Tere hommikust, et leida harmoonia, universumiga ja rahuloojaga tuleks saavutada tasakaal enda sees ja suhetes välismaailmaga. Aga kuidas seda saavutada, kuidas olla kooskõlas mikro- ja makrokosmosega? Õnneks ei pea me tarkust ja taipu taotledes algama tühjalt kohalt. Inimkultuur tähendab, et läbi aegade on enne meid elanute kogemusi üle võetud ja neile omalt poolt midagi lisatud. Kultuur on ühisvara igas mõttes. No näiteks, kas kõik seened on söödavad? Jah, on küll. Aga mõned ainult üks kord elus selle asemel, et ise järgi proovida, millised on mõistlik uskuda teiste kogemusi mürgiseentega. Meil ei ole võimalust ega vajadust ise kõike üle kontrollida. Sarnane on lugu viimsete küsimustega. Ka siin on nii, et meie ise ei pea kõik avastama ega leiutama vaid saame toetuda teiste usukogemusele. Aga kas ikka saame? Kas on võimalik nii intiimseid kogemusi usaldada? See on õigustatud küsimus. Sest tõsi on, et jumalat tuleb kohata igal inimesel endal. Kuid siiski on midagi, mille puhul on ääretult oluline, et me saame teiste kogemusele toetuda. Nii on see ka vastusega küsimusele. Kas meil kui inimestel on üldse lootust leida jumalata? Rakmo uskus, et inimene on tsiteerin. Üksinda osavõtmatu universumi lõpmatuse ees, kuhu ta juhuslikult on sattunud. Ei tema saatusega kohustused olla kusagile kirja pandud. Ta teab nüüd, et ta on kui mustlane universumi ääremaadel, mis on kurt tema muusika ja ükskõikne tema lootuse, valu ja kurjuse suhtes. Diotoosius topshnskyiaga sõnastas vastupidiselt inimloomuse suurimaks saavutuseks on tema võime otsida mitte üksnes iseenda, vaid ka kõiksuse tähendust. Neid, kes ütlevad, et nad ei ole näinud ega kohanud jumalat ja elul ei ole mõtet don palju. Nukker küll, ent selline on nende elukogemus. Kuid järeldused, universum ongi üks sihitu sekeldamine, ei ole teaduslik tõde. Inimene ei saa langetada terviku kohta lõplikku otsust. Meie tunne, et kõik on juhuslik, et universumil ei ole sihti. Ja seepärast ka minu elul ei ole mingit tähendust, on samasugune nagu paljude õnnetute inimeste veene, et armastust ei ole olemas. Nad on seda otsinud, aga ei ole leidnud. Need on petetud ja nad teevad järelduse. Jutt mingist armastusest on puhas pettus, muinasjutt. Aga ehk tasub siiski pigem usaldada neid, kes on armastust kogenud ja kes kinnitavad, et armastus on olemas. Ka siis, kui mõni teine või isegi paljud teised ei ole seda oma elus leidnud. Armastus võib olla väga haruldane nähtus maailmas. Aga ta on olemas. Apostel Johannes ütleb, et jumal on armastus sel armastuse tunnistus, Anned jumal on Jeesuses saanud inimeseks. Kes usub Jeesusesse, usub viimselt, et maailmal ja temal endal on mõte. Ta ei pea enam kartma, et ta kobad pimeduses ja jääbki pimedusse. Jumalanna Jeesus Kristuses valmistunud mulle tee enne kui ma teda otsima hakkasin. Ja mul on vaja vaid seevastu võtta, jään tema armastuse hoolde usaldada. Palvetagem. Issand jumal, me täname sind, et sa annad ennast leida. Puudutagu ka täna sinu armastus otsivaid südameid. Aamen.