Head kuulajad, täna on päevade külaliseks Matti Päts. Tere tulemast päevade saatesse, vist tervist. See perekonnanimi on kaua aega teinud, arvatavasti tüli, eks ole, või ei ole? Raske öelda, ma olen varemgi öelnud, et nii tüli kui ka muud, nii et on see teinud tüli ja on see ka mind aidata. Kas see ankeet presidendi pojapojale ei ole kuidagi mõjutanud õppimist ja tööd ja? Kunagi kaugetel aegadel mõjutas küll ei mõjutanud keskkoolis, kuid mõjutas ülikooli astumise puhul 1952. aastal, kui ma olin lõpetanud Tallinna reaalkooli, siis mul kõrgkooli astumine ebaõnnestus. Öeldi, et ei saa põhjust toodiga sisseastumisavalduse peale on kirjutatud eksamitele mitte lubada. Põhjuseks ütles tolleaegne Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor Ludvig Schmidt et ma olen pärit kõrgkodanluse perekonnast, kes on alati põlgusega suhtunud töölisklassi on neid ekspluateerinud, mul tuleb minna töölisklassi hulka ja näidata, et ma tulen nendega toime. Kõik oma esivanemate patud lunastada. Ja, ja nii ta ütles, aga eile ei takistanud see järgmisel aastal 1953 oli enam-vähem sama lugu. Siis ütles mulle seesama rektor, et elektoraat oleks otsekui nõus. Rektoraadis käisid üliõpilaste ühiskondlike organisatsioonide esindajad ja nemad avaldasid sellist arvamust, et nad ei soovi mind endi hulgas näha ja mul tuleb ikkagi veel üks aasta töötada. Ma olin elektrikuna tööl elektrimootorite tehases, Volta, aga 54. aastal, kui ma kolmandat korda läksin proovida, siis ma nägin kohe kõikide tolleaegse TPI juhtide näost ära, et nüüd lubatakse mind eksamitele. Minust saab üliõpilane. Aga räägime nüüd, mis inimene oli see vanaisa, kellest nii palju edaspidi ka teie isiklikus elus sõltus? No minul on raske öelda, minule on ta eeskätt ja kõigepealt ikkagi lähedane sugulane inimene, kes oli ilmselt äärmiselt rahul, et temalegi sündisid lapselapsed, inimene, kes oma paljude tegevuste kõrvalt leidis nende jaoks üllatavalt palju aega. Inimene, kes on näiteks mind lugema ja kirjutama õpetanud mitte isa ega ema, kes olid tollal hulka nooremaid ja kellel oli seltskondlikke kohustusi. Ma olen päris kindel, et küllap oleksid õpetanud ka nemad, aga see oli lihtsalt siis vanaisa tõsine ettevõtmine ja mul on isegi koduseks pilt, kus me kahekesi seal laua taga ja raamat on ees lahti ja ilmselt siis tegeleme veerimisega või millegi taolisega. Ma siiski imestan praegugi veel, et haare oli küllalt lai. Alles hiljaaegu ma käisin ühel arhitektuuri näitusel, see oli vist Konstantin Päts ja tema aeg soolalaos, kus ta on tegelenud usinasti Tallinna linnaplaneerimisega. Tema soov oli ikkagi, et sellest kujuneks niisugune hästi välja ehitatud pealinn olid töösse kaasa tõmmatud, Eesti tolleaegsed parimad arhitektid, no riigivanem või president või kuidas teda siis nüüd nimetada tundis isiklikult huvi, ütleme, linnakeskuse tõsise väljaehitamise vastu, ta tundis huvi oma lastelaste õppimisvõimaluste vastu peale selle, nagu jutud räägivad ja inimesed on mäletanud talu, mida ta pidas, mitte ainult seal tehti tööd, vaid peremees teadis täpselt, mis tööd, kus, mis järgus, kui palju nad maksavad, kui palju nende eest on saadud, nii et ta kontrollis ka seda olukorda seal, rääkimata olukorrast riigis? Ta oli pärit, olete ju ka maalt talupoeg, noh, ta oli jah, sisuliselt küll, vanavanaisa oli küll oma talupojaameti seoses riiuga, mõisnik oli vahetanud ehitusmeistri kutse vastu ja oli hiljem rohkem küll ehitusmeister, aga pidas loomulikult Tahkurannas seda talugi. Nii et ega need tööd ja need tegemised ei olnud talle üldsegi võõrad, aga ma ütleksin veel peaaegu kogu meie tolleaegsele poliitilisele ladvikule oli nagu auasi omada ja pidada talu. Sedasama tegi Laidoner, sedasama tegi Eenpalu. Ma kujutan ette, et väga palju nuud Meil mingit erilist nurka ka ei ole, aga minu kunagine inglise keele õpetaja proua ole, kinkis minu pojale tema Rootsi emigreerunud mehe maali minu vanaisast. No see on siis meil elutoas seina peal, see ei ole mingi nurk, aga see on lihtsalt, et peremees on tõsi küll, mitte häärberis, kus ta omal ajal soovitas, aga noh, ta on minu juures, elame niinimetatud töölistena. Mismoodi te suhtute praegu sellesse, mida kirjutatakse Konstantin Päts-ist on hakatud viimastel aegadel nagu järjest otsima neid negatiivseid jooni ja negatiivseid külgi tema tegevuses? Noh, ma kujutan ette sellise kaliibri poliitiku tegevuses ükskõik kunas, ükskõik kus, leidub alati nii ühte kui teist, küsimus on ainult seda, et kumba rohkem, mis ma nüüd selle kohta oskaksin öelda, esiteks mulle tundub, et kogu see tähelepanu, see negatiivne tähelepanu on kontsentreerunud äärmiselt lühikesele ajale, tema tegevusest, tema tegevus hakkas ju lõppude lõpuks Ülikooli lõpetamisest Tallinna tulemisest, Poska juures, abilisest olemisest, teataja asutamisest, Tallinna linnavolikogu valimiste võitmisest paljudest paljudest muudest asjadest kuni Eesti iseseisvuse kulutamiseni välja ja Eesti rahvusväeosade organiseerimisest tegevus on olnud ju küllaltki pikk, aga kontsentreeritud on nüüd see negatiivne kriitika 39.-le aastale alates praktiliselt baaside lepingu sõlmimisest, mis oli sisuliselt sund ja kõigest sellest niimoodi, mis seal järgnes, kuid hea meelega vaataks neid arhiividokumente sellistele, nagu nad arhiividest leitud on. Raamat raamatut oskan ma ise ka kirjutada. Dokumente miskipärast ei ole teie kättesaadav. Ta ei, ajakirjanikud käisid, kui hakkasid ilmuma need esimesed artiklikesed, ma ütlesin nendele ka, et minu huvi oleks näha Moskva arhiividest leitud dokumentide originaale, no kui mitte originaalis vähemalt originaalide koopiaid peale selle mulle tundub, et on siiski raske anda hinnangut, ütleme siis niimoodi minu vanaisale kasutades ainult Moskva arhiiv. Ma arvan, et tema tegevusest on muudeski arhiivides materjale, vot võib-olla nende arhiivide läbikäimisel see pilt pisut muutuks. Praegu mulle tundub, et oli püstitatud eesmärk, et mees on paha ja seda oli vaja tõestada. Aga ise te ei ole tõsimeelset tahtnud poliitikasse minna. See üks katse ja jääb nagu mitte traditsiooniliseks või oleks ju tore, kui pojapoeg oleks järgmine president. No ma võtsin osa valimisvõitlusest ja see oli iseenesest väga huvitav, käia mööda maad ringi ja kohtuda inimestega ja panna iseennast proovile, jah, nii et ma olen tänulik, et mulle selline võimalus avanes, et see ei lõppenud võiduga mitte ükski võistlus ei lõpe kõikide võiduga, keegi ikka võidab ja keegi jääb teiseks ja kolmandaks ja nii edasi. Selles mõttes ma suhtusin sellesse asjasse nagu peadeviisi all, et oluline ei ole mitte niivõrd, vaid kuivõrd võistlusest osa võtta. Aga mis puutub sellesse poliitilisse tegevusse, ma olen sellest varemgi rääkinud, mul oli just parasjagu see koht ja see ülesanne üles ehitada kaasaegsele Eestile Patendiamet siis sai kandideeritud Riigikokku ja edu saatis mind ka seal ja siis tuli, valid, kumba nüüd siis teha, minu kolleegid, keda ma olin just jõudnud paluda sinna ametisse tööle, kes minuga siiamaani koos töötavad, ütlesid, et kui ma annan oma käe lõplikult poliitikale, siis nad lähevad laiali. Ma arvan, et ega see ametiasutus selle pärast tegemata ehk ei oleks jäänud, aga mul oli, oli hulk aega kaalumist otsustasin siiski selle kasuks, et ma teen siis nüüd ütelda oma töömehekarjääri Määri viimase tööna selle patendiameti loomulikult koos oma kolleegidega, tähendab, see on tehtud ja ei kahetse. Ei, väga oluline ja iga riigi juurde iseenesestmõistetavalt kuuluv teenistusteenistus nende jaoks, kes on huvitatud majanduselus edukalt toime tulema. Omal ajal oli minu eelkäijaks insener, arvan, tema oli kindral Laidoneri sugulane, tema pidas sellel ametikohal vastu peaaegu kogu eelmise iseseisvuse ajal. Me oleme seda ametit eimillestki üles ehitanud, tööd on kõvasti. Tööd on olnud väga palju. Kuidas see seis nüüd vanaisamaade ja päranduse varanduse ja nende asjadega on? Hoonet tagastati võrdlemisi ammu, umbes kümmekond aastat tagasi oma julgeksin ütelda, et kaunis kehvas seisus, nii et me oleme nüüd perega, elame tütre ja pojaga sealsamas, kõik nende peredega oleme nüüd usinasti ja kõiki oma võimalusi mängu pannes püüdnud seal taastada. Tagastatud on 2,2 hektarit Hooneid ümbritsevat maad saada on veel 55 hektarit, mida, kuidas ma ütlen ennast õigusriigiks nimetav Eesti mitte kuidagimoodi otsustada ei suuda, kui on välja kuulutatud, et omanikele või nende järglastele tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud omand, milles on küsimus, kusjuures küsimus on ka huvitav, et olenemata sellest, milline poliitiline konglaveratsioon parasjagu Tallinnal võimul on, asi seisab siiamaani paigal, kas seal oli Koonderakond või seal oli Isamaaliit või seal oli Keskerakond või kes olukord on siiamaani olnud sama, et keegi ei ütle? Kusjuures me oleme teinud perega täiesti kindla ettepaneku, et ma olgu tema õigusjärgsele omanikule tagastatud ja jääb tähtajad tuks tasuta kasutamiseks botaanikaaiale, kuni botaanikaaed ise olemas on? Minu arvates paremat ettepanekut ei mõtlegi keegi enam välja. No praegu on seal väga tore elada, eks ole, öisel viga saab suusatada ja. Seal saab suusatada ja seal on suhteliselt vaikne, jäi mul selles mõttes midagi öelda ei ole, no ja ehitustööd omade kätega ja loomulikult ka abijõududega on tehtud päris palju, majad on suhteliselt nüüd kasutamiskõlblikkus korras, käite ikka suusatamas, et see nii kaua, kuni mina üldse käin, kavatsen käia suusatamas. Üksvahe, kui siin olid nihukesed kehvad talved ja aastad läksid ja ma mõtlesin, et kui ükskord tulevad jälle korralikud talved, et kas minust siis on? Ma isegi imestan, ma hakkan saama 72. Läheb küll Egayutaks, küll aitäh, et saatesse tulite. Teie külaliseks oli täna Matti Päts ja palju õnne vabariigi aastapäeva puhul. Täna vabariigi aastapäev on olnud alati oluline päev meie pere elus, võimalik, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et ma olen rist praegu tänapäeva Eestis ainukene, kes võttis juba 24. veebruari pidustustest osa kaugetel kolmekümnendatel, tõsi küll, lapsena aga omapärane on see aastapäev ja see kuupäev mulle sellepärast, et peale kõige muu on see minu nimega.