Meie, kes me aastakümneid oleme pidanud kõrgel seda malli, et kõik olgu keskmine ei tohi olla mastimände ja ega neid ei ole hea pilguga vaadatud. Täpselt sama malli järgi oleme me kasvatanud oma lapsi ja nüüd siis vahel õlgu kehitanud selle tulemuses. Kas niisuguse mõttemaailma sees on väga naiivne küsida, et mis üldse on, Anne, on väga keeruliselt mõistetud sõna üldse minu meelest meie kultuuris ja tekitab vastakaid arvamusi ja seisukohti. Väga tihti on üldse niisugune seisukoht, et kui on andekas inimene, siis tal on niigi liiga palju antud ja ka oleks nagu ebaõiglane veel rohkem tegeleda, et seda ebavõrdsust suurendada. Kui aga käsitleda täiesti nii, nagu eesti keeles see sõna tähendab Anne on see, mis on inimesele antud, siis see võib olla väga erinev. Ja kui see on ka mõni erivõime, siis erivõimet kaasnevad iga tavaliselt mingisuguste multatsioonidega. Nendel inimestel on ka teisi hälbeid. Need on tavaliselt keskmisest hälbivad inimesed, kes mõnes mõttes olla nõrgemad, mõnes mõttes tugevamad, kellele arenguks soodsa keskkonna loomine on väga keeruline probleem. Nii et et oleks nagu nende võimet välja vähendatud, aga samal ajal kindlasti ka tagatud, et nende nõrgad kohad oleksid kompenseeritud, sest enamasti on ju nii, et ühiskond hukutab oma andekad inimesed, neile muutub ühiskondlik koormus liiga raskeks. Inimestevahelised suhted ei laabu tavaliselt neid sedavõrd hästi. Ja lapsedki ei talu väga hästi erilisi erinevaid. Ja minu meelest meie koolis on need lapsed muutunud tõeliseks probleemiks praegult. Ja kui ka teised selliste lastega kokku puutuvad ja püüavad nende elu jaoks leida lahendust, siis selgub, et isegi nii kerge, sest pole neid kuhugi saata. Tavalised olla konfliktsete omadega hädas, vanemad on nendega hädas. Ja noh, meile tundub, et lahendus puudub paar aastat püüdnud mõelda selle üle, mis võiks siis olla, kuidas oleks võimalik nii sättida, et inimene võiks jääda iseendaks ja hoolimata sellest siiski kujunevad väga ühiskonnas aktsepteeritud nagu liikmeks. Aga see nõuab hoopis teistsugust paradigma lähenemist. Ilmselt nõuab see meilt palju rohkem tolerantsust, aga kindlasti majanduslikke võimalusi. Te võiksite tuua konkreetseid näiteid, näiteks millega teie olete kokku puutunud siin missuguste andekate lastega ja missuguste probleemidega iga juus neist on omamoodi eriline. Esimene vorm mäletan, mind hämmastas see oma vanemalt poja klassis, me istusime üks kord kuus tundi lastevanemate koosolekul, kus taotleti, et lapsevanemad nõuaksid ühe poisi nagu väljalülitamist klassis ja tõepoolest, ta oli keeranud kokku maakeeli öeldes suure hulga sigadusi õpetajale ja mitte ühele, vaid sest just nagu meelega kogu aeg. Aga samale seal oli ikkagi kogu tema käitumine küllaltki vaieldav. Ja kui siis üks isadest küsis õpetaja, kas siis tõepoolest Juhani kohta ka midagi head pole öelda, siis õpetaja mõtles, mõtles, ütles. No ja kui on, siis see, et tal on lahtine pea ja kui ta üldse vastab, siis ei ole kunagi võimalik alla kolme panna, aga kõik muu on täiesti halb. Ja nii on tihti nende lastega. Peeter Loorents vaevalt et iga, nii andeka lapse jaoks leidub niisugune hea inimene kes võtab enda kasvatada ja enda hoolitseda ja enda arendada. Seda väikest Annet. Marisel on lihtsalt vedanud. No mõnevõrra küll jah, kahjuks ühiskond on niimoodi tehtud, et see, et ühel veab, on teistele muidugi õnnetuseks ma usun, et noh, minu pereliikmed vaevalt et nad saavad suurest õnnest särada iga jumala päev ja enam kui selge ja arusaadav nende reaalsete tingimuste korral. Teisest küljest aga nagu Kersti, kes on siin rääkis, tuleb aru saada, et Anne ja võime kaks eri asja ja tõenäoliselt anne on võime eeldus. Ja seetõttu noh, ühiskond vist peaks aru endale hakkama andma, et praeguses olukorras ära tegemine ei ole ju nii suur probleem kui väljamõtlemine, mida teha ja kuidas teha. Ja seetõttu me peame endale aru andma, et mida väiksem rahvas, seda suurema tähelepanuga me peame just selle võimekuse tegemisele Labonu pöörama. Aga see tegemine seisneb selles, et me peame kõigepealt anded fikseerima välja, leidma, filtreerima, eks ole. Andekus muutuks tõeliseks võimekuseks, muutuksime rahvaks, kelle eripäraks võiks olla ja mõtlemise võime väljamõtlemise võime sest teate, oma robotiseeritud tehastaga suudavad teised niikuinii paremini teha kui kus iganes, eks ole. Ja võib-olla idee on üks tähtsamaid asju, mida tasuks teha. Ja siin, nagu te ütlesite, et Maarja seal on vedanud, aga noh, Eestis on vähemalt püütud teha see asi ikka süsteemiks, on olemas spetsiaalne on selline mehhanism õpilaste teadusliku ühingu näol kus püütakse võimalust mööda igale ühele, kellel see anne on anda temale selline tugihing mentor või individuaal lühendada pikema sõna öelda kes siis peaks teda välja vedama selle võimekuse mingile astmele. Nüüd ongi meil Eestisse toodud Väike-Maarjas oma andega juurde, aga kas meie eesti poiste-tüdrukute hulgas võib samavõrdväärset ja andekat last leida? Jah, õnneks ikka neid on, olgugi, et noh, ma usun, et oma oma jaolen juba nagu kätte saanud nimetaksin oma ühte hiilgepoistes on Tarmo Uustalu, kes ka väga varakult näitas, et tal on tõelised anded ja need on nüüd juba võimet näiteks juba kujunenud, siin ei ole mingit kahtlust, nüüd on temale ühel, teisel väga targalt ja arukalt poisil, kes oli ka ma usun, et superandekas, ainult et ta võib olla sädelenud, nii aga hõõgus selle võrra tugevamalt, eks ole, matile nendele nüüd raamat ilmunud modaalse loogikasüsteemidest. Kuigi nad on tudengid ise ja kui sul on käsikirjana, tegid valmis siis, kui 16 ja 17 olid vastavalt autorid vanad, need on küll Eestis ka. Aga noh, peame aru saama lihtsalt selles, et noh, niisugune erakordne nähtus ei saa ühe miljoni hulka, eks ole, sagedasti eksida, seda tähelepanelikumad me peame olema. Ja muide, ma kasutan väga alatult ära praegu mulle antud saateaja ja meenutaks, et paar aastat tagasi läbi minu üliõpilaste, kes õppisid elektronarvutid Talle anti mulle sõnum selle kohta, et Keilas pidi olema üks väike ja väga andekas poiss ka midagi taolist, et kuskil ma ei tea, mitmeaastane mitmendas klassis või, või mida iganes. Ja kuigi ma saatsin seal samu tudengid pidi sõna tagasi, et noh, olgu hea ja tulgu kuidagipidi lagedale, et saaks näha. Sinna ta kadus, ühesõnaga, ja kuigi ma olen need tudengid näinud mitu korda, palun ikka elas öeldud Keilas, kus ime lapsekene pidi olema, et kui tal mingid reaalteadused, salajased anded on, tulgu õpilaste teadusliku ühingu vaatevälja. Võib-olla nüüd kuuleb keegi selle lapsega seotud, on lugu, oli paar aastat tagasi. Äkki leiab poiste meieni. Kui noorelt või kui vanalt, kuidas seda oleks õigem öelda. Nüüd Hanne juba hakkab ilmnema. Vahel üsna vara, noh siin on nüüd pretsedendid olemas, me oleme siin rääkinud paarist poisist, eks ole, Ma nimetasin siin Tarmo Uustalud ja Mati Pentust ja, ja ütleme, see Marius, kes on, see on üldiselt prognoosimatu millal see arenema Cap, millal ta endasti ütleme, ilmutab ja kuidas ta nüüd mingisuguseks reaalseks tagajärjeks realiseerib, noh, nii palju kui minu üheksaaastane kogemus näitab, ei ole siin absoluutselt mitte mingisuguseid noh, niisuguseid ülem- või alampiire seal tohutult individualiseerunud asi. Peale selle on, meil on tavaliselt lapsest pilt niisugune, mis ei pruugi sugugi kajastada tema tegelikku olemust ja mõni teine selline iseloomu külg võib seda varjutada. Üsna tihti on nii, et hüperaktiivsed, närvilised ja käitumuslikke halvetega lapsed kõrget intelligentsi, aga nad ei oska kirjutada, lugeda ka midagi teha. Ja kui seda ei mõõdetega juurita, siis ei ole võimalik seda väliselt ka fikseerida. Aga kuidasmoodi siis nei taastada. Ma arvan, et enne kui vastata küsimusele, kuidas mina tahaksin avastada tõmbaksin sammukese tagasi, ütles, et kõik see eelmine jutt oli väga ühesuunaline. See oli sekreageeriva maiguga, tähendab, et nagu, et oleks andekad ja mitte andekad. Ma tahaksin väita, et kõik lapsed on andekad terve skaala pikkuses. Ma arvan, et me oleme kas arhailiselt, keeleliselt või mingis mõttes Stambis kinni. Selles andekus tähendab nagu Peeter Lorents ütles, õpilaste teaduslik ühing. Aga mis näiteks puudutab käelisse andekus, õpilaste teaduslik ühing? Minu arvates ka käeosavus on anne arvates on ka mesilaste armastamine looduse armastamine, kellest võiksid kasvada tulevikus õudselt head agronoomid. Tõelised rohelised, aga mitte mingid pseudorohelised. Minu arvates Anne ja selle tõttu ma tahaksin vaadata anne, täiesti laias spektris. Ja kui siin Kersti praegu ütles, et mõni on päris jabukene ja ma ei hakka siin pikalt TEMA Albert Einsteini elukäiku, keda taheti koolist välja visata, aga pärast oleks välja tulnud, et oleks päris vale mees on olnud välja visata. Või võtame akadeemik, heldowitše, nõukogude teaduse suur staar ja polnud tal isegi vist keskharidus, lõppkokkuvõttes aga akadeemik küll ja paljude akadeemia auliige see tähendab, et akadeemiline haridus mis neoon on tõepoolest üks võib-olla üldtuntum andekuse, selline külg, aga minu arvates anne võimekus minu arvates see on inimese universaalne omadus oleks toimetada, avastada, kuidas mina vastaksin näiteks oma kolme lapse puhul. Ma arvan ka, et praegu hetkel ei näe, mille peale ükski neist on kõik täiesti erinevad. Ütleme, et üks tahab jah saada arhitektiks, tõepoolest tal on ruumilist mõtlemist, kui palju väiksem poiss. Ma tean seda statistika järgi temal kui vasakukäelisele eeldusi arvutustehnikaga tegeleda. Et tal peab olema rohkem kui keskmisest loogilist mõtlemist, ruumilist mõtlemist. Ma arvan, et ei pea tingimata üks vanem, kes tahaks, et tema laps oleks andekas, et oleks kohvikusse ja rääkida. Aga kas täpselt just nimelt selles argimõttes peab olema andekas? Mulle tundub, et meil tarkust ja sallivust sallida oma lapses mitte laulu andekust, vaid võib-olla just lihtsa käelise töö andekus. Aga selline hindamine mulle tundub, et on meil pigem sekundaar panna, sest sest sest head Eesti töö on vahepeal vist, kui ma vaatasin, natukene kaotanud. Ma tahaksin Tõnu karud täiendada ja natuke õiendada ka sellepärast, et temapoolne repliik teadusliku ühingu kohta käib natuke võib-olla desorienteerivalt, sest jutt ühesõnaga teadusliku ühingu korral just sellest andest, mis seondub teadusliku loomevõimega, aga loomevõimet on esiteks noh, kujutavas kunstis, eks ole, muusikas kirjanduses ja jumal teab, kõikus kõik loomevõime, eri liigid ja loomevõimeid, andekus üldse, eks ole, need on veel kaks ise asja. Et ma mõtlen, meie ühingu spetsiifika on niisugune, me anname endale sellest aru ja me anname endale aru, et ega meie Kümnenda sellega kogu andekuse spektrit ja Tõnu minu arust väga ilusti juhtis tähelepanu just sellele tähendab et inimese andekus väljenduda peaaegu kõikides inimlikes tegevusvormides, mida on tarvis, kaasa arvatud näiteks laste kasvatamisel, ka see on üks eriline ande liik, eks ole, mis paljudel juhtudel on nagu jumalast antud, eks ole, siin kaasas on seletada, miks ühel või teisel paremini tuleb ja kolmandal akadeemilise kõrgkoolituse järel ikkagi tulemata jääb. Aga mis puutub nüüd, ütleme, on ta avastamise justele teadusliku loomevõime korral see on üks kitsas erijuht, ütleme niimoodi ei võta üldse kogu andekuse spektrumil, siis ma tahaks nii lastevanemate onude-tädide kui õpetajate tähelepanu juhtida sellele et siin on kaks erinevat poolt ja ei tasu ühte poolt otsida teise vahenditega. Nimelt on loomevõime ja on noh, kasutamise võime või esitamise võime, ütleme niimoodi. Nii nagu muusikas on võime luua muusikat ja on võime seda väga andekalt esitada, need on kaks ise asja absoluutselt ise asja andekas pianist ei pruugi olla andekas klaverimuusikakirjutaja ja vastupidi väga tihtilugu näiteks just kool teeb selle patu, võib-olla teadvuses võib olla Stambistatud, mõõdame sonarid, andekust just selle esitava poole Pealt ja vaatab näiteks lapsele, kellel on matemaatiline andekus ainult selle järgi, kui hästi ta lahendab ülesanded, kui hästi ta suudab ühesõnaga, esitada nende teoreemide tõestusi, mis teiste poolt on loodud. Jääb tähelepanust välja, et kas tal on võib-olla mõtteid sellest, et mõni oma teoreem esile tuua. Mul on mingisugune omada tõestus tuntud teoreemile anda. Ja vot see on üks paik, kus noh, nagu võiks jälgida, et millal lapsel tekib, ütleme, ühe või teise aine suhtes, eks ole, mingisugune oma teadmise, uue teadmise loomise vajadus ja selle noh, mingisugused ilmingud, kas või naeruväärsete, naljakate, teooriate kuskil füüsikas või keemias või bioloogias või kus iganes. Aga noh, näha on, et laps tahab pusida mingit noh, oma seisukohti, oma mingisugust, täiesti uut nägemust asjadest ja need võivad olla küündimatuid ja ei tasu neid mõõta selle järgi, et mis oletame, geniaalne jõukleides või Pythagoras või Einstein, eks ole ette teinud. Nendest kriteeriumitest ei tohi lähtuda lihtsalt vaimse sellise võimekuse ja loomevõime eriti just ühesõnaga avastamisel natukene erilugu. Oma geniaalne mõte koolis ei meeldi sugugi mitte õpetajale Me teame isegi kirjandit ei saa õpilane kirjutada nii nagu tema tahab, vaid teatud kirjandi reeglite järgi. Nojah, kahjuks on niimoodi välja kujunenud, et kool on ikkagi organiseeritud kogu teatava massitoodangu ja sellise standardis leitud toodangu andmise peale koolis on selleks, eks ole, keskharidusega inimene kõrgkoolis, eks, lihtsalt kõrgkoolitusega spetsialist seal mingisugune keskmine normeeritud, eks ole, nähtus ja selle peale orienteerutakse õpetaja muidugi tahab anda oma parima, nõudes õpilaselt, eks ole, ta kirjutaks just nii, sest siis on kõige ohutum, eks ole, sisseastumise ja väljaastumisi kirjandite puhul. Aga noh, loomulikult, kui, kui õpilasel on mingisugused oma mõtted ja samal ajal võib palju komavigu tal endal, eks ole, sisseastumisel ja tema toredad mõtted lihtsalt noh, ei, ei realiseeru Ki kahjuks osa meie tragöödia muidugi praegu väljapääsuks on selles, et tõesti tekiks väga palju erinevaid harimise süsteeme ja eks ole, noh, see, kes on selle toodangu tellija, ütleme näiteks mingisugune teadus näitus või ütleme, mingisugune kunstikombinaat või ütleme, mingisugune rõivaateljee, tema peab olema tegelikult, eks ole, selle hariduse tellija ja peab ütlema, et ma vahemad niisuguste oskuste, niiduste, teadmistega inimest ja väga võimalik, et ta suudab ka teinekord näidata, keda ta tahab, saab näha nende oskuste teadmistekandjana ja et sellele saaks võimalikult individuaalselt anda seda, mida ta vajab. Ma usun, et noh, niisuguseid juhtumeid on olemas ja seetõttu oleks hea, kui oleks võimalikult palju erinevat tüüpi koole, erinevat tüüpi õpetusi ja nii edasi, mida rohkem, seda parem. Läksimegi natukene juba fantaasiamaailma, aga siiski tahaks küsida praegusel hetkel nii nagu meil on see tavaline üldhariduskool ja meil on seal A ja B ja C-klassi ja võib-olla et ükski nendest klassidest erialalise kallakuga klass lihtsalt õpilasi on niivõrd palju, et need on jagatud ära 40 ja 40 40 ja nüüd õpilased õpivad kõik sellel keskmise tasandil. Aga mis te arvate sellest noh, jaapanlaste meetodist, kus siis on ütleme seal A klassis nii-öelda kõige andekamad B klassis siis keskmised ja C-klassi siis natukene vähem kui keskmised. Ma arvan, et veel kord selline jaotamine ABC ja nii edasi juba nüüd siis kuueaastaselt ja minu arvates see oleks tegelikult järjekordne püüd algusest peale determineerida, kes on kes ja mulle tundub, et läänemaailm i q järgi testimisel on läinud Bach ja nad on sellest loobunud sellisest diferentseerimise eest ainult ühe parameetri järgi. Ja seetõttu, nagu juba siin Kersti enne ütles. Kuna ja eriti just Need, kelle kohta kunagi päriselt võiks öelda andekas, aga mitte omade kohvi, et need arenevad päris kindlasti lõpmata siksakiliselt kujus keskmine nohik. Me seame ideaaliks noppida välja massist maksimum, saada maksimum arengut kõigile ja eriti soodsad tingimused potentsiaalsetele või tegelikele tippudele siis minu arvates selline üldine Velleerimine on natukene ohtlik. Mulle tundub, et peale mingit baasi jah, diferentseerida midagi juurde anda, koormata teisiti, olgu küll, et 40 õpilase kuulamisega. Vaata. Mul on viis aastat õpetajastaaži küll mitte üldhariduskoolis, vaid pioneeride majas. Ma saan aru, et 20 puhul erinev foorumi on võimalik, 40 puhul vist mitte. Aga samal ajal. Ma arvan, et see sõltub õpetaja sallivusest. Võib-olla mõnel poisil või tüdrukul lihtsalt ei ole mõtetki teha seda totakat ülesannet. Just nimelt vaadates tema poolt, et see on ju nii lihtne pigem hinnata, kui ta oskab leida mingi originaalse lahenduse, mis ei pruugi õige olla. Aga ta otsib midagi kõrvalt. Me tutvusime äsja erinevate alternatiivkoolitüüpidega Rootsimaal ja eriti huvitavaks tundus uus välja arendatud alternatiivkool formanda pool kus kohalist oodatakse seda väga erinevad, isegi erinevas vanuses lapsed saaksid õppida koos ja samal ajal ometi individualiseerimisel võimalus on küllaltki suur ühte liiki tegevuse suhtes ühe vanuselist lastel, Lähen ikka kontsentratsiooniharjutusteks, mis on täiesti eraldi. Ühesõnaga tegelikult on võimalik saavutada siiski väga palju, kui selle spetsiaalselt tähelepanu pööra vaata ilma et peaks lapsi otsekastides jaotama, vaid arvestada nii, et tõepoolest, igaüks on erinev ja vajab erinevat teed ja hommittee säilitada seesama sugugrupp 20 sotsialiseerumise ja eetilise külje väljaarenemise merest on ka see niisugune teema, mida andekate laste puhul ei tohi üldse. Ande puhul ei tohi jätta käsita laata, sest ande arendamine väljaspool eetilist Niukest kontseptsiooni on ühiskonnale ka hukatuslik ja kui rääkida seda, et Jaapanis on jagatud lapsed niimoodi klassidesse, ma küll ei tunne nii hästi jaapani koolisüsteemi, aga samal ajal see traditsiooniline süsteem, mis määrab inimeste väärtuste süsteemi, seda ma küll olen uurinud, see on Jaapanis väga põhjalikult väljaarendatud ja tagab siiski tolerantsuse heatahtliku suhtumise, et vanemad võivad öelda oma viie, kuue aastase jõmpsika kohta, temast tuleb küll teadagi keskastme juht, rohkemaks ta meile ei sobi ja samal ajal teevad kõik selleks siiski, et teda eriti andekad keskastme juhti välja arendada ja lähesetest ei tule iialgi suuremat tippu. Mulle tundub, kui pöörduda tagasi selle jaapani süsteemi juurde, et Tõnu Karu Wolt veidi halvustatud kastitamine vääriks veelgi suuremat halvustamist, sest tõepoolest maaga kardan seda, et paarkümmend eriti andekat kokku panna on täielik mõttetus, sellepärast et ma tohutult kahtlen, kas on näiteks olemas paarkümmend eriti andekad matemaatika peale ja kui on, kas nad on siis kõik andekad kõikide matemaatikutega, võib-olla sügavalt kahtlen, sest ka igasugune teadus näiteks või niisugune ka nagu muusikaks mõista, eks ole, on tohutult palju erinevaid pillimänguvõimalusi, erinevaid komponeerimise võimalusi ei saa uskuda, et selle ühesõnaga need andekad on kõik mingisugused ja kui siis ühesõnaga, teeme ühe klassi või grupi ja püüame siis naiivselt arvata, et vot nüüd on ühesugune homogeenne mass hääles absurdne, homobiniseerimise taotlus, olgugi et mingil teisel nivool ja ta ei anna tegelikult seda oodatud efekti. Vaat Kersti, ütlesin väga õieti, et ikkagi tuleb individuaalselt vaadata igat ühte, püüda arendada niimoodi nende võimete järgi, nii nagu loodus talle andnud on, kui ühiskonnal vahegi selleks võimalusi on, kusjuures ärgem välistage. Ta on palju lapsi, kellede õpetamine on täiesti mõeldav sellistes suuremates klassides, kes seal saavad hästi hakkama, aga ärgem unustagem nende kõrval ära neid, kes ühesõnaga lähevad võib-olla sellist noh, väga individualiseerunud lähenemist, aga vaevalt ma julgen seda küll väita just andekate lastega tegelejana. Et mingisuguste klasside tegemine või selliste koolide tegemine siin midagi kasulikku tooks.