Head kuulajad, tänavad päevade külaliseks, luulet laulutekstide autor, kirjanik Johan Saar. Tere tulemast päevade saatesse. Tere. Sina oled üks väsimatu mees, küll sa jõuad kõike teha, kirjutada ja kirjastada ja kannet mängida ja, ja veel kaldemängu populariseerida ja kas üldse mulki veri või mis ei lase. Tartlased eri ei lase rahus olla, ei lase mul sõbrad, ütlevad, kes arvavad ka, et ma olen mulk, kuuled? Ütleme, et sa oled veel hullem kui mulk ja tartlane. Sinu elu kõrgperiood vist oli see, kui sa Romeetod lõid ja juhtisid pärast. Kui järele mõeldes, siis muidugi ja selles raamatus, mis nüüd alles paar päeva tagasi ilmus, mille pealkiri on alus, naer ja tema nii-öelda minu eluloo raamatut, seal on sellest drameetonoomisest raadiost palju juttu. Muidugi teine kõrgperiood oli see, kui ma Kirjanike liidus juhtisin ja tegelesin Kirjanduse propagandabürooga nende kirjandusõhtute tegemisega. No see oli ka päris suured võtmine ja selles raamatus on sellest ka väga palju juttu need raamatu juurde, sest raamatu pärast see mingisugune väljakutse Noor raamatu pärast ennekõike muidugi ja oli palju tegemist nende mälestuste kokku sättimisega. Sellega oli nii, et kaks aastat umbes läks, läks aega selle kirjutamisega ja ja ega ma ei olekski hakanud kirjutama, aga sõbrad käisid mulle peale. Lõpuks ma olin tüdinud nende peale käivisid ja siis ma hakkasin kirjutama ja selgus, et mälu hakkas nagu tööle ja värskendus, vanemad sündmused, kõik tulid meelde ja sisendid ongi raamatu pealkiri, valus naer, nii et eksin, kena ta saab ka, kuigi peab ütlema, et need sündmused ja seigad ja faktid, mis raamat see on enam-vähem tõsi, raamatu moto on, et kõige parem väljamõeldis, tegelik elu üldlaat peaks olema küll nii nagu see minu Edukon olnud. Kirjutasid ju muu töö kõrvalt, sa ikkagi tegutsete IGA PÄEV kirjastajana. Jah, eluaeg, ma ei olegi vabakutseline olnud kogu aeg igalt poolt öelnud ja võib-olla sellepärast yhe raamatu ka nii-öelda hea ja kerge kirjutada, et mul on olnud väga põnevate töökohtadel, on kohtunud väga põnevate inimestega alates sädemeid toimetades ja lõpetades siis sellesama Kirjanike Liidu bürooga ja kirjastusega vaatab. Need on olnud väga toredad, põnevate, huvitavate inimestega, palju kohtumisi ja need on kõik siin raamatus olemas ja lisaks sellele Uugoibus on eluaeg teinud Sarsse tuntud inimestes kirjanduse kunstiinimestest, keda siis avas oma mapi. Ja siis me valisime sadakond Sarssiga siia minu raamatusse. Kas nüüd eaka inimesena, vanas eas sa ütlesid, et mälu läheb järjest paremaks, on täitsa huvitav? Ei. Ta ei lähe paremaks, aga seda ei saa öelda, aga lihtsalt kui hakkad mõtlema tagasi sündmuste peale, siis tulevad meelde küll ja ja imelik tunne, teine tulevad meelde asjad, mis tõesti tundusid igavesti ära unustada, aga tulevad ikka meelde. Ja ma olen ka unes näinud mõningaid asju, kõnelejad on ka omajagu aidanud seda minu mälu ja elulugu taastada. Kuidas sa ennast praegu tunneb? Hästi, Urmas Ott küsis ühe 24 aastase näitlejanna käest, kas ta kardab vanadust ja see soovitas, et küsige vanema inimese käest. Karta on vanadus minul võimatu, sest ta on käes. Aga ei ole seal niisugust tunnet, et ah, näed sa, ma olen vana, võiks kodus istuda, ei tunne, küll, tuleb tegutsemist hoopis üldiselt ja mis sulle praegu kõige suuremat rõõmu teeb? Praegu teevad ikka mulle kõige suuremat rõõmu minu lapselapsed ja, ja minu koerad aitavad. Suvi on ees, mis sa suvel teed ikka Vilsandil, aga huvitav juhet sai vananenud. See läheb vist korraga. Et ühel korral oled vana jah, ja siis ei olegi enam. Mis aastal see tuleb, siis ei tea. 80. sünnipäev on ees, aga sa ei nimeta seda. Ei tahaks ikka, mida te küll ja ma ei saagi praegu midagi lõpetada, sest minul koer foksunud, praegu üheksa aastane, arvatavasti elab nüüd 15 aastaseks, aga enne teda mina ei tohi minna. Tema on väga hea tervise juures, kuigi minu eelne koer Sirli kutsub neid kogu aeg koerte paradiisi, ütleksin ma ikka aeg-ajalt näen, õnnestub. Kui sa koju lähed, siis on fokse, kes ukse tervitab ja võtab vastu ja võib-olla sa loed sellest. Kui sa juba oli juttu sellest koertest, et mina nägin ühel öösel visanud, nägin unes, kuidas, mida esimene koer Silvi nagu laeva vallas Tartumaal suures metsas ja nägin oma surnud koera Sirit, kes oli siis ühelt poolt sihti bass ja mina tulin teiselt poolt, ma ei tea, marjul seenel maalid ja tema siis Kallase kutsus meid endaga ta mina ei saanud minna, sest noh, lahutas seda elust ja surma ja ma ei saanud tema juurde minna ja ja tema isand minu juurde tulla ja mul oli hirmus kahju, et ma ei saanud mööda minna, siis ma andsin ikka nõrkad, mine ära, et ei tohi seal ära, mind kiusas, ära kutsu midagi ja siis ta läks ära ja mina läksin koju ja jäin magama ja hommikul ärkasin väga halbu. Hommikune ärkamine oli väga vaevaline, kurk kuivas, jalad valutasid, nagu oleksin tõepoolest ikka metsade mahakäinud. Ma ei hakanud juurdlema selle üle, mida öine tädi eilane vis tähendada. Koni seda unenägu ennegi näinud ja teadsin, sildi kutsuti tindi juurde koerte paradiisi. Ausalt öeldes ei ole mul sinna mineku vastu midagi ikkagi etem kui inimeste paradiisis igavese simsi mängu ja halleluuja lauluga. Aga enne tuleb maadel mitmed asjad korda teha. Ma pean enne ühe kolleege üle elama, et ta ei saaks mulle matusekõnet pidada vähemalt ühe lapselapse pulmas tantsima veel ühe hektareid punaveinisõprade seltsis ära jooma, andule soe maja ehitama Marili selgesti tõmmet luudetame haigusega, mitte amet. Siimule sisendama armastasid kandlemängu vastu ja oma elu mälestuskirjad süüa panema ja voksile kuni koerte paradiisi tiseerumiseni. Hea peremees olema. Mälestusi tahtsin juba poisipõlves kirjutada, sest mind võlus hullupööra, kuidas Stevenson ja Scotti tordid mängleva kergusega oma seiklusrikkast elust jutustasid. Tahtsin nende kombel surmast, tonni tipuisest lossis, lapsed ja lapselapsed voodis nutmas ikka veel ilus naine, suud andmas. Elva ustav sõber kätt surumas, puhtad õudselt lemmikkoerad, põrandad, vaibad lebamas ja väärikas perekonna vaimulik silmi, sulgemist ning kõike seda valgustamast kaminatuli. Pika elu jooksul on õppinud aru saama, et minani uhkesse teise ilma ei lähe. Lapsed ja lapselapsed vaevalt ma voodis nutavad, sest nad on mööda ilma laiali ning nutmist pole põhjust puudud lordlik pärandustomp. Kulla kes on küll ikka vähemalt sama ilus Kustimensoni kangelannetki, ei ole mulle eluajalgi eriti suud andnud. Teeninud pole mul üldse olnud perekondliku eespalvetaja tammuks, mitte nii koerte osas võin välja pakkuda ainult Foxy kaminat, mul pole ahju või mitte, sest ma ei ela tonni tipulses lossis, vaid lameda katusega paneelmaja kahetoalises korteris, kus roostes radiaatorid, gaasipliit ja prussakad. Parem lugu ei ole ka mälestustega mitte kuidagi taha. Nat Londliku kergus, Bodereid ilmuda suure vaeva ja ajakuluga tuleb nad ajukurdudest välja peilida. Mälul on omadus tuhmuda alles üleeile, otsima Scottis prille taga. Ja kui ma poleks juhuslikust peedist mööda läinud ja näinud, et prillid on mul ees, Odiks siiamaani. Tagatipuks on mälestustega väga kiire, sest sõber Kaarel Hellat kirjutab oma mälestuste 20 viiendat köidet. Niisugune siis Juhan Saare kreedo ja elu idakas, ole tänatud, et sa saatesse tulid. Aitäh. Bee külaliseks oli täna kirjanik Johan Saar.