Head kuulajad täna külaliseks näitleja ja tõlkija Anu lamp, tere tulemast päevade saatesse. See nimi lamp tekitab küll tunde, et tahaks küsida imelamp või alandini lamp või midagi niisugust, on sul tulnud kogemusi sellega? Ojja ei, lasteaias juba alates lasteaiast, meil oli üks kasvataja, kes alastame, mõtlesin, kui tema oli tööl, siis ma teadsin, et kui meil tuleb lõunauinak, kui ma mõtlesin õudusega, kui on särkame, sest ta iga kord küsis, mis lamp sa täna oled ja kordus ja see oli, muiaksin, paine, nii et see on mul väga selgelt meeles lastele nii raskema nimega harjuda, kui sul on tähendusega nimi, pärast pole mulle see probleeme tekitanud. Ma pole selle peale veel niimoodi üldse mõeldud. Teatris oled sa kanulat või hüüavad kolleegid ka kuidagi. Oi, mind on püütud sajavatiseks jah, et kuidas, tänan, kas sajavatine või 60 fanaarikuks on mind kutsutud? Nimega mängitud küll ma eeldan, et võib-olla kellel on tähendusega nimi olnud olla situatsioone, et seda ära kasutada, kuna rohkem anusid teatris ei ole, siis mulle öeldakse ikkagi Anu. Praegu on kevad tulemas, me saame kõik lohu pisikuid ja kõike muud pisikuid, kust see teatri pisikesele tuli. Ma ei tea, ema, isa, ma ei oska niimoodi öelda, ma olen selle peale ise ka palju mõeldud. Ma arvan, et inimestel on erinevad väljundid ja sa tundsid. Tundsin jah, väga vara, mind on tõmmanud. Aga õppima läksid sa ju filoloogia? Ja sellepärast, et ma ei saanud ka esimesel korral sisse, ma võisin olla ka nii, nagu võib juhtuda inimesega, kes on väga-väga midagi tahtnud, järelikult ei suutnudki ennast selle hetke seest realiseerida. Lõika ajahetk, mis oli antud, ma olin ka päris lõpus, ka komisjon oli väsinud ja ma ei pääsenud eelvoorust edasi, nii et seetõttu ma läksid. Aga mind on keeled paelunud ja ma arvan, et see on mu teine tõmme olnud, nii et see nüüd tagantjärele vaadates võib öelda, et nii läks väga hästi. Igalühel on tema rada aegse, mis tuleb ära käia. Sa vahetasid ka väga ilusasti niimoodi, et filoloogia teatri vastu, aga samal ajal jätsid tõlkimise ikkagi endale nagu mingiks varuks või? Jah, nii võib öelda. Aga teostab ennast ikka teatrist, eks ole? Ma ei ole päris kindel enam. Ma arvan, inimene, seal on antud mingid etapid elus ja mis praegu on vahepealne selline järelemõtlemise etapp, ma olen tundnud. Kas teatritöö on raske on, tõlkimine on selle kõrval ikka nagu omaette. Ta on ka raske, aga see teiste inimeste ees pidev olek see on tegelikult, et väga raske see näitleja iseenda pealt loobia pole osata mõelda, mida see tähendab siis, kui see tõeliselt, et see 100 protsendini andmine võib maksimaalselt ennast teostada, mida see tähendab, kust see, mille pealt sa võtad, oled sina ise, kuidas see kulub, kuidas näitaja võib hakata ennast kaitsma ja ta lihtsalt ei anna sadat protsenti, eks ole, tekib teatud oskusi tehnika ja sa ei pane ennast enam nii palju mängus, võib olla igal alal nii, aga see oht on selle töö puhul olemas. Sind on pärjatud kord ka aasta parimaks näit. Oled sa saanud teostada ennast teatris täielikult midagi, mida tahaks veel teha? Ei ole, ei ole, kõik on tehtud. Ma ei taha midagi teha. Kuidas võimalik? Sa oled niisugune särav inimene ja kõik, kes sind tunnevad, teavad, et sa oled optimistlik vähemalt, kust ta selle optimismi võtad. Elu ei ole ju paljalt kumine. Ei ole, ma arvan, kas see on inimesele kaasa antud, see on, inimestel on erinevad loomused, lihtsalt mis inimesi sina ei salli, siis ma ei oska öelda, et nii oleks see, et ma ei salli. Võib-olla on nukraks tegevalt palju pealispintsust mida ma kunagi ei pruukinud niimoodi läbi näha. Aga praegu paljud nurisevad, et elu ei ole eriti kerge, mis sinu elu olla? Ja sellest palju pikem jutt. Ma ei tea, kas ma olen ennast valmis niimoodi avama? Ma olen mõelnud selle peale jahmatavate faktide peale, eks ole, et Eestis sureb enesetapp pude läbi rohkem inimesi kaks korda rohkem kui autoõnnetustes ma nagu ei teadvusta endale seda, see tähendab, et keegi on pidevalt hädas, neid inimesi on ikkagi, me ei näe inimese sisseelamise käigus, ma olen seda kogenud, kui palju on olnud niisuguseid jahmatavaid hetki mu jaoks, et ma ei oleks osanud arvata, et situatsioon on tegelikult selline ja nagu see küsimus oli, et elu on raske, siis seda paljunäinud küll ja just seda, et me püüame kuidagi olla aga neid hetki, et inimene tegelikult kukub kokku seesmiselt, neid on siiski ehmatavalt palju. Võib-olla see on ka mingi arenguetapp, et me peame praegu teenima raha ja kõik nii edasi, et inimene on unarusse jäänud. See, mida me näeme, mis on Põhjamaades inimene on rohkem au sees, eks ole, pööratakse inimeste tähelepanu, mulle väga meeldis see Siim Kallas artikkel Postimehes, et ma arvan, et me oleme kuskil jätnud perekondlikud väärtused unarusse seal just selle toetuseks kirjutatud, et võib olla näiliselt nagu lihtne artikkel inimene Brüsselist kirjutab, aga ei kõik algabki väga-väga intiimsetest asjadest või see on inimese tugevus, eks ole. Sul pidi endale olema ka küllalt palju tugevust, et teatritöö ja tõlkimise kõrval kolm poega üles kasvatada ja, ja kõik see elukondlik elu läbi teha. Jah, aga noh, aeg antud, iga asja jaoks on oma aeg, kui on see aeg, siis on see aeg mõnikord manudki siin endalt ka ka ju siis lihtsalt elujõudu oli rohkem. Praegu ma mõtlen, et võib-olla on nagu vähe lapsi aga jällegi siis ei oleks õpist võimalik, lülitad on päris raske, kas ei ole niisama lihtne kus ta seda jõudu ammutasid, siis? Mina arvan, et inimesel, kuid tal on koorem, siis on tal jõudsid ära vedada ka vahel tundsid, kaat? Ei jaksa ikka, ma arvan, et me kõik tunneme nii aeglast Kui perekonna juurde jõudsin, poegade kasvatamine ei ole ju lihtne asi. Ühel emal. Ei ole, nüüd ma kuulsin, ütles mulle keegi, mina polnud seda siiamaani kuulnud, tema minust palju noorem inimene olevat teadnud seda juba lapsepõlvest ju siiski. Ühesõnaga ütles üks mu noor kolleeg, et kui sünnivad pojad, poeg tähendab, et siis pidi olema nii, et emal on naine, peab elus õppima sellise ütlemine, ma jäin mõtlema, et ah nii, siis mul on väga palju olnud elus õppida, järelikult kui nii läks. Aga jah, kindlasti on poistega omad raskused tüdrukutega omad, paljud asjad tulevad sulle ootamatult, sest sa tead iseennast oma puberteetigi, et see on poiste selline, siis võid näha seda kuskilt kõrvalt, aga kui sul on su enda kodus, siis sa näed seda hoopis teisiti. Kas laval ema mängida on lihtsam või annab see tegelikust elust ema roll laval lillega midagi juurde? No kindlasti kindlasti annab, tundsid seda ja muidugi No meie tunneme sind ka telekast näiteks M-klubi perenaisena, mis teletöö pakub näitlejale. Kuid teatri näitleja seisukohalt võtta, siis on ta enese proovilepanek, sest teater ja film nad on erinevad mängustiilid teks, teatri lava eeldab palju suuremat mängustiili, telepüüab ju palju peenemad nüansid kinni, see on igal juhul õppimine, õpid ikkagi kõige, meil ei ole spetsiaalset kool, eks ole, õppi ikkagi praktiliselt tehes, aga igasugune töö väljastpoolt, et ta on arendav. On nii nagu muusika jaoks heliredel võiks, teater on ka aeg-ajalt tuleb teha, tuleb hoida ennast vormis, tuleb mängida akorde ja mingid heliredeleid. Küsin uudishimust, kuidas see võimalik on, et näitlejatöö eeldab seda, et isiklikud või midagi väga rasket olla, aga laval pead parajasti olema heas vormis ja võib-olla isegi täiesti kerge. Jah, aga kui elus seda kunagi luuransoli v on öelnud, et ei ole mingi avastus ta ilmselt kõik tulnud lihtsalt tema raamatus on kirjas kannatused kuuluvad selle elukutse juurde, see tähendab, see, mis sa elus läbi elad, seda on võimalik lavale kantsmäng läheb ja selle läbi selle võrra sügavamaks, paljude asjadega, nii on lihtsalt vaja elulist kogemust. Sa ei saa mängida mingeid asju, me nagunii veel kujutame ette reaktsioone, elulised reaktsioonid on tegelikult teistsugused. See elu tõepuudutuse, kunstide kokkusaamine on kummalised asjad. Ka see ei olegi nii mõeldamatu. Sellepärast et inimene, kui tal on väga raske või mingite rängad hetkedel seda ikka alati küsitakse, et kui kellegi surm või et kuidas siis oleks mängida. Kanalid on siis lahti, mis tähendab seda, et su mäng võib-olla hoopis tundlikum. Aga see nõuab kindlasti väga suurt kokkuvõtmist. See on, nagu me enne rääkisime, see ongi seetõttu see tähendab ka kulumist ja siis ühel hetkel võib inimene tõmmata endale etega, kaitse, kihitavaldab tehnikate, ta tõmbab lahti selle lauasahtli või tolle lauasahtlis, eks ole. Mingi asja jaoks on seeriaks millegi jaoks selgeks, kas ei, ei pruugi enam vaatajat saalis puudutada. Jah, kas aja jooksul läheb mängimine kergemaks, ei ole enam algaja näitleja noh, ütleme krampi. Pi roll, alge, näitleja ei oska jõudu säästa, selle võrra läheb kergemaks. See enesekulutamine on tunduvalt suurem. Soskate professionaalsusega kaasneb ka see, et sa tead, milline ennast sisse lülitada, kui niisugust väljendit kasutada, aga laskuvad maksimaalselt lava hetke realiseerida. Noore näitleja käivitamisprotsess on palju rohkem kui näiliselt. Väliselt kulutaks ennast rohkem, ta läheb ühtepidi kergemaks, teisipidi ta võib minna raskemaks, sest vastutushirm lavale mineku ees Teil olid väga tuntud ja andekate inimeste Lents. 10. nende oli see jah, ja sina oled sellest veel ainsana jäänud, nüüd linnateatrisse? Jah, aga nii juhtub sageli. Seal hoiab siis nii Sildoni ometi draamateatrisse toetud. Ei ole, ma küll ei tea. Nonii, läheb elus, keegi jääb kuhugi pidama, eks ole. See võib olla heas, võib olla halb, aga nii on hetkel läinud jah, et ma jäin. Jäin pidama, test läksid. Kas sa oled tuntud selle oma kursusetuge ka, kui tulid teatrisse? No alguses on inimesed alati on väga kursse keskse, kõik põlvkondi sisse ikka olen tundnud ja need on need inimesed, kellega mul on ühine lapsepõlv teatris. Nii et väga paljusid ei ole teatrisse numbri, et elu läheb. Mida sõna elult ootab väga häid pakkumisi? Ei, ma just mõtlen, saaks kuidagi väärikalt lõpuni oldud ära, nojah, mu jaoks on inimeseks olemine olulisem kui teatris olemine. Kuidas või mis tähendab, mida ma inimesena teen? See on olulisem hetkel. Kangesti tahtsid saada näitlejaks. Aga järelikult see on erinevad eluetapid see seestpoolt, näed siis, ma olen selle peale palju mõelnud, et ei saa ju lahutada isiksust inimeste Ennosti, siis seda, kes ta on näitlejana aga võib olla vapustavalt hea näitlejaga, kui ta inimesena mu jooksikane inimene, kõigulus, seik, mis jääb järele. Aitäh, et sa saatesse tulid. Tee külaliseks oli täna näitleja ja tõlkija Anu lamp.