Tere hommikust ja õnnistatud pühapäeva. Rääkisime eile sellest, et usk tähendab ärkvel olemist päev päeva, tund tunni hetk hetke kõrval. Igavik ei ole lõpmatult pikk aeg, vaid ajapiiride kadumine. Jumal tahab anda meile igavikku just praegu just selles hetkes mitte alles surma järel alles taevas. Mida see tegelikkuses tähendab? Seda, et igal ajahetkel on ammu tähendus. Me ei saa sortida aegu headeks ja halbadeks, sobivaiks ja sobimatuix. Piltlikult ei tasu lilledeks lugeda vaid roose, pidades kõik kõiki muid taimi umbrohtudeks. Kellelegi osaks täna on kurbus või kannatus, siis ta ei pea põgenema, selle eest ei pea otsima uima ega unustust. Ei pea püüdma seda lõikuma elust võimalikult märkamatult mööda saata. Võib tajuda valu ja Ometlust kitsikuses, kogeda jumala rahu, mis on ülem kui kõik mõistus. Meie elu on liiga lühike, et võiksime seda kulutada paremate aegade ootamisele. Ärkvelolek tähendab selgust, et ükski asi ei ole homme samasugune kui täna. Et ütlemata jäänud sõna ei saa kunagi enam hiljem öelda. Tänane taevas on see siis päikeseline või pilvine, on nähtav ainult täna. Kristlane ei korja üksnes neid silmapilke, mida tavatsetakse nimetada õnnelikeks. Ta võib võtta jumala käest vastu kõik iga hetke tingina. Sest see, kes on ärkvel, näeb pealispinnast läbi ega lase end ajastu ahistavatel asjadel omastada. Ristiinimesed on kui vad, aga ikka rõõmsad kui vaesed. Kes aga teevad paljusid rikkaks, kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik. See, kes elab igavikus ei sõltu enam mööda minevatest, ajutistest asjadest. Bay vaatab kõigile ja kõigele imestavate silmadega. Küllap peame tunnistama, et enamik meie elust on möödunud poolunes või kogunisti magades. Ja ta on olnud vaid väheseid hetki, mille kohta saame öelda, et oleme olnud täiesti ärkvel. Aga just nende hetkede eest tõuseb südamesse. Suur tänu. Ei see ole kogemata, et apostel ühendab ärkveloleku tänulikkusega. See, kelle silmad on läinud lahti nägema tõelust, näeb igas asjas püha. Ja kui see meie elus veel nii ei ole, siis teadkem et see on ainus asi, mida tasub taotleda. Paraku, mistahes täius on siin ilmas saavutatav vaid üürikeseks. Isegi õnnehetked, mil inimene kogeb jumala ligidusse ja rahu on selleks, et anda jõudu jätkata, teed tema poole. Nagu ütleb laulusalm, on eilne nagu uni. Ei homset tunnema. Kuid ikka kindel käia, on lapsel isaga. Jeesus on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Ta ei anna seda elupalgaks pingutuste eest. Ei Ta kutsub vaevatuid ja koormatuid, väsinuid ja uniseid, tülpinuid ja lootusetut enese juurde. Et anda neile hingamist siin ja nüüd tema võib meid õpetada nähtamatut nägema. Tema vaim võib hoida meid ärkvel. Tõesti, palvetada võib lakkamatult ja väsimatult. Sest palveosadus jumala väega Ja kummatigi ootavad kristlased Kristuse ja tema riigitulemist. Palume meie isa palves, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu ka maa peal, nii nagu taevas. Praegu järelikult ei sünni, kui me ootame, taevariik tuleks ja meid arvataks väärt sinna pääsema. Ent kuidas on ühendatav, et me peame elama igas oma eluhetkes ja ometi tee veel ka midagi uut hoopis uut ootama. Kas üks ei välista teist? Ei midagi suurt ja ilusat võib oodata ka nõnda, et naudid teel sinna iga silmapilku, tõuseb mäkke ja tahad kordiodo tipule heita Ta pilgu üle kauguste. Aga juba poolel teel on iga vaade nii kaunised, pingutus saab juba teel tasutud. Taevatee on rõõmus tee, kus me võime juba praegu hetk hetke kõrval vastu võtta jumala armu armu peale kus me kogeme ka pimedatel tundidel tema tuge, kes ütleb. Sulle piisab minu armust, sest vägi saab täieliseks pruses. Apostel soovitab. Kui te nüüd ühes Kristusega olete üles äratatud, siis otsid asju, mis seal üleval, kus Kristus istub jumala paremal käel. Mõtelge neid asju, mis on üleval, mitte neid, mis on maa peal. Sest te olete surnud ja teie elu kätkeb ühes Kristusega jumalas. Kui Kristus teie elu saab avalikuks, siis saatega teie avalikuks kirkuses ühes temaga. Kui sõbrad, tahaksin teile öelda, meie elu ei ole selja taga, vaid ees. Isegi Jeesuse valitud tööriist Paulus tunnistas oma päevade lõpul. Ma ei arva, et ma selle olen kätte saanud. Ühte aga ma ütlen, ma unustan kõik, mis taga. Ja sirutan eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Kristuses. Kuivõrd nüüd on täiuslike mõtelgem just seda end, kui te mõtlete midagi teisiti, siis küll jumal ilmutab teile ka selle ometigi sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi. Sealtmaalt, kuhu oleme jõudnud, võime astuda oma rada edasi. Nii, meie, kes oleme kristlased kui ka need, kes võiksid selleks saada. Jumal kutsub meid kõiki ellumise meist mõistetamatult suurem nagu on kirjutatud, mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe taipamisele. Aga kui ta annab inimesele võimaluse ka ei öelda peab ta leppima sellega, et neid on vähe. Kes tulevad? Kui Paulus jõudis oma Ateena Harjopaagil peetud kõnes viimse kohtu ja ülestõusmise, nii sisilkusid mõned, teised aga lubasid suuremeelselt asja kohta veel teinegi kord midagi kuulda. Läks, kolm, neli sajandit enne kui kreeka filosoofid ristiusku tõsiselt võtma hakkasid ja leidsid, kui suurepärane see ka filosoofia jaoks on. Aga tol korral läks meel ja mõistus lahti vaid Dianüüsi osaleja pagital ja daamaril. Ning veel mõnel üksikul Ja meie küsimus on. Kas meie jõuame pärale? Kas meid võetakse vastu? Kas mind võetakse vastu? Jääb loota tõotusele. Ustav on see, kes teid kutsub, küll tema teebki seda. Palvetame. Issand, jumal, anna mulle ja teistele otsijatele sellist usku, mis meid ühendaks, sinuga. Ühendaks täna ja praegu. Ühendakse nõnda, et ükski vägi ei kisu meid enam sinu käest. Palume sind Jeesuse õpetatud sõnadega meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.