Auto sõidab mööda teed väga kiiresti. Inimesed autos vestlevad omavahel. Nad on muretud ja rõõmsad. Ent siis juhtub midagi. Vastu tuleb auto, kaldub vastassuunavööndisse ja kaks autod põrkavad teel kokku. Üksainus lühike hetk lõikab katki kõigi inimeste elud, kes olid nendes autodes. Nad olid kuhugi teel, kuhu nad ei jõudnudki. Ka ellujääjate jaoks on maailm teistsugune, kui oli enne kokkupõrget. Inimelu on habras nagu kristall. Ühel hetkel on kõik hästi. Siis äkki muutub kõik. Enamik õnnetusi juhtub liigsest mõttetust kiirustamisest. Eesti on nii väike, et siin võiks suurim kiirus olla 80 kilomeetrit tunnis. Inimene jõuab ülekäigurajale ja astub sõiduteele. Ent samal ajal samasse kohta jõudnud autojuht ei pane teda tähele ning sõidab talle otsa. Olen sageli imestanud, kui palju on viimastel aastatel niisuguseid asju juhtunud. Autojuhid on kärsitud ja närvilised. Jah, reeglina on autojuht süüdi. Aga haiget saab ju inimene. Tema on haavatav, auto saab paraja mõlgi, aga elab edasi. Miks küll inimesed ei vaata ringi enne, kui nad astuvad sõiduteele? Ka autos olles olen mitmel korral Mõttes pahandanud jalakäija peale, kui ta ei kontrolli, kas ma ikka peatame auto. Ta läheb üle tee pilkugi kõrvale heitmata, täiesti kindel olles. Et kui temal on seal eesõigus, siis ei saa temaga midagi juhtuda. Aga aina ju juhtub. Ma ei süüdista teda. Aga ma kutsun üles igaüht olema tänaval ettevaatlik. Sest inimelu on habras nagu kristall. Ise jalakäijana vaatan, alati ligineb autojuhile otsa, veendumaks, et ta nägi mind. Ja tänan pea noogutusega, kui ta mul laseb üle tee minna. Ütlete, et mille eest sa tänad, kui see on endastmõistetav, et ta peab su üle laskma. Ma vastan teile, et ka kõige endastmõistetava asja eest peaks olema täiesti endastmõistetav teist inimest tänada. See näitab, et me peame üksteisest lugu. Me arvestame üksteisega. Märkame 11. Iga silmsidesõbralik kontakt kaasinimesega annab meile midagi juurde. Annab tunde, et me oleme üks rahvas, et me elame sõbralikus ühiskonnas. Inimelu on habras nagu kristall. Ja elu on imeline kingitus. Tervis on imeline kingitus. Seda tunneme paraku end siis, kui meiega on juba mingi õnnetus juhtunud või oleme haigeks jäänud. Ent suurema osa oma elust oleme ju ikka terved. Aga kas me oskame sellest rõõmu tunda, selle eest tänulikud olla? Kas me oskame nautida igat täisväärtuslikku elu hetke, olgu see meile kõigiti soodne või ka mitte soodne? Olgu ilm ilus või olgu tormine. Rõõm ja tänulikkus on kindlalt kaks tunnet, mis meie hingerikkamaks teevad. Meie vaimu noorendavad ja meie tervist parandavad. Ent ettevaatlik tuleb olla ka vaimsete hädaohtude suhtes. Ja neid on küllap rohkemgi kui muid ohte. Meil on vabadus teha valikud, mida me vastu võtame ja mida ei võta kõigest sellest mida meie vaimne keskkond meile pakub või lausa peale surub. Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida. Sest sellest lähtub elu. Hea taevane isa anna meile targad ja ettevaatlikud südamed et me oskaksime ennast hoida kõige kurja eest, mis meie hingele, ihule või vaimule kahju teha tahab. Aamen.