Nii armsalt vanamoodne laule, peraatsi katkestmedagi sobib päris hästi, et alustada teekonda ideaalpaleesse. Kus selline küll olla võiks, ikka-Prantsusmaal, Kagu-Prantsusmaal, suurest Leone linnast lõunas kus raami maakonda läbib kalorijõgi ja kus seisab maaliline väikelinn, arhiiv keskaegsetega, väravate, tornide, kitsaste tänavate ja paarikorruseliste kivimajadega linnake. Jääki ideaalpalee aga ongi. Vähemasti ühe mehe jaoks, kes selle ehitas, oli see reaalne ja ainulaadne, sest teist sellist ei leidu terves suures maailmas. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid algas taas üks jalg. Seekordse loo peategelane on Ferdinand Sheval. Ta sündis 1836 ühe Stroomi maakonna külas, lõpetas koolis käimise 13 aastasena temasse alguses pagari õpipoiss ja hiljem Postimees, Postimees mitte ehitaja, mitte müüriga ladujahmitte skulptor triivi linna Postimees, kes polnud oma kodukohast kuigi kaugele saanud välja arvatud kümnete kilomeetrite pikkune ring, mille ta oma postikotiga tegema pidi. Pikring Gruusiast reedel kivistel mäekülgedel ning Kaljuste teedel, mis viisid külast külla ja kõige kaugemal asuvate üksildast talude juurde. Niimoodi aastakümneid. Ana ringkäigul magas Ferdinand šoval teinekord heinaküünides, teinekord soojendas end sõbraliku talumaja tulekolde ees enne pika ja üksildase rännaku jätkamist jätkuma, see pidi igasuguse ilmaga ikka üksinda mööda tuttavaid teid mõtteis võib-olla võõrad, müstilised kummalised paigad. Võib-olla olid postiljoni vormi kandva Ferdinand šovaali mõtteis tema üksildast hel Postimehe rännakutel kauger, lossid ja paleed, mida ehtisid sambad, tornid, hiiglaste ja päkapikkude, fantastiliste, taimede, loomade ja lindude kujud ning vapustavalt kaunid ja kummalised idamaised, templid. Kõrge lauba, piklikku, askeedi, näo ja natuke sorgus, vuntsidega mees pidi sellistest paikadest lugenud olema või vähemalt nende pilte nägema sest muidu oleks edasine sama hästi kui seletamatu. Või nagu üks seletus pakub, tekkisid tema siis tõenäoliselt geniaalse sajus täiesti iseenesest kummalised müstilised nägemused, samal ajal, kui ta ise tundnud end otsekui transis või unenäos viibivat ja talle kangastusid pidevalt kujutluspildid tohutust fantastilisest paleest. Ja siis ühel kenal päeval aastal 1879 komistas 43 aastane Postimees Ferdinand Sheval ühele teerajal lebava le kivile. Ta tõstis kivi üles ja nägi üllatusega, kui ilus ja kummalise kujuga see oli. Järgmisel päeval eelista samast kohast veelgi põnevamaid kivisid ja korjas need oma taskutesse. Kuigi palju kive ei mahtunud ja Ferdinand võttis lisa korvi hiljem juba käsikäru ja muudkui leidis ja korjas oma tavapärasel Postimehe marsruudil terve hulga ootamatult kummalisi kive ja kivikesi. Tema marsruut oli ju kümneid kilomeetreid pikk. Postimees val ööbis tuttavatest taludesse, suvel lausa tähistaeval, korjas kive ning tõuniaid kõik koju ja kuhjas oma õuele kindlas teadmises, et nendest ehitabki ta üles oma kujutluste fantastilise palee. Temaga. Külarahvas käis laupäeva õhtuti akordionihelide saatel koos tantsimas ja lõbutsemas ja keegi ei mõistnud Postimees Verdinaševalis suurt imelist unistust. Keegi ei mõistnud, miks Postimehe show all selle asemele koos teistega lõbutsemas käia, isegi laupäeva õhtuti mingi kividest imeasja kallal nikerdab. Tal pole ikka peas kõik korras, arvas külarahvas ja oligi Ferdinand endale küla idioodi nime saanud. Temal polnud sellest tõenäoliselt sooja ega külma. Tema oli päeval Postimees ja öösiti ehitusmeister ning arhitekt. Ta ehitas oma unistust lossi oma ideaalpaleed, teades, et unistusest reaalsuseni on pikk ja raske tee ning pikk ja raske töö kokku 33 aastat lõputut rügamist. Esimesed 20 aastat läksid vaid välisseinte ehitamisele ja pidevalt korjas mees ka veel uusi kive, kogus need leiukohtadel kuhjadesse ja tuli neile öösel käsikäruga lehele lisades oma Postimehe ringile teinekord veel kümmekond või rohkem kilomeetrit. Kogu selle meeletu töö tekkis val täiesti üksi, ilma ühegi abiliseta kivi kivi peale lubimört ja tsement vahele. Ja seda tegi mees, kes ehitustööst arhitektuurist seni mitte kui midagi ei teadnud. Tohutu tahtejõu ja suure unistusega mees, kes oli valmis oma unistuse nimel muudest selle maailma hüvedest loobuma. On kirjutatud, et see kivine unelm Postimehe ideaalpalee kujutab enesest austusavaldust loodusele, milles vennaševal päev päeva kõrval pikki aastaid ja aasta Need liikunud oli. Loodusele, mis tegid õnnelikuks, innustas looma ja unistama kaugetest maadest, reisidest ja eksootilistest seiklustest. Se valudes rajal palees on koos kogu maailma ajalugu, filosoofiat, tsivilisatsioonid ja usundid, sallivuse, leplikkuse, ideede ja looduse tempel, ajatu sõnum, mis jõuab kõigi nendeni, kellel süda õiges kohas seal. Niimoodi on asjatundjad kirjutanud. See, mis kirjutatud, on kindlasti õige kuid sellest pole abi inimesele, kes on võtnud endale üle jõu käiva ülesande püüda kirjeldada kirjeldamatut. Tuleb välja, et Postimees Födenašev all oli tegelikult ka poeet ning tema eriskummalise ideaal paleefassaadidele tunnelitesse skulptuuride ainult tema sõnumid, näiteks selle Kivilassi loomisega tahtsin ma näidata, milleks inimene oma tahtejõudu kokku võttes suuteline on. Ta oli suutnud ehitada üksi omaenese kätte ega valmis oma unistuste lossi, mis on 26 meetrit pikk, 14 meetrit lai ja tõuseb kuni 10 meetri kõrguseni, mille sees kulgevaid käike ja treppe ehivad kivist teokarbid kus on tohutult palju templeid, torne ja pursk päev ning täiesti lugematu hulk jumalate, pühakute, palverändurite ja eriskummaliste loomade kujusid. Ja kiri kirdenurgal teatab 10000 päeva 93000 tundi ja 33 aastat rasket tööd. Armastusega tehtud tööd. Kuidas ta küll oskas midagi sellist kokku panna? Fantastiliste kaunistustega kaetud seinad eri suuruses ja eri tasemel uste ja akendega olematute kihikestest, laadud tornide ja tornikestega, katustel lugematute igas suuruses ja igasuguse kujuga sammastega seintega, mis nagu polekski seinad, vaid miljonitest detailidest koosnevad eriskummaliste kujundite kuhjad. Kohatu, midagi väga hoolikalt tehtud liivalossi taolist. Kohati meenutavad India pagoode või Kambodža ürgmetsadest leitud ankurvaati templi Arne või midagi pisut tuttavamat. Niisiis, et pisutki ehitusest ettekujutust anda, võiks öelda, et milleski, meenutab Postimees Ferdinand Halley ideaalpalee Kagu-Prantsusmaal atriivis värssalonas asuva Antoni Gaudi. Las Sagrada, famiilia, kiriku looduse fassaadi, seesama looklevad, teie voolavate detailide uskumatu küllus, eksootilised ja ebamaised, looduslikud, karmid stalaktiitidena vilkuvad jest Alagmiitidena kasvavad sambakesed, väändlevad evoogavad jooned. Ameti pannud mingit võimalust, et Postimees ei oleks iial näinud kas või fotosid Sagrada Šamiilias sest tema ehitas Omaid rajal paleed 1879 kuni 1912 ja suri 1924. Kaudi lahkus siit ilmast 1926, kui tema fantastilisest kirikust vaid osa valmis oli. Jäidet pall palee siiski ainult meenutab looduse fassaadi. Ilmselt said mõlemad kunstnikud uskumatult mitmekesisest loodusest innustust ja lõid selle põhjal oma looklevad, kobrutavad hämmastavalt detailiderohked, ehitised. Halideaal paleele olevat neli fassaadi ja keerdtrepp, mis viib üles lossitorni. Fotode järgi on keeruline sellest imepärasest ehitusest ülevaatlikku pilti saada. Mõni on nii hämmastavalt eriline. Terav katuseviil kahe samba paari vahel peaks loogiliselt ukse moodustama, kuid vaid paremale poole jääv väike avaus viilu all tundub hoopiski kasvavat kivist puu selle kõrval ja all on erinevas suuruses inimkujusid. Samba paari kõrval kulgevad mitmekorruselises seinas on kaks laia ümar realistust. Nende kohal etendavad kirist näitlejad. Kivinenud stseeni. Selle kohal kahel nelinurksele alusel näivad kivist ananassid kasvavad tegelikult kivist taimed pooleks lõigatud ananassi meenutavat Esvasides. Sellised vaasid. See on korduv motiiv. Uhkelt kaunistatud koodi meenutavate tornide kõrvalt algab ülespoole viiv keerdtrepp. Teisel pool kulgeb ronite siledate sammaste rivi. Pühendavate kaarte all seisab kivis palme ja kauneid losse. Nende kohal teise korrusel on taas looduse kobrutavad ja voogavad vormid. Piklikud, vööriaknad, ananassi, vaasid ja tornikesed. Kõrgeima torni otsas istub too rägivist lind sensorid, palee, läänefassaad, kus seisavad miniatuursed ehitised, hindu tempel, šveitsi loss ja keskaegne linnus. Põhjafassaad on üle kuhjatud eksootiliste ja lopsakate kivist taimedega. Siin on inimkujusid loomapäid, kummalisi fantastilisi maske, mitte sentimeetritki tühja seina. Berninaševale ideaalpalee idafassaad on hoopis omamoodi kummalised vormid sambad, kividest laotud taimed, peamiselt palmid ja tornid. Kõik on olemas, kuid enam-vähem kogu tähelepanu tõmbavad endale kolm kõrvuti seisvat üleni tillukesest kividest kostüümides hiiglast. Need minu töö on umbes kolme inimkasvukõrgused väga pika ja saleda keha pikkade jalgade lühikeste ette ja siledate ümarate nägudega. Toredad ümmargused mütsid peas, seisavad väga sirgelt edunduvad karminäoliste valvuritena. Nad valvavad idafassaadi vasakut poolt, paremal laiub toredate mitmeosaliste ümarate sammastega egiptuse monument rajal palee lõunatipus viib olevatest vormidest käsipuuga trepp üles, sakilised säärtega terrassitorni juurde. Lääneküljes on kolmnurkse pikliku otsaviilu all lahtine uks, paus selle kohale kirjutas meister sõna- mošee. Postimees, Ehitusmeister Ferdinaševal jättis oma elutöö ideaalpalee pindadele õige mitmeid juhiseid ja sõnumeid. Ühe ainsa mehe töö näiteks ja keelatud midagi puutuda ja veel, kes arvab, et ta suudab paremini teha, võtku kätte ja proovigu. Lateesha all, aga see ei ole mitte kogu meie postimehest. Tuleb välja, et tema nimi show all tähendab prantsuse keeles hobust frassaanglust, hobusest, laulabki, mõni fantastiline hobusepea leidub Shevale ideaalpalee lugematutes unistustes küll kindlasti. Mis aga puudutab tema üleskutsesse, kes arvab, et ta suudab paremini teha, võtku kätte ja proovigu siis kõiksugu eriskummalisi ehitusi on siin maa peal olemas, kuid pole teada, et keegi oleks täiesti üksinda kivi kivi peale ja kõrvale ladudes. Aasta Neid kulutanud selleks, et oma unistuste palee üles ehitada. Pealegi erilise fantaasiaküllase ja imepärase palee. Verdinašov all oli 43 aastat vana, kui ta oma ideaalpaleed ehitama hakkas siis aprillis 1879 ja ehitus oli valmis aastal 1912. Õnneks ei jäänud see tohutu meistri eluajal päriselt tähelepanuta. Aastal 1905 avaldas ajaleht lamataan selle kohta artikli ja Postimehe Šewallist sai kohaliku kuulsus ning juba tundu tema ideaalpaleed ka vaatama, kuid mehel oli ka kindel soov. Ta tahtis, et tema paleest saaks tema hauakamber. Seda Prantsusmaa seadused ei lubanud. Siis võttis 76 aastane valget aitäh ja asus endale atrjevi kalmistule hauakambrit ehitama. Ikka kividest ja ikkama ainulaadses stiilis. Hauakamber tuli Rowlilt kivi, pitsiline miniatuurne, sammaste ja tornide ning paljude ristikujudega. Selle ehitamiseks kulus kaheksa aastat ja meister Födenaševal suri 88 aastasena ligi aasta pärast oma hauakambri valmimist 19. augustil 1924. Ta maeti tema oma kätega ehitatud mausoleumi. Enne jõudis ta veel ka oma eluloo kirja panna. Milles oli muuhulgas öeldud, et mõte selle ideaalpalee ehitamisest tuli ühest unenäost, kuid unenägu kirjeldada ta ei julgenud, kartes, et ta naerdakse välja. Ja veel pisut aega enne oma surma sai Postimehesse valluma suure töö eska. Esimese tunnustuse. Eelmise sajandi võluvalt, millistel kahekümnendatel aastatel laulis ja tantsis Pariisi lavadel ööklubides Ameerikast saabunud must, eksootiline ja salapärane Josesse inveeker. Kõik olid siin sürrelistid, liigunu jälle jämen rei ja muidugi Pariisis realistide rühmituse juhtan rebratoon. Pablo Picasso oli kohal, rääkimata ookeanitagustest, kadunud põlvkonna esindajatest Hemingway, Jahwitcheraldid. Võib-olla lugesid nad nemad Taanis ilmunud artiklit triivi tekkinud eriskummalise kivi palee ja selle autori kohta. Võib-olla juhtus mõni tuttav seda oma rännakutel nägema, igatahes jagasid talle kiitust nii Ann rebretoon kui Pablo Picasso. Ja vahest meeldis unenägusid ja alateadvust maalivale sürrealistiledaliile see, et Ferdinand vaali ideaalpalee ehitamise mõte olnud samuti unenäost pärit. Saksa sürrealist Max Ernst tegi kollaaži Postimehe Sheval. 1969. aastal kuulutas Prantsusmaa kultuuriminister Anu emale valideaal palee ametlikult kaitstud kultuuripärandiks. Ja 1986. aastal paigutati Shevali portree Prantsusmaa postmargile. Küllap oleks see Postimees vennandile eriti meeldinud. Juhtus siis kummalisel kombel nii, et intellektuaalid kuulutasid meie Postimehe peaaegu geeniuseks. Kahjuks küll tuli suurem tunnustus juba pärast meistri surma. Tema ideaalpalees nähti templit nagu Angkor Wat Antoniga hoonetega võrreldavat kunstiteost, moodsat skulptuuri, uut Naishans, taine lossi, suhkrutorti, isegi veealust, meremaali. Tegelikult kasutas val juba ammu enne olevaid kellasid kummalisi sulavaid vorme. Näiteks kivistunud veejugasid purskkaevude kohal. Tema visioonides olid elustanud ja taas kivistunud detailid kuulsate maalikunstnike piltidelt. Kirjeldused Victoria romaanidest, küllap ta oligi moodi geenius. Aga meie maailm on selline, et kõigil asjadel peavad kindlad nimed ja lahtrid olema. Ja leiti, et Postimees, Ferdinand Shevalideaal palee kujutab enesest naiivse kunsti suurepärast näidet. Mõni lauluke võib pisut naiivsena tunduda, kuid naiivne kunst ja naiivne arhitektuur ei ole seda hoopiski mitte. Asjatundjad on kirja pannud, et naiivsed Nonii kunsti iseloomustab sageli lapselik lihtsus nii teema valikul kui maalimistehnikas. Naiivsete maalide loojad on ka sageli, kuid kaugeltki mitte alati iseõppijad. Nii oli see varasematel sajanditel, kuid 20. rajati juba naiivse kunsti hakkadeemiaid on tänapäeval kogu maailmas tunnustatud kunstivool. Lihtsus on siis peamine naiivse maalikunstimärk rohkem kui peenus ja teravmeelsus, kuid see on saanud nii populaarseks ja üldtunnustatud stiiliks, et õige paljusid selle näiteid sibaga pseudo naiivseteks kutsutakse ja need maalid tavaliselt imiteerivad ehtsat näivismi näivistidest. Maalikunstnik on juba 18. sajandil olemas olnud. Järgnevatel üha enam ja rahvusvaheliselt tunnustatud 20. sajandi näivismi meistrite reas seisab uhkelt ka eestlasena vitrolla nimi. Meiega võiksid mehed, kes peatuda, 19. sajandil Postimees oranž lossi ehitamisega enam-vähem samal ajal tegutsenud toredal näivistil kelle nimi oli aari Russo. Kus oli juba 41 aastat vana, kui ta oma piltidega rahva ette astus. Nende hulgas oli mitmeid, mine värvilisi džunglist seene ja nagu fennougher all polnud kunagi oma kodukandist kaugemale saanud. Nii ei olnud kaanuari Rosso oma ihusilmaga džunglit näinud ja leidis tõenäoliselt inspiratsiooni. Roni botaanikaaedadest. Russo säravate värvide ja põõsaste vahelt välja piiluvad tiigritega lopsakad inglid võiksid ehk vedenašovali ideaalpalee fantastiliste taimemotiividega natuke hingesugulased olla. Mõlemat kunstnikku on innustanud suur loodus ise. Eriti uhke Andrus Soomaal tiiger troopilises tormis, kus ehmunud tiiger püüab tiigrihüpetega tormituulte ja vihma eest pageda. Pildile on õige mitu kihti, vapustavalt uhked lopsakaid, džungli moodust, tuulest räsitud eriskummalisi puid, põõsaid ja taimi ning uskumatu hulk erineva varjundiga rohelisi toone. Ja pildil on vihm. Peened, hõbedased värvi niidid voolavad diagonaalselt mööda lõuendit. Muud taimed, õied, kõikon tuules, lookas tiigrist hakkab lausa kahju. Niisiis, naivism maalikunstis on tuntud ja tunnustatud stiil. Arhitektuuriga on lood keerulisemad. Inglise keelest on võetud tarvitusele sõna- Foli narrus. Rumalus meeletus. Arhitektuuris tähendab see ehitist, mille peamiseks eesmärgiks peaks olema ekstravagantne, põnev ja dekoratiivne välja näha ja millel praktilist vajadust ei ole või kui on, siis õige vähe. Kaheksateistkümnenda sajandi inglise ja prantsuse aedades võis tihtigi näha oma templeid mis pidid klassikalisi voorusi ja ideaale sümboliseerima ka Hiina templeid, Egiptuse ramiide, jaapani sildu, kloostri varemeid või türgi telke mis pidid võõraid Mandreid ja ajaloo erinevaid etappe meenutama. Mõnikord deklareeriti suuri lossiaedu ja parke, mänguliste veskite ja küla majakestega. Et lossielanikke Elika maarahvas ka meeles seisaks. Prantsusmaal ilmus natuke hullude või kummaliste ehituste iseloomustamiseks kõnepruuki sõna Foli. Aeda ehitati näiteks Marianne Aneti romantiline talumaja, mis pidi maaelu võlud esile tooma. Hermen rulli ehitama hakatud filosoofia tempel jäi pooleli sümboliseerides sellega, et teadmistevool ei saa iial lõppeda ja moodsate vooruste tempel stovis muudeti varemeteks et näidata kaasaegse moraali allakäiku. Kuid naiivse arhitektuuri hulka ei arvata vaid ajaloolise kasutuid ehitisi, sümboleid, mida on kena vaadata. Mitmed ehitised on seotud kindlate sündmuste ja juhtumistega. Näiteks Iiri näljahäda 1804 kümmend viis kuni 49 on endaga just selliseid sümboolseid ehitisi kaasa toonud. Teed, mis kusagile ei vii. Olematute hoonete seinad, tugisambad keset raba. On kirjutatud, et säärast eriskummaliste ehitiste olemus võib sageli mitmetähenduslik ja ebaselge olla ning nende mõistmine ja hindamine on vaataja silmades. Niisiis on inimesi, kes peavad neid erilisteks omapärasteks toonitaks vaatamisväärsusteks, tõenäoliselt on need romantikud nagu on inimesi, kes leiavad, et tegemist on mõttetute rumalustega arvavad tõenäoliselt igati praktilised ja kahe jalaga maa peal seisvad inimesed. Kuid igaks juhuks tuuakse entsüklopeedias ära ka eriskummaliste naiivse arhitektuuri hulka arvatud ehitiste peamised tunnused. Siis tunnused kõigepealt, need on loodud vaid kaunistuseks deklaratsiooniks, kuigi mõni ehitis võib jätta mulje. Tal on ka mingi oluline eesmärk. Ärge uskuge, see ambetus, teiseks pruunid või kujundid on oma konstruktsioonil sageli ekstsentrilised, tõmbavad tähelepanu oma ebatavaliste deta taimede või vormidega. Kolmandaks, nende konstruktsioonis on teinekord võltsingute elemente kas või vale varemed, ehitis, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist vanade hoonete varemetega kuid mis on ometi just sellisena loodudki. Ja neljandaks, kõik säärased ehitised on loodud vaid selleks, et neid nautida. Samas arvatakse, et kas ehituskunstis on tegemist nähtusega, mida inglise keeles kutsutakse Foli prantsuse keeles Foli võiga fabrik või ei ole, see on teinekord lihtsalt kas arusaamise või arvamuse küsimus. Fantaasiarikkad ja uudsed ehitised, millel on kindel otstarve, nende hulka ei kuulu Antoniga. Nii ehitas oma Barcelona eriskummalised ja imepärased hooned majadeks ja inimesed elasidki seal oma argija pühapäevi. Selliseid hooneid leidub maailmas kõikjal. Ekstsentrilise losse, elumaju, kirikuid, mis võivad küll ebatavalised välja näha, kuid neil on kindel eesmärk ja see tähendab ka täidavad. Samas Postimees Verdinaša le loodud massiivne, fantastilise välimusega ideaalpalee on ehitatud vaid silmailuks ning on ehtne näide naiivarhitektuurist. Arhitektuuriloojad on tavaliselt iseõppijad mitte välja koolitatud arhitektid, nagu oligarhe dünaševal. Oma ideaalpalee ehitamist polnud ka kõige väiksemad tonnikest püsti pannud. Selliseid iseõppinud või üldsumite õppinud arhitekte on kutsutud ka kujutluste ehitajateks. Nendele looming on spontaanselt sündinud ning seda võib kas imetleda või selle üle naerda. Sageli see jääbki loojate elutööks. Ning kui meister siit ilmast lahkunud on, võib tema Loomingu unustusse vajuda ja aja jooksul lihtsalt laguneda. Ja tuleb välja, et termin naiivne arhitektuur võetigi kasutusele selleks, et iseloomustada Postimees vennaševali elutööd tema imekummalist ideaal paleed mis on õnneks siiani alles kaitse all ja ajalooliseks vaatamisväärsuseks kuulutatud. Ja minul oli Ja meil oli midagi. Et kellele Pinel tagasi.