Head kuulajad, täna on päevade saatekülaliseks kirjanik Leelo Tungal. Tere tulemast saatesse. Tere. Ma mõtlen, et su vanemad teadsid juba kohe sünnimomendil ette, et sinust saab luuletaja, sest miks nad muidu panid niisuguse nime nagu leelo? Paljud on arvanud, et see on varjunimi. Samuti arvasin mina Leena laulayaise kohta, kelle luule koguma, hiljuti tõlkisin soome keelest tuli välja, et temal on oma nimi ja, ja minul on ka oma nimi, oli valikuid vaat siis Elo panna ja Tuuli ja muud niisugused ja ema vist Tiiu koguni, sest noh, see oli niisugune, kus eestimeelsed said olla rahvariided ja nimed, ainult muu, kõik pidi olema mu-meelne, aga olen ju laulupeo ajal sündinud nii et valisin sellise aja sündimiseks ja ema kuulas siis Sakala tänava sünnitusmajas, kuidas mööda marsity ja otsustas, et tuleb niisugune nimi siis mul ikka vanematest sõltub nii palju ma ei ole kunagi väga noh, niisugune rahvariideid ei ole mul näiteks praegu olemas kabast lõikamine ja muud niisugust, aga laulupidu on minu jaoks väga oluline asi ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem hoolin ma ka näiteks Eesti rahvaluulest hea lapse ajakirjade ees on niimoodi, et ma puutun kokku selle uuema rahvaluulega, kõige naljakam on, see soovitas seda teeteemat. Mart Juur, kelle tütar Maria oli parajasti vist neljandas kolmandas klassis, ütles, et imelik, et nendel on salmikud nagu meie lapsepõlveaegsed. Siis me hakkasime koguma, et lapsed saadaksid oma salmiku salm ja ma arvasin, et see võib kahe kolme numbri jagu. Tullakse vist kestis neli või viis aastat see. Sest tuli ikka jälle midagi uut juurde ja, aga ka koolis ländia, muu oli väga huvitav. Huvitav koguda. Sa oled pikki aastaid olnud lastekirjanik, et kas lapsed ise on praegu ka muutunud, kui nad loevad Harry Potterit. Kas need, kes loevad Potterit, ma ütleksin, et need just nimelt ei ole eriti palju muutunud, sellepärast et nad loevad ja ei ole ju nõnda, et see, kes loeb Harry Potteri raamatut läbi need Telliskivi paksused, et see midagi muud ei loe, ta on selle lugemispisiku endale sisse saanud ja Rowling ei jõua ka nii palju kirjutada. Ainult Otterlusega tegeleks, aga üsna palju on tekkinud lapsi, kes ei keskendu tähendab mitte ainult lugemisele, vaid ka, ütleme teatrikülastuste ajal nad kurdavad, et niivõrd ilusas etendus ja lapsed nihelevad ja, ja tahaks minna midagi ostma. Selle vastu ma nüüd küll tahaks väga kohe sõdida. Shoppamine, millele Kaalep pakkus Niilusa vaste ostlema, et see ei muutuks ainsaks hobiks. Mitte et mul ei ole selle vastumaid bootidele vastu, sugugi mitte, aga kui tõesti mingeid muid huvisid ei ole, omal ajal ma mäletan, kui mu lapsed olid väikesed, lugesin doktor Spocki raamatut, seal oli üks õpetus, kui sul on meel kurb, siis mine poodi ja osta endale uus kleit. Nõukogude ajal oli see paras niisugune väike irvitusse pärast, et kleite, mis oleksid natuke tuju paremaks teinud, kui sul just absurdihuumoritaju ei olnud, neid nagu eriti palju ei olnud, aga soovitus on mul meeles siiamaani, et võib-olla see ostlemine võib vahel rahustada närvi küll, aga ma arvan, et maast madalast on tähtis see, et inimene oma vaimu ja hinge hariks ei saa oma lastele kaasa anda, isegi, kes on miljonär seisaga miljoneid kaasa anda, nii et olla kindel, et, et ka 30 aasta pärast see maksab ja sellest saab elada. Aga me saame kaasa anda hoiakud ja huvid ja just niisuguse vaimse lähenemise, mis ju tegelikult meie vanemate põlvkonda kohutavalt hoidis. Minu ema tõi tari õpetaja ja ta oli suur vanavara koguja, ta tõi oma Inta vangilaagrist kaasa kirjavahetuse, mis tal isaga ja minuga pidanud ja kõikide teistega, sealhulgas oli ka test, mida siis vangid olid teinud seal, noh, need olid poliitvangid, surunud näiteks küsimusi selle kohta, et Nimeta viis oma lemmikkirjanikku prantsuse kirjanik tusest nimeta oma lemmikluulet, ütleme, sonetivormis ja nii edasi, see oli noh, niisugune, mida võib-olla praegu paljudki üliõpilased ei suudaks ära täita, et seesama vaimsused sa lugesid, sa said enda hingele toitu, sa leidsid, kui mitte elus siis leidsid raamatu jutust ühe enda taolise, kes jäi ellu ja sai hakkama. Pigis jagas su mõtteid, see andis väga palju tuge inimestele ja seda tahaksime kaid ka praegustel lastel oleks ükskõik kui kergeks eluga ei lähe, mured tulevad ikka ja see on hea, kui sul on keegi kõrval miski iga kõrval. See on ilmselt ka selle sinu 10 aastat välja antava ajakirja hea laps, üks eesmärke. On küll ja ma ei saa nuriseda, kõik need lapsed, kellega mina olen kokku puutunud, muidugi olen ka palju kohtumistel käinud, tihti märganud ka seda tõesti, et lapsed on väga vahvad ja huvilised, aga neil on mingid motoorne rahutus, mõnes koolis on täiesti sees, et laps istub ja ta peab kuvad nihelema. Lapsed ei ole harjunud just keskenduma, mõnel pool küll jah, see käib kuidagi klasside kaupa, isegi sõltub kindlasti õpetajast sõltub ka antud kohaolukorrast, kuid ka on väga palju väga hädas inimesi siseneda. Teatavasti kellel pole aega oma lastega tegeleda, et siis võib minna ka niisuguseks hoolimatuseks, aga need lapsed tõepoolest, kellega ja laps kokku puutub, ma saan nagu mingit energiat ja jõudu sellest kõigest juurde, kuigi vahel on ikka näiteks praegusel hetkel on küll mul niisugune tunne, et läheks kloostrisse, tahaks natuke aega omaette olla, saaks kirjutada natukene seda, mida tahad, mitte seda, mida peab ja mida on vaja. Äsja minul ja lapsel oli koos vabariigi presidendi kantselei ja lastekaitse liit lukuga ja mitme organisatsiooniga niisugune loometööde võistlus ja me arvasime, et saabuksina ütleme 100, sinna saab tublisti üle 600 töö, kõik väga head ees ootavad Sten Roosi muinasjutuvõistluse tööd, noh, seal ma olen ka algusest peale olnud 13. aasta ja neid on ühe, 400 jälle niisugune, pluss see, et heale lapsele tõesti saabub igale numbrile nii meilitsi kui harilike kirjadega niivõrd palju töid, et vahel läheb silme ees kirjuks. Aga võid küsida, kas me selliseid lapsi tahtsimegi? Tahtsime küll just nimelt aktiivseid lapsi, tahtsimegi, et siis ei maksa nuriseda, et ei saa nendega hakkama, saame ikka. Aga kust sina oma energia ammutad, sa pead jagama ennast kui kirjanik ja oma tööd ja siis veel ajakirja tegemine. Jah, see jagamine on, aga kas see on ka kuidagi algusest peale olnud, ma ei tea, muidu ma olen, ma arvan, et viimasel ajal, et ei tea, kas hakkab vanadus tulema, et ei jõua enam seda või teist ja kogu aeg on üks kiirus peal. Aga kas ma leidsin ühe vanaajalehes säde, kui ma tulin Tallinna kooli 42. keskkoolis ja siis olin ma ka sädeme ühiskondlikus toimetuses, seal viitsisid naguks. Silvi Välja, Ello Leesment ja sellised vahvad inimesed, Fidsid noortega tegeleda, noh, me olime 15 16 aastased ja siis tegime nagu leht teise uusaastanumbris oli siis kõigi pildid juures ja iseloomustus, et ka minu kohta öeldud. Tal on alati rõõmus nägu ja tal on alati kuskile kiiret. Ei olnud siis ka noorpõlves rohkem aega, kuigi paistab takkajärgi, et küll siis oli ilus ja rohkem vabadust kirjandusõhtutel käia ja muidu. Aga see lõbus joon sinu iseloomus ilmselt tingis ka selle, et sa, Juku anekdoote õige mitu raamatut välja andsid. Naerda, ma hirmsasti olen armastanud, vahepeal on olnud aegu, kus ei ole nagu väga palju põhjust naerdaga mul isa väitis, et ilma huumorimeeleta inimesed või kooli minna ega lastega töötada ja ma olen vaadanud seda ka praegu tõepoolest, et see on niivõrd tähtis, nii palju pahandusi jääb ära, kui ka õpetajal on olemas huumorimeel ja seda tal muidugi oli, ma olen rohkem nagu meesterahvakasvatud, kuna ema oligi tõepoolest lõpp viis aastat ära ja isal võis väga raske olla kahte asja, ta mulle kamandas kogu aeg lõbus nägu pähe ja teine asi oli küür seljast ära. Õpetaja ka, aga noh, see kipub ikka vahel tulema ja eks nägu kipub ka kummossi vajuma. Vahel, aga siis tuleb meelde, isa istub pilve peal ja vaatab, et kas tütar on nüüd sirge seljaga ja kas määrib oma muresid teistele kaela peale või mitte, et see on nagu niisugune salakinn, omadused, vaesed, lähemad inimesed, kes saavad tegelikuks kurvema meelejagamise osaks ja aga no muidugi, ega's elu päris meelakkumisega ei ole. Sa jagad praegu oma aega maa ja linna vahel, eks ole, sest maakodu nõuab oma. Ja ja kuidagi on jäänud see nagu ei olnudki minu valik, et oma maja ehitades minu abikaasa Raimo Kangrot liidul heliloojaga, talle meeldis alati midagi oma kätega teha ja, ja see ehitamine, mis kestis pool meie elu, muidugi see oli nagu tema initsiatiiv, aga nüüd ma võib-olla ei kujutagi jah, et mina arvasin, et ma olen korteri inimene rohkem. Võib-olla pole see oluline, aga nüüd ma vist olen harjunud ja ei ole nagu kippunud linna kolima küll, noh, mis seal ikka, eks sõitmisel on omad head ja halvad küljed, aga kui kohal olla ükskord niimoodi pensionäripõlve pidada ja istuda õunapuu, mille küll jänese narrisid, aga no mis seal ikka, metsõunapuu all võib ka istud ja lapselastele sukka kududa, kampsunit. Kas eurolaulu kirjutamine teksti kirjutamine oli lihtsalt lust? Las jääda, ükski mets sai tehtud jah, väga ammu, ma isegi mäletan olukord, ma arvan, et selles mõttes nagu talunaine, et ma mäletan kõike, kas see oli enne või pärast lastes ehk et sellega oli nõnda, et see sai tehtud just 73. aasta detsembris oli siis võistlus ja oli kõige vanem tütar Maarja sündima Ta, ja parajasti sel hetkel, kui see, las jääda, ükski mets sai minu meelest looduskaitsealapreemia, Lahemaa Preemia sai tol ajal ja sel ajal siis maarjatuligi ilmale. Et neid aastaarve ma nagu tean. Sa oled väga viljakas autor, meeluuletajana lauludeksid tegijana artikritsis tõlked, kas praegu tasub olla luuletaja? Noh, seda Paul-Eerik ammu öelnud, et luuletamisest ja armastusest ei ela ära seal nüüd vaba tsitaat ei meil ega mujal tol ajal Nõukogude ajal ei tegelikult ega vist ei ole kunagi ära elatuda luuletamata saga olla ei saa, et ma isegi tunnen puudust, ma tahaks rohkem natukene rahulikult kirjutada seda, mida parajasti ei ole vaja, just ajakirja tehes on nii palju asju, mida on lihtsalt vaja teha, aga kaugest noorusest meenus aegukus, kirjutasid seda, mis on südamel teadmata, kust ja millal ja kujul ta ilmub üldse või kas teda ongi vaja? Äkki kunagi hakkan, siis on rohkem vaba aega, aga see on ka vist üsna üsna lootusetu jutt. Aga lohutama ennast ikka peab, et äkki kunagi tuleb aeg, kus on hästi palju vaba aega. Üks võimalus on, ainult tulevad korraga skleroosi, Altžeimer kassa seltsis ei mäleta enam, mis teha on jah ja ei tunne süümepiinu, et ei jõua õigeks ajaks valmis. No ma loodan, et ei tule sulle ükski asi kallale või ükski haigus, aitäh, aitäh sulle, et tulid meie saatesse ja kõikide su plaanide täitumist. Külaliseks oli täna kirjanik leelo tungal.