Eesti filharmoonia kammerkoor, kutselise koorina asutati 1981. aastal. Kiire tagasipilgu 30-le tegevusaastale ja tänavusele juubelihooajale, heidab koori direktor Esper Linnamägi, kel on selja taga 15 aastat filharmoonia kammerkoorilauljateed. Tseremoonia kammerkoor 30 aastat, see kõlab jah, päris uhke ja ma arvan, et igal eestlasel tegelikult, kes on huvitatud koorilaulust, midagi peaks nimi ütlema ja selle nimega seonduvalt peaks käima kaasas ka uhkuse tunne. Et eestlastel ja Eesti vabariigil on olemas selline uhke kollektiive, mille nimeks on Eesti filharmoonia kammerkoor. Kammerkoor on kindlasti selle kolme aastakümne jooksul igasuguseid variatsioone läbi teinud, erinevad dirigendid, erinevad lauljad, erinevad kontekstid. Mina isiklikult olen olnud selle kollektiiviga seotud väga õnnelikult viimase 15 aasta jooksul. Ja selle tõttu oma kogemuse pinnalt ma saan anda hinnanguid, nagu sellele sellel ajal viimase 15 aasta siis tegelikult jäävad ka kõige suuremad muutused, mis tulenevad just Kirynendi näost kollektiivist ja sellest koostööst. Kui Tõnu Kaljuste selle koori lõi maailma viis, suuretun tuse siis sellele kaasa andis siis ühel hetkel vahetus ja vahetus ta kerigendiga, kelleni, miks nimeks on siis pool hiljer. Ja täna oleme siis tegemas koostööd dirigendiga Taaniel Ross, kes on Eesti filharmoonia kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent. Kõigil nendel dirigentidel on oma nägu, omad soovits, omad põhimõtted, et mina olen enda jaoks nagu seda niimoodi mõtestanud, et kui Tõnu Kaljuste selle asutas. Ja noh, tema viis selle tippu välja tegelikult et klassikalise muusikažanri tippu välja siis Paul Hillier arendas seda väga jõudsalt edasi ta Tõi oma nägemuse, koori oma kõla ideaalist, oma oma mingisugustes väärtushinnangutest oma repertuaarist. Paul Hillier üleüldse on väga tugev plaadistuste tegija ja harmoonia mundiks säravaid dirigente, kes tegi ja teeb seda pidevalt ka praegu. Kammerkoor ja tema koostöös jääb 10 10 on väga suur number tegelikult gimme väga uhked plaati, milledest üks siis Arvo Pärdi tabatšem on ka saanud kõige kõrgema plaadimuusikaauhinna Grammy üleüldse ja neid Eestis ei ole palju. Kui me tuleme selle mineviku ja 30 aasta juurde tagasi, siis üks kollektiiv, väikese rahva kollektiiv, mis on saavutanud maailma kultuuripildis niivõrd palju, kui me tahame seda analüüsida sügavalt, siis need on väga tugevate märgiliste tähendustega asjad meie kultuuriloo muusikaloo jaoks. Mina tahan küll positiivne olla ja, ja vaadata minevikule, olevikule ja tulevikule, kuidas siis öelda lootusrikkalt? Dirigent Tõnu Kaljuste koostöö heliloojate Veljo Tormise ja Arvo Pärdiga on unikaalne ja mulle tundub, et Eesti filharmoonia kammerkoorile kuulubki nende heliloojate parimate kooriteoste viimine maailma või selle maailmaviimise au. Kui kerge või kui raske on praegusel ajal leida publikut köitvat kammerkoori repertuaari. Siin ma pean tunnistama, et noh, klassikalise muusika kuulatavuse on tegelikult kui me tahame aus olla, on paratamatult langenud seda nii nii Eestis kui ka Eestist väljas. Paralleele me saame tuua, sest et kammerkoor ikkagi käib üsnagi palju väljas ja me näeme seda publikut, kes seal on loomulikult nad suuremates metropolides suuremates riikides kergem leida sellele žanrile publikut. Aga no ikkagi langenud ja siin ma pean jällegi positiivse noodina ära märkima, et kui näiteks minna Euroopasse või ühendriikidesse, siis sealne klassikalise muusika publik on vanema ealisem kui näiteks Eestis. Eestis on väga palju noori, käib kuulamas klassikalist muusikat ja minu arust on see väga positiivne. Pöördudes Veljo Tormise ja Arvo Pärdi poole. Loomulikult on paralleelsümbolite Eesti filharmoonia kammerkoor ja kammerkoor on üle maailma esitanud Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat. Veljo Tormise muusikalid võib-olla viimastel aastatel vähem aga Arvo Pärdi muusikat siiani väga suure eduga ja kui kaasmaalased käivad nagu kuidagimoodi kokku ja siiamaani meid kutsutakse ka välja, esitame Arvo Pärdi muusikat või põimima siis teiste repertuaarist asjad juurde. Arvo Pärdi muusikat. Need kaks asja kokku on väga uhked ja näiteks. Ma tulin just eile tagasi Inglismaalt, kus mul mõned kohtumised siis jalutades mööda Westminster häbist ja nähes seal kontserti, plakatit, et taas nagu Arvo Pärdi muusika esitamisega tuleb selline hea tunne sisse, et kammerkoor Arvo Pärdi muusikat niivõrd palju ja väga paljudes kohtades maailmas esitab. Kui rääkida nüüd sellest, kuidas filharmoonia kammerkoor oma kolmekümnendat tegevusaastat tähistab siis kõige lähemad kontserdid on Sergei Meyeri koorilaulude või kooritsükli päralt. Miks niisugune valik? Tegelikult see on praegu kõige õigem küsimus dirigent Tõnu Kaljuste, kes neid kontserte läbi viib. Mis puudutab nüüd 30.-te aastatel üldse, siis nende tähistamistega on selline lugu, et tähistama peab ju seal tegevust kogu aeg, iga kontsert on tähtis, iga aasta on tähtis seal kollektiivi jaoks ja noh, niisugused numbrid numbrid on ka toredad asjad, et siin me teeme selliseid tagasivaateid ja vaatame ette konkreetne talletoneyewidioosse loomulikult omab seda tähendust ühelt poolt, et tema muusikat esitatakse nagunii väga vähe seda konkreetset teost koorile. Jakov Polanski sõnadele on esitatud vist väga-väga kaua aega tagasi Eestisse mitte-eestlaste endi poolt, nii et selles mõttes suhteliselt haruldane teos. No loomulikult on väga hea meel seda teha, koori asutaja Tõnu Kaljuste ka. Loodame, et järgmine nädal, kui need kontserdid siis Tartus, Tallinnas ja Peterburis aset leiavad, koor on oma ülesannete kõrgusel ja publikule antakse edasi väga hea kontserdielamus. Mida kontserdikuulaja sellest kooritsüklist peaks teadma, enne kui kontserdile tuleb? Publikul on nüüd selles mõttes väga hea võimalus, et ta ei pea mitte midagi teadma. Sellepärast et kui ta tuleb kontserdile, siis ta peaks tulema kontserdil see pool tundi varem. Ja meil on sellel hooajal nüüd tahtnud seda seostada juubeliaastaga ka olnud selliseid hakatele kontserdid, kus pool tundi varem on siis meie kord palutud kontserdi tutvustama muusikat tutvustama muusikateadlane kelleks siis praegu Daniele kontserdi puhul on proua Tiia Järg ja kes annab ülevaate sellest muusikast ja heliloojast siis vahetult ja, ja selles mõttes võib tulla täiesti valge lehena. Võib-olla ongi see parem, sellepärast et ma arvan, et proua Tiia Järg on kõige kompetentsem inimene, kes suudab seda tagapõhja valgustada kordades rohkem, kui mina praegu hetkel siin. Tehes hetkeks vahelepõike kõikidest nendest plaadistusteste kontserdireisidest, mis lähitulevikus kammerkoori ees ootavad. Koor käib ju üsna palju mööda Eestimaad ja annab vabatahtlikult kontserte oodates publikut ilma piletita saali kuulama. Ja seda me teeme ka ja oleme seda praktiseerinud pigem väiksemates kohtades. Siin on tegelikult jälle mitu alateemat, et võib-olla peamiselt sellest, et me peame olema õnnelikud, aga sellepärast, et me oleme üldse olemas ja me oleme ikkagi olemas tänu Eesti vabariigile ja Eesti vabariigi finantseerimisele. See on ühelt poolt nagu kohustus anda võimaluste piires niivõrd palju tagasi inimestele, kes meid tegelikult toetavad. Ja väiksemates kohtades kindlasti peaks käima rohkem, kui me seda teeme, aga me teeme seda täpselt nii palju kui võimalik. Erinevad kontserdid toovad meile võib-olla mingis mõttes ka väiksemates kohtades erinevat publikut. Iga publik ja iga kontsert on oma omamoodi eriline ja, ja meid võetakse alati väga soojalt vastu, nii et selles mõttes on, on seal väga tore. Kui detsembris tegime siin Jul kontserte väiksemates kohtades, siis noh, meil on head partnerid Rakveres, Haapsalus ja loomulikult me üritame seda eestisisest geograafiat laiendada, nii palju, kui see vähegi võimalik on. Et see ongi tegelikult meie kohus tutvustada iseennast, head muusikat nii Eestist kui väljast väga kõrgel kvaliteetsel tasemel siis eestlastele, eestimaalastele aga ka maailmas, aga ka maailmas maailmas on hoopis teine funktsioon, sellepärast et kui me siin Eestis esinedes anname edasi, siis seda kõrgkvaliteet ja tutvustame muusikat ja noh, nagu oli mainitud sind ka näiteks muusika ja heliloojate tagapõhjasid, ennem siis kontserdieelsete loengute siis mujal maailmas. Me tutvustame ennast kui kollektiivi. Tutvustame eesti heliloojaid, keda me väga palju esitame, tutvustame Eestimaad. Meie oleme ise väga palju kuulnud seda, et Eesti filharmoonia kammerkoor on Eesti üks kõige paremaid mingis mõttes kultuurisaadikuid maailmas. Ja vaadates tagasi siis oma 15-le aastale ja ma arvan, et ma saan laiendada seda ka 30-le aastale ja isegi aastatel enne seda. Kammerkoor on seda olnud, need on niuksed mõõdetamatud asjad, et kui meid kuskil kuulama 100 200000 2000 või tuhandeid inimesi, et kui palju tegelikult inimesed väljastpoolt Eestit saavad siis tundma Eestimaad Eesti kultuuri. See on ääretult tähtis tegevus ja ma väga loodan sellele kauaaegsele jätkumisele. Praegu on küll niimoodi juhtunud, et seda tööpuudust nagu otseselt, et ei ole ja see annab tunnistust meie ikkagi heast kvaliteedist. Festivalid ja kontserdiorganisatsioonid kutsuvad meid endale esinema ja siis põhilisem esitame ikkagi eesti muusikat, eesti heliloojaid, Pärt teetormist, tulevikel koorivad saart, Creeki. Me viime otseselt ümbritsevatest maadesse Eesti muusikat, eesti kultuuri ja nii see on, et kontserdigraafik on tihe. Ja selle taustal just võib-olla siin see kevad tuleb isegi tihedam väljas olles, kuivõrd Eestis kontserte andes, et see on hetkel niimoodi kujunenud küll. Ja siia vahele mahub veel plaadistus. Mina kusjuures isegi praegu hetkel on kaks plaadistust plaanis, et maikuus Me plaalistame, tobias reeglid, siis puhtalt A capella muusikana. Juuni alguses on plaanis Polanki plaadistus koos capella amsterdami nimelise koori ja ja erzoga, et nii ta on, on, on tihedat kuut tulemas, nii et ma ise loodan väga, et meie hääled, millest me kõige rohkem sõltume peavad hästi vastu kogu meie niukses. Mitte just kõige, võib-olla soosivamas kliimas.