Loen tänase mõtiskluse aluseks kirjakoha Luuka evangeeliumi 19.-st peatükist. Ja kui Jeesus jõudis kirikusse, läks ta sealt läbi. Ja vaata, seal oli mees Sakkeus nimi, see oli tõlgnerite ülem ja ta oli rikas. Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus. Aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu. Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha. Ja kui Jeesus sinnapaika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale. Sakkeus, tule kiiresti maha. Sest täna pean ma jääma sinu kotta. Ja sakk jõust tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Ja seda nähes nurisesid kõik tema on patuse mehe juurde öömajale läinud. Sakk kiusitles aga issanda ette astudes. Vaata issand, poole oma varandusest annan ma vaestele. Ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi. Aga Jeesus ütles talle. Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg. Sest inimese poeg on tulnud otsima ja päästma. Kadunud. Mis see oli, mis tõmbas inimesi Jeesuse juurde. Tõsi, Jeesus ise valis Sakkeuse kodu endale öömajaks. Aga Sakkeus oli enne kodunt välja läinud suure rahva hulka, kes temasse mitte soosivalt ei suhtunud. Mitmed võisid teda lausa vihata ja läinud, vaid selleks, et näha Jeesust. Ta oli väikest kasvu mees. Niisiis segas rahvahulk tema vaatevälja. Ja ta ronis puu otsa. See polnud täismehe jaoks tavaline tegu. Küllap need, kes seda nägid, naersid ta üle ja tundsid rõõmu, et nad saavad naerda tolle vihatud maksukoguja üle. Küllap nad juhtisid teistegi tähelepanu sellele mehikesele puu otsas et veel rohkem tema üle naerda. Ja siis tuleb Jeesus ja kõnetab teda Sakkeust, mitte kedagi teist. Ja nimetab teda nimepidi. Kuigi pole teda kunagi varem kohanud. Mida need naeriad nüüd pidid mõtlema? Nendest läheb Jeesus mööda ja kõnetab toda patust oma rahva reetiat ja petist. Ja lubab minna tema kotta öömajale. Kes on see mees, kes valib patuse mehe maja selle asemel, et lasta end võõrustada auväärsetel linnakodanikel? Ikka ja jälle käituge Jeesus selliselt, et kutsub esile hämmeldust või isegi rahulolematust. Ja justkui õigustatud kriitikat. Mis oleks saanud siis, kui Jeesus oleks läinud mõne auväärse kodanikumajja? Kas see kodanik oleks ka otsustanud poole oma varast vaestele jagada? Või oleks Stavaid uhkust tundnud, et kuulus jutlustaja tema majas ööbib ning pärast oleks sellest kõikidele rääkinud ja oleks oma uhkust sellega veelgi suurendanud? Miks Jeesus valis tervest suurest rahvahulgast just nimelt Sakkeuse? Küllap seal oli teisigi patuseid ja üle kohtuseid mehi. Ja sellele küsimusele ei saa me kunagi kindlat vastust. Kas oli selle põhjuseks too fakte? Sakkeus oli valmis saama rahva naerualuseks vaid selle nimel, et korraks Jeesust eemalt näha. Mis oli see, mis teda Jeesuse poole vedas, mida ta temalt soovis? Ta oli ju rikas mees, kellel ilmselt millestki puudust polnud. Ja miks mõjus ainuüksi Jeesusega kohtumine talle nõnda et ta otsustas oma tulusast ametist loobuda ja kõikuma pahateod heaks teha? On olemas mingi ajalooline märge selle kohta, nagu oleks Sakkeus olnud hiljem kaisa rea piiskop. Niisiis temast sai Kristuse õpetuse edasikandja. Mis see on, mis juhib inimest siin elus? Miks ta teeb just niisugused valikud, nagu ta teeb? Kes või mis teda juhib või mõjutab? Kui vabad me oleme oma valikutes ja otsustes? Kas te olete selliselt iseenda üle mõtisklenud? Miks ma just sel hetkel sinna läksin? Miks ma just niimoodi käitusin? Miks mulle meeldib üks asi või inimene, aga teine ei meeldi. Miks mingi probleem või sündmus jätab mu külmaks. Aga teine haarab mu üleni endasse ja paneb kaasa elama, kutsub võitlusse. Kas me saame alati öelda, mina tahan, mina teen, mina kavatsen. Või tagantjärele, mina sain sellega hakkama, mina saavutasin hea tulemuse, mina tegin seda hästi, mina võitsin. Sakkeus tahtis ainult Jeesust näha eemalt. Kas see oli tegelikult jumala kutse? Või oli see tema enda valik, millele Jeesus Omalt poolt vastas? 1991. aasta suvel panime ühel hommikul ärgates täiesti juhuslikult raadio mängima ja seal oli kirikuelu saade, kus toonane usuteaduse Instituudi rektor Jaan kiivid kõneles sellest, et instituut võtab kohe-kohe vastu terve kursuse üliõpilasena. Ma olin vapustatud. Sest ma ei kuulanud just tihti raadiot. Ma võtsin seda kui märki kui isiklikku kutset. Sest olin juba mõnda aega kõhelnud, kas ma lähen bioloogiat õppima või ei lähe. Mul oli vaid üks päev aega dokumentide vormistamiseks. Ent ma ei kohanud oma teel ühtegi takistust. Ma usun, et igaüksteist võib tuua selliseid näiteid kus teda on kuidagi juhitud midagi tegema, milles talle edaspidi on palju kasu tõusnud või mis on koguni ta elu muutnud. Samas ei tea me jälle seda kui palju kutseid on meil kuulmata jäänud. Ja kuhu need oleksid meid võinud juhtida. Sakkeuse lugu on lihtne ja ilus. See annab lootust. Aga me peame tahtma Jeesust näha. Me peame õigel ajal raadio mängima panema. Me peame hoidma oma lampides õli. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevane leib, anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.