni meenus, see. Keema tuua. Ning selle stiga Minul. Ning selles igatsuses vesta. Rein Horn, mida tõimele Vesikaare tuul. Ja see on toonud jälle ühe toreda plejaadi meie noori lauljaid. Ja kui see päevane kontsert nüüd läbi on, siis minu hinges on üks niisugune tore e-lahendused, et vaatamata kõikidele kurjadele aegadele on meil olemas väga toredaid laulu inimesi, ma ütleksin, laululapsi ja noori lauljaid, kellel on juba tuul natukene tiibade all ja kes arvatavasti saavad veel veel kosutust ja tõusevad peagi lendu. Mulje on nii positiivne. Saaremaal on küll vist alati laulu ja muusikat armastatud ja kahtlemata. Jaa. Meil on väga head laulupidude traditsioonid. Meil on head valdade üritused, kus käib tantsu ja muusikaga, see asi on toredaid esinejaid ja ja üldiselt on, ma ei oska öelda, kuidas mujal Eestis on see, küllap don ta igal pool omamoodi ilus ja kaunis, aga peab ütlema, et kultuuriselline, valdade kultuuri ja üksikute tugevate kultuurikeskuste ja elujõulisus on kestnud läbi aastakümnete, et mitte öelda aasta 100. Ja ei ole ükski vägi suutnud veel sulgeda saarlase suud laulukse käega tantsimiseks ega ega, ega mängimiseks. Ja need traditsioonid lähevad edasi niikaua kui rahvas kestab. Aga milline koht siis võiks olla Saaremaa kultuurielus lauluvõistlusel? Kaare tuul järjestama nüüd ei kipuks, aga ta on leidnud ilusti oma nishi siin sellepärast et eks niisukest pärast taasiseseisvumise niisugust kuidas öelda niisugust vaikelu, teatavat vaikelu, kui, kui ei olnud veel teada, kuhu poole me liigume ja vahendeid ei olnud teha. Niisiis jäi see asi nagu tühjaks mõnes mõttes tühjaks võib-olla selle poolest, et meil olid väga võimsad üritused, saaremaasuvi, mida saadi korraldada kolmel korral. Ja pärast seda on nüüd läinud kultuuriüritused eraldi nagu linnapeale ja valdade peale. Nüüd see festival, see oli nagu üks niisugune värske tõesti, niisugune tuulepuhang, öeldakse, et vesikaarest tuleb ikka vihma. Aga arvatavasti vihm oli kosutav ja pani kasvama sellise toreda toreda ürituse, kus just noored lauljad ja noored mängijad on millegipärast niimoodi ülekaalus. Ehkki vanadel ei ole vist keegi keelanud tulla esimesena ma mõtlen, valasid neid inimesi, kes, millele inimene on aga siis, kui ta peab ennast, aga just noored inimesed on leidnud selle võimaluse ja, ja tore on see, et täna kõlas juba ka üks laul, mis oli eelmisel eelmise aasta uudisloominguvõistlusel, nii et need lauludki tasapisi hakkavad rahvastest. Saaremaainimesena ehk oskate ka öelda, mida siis tähendab Vesikaare tuul, mis tähendus on sellel tuulel? No vesikaar öeldakse ikka, lääne läänepoolne tuul on ja see tavaliselt ikka aastaaegadel toob, toob saadet ja, ja niisugust ja eks me, ma ei oska nüüd öelda, mida korraldajad on päris silmas pidanud selle all, aga see on niisugune poeetiline. Kui öeldakse läänetuulefestival, siis võib-olla see on naguni kummalise maiguga, isegi vesikaare tuul on väga iseloomulik, sest kalurid ja tunnevad seda terminit väga hästi ja Merje kultuuriselts on osanud leida sellele festivale niukse niukse võluva nime. Kas vesikaare tuul võiks puhuda ka järgmisel aastal? Ma loodan seda, ma loodan väga seda, aga ma usun, et nüüd on see festival selle aastaga küll kasvanud võib-olla seltsi võimalustest välja. Sellepärast et tuleval aastal see on muidugi minu isiklik arvamus peaks juba kasvama ikkagi maakonnaliseks ürituseks, siia peaks tulema taha vastavad rahad, et me suudaksime sellest üritusest, mis nüüd on ühe seltsi poolt käima pandud, et me suudaksime sellest kasvatada, välja korraliku ülesaaremaalise festivali, avada selle festivaliga. Uks võib olla Läänemere äärsete saarte esinejatele ja niimoodi tuua rohkem inimesi, aga aeg toimumisaeg võiks olla täiesti sügisel. Sellepärast suvel on kultuurielu aktiivne, aga sügisel, talvel kipub saatel natukene jääma ta nagu loiuks. Ja mina, ma loodan väga, et et ikkagi meie kultuurijuhid ja leiavad võimaluse see probleem panna just sellisel kujul võimumeeste ette, et see festival peab jääma elama. Aga kahtlemata ühe seltsi jõud enam siia peale vast ka, nii et ma loodan, et sellest tuleb üks tore festival üle Eesti. Ja see peaks toimuma ikkagi siin, Kuressaares. Ma arvan, et see peaks toimuma kindlasti Kuressaares, kuidas, kus kohas, millises saalis, ega meil eriti suurt valikuvõimalust praegu siin ei ole. Ja mina mäletan, eelmine festival oli siin kõrvalmajas, meie tantsuklubi saalis. See oli väga võluv koht ja tore, seal olid omad puudused, nüüd katsetati siin, ma arvan, nii see ongi. Üks noorfestival liigub siit majast sinna majja, aga, aga ikkagi peab see toimuma. Minu arvates Saaremaa pealinnas Kuressaares. Ja lauljaid ja pillimehi ja lauljale tegijaid siinkandis. Ja tore on, et täiesti niimoodi vaikselt ja aimamatult ilma erilise kärata ilmuvad inimesed, kes kirjutavad laule, väljendavad oma mõtteid, muusikat, kas vabalt ja minu jaoks on see, see, see väga tore, sest selline anud on looja poolt inimesele antud ja seda ei saa nagu ei ole mõtetki vaka all hoida, vaid inimesed kirjutavad ja peab olema üks koht, kus ta saab reliseerit. Ilmselt meri on selline ammendamatu teema, millest annab lõputult muusikat luua ja ma arvan küll, seal see on nii nii poeetiline ja, ja nii ilus, et meri on nii mitmenäoline ja, ja saarlased armastavad merd ja sellepärast nad ka väga palju merest laulavad. Soovivaid põlvima püüda. Lauluõpetaja Sirje Medell, kust üldse tuli selline mõte hakata merelauludele jälle tähelepanu pöörama? Alguses sai sellest, et mereseltsi kultuuriesimees Bruno Pao ütles, et nendel on juhendis sees ka see punkt, et mereselts korraldab kultuuriüritusi. Ja nad ütlesid, et meie praegune niisugune muusika seisneb põhiliselt ainult ümpsus, mis meid kõikjal saadab paaris poes, tänaval, kodudes ja ei kuule enam kauneid meloodiaid ja nad arvaski, et miks mitte algatada uuesti kunagi vaibunud niisugune merelaulude kogumise ehk siis juba uute laulude kogumise, taastada vanad merelaulud ja ja koguda uusi juurde. See lauluvõistlus ei ole mitte esimest aastat, see on ka varem olnud. See lauluvõistlus on, toimub teist korda, eelmisel aastal samal ajal oli esimest korda. Ja millised on mälestused ja muljed eelmisest aastast. Kuigi see esimesel aastal oli esimene konkurss ja kõik olime ähmi täis, oli lõpptulemus suurepärane. Kontserdid olid ilusad, võistlejad olid tasemel ja laulud olid väga ilusad ja nii mõnigi laul on Saaremaal jõudnud rahva hulka. Kahjuks ei õnnestunud teha selles kasseti, et oleks saanud laiemalt levitada neid. Kuid sellel aastal me tahaks loota, et need laulud, mis täna kõlavad, jõuavad ehk ka eesti rahva kõrvu. Sina oled enamuses lauljatele, kui need laulud selgeks õpetanud. Kuidas meeldib saarlastele merelaule laulda? Saarlastel meeldib merel olla väga laudas on ju meri, on ju neid nende ümber kogu aeg. Ja noored muidugi armastavad eriti oma loomulikult kaasaegsemaid laule, kuid mulle meeldib see, et kui nad võtavad, saavad kätte noodi mis ei ole ehk nii väga noortepärane, oskavad nad ometi sellele laulule läheneda. Oma noorusliku hingega ei anna omasugune nooruslik hõng juurde laulule. Ilmselt ka kõik siin, kes laulavad, kõik saarlased teavad, et kui nemad neid merelaule ei laula siis ei tee ka neid arvatavasti mitte keegi teine. Aga muidugi, kes siis veel peaks merelaulu laulma, kui mitte mereriigi inimesed. Ja sellel aastal me muidugi ootasime ka mandrilt inimesi, kes samuti elavad mere ääres või merega kuidagi seotud või kellel on meri armas, kuid kahjuks jäi juhend pidama kusagil ja ei läinud see üritus nüüd nii suureks, kui me soovisime. Aga ehk järgmisel aastal siis. Küll aga on üks välisesinejaga siin-seal aastasest kontserdist osa võtmas. Ja tema on Sanna koskinen kelle on siis toonud Saaremaale Uuden kaubungi mereajaloo selts ja täna publikus kuulda teda võis, võis veenduda, et tegemist oli suurepärase lauljaga. Taastada maal Kunda. Üks kontsert on selja taga, selles kõlasid juba tuntud merelaulud. Kuidas meeldis see lõppenud kontsert? Näidis väga ja mis seal, mis seal salata, ütlen ka oma arvamuse välja. Urmas Alenderi laulud olid mul ikka väga hingelähedased, mis täna kõlasid hästi kõlasid ja hästi esitatud ja et kui päris aus olev, pidi isegi pisaraid tagasi hoidma. Kas oli üllatusi ka selle kontserdi käigus? No mina pean kahjuks tunnistama, et mul ei olnud erilisi üllatusi, sest et ma olen ju olnud kaks nädalat nende proovide juures ja aga üllatus oli selles, et noored võtsid ennast kokku ja laulsid paremini kogu veel prooviski. Vot see oli küll üllatus ja, ja maris kuusk, keda ma polnud üldse kuulnud, ma isegi ei teadnud, kuidas ta välja näeb, kesta on, sai täna ka väga hästi hakkama loomisega. Aga enamuses lauljaid on ju kõik siit kohalikud Saaremaainimesed. Enamus lauljaid on nüüd kõik vastloodud popjazz, osakonna lauljad või kes on kusagil õpivad laulmist kusagil ringis, aga enam enamasti kõik popi otseosakonna õpilased kes pärit siit Saaremaalt ja päritsid Saaremaalt ikka Kuressaarest Orissaares, kusagilt maakonnast. Aga igal juhul jääb kindlasti selle konkursi lauluvõistluse põhimõtteks ikkagi saada ilusaid uusi merelaule, et rahvas neid laulma hakkaks. Ilusaid uusi merelaule, et meie noored hakkaksid kirjutama. Sest et ma tean, kuna ma olen kooliõpetaja, siis väga paljud õpilased tulevad Argselt arglikult näitavad oma viise ja neil ei ole neid mitte kusagil näidata, sest praegu ju on niisugune plaadifirmade buum, kõik on nende käes ja noored ei pääse absoluutselt esile. Ja see selline konkurss annab võimaluse näidata oma laule. Vaevalt et nüüd nad julgevad näiteks välja pakkuda oma laule kas või Eurovisiooni eelvoorule. Aga mina kui õpetaja, meie kõik Saaremaaõpetaja muusikut püüame igatepidi innustada noori, et nad ka sellest konkursist näiteks osa võtaksid ja kõikvõimalikes konkurssides, sest et viisid, mida nad lood on kaunid ilmselt see, mille järgi nende hingi katsetada. Neere. Siin viidis. Suur. Sees. Härra Bruno Pao, kas festival läks korda? See oli seal, jah küll kuigi mõned väikesed puudused selles asjas võisid olla, see on loomulik, sest meie Saaremaa on nii väike ja ta kõike suuri asju hästi ei taha kanda. Aga lastime oma laeva ja Ta on vee peale jäänud ja püsivus on ka veel korra. Nii et ma olen rahul, me tahaksime näha rohkem osavõtjaid mujal Eestis Tallinnas. Et laulukirjutajad oleksid hästi palju ja lauljaid palju mujal. Tänavu oli meil ka Soomes nüüd esineja ja see andis värvi juurde ja me kujutame ette, et peab olema mõlemad pool merelaule traditsioonilises mõttes akordionimuusika saatel ja niuksed lihtsaid laule, mida saab lauas laulda ja laevas laule. Ja peab olema neid laule, mis räägivad merest juba teises keerulisemas helikeeles ja võib-olla et edaspidi me saamegi niimoodi teha, et sellel on kaks poolust. Aga mul on hea meel sellest, et Saaremaal on noored koolipoisid ja tüdrukud kes nüüd siin saavad Sirje Medell laulustuudios koolitust tulid esinema ja üsna raskeid ja keerulisi laule esitasid ja tulid toime, sest nendele, kui see mereasjandus läheb hinge ja, ja meretemaatika ja kõik see hakkab neid mõjutama, siis on tulevik sellele asjale kindlustab. Kas saarlastele on ka tähtis see, et nad ikka merd meeles peavad merest laulavad ja luuletavad. Peale seda peab tegema sellepärast, et me oleme täiesti mereline rahvas. Meil on kogu aja räägitud kalurite ja laulud, neid laule ja merelaule, meremeeste laule. Ja meri mõjutab meid iga päev, kui me hommikul uksest välja läheb, meil on merekliima ja ja me vaatame, kuidas ja, ja mõtleme nende peale, kes on merel. Saarlasi on väga palju merel ja praegu Saaremaa poiss läheb väga palju merekoolidesse. Ja nad peavad saama nüüd selle laulu kaudu selle mere hinge. See spiritus, mari küsimus, see on tähtis, kui nad selle saavad, siis muu tuleb kergemini. Tähendab, see on see vundament, on see põhi, mille peale tuleb seda mereelulas ehitada. Kuidas teile endale isiklikult tänased laulud meeldisid? Ütleks, et mulle kõik laulud väga lähedaseks sai, aga osa laule kindlasti ja osa esitusi oli tehtud tehniliselt ja kunstiliselt heal tasemel, puhtad osa oli natuke veel, karvased ei olnud viimistletud päris lõpuni, aga igas laulus on oma iva, igas laulus on oma. Ja kui inimene seda esitab, siis ta on kena ja mulle läks väga hinge see noor poiss Priit Pruul kes on tegelikult minu koolivenna koolivennapojapoeg ja kes kogu pere on olnud kogu aja muusikaalsed inimesed ja niivõrd hästi täpselt toob seda tunnet välja nii noor laulja ja lihtsalt toob selle tunde esile. See on oskus, on see on, näitab, et me avastame selle festivaliga neid talente, keda me nii väga vajame. Miks ma ehk see ei ole see? Rannama tahan jõuda sõnade ja kaua. Ja kindlasti on üks selle festivali funktsioon ka siiski see, et mereteema kui selline on ja jääb saarlastele lähedaseks, jaga nooremal põlvkonnal seda hoida meeles ja südames. Meil on see hea asi, et Albert uustulnd, põline saarlane, rannaküla poiss, kes on kasvanud kirjanik lõpuks ja tema on loonud neid lihtsaid ja toredaid merelaule, mida nüüd üle Eesti lauldakse ja meil on see traditsioon ja me peame leidma uued Albert uus tundeid, kes jätkavad seda. Ja ma arvan, et kui meie siin seda tuld süütame, et sellest saavad sooja ka teised Eestis, et see läheb nagu laiemini, sest me vajame seda. Miks me, eestlased, kellel on nii pikk merepiir ja nii palju rannakülasid miks me siis ei laula merest ja mereelust ja meremeestest? Kõva mõõtavad laineharja aegla ja osta okta lumeeri. Unelmate emmeri. Kaod tiiruga meile on kauged. Mehe suureks sirgudendi kaldale jäine ei. Ta oli armaatilina lakuid, meri, kallibley. Okta aadumäe, eri poogallid, väärmeeri tuvanudavad naine hariaadla ja oksa aktaa, lumeeri, unelmate meri, taoti nõuga meile kaugete tuulte rändri hulga aastaid. Kui korraga enda kleiti noorusaeg olla ei? Austa Mary voogallid, väärmeeri võtavad lainehari ja ta ja ta ta kallid väärmeeti Triinuga, meile on kauged roopi nuga meile kaugelt. Merelaulude festivali vesikaare tuul parimaks solistiks tunnistati noor laulja Kadri hänk. Kaua segan laulmisega tegeleda? Laulmisega ma tegelen juba päris pisikesest peale jääda. Tellige, õpin solistiks. Nüüd teist aastat. Kas Sirje püüab, on koolitada sellist soriski, nagu ta ise on, kas ta alati laulab ette laulud või annab ta võimalusega ise mõelda, proovida ja katsetada? Ma ütleks, et solistid, kes tema käe all õpivad, on nii-öelda filmivad ja kõigile nii erinev stiil, et et ta nagu saab aru sellest, mis kellelegi kõige paremini sobib. Tavaliselt lauludega valivad solistid ise. Et sellist asja ei ole, ta endale püüaks. Püüaks testi jämed enne kasvatada, on väga need laulud, mis sa täna esitasid, kuidas need üles leidsid. Tegelikult see tuleb sellest, et Urmas Alender on mul meeldinud päris pikka aega ja ja Sirje modell seda teab. Ja, ja kui tal on olnud võimalus kuskilt saada Urmas Alenderi laule, teksti ja nootidega mulle kõigepealt ikkagi mulle neid näidanud. Aga mis sa arvad, kas Urmas Alender on sinu põlvkonna helilooja, võiks nii-öelda. Vana tähendab helilooja, kelle laulud meeldivad sinu põlvkonnale tüüpilised sellised laulud. Ja ma usun küll. Sõprusringkonnas on jah, on öeldud, et minu arust lähevad just noore noorematele peale rohkem siuksed siuksed, kurvemad, loodiat, sellised mõtlikud. Kas sa laulad vahel ka lõbusaid laule ja laulan ikka oleneb üritusest. Aga siia vesikond tuulele tundsid, et sobivad just sellised nostalgilised laulud? Ma ei tea, ma ei ole, ma ei ole mõelnud selle peale, et mis siia sobiks. Mõtlesid ainult sellele, et laul peaks olema seotud merega. Aga aga laulud, ma valisin just eelkõige selle järgi, et ma. Nendega hästi hakkama sai, seda ilmselt kinnitab ka see. Preemia sai vaid parima laulja tiitli. Aga kavatsed sa laulmisega ka edasi tegeleda? Ma usun küll, jah, kui ma kohe päris muusikat edasi õppima ei lähe, siis ma usun, et laulan ikka praegu, sa õpid ju alles veel praegu ma õpin kümnendas klassis. Ja Sirje Medell laulustuudio on see kohtluse laulmisega tegeled. Mida on ametlikult? Saaremäe muusikakoolis? Solisti erialaklass? Siin on ta nii jube. Siis on ka tuulutada tube. Aga ka prii. Homme hommikul vist poole. Aga hingekambris ikka vaikus. Silmalaugude. Selleaastase võidulaulu autor on Kalmet Rauno. Kuidas sündis see laul? Laul ootas merelaulukonkursi väljakuulutamist lühidalt öeldes lihtsalt iga päev, maaelu on taoline, et laule sahtlisse kirjutada ei ole aega. Kui vanasse laulan viisile. See laul tähendab ausalt öeldes ma ei tea, kuidas ta läks minust täitsa juhuslikult mööda selle konkursi väljakuulutamine, nii et läbi tuttavate muusika inimeste sain selle teada, et kaks nädalat tagasi. Ja tänu sellele vast tulemus oleks võinud parem olla, oleks ma teadnud seda konkurssi natuke varem. Aga nüüd tuli selle ajaga hakkama saada. Aga see ansambel nii-öelda, kas seal esitas seal pidevalt tegutsev kollektiiv Johvil kahemeheline, aga siiski kollektiiv? Tähendab, jah, me tegutseme aastast 94 suvest peale, põhimõtteliselt tegime esimese katse sellise kahe mehe mudelina. Ja ja siis tundus muidugi pärast seda esimest kasvatajat on vaja veel päris pikalt tööd teha, et asi nagu kannataks kriitikat. Töötasime terve suve ilma ühegi mänguta, midagi asjalikku, tegemata ainult repertuaari kallal. Ja siis sügisest peale septembri lõpust peale 90 Me töötame nüüd juba niimoodi, et sellega sappa parasjagu teenistust ja see on omamoodi selline tasu maja viide, ütleme nii. Lauri ele kindlasti mitte, ainult mitte esimene. Ta on üks esimesi seepärast, et eelnev eelnev selline praktika pillimängijana ja muusik, kuna on möödunud päris päris pikk aeg elust on läinud Kuressaare restoranis ja ja sellest asjast sai pärast kümneaastast praktikat nagu päris tõeline tüdimus. Ja siis peale seda on olnud ütleme aastast aastast 90 kuskil jah, sai selline pikem paus tehtud, et üleüldse ei tahaks enam sedasorti muusika tegemise poole nagu vaadata. Aga siiski tuleb, pisik on sees ja pärast aastast või kahest pausi aeg-ajalt tuleb ikka taoline tuhin peale, et mida ta peab tegema ja nüüd oleme leidnud sellise variandi suurest ansamblist eraldunud. Sellest samast ansamblist, kes täna saatis teisi. Ja, ja saame praegu kahekesi hakkama. Siis on need kaks üritajakaks muusikat. Meie koondnimetus on ansambel parades sound. Üritame teha võimalikult puhtamate paladiisikumat kõla enda enda töödele ja enda tähendab maha mängitud kaladele ja ka omaloodud taladele. Ja see ansambel koosneb kahest inimesest, mina, Kalmet, Rauna ja mina, kes tegeleb põhiliselt selle sammude sissemängimise ja ja selle instrumentaalse osaga. Ja solist Ainar Viires kes on nii-öelda helitehnik mees, kes vaatab veel asja üle, et asi meeldiks mõlemale ja ja niimoodi me oleme. On siis ka revi. Kui keelu alla. Ja puudub ka väiksema ees. Meil on käima Mary. Organisaator Lea Kuldsepp, kuidas sa ise rahule jäid selle selleaastase festivaliga? Ma pean ütlema, et oma tasemelt oli tänane festival võib-olla natukene ühtlasem oma taseme poolest eelmisel aastal võib-olla oli niisuguseid tipp jaa, kesisemaid laule noh lihtsalt, millel vahe oli nagu suurem, rohkem nagu tuli see välja, aga sellel aastal oli niukene ühtlane tase, aga aga mul on tunne, et üritus, festival iseendast ikkagi ikkagi oli vajalik. Tõi 12 uut laulu, andis võimaluse. Uute laulude esitajatele, andis väga hea jumaluse meie noortele lauljatele. Ja kindlasti tekitas huvi laululoojatest loomingulise töö järel. Kuidas üldse tekkis mõte sellist festivali hakata korraldama siin Saaremaal? Ma ei tea, kas üks päris alguseks sai see, kui Ma ütlesin merekultuuri seltsi asutamiskoosolekul, et selts, kuhu, kui mina tahaksin kuuluda, kuna minule meeldib mereluule merelaulud ja meremehed. Et võib-olla sellest samast ühest väikesest lausest tuli niisugune idee, millest merekultuuri seltsi juhatus kohe kinni haaras. Ja niidad teoks. Kas meri ja laulud on need, mis peavad kokku kuuluma? Ja arvan, et ühel saarerahval küll kindlasti on need täiesti lahutamatud. Sest et minu meelest suurem osa inimesi, kui on, kui on raske, siis laulavad, kui on valus, siis laulavad, kui on tujul, siis laulavad. Nii ei ole mitte ainult saarlastel, vaid see on vist üldse eestlastel. Minu meelest ei ole praegu Eestis võimalust võib-olla mitte professionaalsetel heliloojatel oma loomingut kuskil tutvustada. Ja las siis olla siin üks niisugune merelaulude festival, sest mul on niisugune tunne, et vähemalt meie kohalikud autorid kõige meelsamini kirjutavadki meres. Aga mis sa arvad, mis oli nüüd kõige olulisem selle festivali juures, mis nüüd sellel aastal siin toimuma sai, mis oli kõige tähtsam? Minu meelest oli kõige tähtsam seekord see et meie vastloodud muusikakooli jäts pop- osakonna noored lauljad said kohe oma esimese kooliaasta alguses ühe niisuguse õppetunni, mis võib-olla oleks sobinud. Ja kuidas ja kui sinu ma kell ja Kui kauged kaela paeluvad