Täna, head kuulajad, on teie külaliseks kirjanik Toomas Kall. Tere tulemast päevade saatesse. Tere. Sina oled kirjutanud. Komöödiat jäid estraadinäidendeid, filmistsenaariume, aga kõige laiema kuulsuse tõid sulle vist teleseriaalid M-klubi ja pehmed ja karvased nad ilmselt kõige suurema auditooriumiga kuulsusest, ma ei tea mida, aga räägime sellest, see oli väga hea mõte, see klobin mõttena, kust sa selle leidsid? Mina leidsin selle, režissöör Roman Baskin idast, temal oli soov ja vajadus teha mingit heade näitlejatega head seriaalid ja ka see, et need näitlejad võiksid tegutseda mingis klubis, see oli tema idee. Sealt edasi tekkis mõte meesteklubi, ainult, mitte etail. Häid naisnäitlejaid ei oleks või ei oleks see aeg olnud, see on juba noh, 10 aastat tagasi, et siis sealt lähevad käiku, läks tema pakkus sulle näitlejaid, aga sina tegid tüübid, eks ole, see oli täitsa koosmõtlemine, kuni selleni välja, et ka näitlejad nendega sõja alguses räägitud ja nad pakkusid ka ise mõned välja, keda nad tahaksid mängida, mis neile huvid Ta oleks, mida nad ei ole saanud, tead, võib-olla mängida ja noh, seal on niisugune kollektiivne töö algusest peale, aga siis noh, tegelikuks tööks läks siis ma alles sain aru, millega on tegemist. Kohutav, plaaniline töö, lihtsalt noh, kirjutada nii pikka asja ei olnud enne teinud kunagi kas see käis osade kaupa, nii et üks oli töös ja sina pidid test juba kirjutama. EV-s ette jõudnud midagi tehast? Ta läks noh, väga värskelt tuli palava ideena läks kohe käiku ja töösse. No see on see asi, mida ma olen eluaeg rääkinud, ta on eluaeg pärast seda, et nii ei tohi tegelikult teha. Et see kvaliteedi kisub tohutult alla, kui sa pead tegema niimoodi järjest iga nädal midagi välja mõtlema, et õige oleks. Ta on kõige puhtam variant, oleks võtta mingi kirjandusteos, mille kirjanik on juba jõudnud läbi mõelda kõik seal, kus on hea teos, siis karakterid ja süžeeliini siit välja arendada ja selle põhjal mingi dramatiseerinud teha, siis, aga noh, me tegime niimoodi käigu pealt ja ka saime kuidagi ei no välja tuli väga hästi välja tuli ja enam-vähem, aga pehmed arvas, et see on niisugune olupoliitikast lähtuv või on mitmetest asjadest lähtuv, noh, seal lähtepunkt on juba see teine, et näitlejad ei ole ju näha, näitleja mängib hoopis teiste vahenditega nukkudega, nimelt nukud on kuidagi esialgu seotud olnud väga konkreetsete poliitikutega sarnased on ja kelle hääli nad praegugi püüavad imiteerida, aga seal on ka niisugune asi tekkinud, kuna poliitika on tõsine asi ja soliidne asi meie elus palju määrav, sellesse peab suhtuma Augart teatud tõsidusega, seal ei tohi väga palju nalja teha, samal ajal nalja tegemata ka ei saa jätta, siis need karakterid on natukene muutunud või moondunud, nad ei peegelda enam oma prototüüp eriti, nad on nagu öeldakse, hakanud elama omaette elu ja sealt tekib niisugune vastuolu, et osa publikut ilmselt tahaks näha neid tegutsemas rohkem poliitikutena ja nendele, kes prototüüpide no on tegemas neid samu asju, mida nad on teinud nädal varem tegelikus elus ja siis noh, selles nukushows, et nad selle künnaksid veel kord üle, aga tegijatele see nii palju huvi ei paku ja sellepärast noh, mõnes osas rohkem, mõnes vähem, mõnel autoril rohkem, mõnel vähem tunduvad jaburuse ja absurdi poole. See võib meeldida, võib mitte meeldida, aga nii ta meil praegu läheb. Kas neid poliitikut, keda seal nagu isegi mõnes mõttes korrigeeritakse, kuidas need suhtuvad? Mina ei ole ise vist ühegi poliitikuga sel teemal rääkinud, aga natuke rumal oleks nende poolt, nad tunnevad seda vist väga tõsiselt võtta ja teisest küljest noh, populaarsuspoliitikale, olgu see missugune populaarsus tahes, kasvõi odav populaarsus, ega see ka mööda külgi maha ei jookse, nii et noh, ilmselt on selline, aga alla ja rahulolu leitud, tähendab, poliitikud lepivad sellega, et nende nägudega tegelased aeg-ajalt ekraanil käivad lollusi teevad mingeid konflikte või niisuguseid asju ei ole olnud. Ma olen ise püüdnud ka vältida, lausa kohatu, naeruvääristavad neid palju rumalamaks tegevat, kui nad on, niisugust teksti olen püüdnud vältida. Aga poliitikat pead sa jälgima pidevalt, eks ole, seda poliitilist elu ja ketsi ja kõike muud usun või loodan, tähendab, et ma ei jälgi seda väga paaniliselt ja noh, mitte rohkem kui keskmine poliitikahuviline see ongi see, millest ma rääkisin, et seal ei ole tarvis kõiki nende tegusid ja tagamaid teada ja neid korrata ja välja mängides nukus õhus on teine san. Naljakas ei ole mitte, see tähendab seal mõni poliitik liialdatult või võimendatult kuidagi oma suhteid teise poliitikuga välja mängib, vaid ekraanil pääseb mõjule tihti üks hoopis hoopis mingi muu asi, mingi nuku naljakas pealiigutus või kerge nõks, mis isegi võib tekkida sellest, et näitleja käsi väsib ära, seal ei olegi midagi sisulist ei ole nii palju tarvis, et selle nimel peaks nüüd paaniliselt ja kramplikult jälgima poliitikat rohkem kui keskmine inimene võib-olla keskmisest rohkem huumorimeelt või töökust või, või niisugust asja peab olema selle lauta Darryl, aga mitte keskmisest rohkemat poliitikahuvi. Ütle, kuhu nad humoristid on jäänud, need kõik. Sest siis, kui sina alustasid, oli ju terve suur plejaad, vaat kuidas elu ei paku enam. Oh, elu pakub kindlasti, aga noh, ilmselt on kogu situatsioon või ajakirjanduslik situatsioon see kus avaldada ja see on muutunud ja ütleme, niisugune följetonilaadne või humoreski või kes neid ikka viitsib lugeda, isegi omaaegne menuaja kirjutan selles mõttes menu, et suure tiraažiga ajakirja nagu piker on suudetud siiski ära kaotada ja tegelikult niisugust ilukirjanduslikku nalja või väljamõeldis, seda, seda ei ole tarvis. Praegu, kui kõik võivad öelda, mis vähegi pähe tuleb avalikult, siis nisugune vahendajate kiht, nagu humoristide kiht oli, noh ega teda ei olegi tegelikult tarvis, tarvis oleks siis kui oleks jube andekad tegijad ja need pääsevad ka pinnal, ütleme siuksed Juur ja Kivirähk, nisugune, tubli paarikene, raadios esineb ja kirjutavad ja teevad, noh nemad on olemas ja paljusid teisi seal välja tarvis on muidugi kõik, mis inimestel tarvis on öelda sele Nad ütlevad ise ära, ilma et neil oleks tarvis kusagilt lugeda, et näed, kui hästi nüüd keegi ütles, nalja on ikka. No see ongi nalja, nii palju vaja, et igaüks teeb ise rahvale oleks tegelikult et võib-olla tõsisemalt ja ingelisemat asja rohkem tarvis. Mõne lolli nalja, mõned ütlevadki, et praegune elu on ülitõsine ja kisklemine ja üksteise mustamine moes miteerik paljuneb, kas tehase tabliku huumorit? See on sellise maailma reeglite hulka ilmselt kuulub, kus sa oled ikka väga tihedate liigutustega vehkima, et pinnal püsida ja või tekiks sellest koolest, kus ujuda sellegipoliitikast uuesti rääkides, noh see üksteisele jala taha panemine, kemplemine, võitlemine, see käib selle maailma juurde olemuslikult. Nagu ma ei kujuta ette, et kui mina oleksin poliitik täna, siis suudaksin väga selles hasardis sõnu valida, näiteks mida ägedamalt öelda, seda parem ikka on, seda uhkem, seda rohkem seal plusspunkt endale saad ja seda rohkem sa vaenlast maa sisse lööd ja see on, käib selle hasarti juurde, sest ma saan täiesti aru. Iseasi, et see kõik võiks olla vaimukas, peenem ja kultuursem. Kuidagi. Sellepärast sina ei olegi poliitikasse pürginud, mõni humoristi on? Noh, see on tere ja enesehinnangu küsimus, kas silmi stsenaariume teha oli natuke lihtsam või meie Leninit, noh, meie Leninit oli ka selles mõttes lihtsam teha. Volmeri Sandraku idee, neil oli mõeldud üks variant nagu valmis, kuidas Leninte elu võis olla nii et noh, muidugi töötasin selle kallal ka ise hoolega, tutvusin ajalooliste materjale nii-öelda, ilma milleta ei oleks olnud võimalik niisugusel teemal üldse teha, aga see oli selles mõttes kerge jah, et teed suurt ideed põhiideede materjalis endal välja mõelda, aga seda huvitavam oli siis noh, tegeleda kõikvõimalike detailidega sealjuures, kuidas sa üldse töötad, vaba inimesena? Ei ole sul mingit Soondust ju taga? Jah, ainult need vähesed konkreetsed tähtajad, millega ma olen ennast sidunud, noh, see töö nii käibki, lükata teda ikka edasi nii palju kui võimalik, nagu see tüüpiline on, ja siis ühel hetkel tundub juba, et enam ei jõua, need peavad alustama, siis tuleb see töö ära teha, see põhimõtteliselt oled sa vahel tundnud ka lihtsalt ei tule, ei ole mingit nalja, ei ole mingisugust sädet ei ole ikka noh, kas või praegugi sellel momendil, kui me rääkisime, praegu on see hetk, kus ma pean ülehomme esitama pehmete karvaste stsenaariumi ja tavaliselt nendel päevadel ma üldse väljas ei käi ja ei taha millegi muuga tegeleda, siis ma annan selle konkreetse tähtaega seotud ja praegu mul on nii, et üks idee Sul on või teine ka, aga nii, et tuleb hakata lihtsalt varsti väga hoolega mõtlema ja unustama ära igasuguse suulise esinemise. Kõik tuleb jälle keskenduda. No väga head sõdurit saatesse siiski, ütleme et erandkorras sisse ja mõni ütleks eksklusiivintervjuu, aitäh, las ta olla see, aga kui sa annad selle osa ära, siis viskad mõnuga pikale või vaatab telekat ja servid lehti? Jah, mõnus elu ja vabakutselise vaba elu hakkab jälle mõneks ajaks peale. Kas see argielu, niisugused asjad, mis inimesi ikka muserdavad, igasugused jamad, mis tulevad argipäeviti, et sina saad neist üle niisama või oled ka mõnikord mustas masenduses või midagi nii ei musta metsandusest küll ei ole. Osa argimuresid saab delegeerida enda pealt ära ja noh, suure laiskusega saab paljudest asjadest üle ja elu väga raske tundudelt. Et kui on raske, siis nagu Kutuusov epa teemasina üles ja ootad, kuni raskusele lähed, lasen teemasina üles panna ja. Argielus laisk ja mugav inimene. Selles mõttes saan hästi hakkama, see on hea retsept kõigile ja delegeerida raskused mujale. No sellega lõpetame täna, suur tänud, sõdurid kas ja edu sulle, aitäh täna olide külaliseks, kirjanik Toomas Kall.