Tere hommikust, aknast õue vaadates oleksime justkui tonis. Väljas on selline udu, mis mõjub hästi, eriti naiste näonahale. Aga meie oleme ikka Eestis Tallinnas, Kreutzwaldi tänaval raadiomajas ja ma alanud on jutusaade. Täna stuudios Margit Kilumets helipuldis Marika Leetme. Ja minu külaliseks on kui lühidalt öelda siis naistearst Kai Haldre, tere hommikust. Tere hommikust. Kui sinu nime ette nüüd panna, see tiitel, mis seal käib, ma eile õhtul harjutasin, aga ma ei tea, kas tuleb välja. Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku, Pelgulinna sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja Just nimelt, aga eks see pikk nimi kajastab ka võib-olla seda bürokratiseerumine, mis on toimunud viimastel aastatel, et lihtsam oleks öelda lihtsalt, et töötab Pelgulinna sünnitusmajas, siis kõik teavad, kust ta pärit on veel tervishoiuministeerium siis. Kõige lihtsamad ja. See kliinik on kõige värskem kunstviljastamisega tegelev kliinik Eestis. Jah, et see on pigem siis osakond, mis on siis Pelgulinna sünnitusmaja on Eestis suuruselt teine sünnitusmaja ja niinimetatud kolmanda etapi raviasutus, mis peaks siis andma siis iga igakülgset abi naistele teised kaks sama tasemega raviasutustele siis Tartu Ülikooli naistekliinik ja Ida-Tallinna keskhaigla naistekliinik, et et see oli üks osakond, mis oli meie naistekliinikus puudu, et see on nagu see ajend, miks see sai loodud kaks juba praeguseks varsti kaks aastat tagasi. Kui sulle haigla juhtkond selle ettepaneku tegi, seda osakonda hakata looma, sest sinu looduta suures osas on siis millised olid poolt- ja vastuargumendid? No pooltargument oli võib-olla pisut niisugune isiklikku laadi mingisugune etapp võib-olla oli minu sellises karjääris mööda saanud ja, ja ma tegelikult olingi just sellises faasis, et vaadata, mida edasi teha, et mis võiks nagu need huvitavamad väljakutsed olla, et see on nagu ütleme, üks moment, aga teine moment muidugi see ei olnud ju minu ideed, meie Pelgulinna sünnitusmaja Juha juhtu ja, ja ütleme, arendaja ja ideoloogia inimene õige koha peal on doktor Vaike Parve, et tegelikult see oli tema ideed, et kindlasti meie haiglas peab see osakond olema, kuna meil on väga palju patsiente ambulatoorseks osas käib aastas kuskil noh, varem oli kuskil 100000 visiiti, oli, meil võib olla praeguseks 80000 nende seas väga palju neid inimesi, kes seda abi vajavad ja ja seetõttu oli see loomulikult loogiline samm, aga see senine visionäär on meil muidugi alati doktor Maike Parve olnud, et tema tegi selle ettepaneku ja, ja siis ütleme, sai koos seda alustatud. Ma ei tea, kas sa tahad öelda, aga mis need variandid olid, mis su isiklikus karjääri siis kõrvale jäid, et mida sa siis ei teinud? Noh jah, võib-olla ma väga detailidesse ei lasku, aga, aga oli ka mõtteid täiesti teistsugune lehekülg pöörata ja kuna mul võib olla tavalisest arstist on olnud nagu erinev karjäär, et ma olen elu jooksul väga erinevaid asju teinud, et siis. Mul on õnneks valikuvõimalus, et ma võin ka väga meditsiiniväliseid või ütleme otsapidi või ääri pidi ainult meditsiiniga seotud asju teha. Ja ma loodan, et me jõuame mõnest tänase saate jooksul rääkida, aga esialgu räägime veel veidi sellest kliinikust see konkurents Eestis, kui me ka erakliinikut kokku loeksime, on ikka väga tihe. Kui sa korraks nüüd taandud selliselt oma positsioonilt, mis, vot see kõik see pikk tiitel, mis seal ees käivi oled lihtsalt, et oled lihtsalt inimene, kes on õppinud suures osas koos nendega, kes juhatavad ja töötavad nendes teistes kunstviljastamisega tegelevates kliinikutes, siis ega sa vist sõpru juurde ei võitnud, selle sammuga? Noh, mina olen selles mõttes nagu neutraalne, et mina kellegagi ei kakle ja ma ei näe nagu selleks mingisugust põhjust ütleme see on. Ma kuidas seda nüüd öelda, ma olen alati püüdnud natuke laiemalt mõelda ja tegelikult see on väga poliitiline otsus, et kuna Eestis on kolm kliinikut Tartu Ülikooli naistekliinik või ütleme, kunstliku viljastamisega tegelevat osakonda üks on Tartu Ülikooli naistekliinikus, mis on nagu täiesti loogiline koht suures haiglas Ida-Tallinna keskhaiglas ja nüüd ka Lääne-Tallinna keskhaiglas, mis on nagu, mis on siis mitte eraettevõtted vaid siis kas siis kuuluvad riigile nagu Tartu või siis või siis linnavalitsusele siin Tallinnas või siis on erakliinikud, mida on ka kaks, on siis nova viitaja iiliti kliinik, Tartu soovid ja Tallinnas. Et loomulikult Eesti on nii väike, et kas me nüüd viit sellist osakonda on vaja, aga teisest küljest on see nagu poliitiline otsus, et kas me arendame siis SEST RAHA stamine ja rahastamise skeem on ju sama, et kas me arendame nagu seda meditsiini ja ütleme neid asutusi, mis on nagu mingites arenguga vabadus juba paika pandud, et kas me siis nagu teeme selle sammu või, või mida me siin eesti meditsiinis süsteeme. Et üldiselt noh, meil on selline asi Eestis olemas nagu haiglate arengukava ja mina leian selles mõttes ma nagu olin väga poolt, et see samm meil on tehtud, sest et Meie Pelgulinna sünnitusmaja ikkagi osutab ikka väga erinevate Abimi onkogünekoloogia tavaline küünekoloogilised lõikused, sünnitused on nii pere ja sõbralikuks ja noh, täiesti see ei ole nagu võrrelda sellega, kui ma kunagi 20 üle 20 aasta tagasi sinna majja läks sinna see areng on kõik toimunud ja see nagu kuidagi nii loogiline, et et ma arvan, et kõik on harjunud sellega praeguseks, et on üks kliinik juures. Üks osakond. Tähendab, kui ühel naisel on niisugune probleeme, ta ta kaalu, millisesse kliinikusse seda kehavälist viljastamist teha, kuidas inimene tavaliselt käitub, ta saab näiteks kusagilt Järvamaalt või Võrumaalt saab saatekirja ja mis ta siis edasi teeb, kas ta võib valida nende kliinikut? Vahel jah, muidugi, ta võib valida nende kliinikute vahel ja, ja loomulikult see on üks selliseid noh, olles näinud nagu teisi valdkondi ja ütleme, see günekoloogia ja sünnitusabi on äärmiselt spetsialiseerunud ja jaa jaa, võrreldes võib-olla muude valdkondadega, see on selline äärmiselt tundlik ja mulle tundub, et see on ka niisugune koht, kus on hästi mitmed patsiendi foorumid ja väga kuulatakse, kuidas on kuskil läinud ja mis see on nagu seotud väga suurte tunnetega ja võib-olla nagu selliste eksistentsiaalsete asjadega ja ülisuurte lootuste ja väga suurte nihukeste lootuste luhtumistega ja ja sellepärast ma arvan, et selline emotsionaalne komponent on siin nagu väga-väga mõjus võib-olla võrreldes mõne muu valdkonna või mõne muu teemaga. Aga mulle tundub, et, Inimesed on erinevad ja nad tahavadki, et neil oleks erinevaid valikuvõimalusi ja ma pean ütlema, et need inimesed, kes on nagu mitu katset või mitu korda, sest me teame, et sa kunstliku viljastamise ütleme, tõhusus nüüd ühest katsest ei ole ju väga kõrge, et et need, kes juba mitmendat korda tulevad. Mulle tundub, et nad prohvigadki teinekord peaaegu et tiiru Eestile peale teha, et et äkki teises kliini läheb paremini midagi. Aga see, mis nagu mina olen endale siukseks prioriteediks seadnud ja mida ma tahan, et tõesti patsiendid tunnetaksid, noh kõige rohkem erinevalt on võib-olla selline patsiendikesksus ja sõbralikus ja niisugune tunne, et inimene on sinna oodatud ja et meil on nagu meeskond, kes tegeleb ühe asja nimel, saab üksteisest aru ja loeb üksteise mõtteid sisuliselt, et see on nagu olnud see ütleme printsiip, millest ma olen oma meeskonna kokku pannud ja neid nii-öelda püüdnud kasvatada ja õpetada. Ma tean, et arstid ei saa rääkida üksikutest juhtumitest ja, ja see kõik on väga delikaatne, aga aga siiski, kuna on pühapäeva hommik, uudised reeglina, mida me kuuleme meediakanalitest on negatiivsed, siis, siis kas sa võiksid meenutada mõne väga õnneliku loo ilma nimedeta, aga lihtsalt kus sa tõesti tunned, et, et sina ja sinu meeskond te olete suutnud teha midagi, mis, mis, mis ei ole tavaline, et midagi on läinud nii. Ütleme, olles selles situatsioonis, kus ma alustan, ütleme, võtan endale sellise vastutuse, alustan, ütleme siiski nii keerulist valdkonda ja nii keerulist osakonda olles, kus teised on võib-olla turul juba nii kaua siis muidugi need rasedused, mis nagu tekkinud meie kliinikus ja mis on võib-olla korduvalt luhtunud kuskil mujal, et siis ikkagi tuleb nagu, kuigi ma ei taha absoluutselt vastandada ja ma tean, et see seal on nii palju tegureid, et ma ei saa nagu seda niimoodi öelda. Aga, aga noh, selles mõttes keeruliste asjadele nagu lahenduse leidmine, et see, see on muidugi selline hästi kuidas öelda tagasitoov või jah, sellist rahulolu tekitav moment ja võib-olla ka teinekord, kui on selline patsientide ja tänu, et noh, et tõesti ja isegi kui ei ole õnnestunud, aga aga et inimene tuleb tagasi ja ütleme, on avaldanud nagu tänu, et väga nagu tunnustust, ütleme seda kohtlemise osas, mis, mis nendele nagu osaks sai, et ma arvan, et see on see minu jaoks ka kõige olulisem momente Kui mitu korda keskeltläbi proovitakse, kui see on keeruline ja esimese korraga ei õnnestunud. Ma tean, et ei ole mingit sellist kindlat arvu, aga ütleme nii, et millal sa võtad endale selle julguse ja ütled, et kuulge, et noh, et tegelgi nüüd iseenda ja teineteisega ja pole enam No Eestis on muidugi niimoodi, et meil Eestis on ju äärmiselt erandlik seadusandlused, meil kunstlik viljastamine on ju rahastatud haigekassa poolt kuni 41 eluaastani naiste naise vanuseni, kuna naise vanus on tõesti siin kõige enam rolli mängiv moment. Aga jaa, Eesti haigekassa rahastab piiramatu arvu tsükleid, mis on äärmiselt erandlik, ma ei tea ühtegi maad, võib-olla see on veel kuskil, aga ma ei ole kuulnud, et tavaliselt on ikkagi niimoodi, et see piir võiks joosta kuskil kuuekatsetuse juures, muidugi peab alati arvestama individuaalseid asjaolusid ja mis see põhjus on ja millega need katsetused lõppesid, et kas on veel mingit mänguruumi ja midagi teisiti teha või midagi tervisega käitumises millekski muuta. Aga põhimõtteliselt see, ma arvan, et see piir võiks kuskil seal kuuekatsetuse juures olla. Et siis võiks, võiks mõelda, aga aga see ei ole nii lihtne, et öelda inimesele lõpeta ära või see on nii eksistentsiaalne, ütleme see nii fikseeritud niisugune probleem, et inimesel on selline tunne, kes on viidatus, kes ei jää soovitult rasedaks, peab ikkagi kõik ära proovinud ja kes ei jää konkreetse partneriga teinekord, et ta peab nagu kõik maailma asjad ära proovima, ennem kui ta ütleb endale, et jah, annan alla või et, et see ei ole nagu see tee. Kuigi mina arstina võib-olla arvan, et ta võiks palju varem selle otsuse teha, aga psüühika on lihtsalt niimoodi seatud. Kas Eestis tegeldakse munarakudoonorlus, ega ta Eestis? Tegeldakse jah, teatud määral munarakudoonorlus, aga nendes riiklikes haiglates vähem minimaalsemalt, et pigem ühes erakliinikus. Kõik, mis puudutab ka tegelikult seemnerakudoonorlus, munarakudoonorlus ja ma ütleksin, et see on üks väga vastuoluline valdkond mõnes mõttes, et Ma arvan, et siin on paljud asjad siiski veel läbi arutamata ja võib-olla nagu enda jaoks selgeks mõtlemata meedikute seas. Et mulle väga meeldis see süsteem, mis oli Belgias, kus ma käisin paar nädalat tagasi vaatamas erinevaid vilets ravi kliinikuid, et nii kui on sellesse protsessi kaasatud doonor sugurakkude kasutamine, on noh, siiski inimene peab läbima vähemalt paar psühholoogilist nõustamist. Et ta ikkagi, sest kui mina 20 või 30 minuti jooksul räägime või ta ütleb lihtsalt, et oh, ma tahan ja et mulle ei meeldi üks või teine asi ja ma usun sellesse doonorisse, siis noh, ikkagi neid kaugtulemusi ja kas kas on kõik momendid läbi tunnetatud ja mida see sest noh, enamasti lapsesaamise protsessi kaasab suurema grupi, ütleme ikkagi perekonna ja nii edasi, et kas, kas kõik aspektid on siiski suudetud kõiki ette näha, läbi mõelda ja kas me nagu ei tekita suuremaid probleeme, kui juba olemasolevad on? Ma arvan üldse, et noh, see, selle doonorluse juurest me jõuame täpselt selle eetikavaldkonna, nii et, et ma arvan eetika teema oma eelmises elus, sellest on, ma tegelesin ju ütleme, teismeliste seksuaalsuse ja nende nõustamise ja seaduste ja kõige sellega, et mulle tundub, et see valdkond on Eestis palju rohkem läbi diskuteeritud nii-öelda paika loksunud, et mis puudutab seda seksuaalelu alustamist ja ütleme aborditemaatikat ja rasestumisvastaseid vahendeid, et sealne eetika on nagu kuidagi siiski kuidagi ühesemalt praeguseks läbi nii-öelda mõeldud ja paika pandud, aga see, mis puudutab kunstliku viljastamisega kaasnevaid erinevaid aspekte, ma arvan, et siin on palju asju, noh see tuli mulle endalegi üllatuseks, mis asjad ees, ma seisan äkki ühtäkki, mille peale ma polnud nagu kunagi mõelnud ja tulnud, et ma arvan, et siin on väga palju momente, mis tuleks samamoodi niimoodi rahulikult ja ütleme asjatundjate kaasates eetikuid ja kaasates just meditsiini eetikuid, et paljud momendid läbi arutada. Sa käisid päris palju maailma mööda ringi enne seda, kui, kui seda kliinikut seal Lääne-Tallinna keskhaiglasse looma hakkasid millised need muljed olid või noh, saan aru, et see oli seinast seina, sa käisid Gruusias, kus kindlasti on hoopis teistsugune pilt kui näiteks New Yorgis, et, et millised on sellised kõige noh, ma ei tea, vapustava mood või, või sellised pöörasemad muljed. Nii-öelda, et midagi pöörast kuskil on, aga lihtsalt mahud on väga erinevad ja ütleme, ma arvan, et see on väga õpetlik näha kliinikut, mis töötab nii-öelda arengumaal ja selliste väikestes rahalistes ruumilistes ja nii edasi võimalustes ja teisest küljest näha ütleme, kliinikud, mis on nagu tohutu kombinaat, kus on seal ütleme, paar 1000 tsüklit või viljastamise tsüklit aastas, mis on keset New Yorgi linna mitmel korrusel, et, et noh nüüd samamoodi üks suuremaid Euroopas on ju belgia ülikooli kliinik, seal on peaaegu 4000 üle 4000 viljastamise aastas, see tähendab seda, kuidas päevade peale ära jagada ja mõelda, et mis see maht ja mis see kõik tähendab, mismoodi peab töö olema organiseeritud ja mismoodi logistika paika pandud nagu noh, see, see on väga ütleme muljetavaldav ühest küljest, teisest küljest olen endale esitanud küsimuse, et kas ma kunagi tahaksin, et meil lõpeks asi samamoodi, siis ma kindlasti seda ei tahaks, sest muidugi sellises suures kombinaadis individuaalne lähenemine ja see noh, paratamatult kannatab, et sealsed töötajad olid ka ka seda meedia, need on seda nagu väga teadvustanud ja püüdnud seada endale kasvõi mingid väiksed eesmärgid, et kuidas nagu alal hoida seda, et patsient ikkagi tunneks, et noh, et ta ei ole osa mingist suurest masinavärgist temaga ikkagi individuaalselt tegeldakse. Et ma arvan, et see variant nagu Eestis on kus see maht ei ole nii tohutult suur, et sa saad nagu ikkagi patsiente pidi nagu mõelda ja rahulikult vaadata, et see on nagu parem. Et, et selles mõttes, aga ütleme näha noh, erinevates kohtades, kuidas sama asja tehakse, kuidas printsiibid on erinevad, aga tulemuseta samad, kui võtta summa summarum nii-öelda kokku, et siis see annab muidugi mingi sellise noh, kindlustunde, et, et sellist varieerimise võimalust on ja ütleme just just nimelt, et võid asju teha väga-väga erinevalt. Mulle tundub, et Eestis on veel niisugune asi, et mida ei ole ka teadvustatud või noh, eks see on võib-olla kuidas öelda, see on lihtsalt tekkinud niimoodi, et patsiendid siiski käivad nagu arste pidi, et ma tahan minna selle arsti juurde või teise arsti juurde, et arsti nimi on nagu hästi määrava tähtsusega ja noh, ma arvan, et see on väga oluline. Aga teisest küljest, mis puudutab kunstliku viljastamise protsessi, siis see, mis töö tehakse laboris ja mis tasemel peab olema Embroloogia, mismoodi tema otsused ja milles ta oma otsustes lähtub ja kui täpne ja kui puhas ja kui, ütleme noh, organiseeritud, see kõik on, et seda ei ole nagu kahjuks üldse teadvustatud, aga mina ütleksin, et et noh, see on võib-olla suurem osa sellest õnnestumisest, et see arstitöö on niisugune noh, võib-olla isegi mingil hetkel täitsa rutiiniks muutuda. Aga teatud määral nagu arsti töö vahel võib juhtuda, võib muutuda. Aga, aga see, mis ikkagi laboris toimub ja kui osavad näpud peavad olema ja kui palju mõtte töötama, et see on nagu hästi-hästi huvitav, hästi tore. Ja seda peaks rohkem väärtustama. Kas kusagil maailmas on niisugune kliinik, milles käimisest sa oled unistanud, et oo, et kui mul oleks nüüd aega või võimalusi või suhteid või et siis ma kindlasti tahaksin vaadata, kuidas seal töötada. Ma ei oskagi seda öelda, vahel on mind inspireerinud nagu mõned inimesed, et ütleme ka need kohad, kuhu ma niimodi sattunud olen, et see on ikkagi läbi mingite isiklike kontaktide või, või ka täiesti niimoodi noh, ma ütleksin, et näiteks see oli üle-eelmise, ei seal eelmisel aastal ja see oli eelmisel aastal peaaegu aasta tagasi aprillis, et ma olin muudel asjaoludel pidin sõitma New Yorki hoopis ÜRO raames hoopis oma eelmise eelmisest elu ja inimeste tegemistega seoses. Aga kuna ma olin kuulnud korduvalt Ühe Ameerika professori loengut, kelle nimi oli maak, iimans on markivans siis ta jättis mulle kohutavalt sügava mulje ja, ja ma lihtsalt võtsin ja kirjutasin talle, et kas ta on nõus mind vastu võtma. Tahaksin vaadata, kuidas ta töötab ja mis ta teeb ja, ja noh, see oli mulle muidugi hästi positiivne üllatus, et ta võttis mind vastu keset oma ka teist ja väga sellist pingelist siiski aega keset New Yorgi linna ja lubas olla kaasas, siis ta tegeles rohkem sinieelse diagnostika ja nende asjadega. Et lihtsalt, kui Sa vaatad kedagi eemalt kui ühte väga suurt ja kauget ja kõrget ja tarka inimest ja siis et tegelikult osutus väga meeldivaks ja lihtsaks inimeseks ei olnudki siis klaasist paneel. Absoluutselt, et noh, selles mõttes noh, ma ütleks, et selliseid juhtumeid on lihtsalt, et mitte ainult üks, vaid noh, nii palju kordi olnud, et ma arvan, et see teebki maailma väga huvitavaks. Sa reisid muidu ka palju ja kuna selles jutusaates on juttu rohkem alati kui kui sellist hingamise kohta, siis siis tore on, kui külaline võtab kaasa oma muusika ja sul on kas kaks plaati, üks nendest on portugalikeelne. Ta seal on erinevates keeltes, aga see on üks ta, mina, mind on alati inspireerinud sellised jõulised naislaulja natuurid, ma ei saa midagi parata, juba paarkümmend aastat tagasi alates siusan veegast, keda siiamaani vahel kuulan. Ma mäletan väga sügava mulje, jättis mulle üks plaat, mille noh, see on võib-olla nagu muusiku nimi olil Hasa. Tegelikult on kaks plaati ja mis on tõesti mõjusad, siis ma mäletan, et ma olin vahepeal väga vaimustatud ka ühest portugali lauljatari Adriana kalkohoto. Ja juhtumisi ma ei tea, kuidas ma sattusin siin Tallinnas oli kontsert. Ühe portugali lauljatari kontsert koos tema muusikust ja muidu partnerist, kes mängib klaverit ja ma võib-olla hääldan valesti, aga Maria João peaks ta nimi olema. Et see on see, mille ma siia kaasa võtsin, et üks nendest märkidest või nendest naistest, kes on mulle väga sügava mulje jätnud ja sobib hästi vähemalt. See oli siis Portugali lauljatar Maria ja seda öelda pühapäeva hommikul, aga jutusaate stuudios Margit Kilumets ja naistearst Kai Haldre. Sa teed tänase päevani tegelikult ka valveid lihtsalt arstina. Noh, eks ma seal reproduktiivmeditsiini keskuse olen ka lihtsalt arst, et juhataja, juhataja arstiga ka juhatamine on kõrvalt arsti töö on ikka põhiline, minu identiteet on ikka arste, niisugune põhiidentiteet, see juhatamine või algatamine, see on lihtsalt noh, keegi pidi seda tegema ja keegi, kellel on arstiharidus nii-öelda aga valved on muidugi see on teistmoodi töö ja, ja see on, ütleme selleks, et nii-öelda kätt pulsil hoida ja, ja see on väga õpetlik vormi hunnitu valvet nädalas ei, mitte nädalas on kaks korda 12 tundi kuus, nii et see ei ole väga palju. Ja siis õpetad jah, et mina, Ma olen ülikooliga seotud juba? Jah, et kuna ma ise olin doktorantuuris ja kunagi tegelikult see asi algas kõik varem võib-olla isegi varsti juba 20 aastat tagasi, kui praeguse professor Helle Karro, kes on ülikoolis naistekliiniku juhataja kunagi 90.-te alguses asutasime või tema, see oli tema niisugune visioon ja tema on ka väga suur visionäär ja mind väga mõjutanud. Et asutasin sellise mittetulundusliku ühingu nagu Eesti pereplaneerimise liit, oli selle nimi tookord praegu Eesti seksuaaltervise liit. Ja just nimelt sellepärast, et natuke muuta, ütleme seda naistearsti poolt ja naistearstindus ja ütleme, kogu seda mentaliteeti, mis käib ümber naiste seksuaaltervise, mis ma arvan, oli 25 aastat tagasi väga vale, kuidas sellesse suhtuti ja et ma arvan, et me oleme suutnud maailma muuta siin Eestis. Et kuna me väga tihedalt töötasime koos selles mittetulundusühingus ja kuskil 90.-te lõpus Helle Karro läks ülikooli ja ja, ja siis natuke hiljem sai professoriks, et tema kutsus tegelikult mind sinna doktorantuuri ja seoses sellega muidugi noh, ma korra või paar aastas, siis loen ka üliõpilastele loenguid, et need on rohkem siis seksioloogia teemadel. Et ja noh, praeguseks praeguseks on muga pool teaduri kohta, et siis ühendada nagu see töö, mis meil on osakonnas siis erinevate teadusuuringutega siis ülikoolis, et nii-öelda hüpata selle laeva peale, mis puudutab, sest enne ma olen küll teadusuuringutega tegelenud, aga need on olnud rohkem siis selliseid epidemioloogilised ja käitumise ja ütleme, sotsiaalniisugust Seksoloogia sellesse valdkonda jäävad taga praegu, kus ütleme, viljatusravi ja see valdkond on muidugi hästi niisugune bioloogiapõhine ja, ja et, et siin on nagu hästi huvitavad uued väljakutsed, et ma ise õpin iga jumala päev uusi asju, et see on väga huvitav. No arstide koolitamise üle on peetud väga tõsiseid vaidlusi viimasel ajal ikka, kui, kui mõni mõni arst intervjuud annab, siis tema käest küsitakse ka, et kas me peame kalli raha eest miljonite kroonide eest koolitama arste, kes pärast arstiteaduskonna lõpetamist lähevad välismaale tööle. Milline sinu isiklik seisukoht on, kas peaks tekitama mingi sunnismaisuse põhimõte ja ikkagi noh, ma ei tea, nii-öelda siis maksan memmele tänuvõlga, et töötan Eestit kolm aastat pärast ülikooli. Mina olen ju selline paadunud liberaal ja mina, mina nagu usun sellesse nii-öelda mudelisse, et, et inimesi nagu sundida midagi tegema väga raske või ütleme, neid väänata või kuidagi see puudutab igasuguseid valdkondi, puudutab käitumuslikke ja ütleme ka antud juhul, et pigem kui tahta midagi teha, siis esiteks võta see positiivne, mis siis tekib, kui inimesed lähevad välismaale, arvestades nende kogemust ja ütleme maailmanägemist ja see on tohutu boonus, kui keegi on kuskil ära käinud, aga tagasi ja teiseks tekitada ikkagi need tingimused ja võimalused. Haritud inimene tahaks, tuleks Eestisse tagasi, sest see ei ole küsimus, ainult et see ei ole ainult, seda on nii palju räägitud. Ei ole rahaline küsimus, et see on ikkagi see küsimus, et mind hinnatakse, et ütleme ka näiteks meditsiiniasutusel on juht, kes on visionäär, kes et me nagu astume mingit sama jalga ja, ja noh, niimoodi silmad põlevad peas, teeme mingit ühte asja, et see on nagu see, mis kannustab, aga kui selliseid tingimusi ja ütleme sellist positiivset keskkonda ei ole siis noh, nii, mida me siin sunnime või mis me sellega saavutame, et ma arvan, et see on palju laiem teema. Mina olen igasuguse sunnis sündimise vastane olnud. Sa astusid arstiteaduskonda, kunagi ma ei hakka ütlema, mitu aastat tagasi. Aga kas selles mängis oma osa ka see, et sa oled arstide suguvõsale? Noh, ilmselt võib-olla isegi nagu seda pidi, et mu maailmavaade oli nii piiratud, et ega ma isegi ei teadnud, mida veel võiks nagu teha. Ma mäletan, et ma mõtlesin küll, et läheks näiteks inglise keelt õppima, sest ma lõpetasin Miina härma nimelise Tartu teise keskkooli, inglise keel oli noh, heal tasemele on siiamaani. Et aga siis ma ikka mõtlesin, et mis ma sellega nagu peale hakkan. Ja, ja see oli nagu ainus asi jah, millest ma midagi teadsin niimoodi, et mis, mida see võib endast kujutada. Aga teisest küljest, kuna mu isa oli nagu väga kaugele ees või väga kõrgel, et siis ma sain ka õpingute ajal aru, et ma kunagi ei jõua nii niisugustesse kõrgustesse nagu mõisa Sa isa on olnud Tartus maarjamõisas juhtivaid anestesioloog, eks ju. Ja kui sinu neiupõlve nime kasutada, siis tema nimi on Jüri sama samarüütel. Mis on need põhilised, kui nüüd professionaalset külge silmas pidada oskused või, või sellised eluks vajalikud teadmised, mida sa tema käest oled? No mina arvan, et tähendab, mina arvan, et need kõige põhilisemad asjad ma olengi tema käest õppinud, mis puudutab esiteks inimestesse suhtumist, sellist üleüldist humanistliku maailmavaadet ja ütleme ka sellist noh, tema oli ja on siiamaani kohutavalt kohusetundlik ja ütleme sihuke hästi täpne ja põhjalik, et ma nagu olen alati püüdnud või kuidagi noh, see on minusse kuidagi programmeeritud, et ma olen püüdnud nagu sama suuna olla, et et võtta nagu seda tööd hästi tõsiselt, et ma arvan, et selle asja ma olen nagu isas saanud ja teine asi ka, et noh, tema ikkagi oli niisugune, kes tahtis, kes ei olnud lihtsalt arst, kes on kella kaheksast seda nii tööl, vaid ta nagu arendas mingit valdkonda, ta on õpetanud kõiki enam-vähem eesti anestesioloogia kuni veel paar aastat tagasi. Et ma arvan, et teha, et noh, näha niux laiemat pilti, et see oli nagu tema niisugune need jutud kodus olid alati sellest laiemast pildist, et mida peaks nagu eesti meditsiinis tegema ja teistmoodi tegema noh, omal ajal kuuekümnendatel, milliseid uusi ravivõtteid ta võib-olla aitas juurutada ja et need on nagu kõik siukse märgilise tähendusega see, see noh, olles seda kõike lähedalt näinud, et see oli muidugi, kui ma niimoodi ise tagantjärgi mõtelnud, seda muljetavaldav. Aga sinu sõbrad ja nii-öelda vaba aeg, see, mis toimub väljaspool haiged, kas nad on peamiselt siiski meditsiinivaldkonna inimesed? Ma arvan küll jah? Jah, võib-olla tõesti, et ma, ma ütleksin, et noh, mina arvan, et minul on olnud nagu ei ole nii vara, et hakata rääkima sellest, kuidas, milline elu mul on olnud. Aga sa oled, ma arvan ja kaks korda minu eelmises eelmises see on, ütleme väga vara ja minu eelmine elu nagu selles mõttes selle valdkonna mõttes, et ütleme viljatusraviga tegelemine on nagu uus suund, et ma olen seda suunda aja jooksul mitmeid kordi vahetanud, aga aga siis Läks mõte peast ära, sõbrad on ilus. Et ma arvan küll, et Mul on olnud see õnn, et me oleme siin sõpradega erinevaid neid mittetulundusühingute raames nagu hakanud läbi käima ja ütleme, see ongi nagu see sõpruskond, mis on nagu otsapidi sõbrad ja teisest küljest nagu noh, mõnes mõttes nagu laiendatud ring, et kunagi üheksakümnendatel koos heade kolleegide Olev Poolamets, Imre Rammul iga initseerisime ja pärast oli muidugi suurem grupp, kes on nii-öelda need asutajaliikmete lõime Eesti akadeemilise seksioloogia seltsi, mis, ma arvan, oli novaator võiks samm võrreldes näiteks arengutega kuskil Lätis ja Leedus, mis meie stardipositsioon oli ju sama, aga aga ütleme, et nagu sellist valdkonda edasi arendada ja sellisel nagu akadeemilisel tasandil ja ütleme, need kontaktid, mis on läbi nende mittetulundusühingute ja ka Põhjamaade kolleegidega niimoodi tekkinud, et ma arvan, et see on nagu hästi äge olnud, et see on, see on niisugune mitteformaalne haridus, mis on minul ja mida ma saan aru, et paljudel ei ole. Et tänu nendele nendele aktsioonidele Kui sa lähed reisile, kas sa lähed siis reeglina koos sõpradega või oma toreda tütre, Miriam iga või lähed üksi? Sõpradega, ma olen suhteliselt vähe käinud, ma pean ütlema, et võib-olla mõned korrad ja et jah, need reisid on erinevad, et on olnud selliseid, kus ma olen täitsa üksi olnud. Selliseid, mis on nagu perekonnaga ja reisid võivad olla väga erinevad ja see, ütleme mulje ja ütleme, kas need valikud, mis sa siis reisi jooksul teed, et need ongi nagu väga erinevad, seetõttu. Aga kui sa otsustad üksi minna, siis, siis mis koht see on näiteks? Noh, oletame, et sa istud maakaardi ees, mõtled, et nüüd on mul juhe koos sellest kliininguste valvetest ja kõigest sellest jamast ja nüüd ma tahan minna ja, ja, ja mis siis on mingi kõhuajal, ütleks? Islandile, või, ja umbes niimoodi ta on ja et see peab olema no minu arvates ütleme, mingi looduse ja niisuguse nagu selle ütleme ka mingi keskkonna poolt saadav emotsiooni poolt emotsiooni osas nagu selline tõesti midagi hästi erinevat sellest, mis me siin iga jumala päev näeme. Et issand oli kindlasti üks nendest kohtadest, ma arvan, et ühe väga sellise sügava mulje jättis mulle 2003 oli see Kuubal käimine. Et kus ma ka täiesti üksinda rändasin, elasin niimoodi perekondades, arvan, et näha seda elu lähedalt ja ütleme ka seda, millest meie pääsenud oleme olles noh, siiski selle aja kuna ma olen ju nõukogude ajast pärit ja, ja ma mäletan ju väga hästi ja ütleme niisugune noh, mingid sellised pisikesed asjad, mida ütleme, lääne turist mitte kunagi ei mõista, miks inimesed käituvad nii või teevad või räägivad või et see oli nagu väga pärane kogemus, ma arvan, seal Kuubal samuti ma mäletan, omal ajal jättis mulle väga sügava mulje see surnumere piirkond, et see oli nagu nii-nii eriline, et neid erilisi kohti maailmas on väga kas siis inimeste, ütleme komme või siis ka nagu looduse poolest, et ma arvan, et neid on palju vabast. Aga sa oled selline tugev reisisell, et, et see ei tekita sellist hirmu ega, ega ebakindlustunnet, et ma lähen nüüd näiteks kaheksa kolmeks nädalaks sinna Kuubale, ma ei tunne. No ma ei tea, kuidas sinna perekondadesse sattusid, sai, koputab ometi uksele. Ma tahan olla ainus võimalus tol korral öömaja leida, nii et see oli nagu selles mõttes nii nagu omal ajal ma mäletan, kui ma laps olin, siis emaga käisime Krimmis puhkamas ja samamoodi olid seal tädikesed bussijaamas vastas, et tule mulle, tule mulle, nii et seesama süsteem toimib praegu Kuubal või toimis vähemalt kakstuhatkolm. Et ei karda minu küsimusele. Tähendab, oleneb ma näiteks olen teatud sellisel tööreisil või noh, nagu jällegi otsapidi seotuna selle tegevusega, mis on mittetulundusühingutes olnud, olen käinud korra Aafrikas, et näiteks Ma arvan, et Keeniasse ma näiteks üksinda ei läheks, seal tekkis selline tunne, aga need maad, mis on nagu rohkem sellise budistliku maa taustaga, et näiteks Kagu-Aasias seal ma arvan, et ei ole eriline probleem üksinda reisida, et see ongi väga niisuguse atmosfääri tunnetamise küsimus, et, et kuhu nagu minna või kuhu mitte minna. See on sihuke reisivalik, on ju väga niisugune emotsionaalne asi, et see ettevalmistamine, mõtlemine, et mis koht võiks olla, mis tunded seal valdavad ja, ja mis tunnetega üldse siit lahkuda, sest see on kõik väga erinev. Ma olen teinud intervjuusid arstidega, kes sõidavad nii-öelda puhkusele siiski oma puhkuse ajast, aga tegelikult teevad seal vabatahtliku arsti tööd. Kas selline puhkuse vorm tuleb sinu puhul ka kõne alla? Ma arvan, et ei tule. Ma arvan, et mina olen ikkagi väga suur Eesti patrioot, et ega ei ole nii, et ma ei oleks võinud siit ära minna või mis iganes. Aga juba ütleme, kui ma mõtlen oma vanavanematele, nende sihukesele patriotismile ja mu vanaisa oli seal korporatsioonis, ütleme vabadussõja ajal läks koolipoisina ja nii edasi, et siuksed momendid on nagu väga olulised, et ütleme, jääda Eesti patrioodiks ja võib-olla see on kuidagi idealistlik nalja teha, võib-olla nooremale põlvkonnale, et saab nii nii suur patrioot olla, aga ma olen kindlasti nagu seda meelt ja siis ma mõtlengi, et üks elu ja 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, et kuhu ma selle siis suunan pehmide jaoks. Et siis ma arvan, et, et Eestis ikka vajatakse Ja kui sa puhkad ja oled ära kuskil piiri taga sisse puhkad See on ka erinev, et vahel noh, seda võib ju halvustada, ma ei nimetaks seda kongressi turistiturismiks, aga tõesti on olnud niimoodi, et mingi mind väga huvitav ja mind väga ütleme arendanud üritus toimub mingis sellises kohas, kus on mõtet ka ringi vaadata, et näiteks sinna Islandile ma sattusin samamoodi meie, Põhjamaade põhjamaade. On olemas selline kliinilise sotsioloogia assotsiatsioon, kus roteeruvalt on erinevates Põhjamaades aasta kongressid oli ka Tallinnas siin, mida me korraldasime, et et noh, see oli minu jaoks, ütleme niikuinii ma pidin sinna minema, aga et seda siis juba laiendada natukene, et see, see on nagu üks, siis teine asi on see, et ega ma ei saa töölt ka nii palju puududa, et ma olen võib-olla ka sellise sundvaliku ees, et ma, kui ma üldse tahan kuskil käia, siis ma tahan neid asju kombineerima. No praegu on väga pingeliseks läinud see just ajakirjanikuna, nüüd võtan positsiooni, et teil tuleb ravimifirma ja ütleb, et doktor Haldre, et kas te tahaksite ometi sõita Maiavisse, et meil on seal rongressega v teeme nii, et te saate sellele nädal aega ja et kas, kas see on viimastel aastatel muutunud arstide elu keeruliseks? Ma arvan, et siin on mingi selline noh, kõik tahavad asju lihtsustada ja näha maailma mustvalgena ja mingi selline noh, paranoia on siia sisse programmeeritud ja üldse ütleme niisugune pidev hädaldamine ja halvustamine, arvan, et see ei tule kellelegi kasuks, sest see, kui me suurendame niimoodi teadlikult, ütleme usaldamatust, üksteise usaldamatust arstide vahel, arstkonna vahed ja meditsiini suhtes, ega siis see ei tule ju patsiendile kokkuvõttena, siis midagi ei tule kuidagi kasuks. Ma arvan, et nii nagu igas muus valdkonnas on eetilisi ja mitte eetilisi inimesi, et kindlasti võib see nii olla, et kuskil on olnud mingid kuritarvitused, aga kui ma mõtlen nagu tagasi sellele ajastule, kui meil ei olnud veel farmaatsiafirmasid siin Eestis ja kui nad hakkasid tulema 90.-te alguses ja milliseid koolitusi tänu nendele ja ütleme, milline panus siiski rahaline panus oli, et me saaksime teada, mis mujal maailmas toimub ja ütleme, noh, näha ikkagi nagu mingit laiemat pilti ja mis ohud ka meid näiteks ees ootavad ja Tollustega mitte kaasa minna ja nii edasi siis ma noh, siiamaani ma arvan, et see kaalukauss on nagu nagu sealpool, et see arstkonna harimine on ikkagi suures osas nende rahade eest toimunud ja see tegelikult lõppkokkuvõttes on ikkagi patsiendi hüvanguks olnud. Kui me lihtsalt korraks paneme silmad kinni ja mõtleme sellele, et kui näiteks seda koolitust ei oleks mitte kunagi olnud, mis on nagu sealtpoolt sponsoreeritud siis ma arvan, et meie meditsiin oleks hoopis teises olukorras. Iseasi on see, et noh, mina olen õppinud seda, mis asi on kriitiline lugemine ja ütleme aru saada see on intelligentsuse küsimus, lihtsalt, et ega mul ei ole võimalik, et ma annan sulle raha ja kirjuta nüüd ravimit, eks ju, et noh, see, see, see ei ole nii, see on nagu väga rumal arusaamine asjadest, et see ei ole nii et ma arvan, et usaldamatuse külvamine on väga halb. Et seda sellega ei maksaks nagu tegeleda, et see paranoia on läinud kuidagi teise äärmusesse. Kui kriitilise poole pealt veel vaadata, viimaste nädalate ajakirjandus on päris mitu juhtumit võtnud vaatluse alla sellist, kus inimene on tõesti hädas ja näiteks läheb ühte või teise kasvõi Tallinna haiglasse ja seal on uuringute järjekorrad väga pikad, aga tegemist on väga tõsise diagnoosiga mingi keerulise vähisituatsiooniga ja siis arst lihtsalt sellepärast, et oma haigla ma ei tea, siis noh, raha hoida omas omas kodus, eks ole, ei suuna teda näiteks sinna teie haiglasse, kus võib-olla saaks uuringule praktiliselt järgmisel päeval. Et mismoodi siis sina praktiseeriv arstina sellise olukorra lahendaksid? No mina arvan, et selline nagu mõttetu konkurents, mida ma näen, et mis siin toimub ja ütleme, selline käivitav jõud ka spetsialistide ja noh, inimeste vahel, et et see muidugi seda võiks palju vähem olla. No kuidas seda saab, võiks palju vähem olla. See on jällegi selline idealism, idealism ja ilmselt ka harituse ja mingisuguse enesehinnangu ja, ja selline nagu noh, natukene lapsühholoogilisem teema. Et ma arvan, et see on väga rumala olla, noh, me näeme ka neid uudiseid, et noh, et ütleme, see võte ravivõte jõudis kasutusele selles haiglas vot täna ja nüüd selgub, et teine haigla tegelikult alustas päeval, aga tema uudis lihtsalt jõudis ütleme paar tundi hiljem sinna meediaväljaannetesse, et me oleme nagu läinud mingisugusesse totaalselt teise äärmusesse oma meditsiini arendamisega, kui me noh, niimoodi mõtlema. Ja teine asi, mida ma olen nagu noh, kõrvaltvaatajana vaadanud ja see on ka niisugune laiem ja filosoofilised teemad. Et mis see meid nagu käivitav jõud on. Et see võib olla vaenlase kuju ja ma arvan, et kui on üks noh, see on nagu sõjaväes, et kui sul on sõjaväes Vene sõjaväes ülikooli seal on ju seda ju õpetati poistele, kus see vaenlane on seal ja kuhu laskma peab ja nii edasi, et kui meil on silmade ees vaenlase kuju ja noh, seal väga mobiliseeriv jõud, et, et seal on see vaenlane, tuleme oma tiimiga, teeme. Et see aga teisest küljest võib-olla hoopis teistsugused jõud, mis panevad täpselt samamoodi käivitavad ja need on nagu mingid positiivsed ja võib-olla positiivse hõlvamise jõud. Et ma arvan, et see ongi niisugune laiem mentaliteedi küsimus, et kas see on niisugune ärapanemine või on midagi muud, et see on jah. See on minu idealism. Aga kas see teeb sind mõnikord õhtuti, kui sa töölt koju lähed ja mõtled oma ameti ja oma ametieetika arsti elu üle Eesti vabariigis sisse? Kurvaks teeb mind kurvaks küll, jah, sest ma pärinen hoopis teistsuguste väärtustega keskkonnast, kus seda ärapanemist ei ole nagu kunagi olnud, vaid inimesed on ajanud niimoodi silmad särades mingit oma asja ei olnud kohutavalt vaimustatud sellest, mis nad teevad ja ütleme, tahtnud maailma paremaks teha ja nii edasi, et ma pärinen väga idealistliku keskkonnas. Niisugune ütleme, selline ärapanemise mentaliteet ja, ja ütleme see, et et jah, oma kaaslasi mobiliseerida nagu selle läbi, et et teeme ära kellelegi või näitame neile. Mulle tundub, et see on nagu hästi, noh, rumal. On sul õnnestunud selles idealismi vaimus oma tütart kasvatada ehk seal näha, ma loodan, et ta ei tule koolist koju ja ei taha kellelegi ära. Panna ega pidi ta on pigem pigem kriitiline, kui tema, läheb kooli ja ütleb tere ja talle vastu ei öelda, et siis ta leiab, et nii ei peaks nagu olema selleks nagu teistpidi. Aga oma meeskonda oma osakonnas ma olen küll püüdnud nagu tekitada sellise õhkkonna. See on muidugi vastastikune ja seal on sellised inimesed, kes on tõesti hästi toredad inimesed, et et me nagu ajame ühte asja ja me oleme nagu sõpruskond, et me ei ole nagu selline noh, haiglas peab kindlasti olema hierarhia, muidu see ei toimiks, see on otse otsapidi nagu sihuke sõjas tavaline asutusse haigla kus on kindel käsuliin ja nii edasi, et sa pead kindlasti paigas olema, teisest küljest peab seal olema mingil moel siukest akadeemilist vabadust ja nagu seda tüüpi mõtlemist, nii et selles mõttes. Ja kolmandast küljest ma arvan, üks haigla vajab väga sellist stabiilsust, et see on nagu väga halb, nagu praegu Lääne-Tallinna keskhaiglas on juhtunud, et siin 10 viimase aasta jooksul on nagu 10 erinevat juhtkonda peaaegu olnud, et et see, see kindlasti ei tule kasuks, et haigla on niisugune hästi, niisugune õrn ja, ja, ja mitmetahuline organism, et kui me sellest räägime No sinukliinik või ma ütlen sinu, aga ma loomulikult ei mõtle seda nii, ma tean. Pelgulinna sünnitusosakond on selle asja õige nimi. Kõik on on praegu just täie hooga käima läinud ja me oleme ka mitut puhku rääkimas rääkinud sinu eelmistest eludest ja järelikult ka järgmistest, et kas sa esialgu, ma loodan, et su ülemused nüüd sind ei kuula. Aga kas esialgu kavatsed jääda? Ja praegu on küll selline äärmiselt huvitav faas, et, et ma kindlasti tahan praegu selle valdkonnaga edasi minna, absoluutselt. Et see on ikka noh, kakstuhatkolm, ma olen tegelikult ühe teise kliiniku ka koos sõpradega rajanud seal seksuaaltervise kliinik, mis kuulub seksuaalterviseliidule ja tolle eesmärk oli ka niisugune Malva paranduslikked. Kui kliinik hakkab tootma sissetulekut, et see tuleks siis nagu mittetulundusühingule tema aktiviteete, teaks, et et omal ajal ma olen mingil moel ütleme, sarnase protsessi läbi teinud, kus alustada tühjadest ruumidest mingi asja püstipanekut selles mõttes minu meelest on see hästi huvitav väljakutse, et mina olen seda tüüpi inimene, et ma ei saa niimoodi kaheksast neljani tööl käia ja siis koju minna. Et midagi peab, nagu lisaks oleme alati. No on pühapäev ja seda saadet olen ikka oma harjunud lõpetama selliste pehmete nootidega ja ja tore on ju küsida, et mida, mida arstid või mida sina tavalisi, pühapäeviti teed. Ma saan aru, et, et kui sul ikka helistab hädas patsient, siis sina oled seda tüüpi arst, kes tõstab toru ja tõttab appi. Ka olen jah, et ma ei oska niimoodi psühholoogide kombel piire seada, kuigi ma peaksin seda kindlasti palju rohkem tegema ja siis ma olen ise hädas, et, et see on ka täitsa selge. Aga päeval, kui noh, eks osad tööasjad või niisugused kirjutamise ütleme, mõtlemise asjad kindlasti kanduvad nädalavahetus ja laupäeval ma olen ikka päris läbi omadega, et et pühapäeval, kui mul vähegi võimalik on, siis ma tahan natuke trenni teha ja nihukest endaga tegeleda ja võib olla olla kuidagi rohkem kontaktis oma lapsega ja, ja niimoodi, aga teed süüa pühapäeva näiteks kodus ja tuleb isegi. Jah, aga ütleme, oletame, et on selline varakevadine pühapäev nagu täna, et mis võiks olla siis siis teie pere selline hittroog, mida ema Kai läheb, teeb? Ma olen üldiselt väga kehva söögitegija, et see selles mõttes mul on hästi mitmed tuttavad, kes on suured fanaatikud ja ja tõesti, ma alati tunnen ennast surelluuserina, aga ütleme, üks asi, mis ivad, aga mis mulle meeldib teha need asjad, mis mu lapsele meeldivad, nii et see valik on alati läbi selle, et et, et noh, näiteks üks lemmikuid on see lasanje, mis mul välja tuleb. Ja siis vahel oleme ostnud neid sinimere karpe või muidugi, kuidas õige eestikeelne nimi, massosed enne oli nagu ka hästi. Et, et niisuguseid asju, mis noh, ikkagi, mis ei ole lihtsalt söögitegemine, aga mida siis nagu hinnatakse paar päeva tagasi ma tegin isegi sidrunikooki, mis oli väga ammu ja mida ei ole enam ammu ja siis vahel teeme sushit ja noh, nii, aga, aga ma ei ole see kokandus minust tegelikult väga kaugel. Või see, see, et kas muusikaga mängib vahel tegelikult kodus, on mul vaikuse, kui mul vähegi võimalik on, siis mul on kodus kavad, vaikus. Aga raadios vaata, vaikus, läheb väga igavaks, et inimesed võib-olla mõne minuti kannatavad ja siis hakkavad helistama, nii et et kui me nüüd seda saadet lõpetama hakkame, siis teine lugu sinu valikul. Täna tuleb kodumaisest repertuaarist. No mina olen kunagi omal ajal ka kaheksa aastat klaverit õppinud, et et võib-olla see on mingi üks selline, ma ei, mul ei ole tegelikult muusikaannet, aga ma olen selline tubli Tubi õppija. Lõpetasin laste muusikakooli, aga tegelikult see pala tuleb Rein Rannap pilt ja tema on kindlasti üks minu tohutuid lemmikuid Eestis, et minu meelest selline multitalent, keda ma igal hetkel austan ja püüan kuulata. Ja varsti tuleb jälle jazzkaar ja siis sa saad minna uut võimast naisartisti on absoluutselt. Aga me lõpetame tänase jutusaate, mille külaliseks oli Lääne-Tallinna keskhaigla naistearst Kai Haldre. Mängima jääb Rein Rannap, ilusat pühapäeva teile kõigile ja aitäh saatesse tulemast, aitäh.