Tere hommikust. Jätkan eile pooleli jäänud mõtisklemist Jeesuse mäejutluse, võimatult raskete soovituste üle. Mille nimel peaks hakkama selliseks kangelaseks märtriks. Vastus on, et saada taevase isaalastel. Ja kõik. Jah, ongi kõik. Meie elus on tagant kihutavaks jõuks saamahimu isegi siis, kui inimene ise heidab selle üle nalja nagu reklaamilauses. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Ikkagi, Anita, vaadake vaid, mis sünnib hulludel päevadel, kaubanduskeskustes. Inimene lihtsalt ei suuda jää tahnitsemises pidama poolele teele. Ikka liiga vähe ikka on, hirmed ei ole end kindlustanud mustadeks päevadeks. Ja kes meist ei kardaks, et temast võib saada luuser. Ei aita püüdlusest ennast natukene teistest paremaks teha saapaid üle vaadata, mida ise pead viimseks väärtuseks. Vahel näib, et antiikajal oli mõtlevale inimesel seda kergem taibata, kui meie massi ja meediaühiskonnas. Platoni teostas, seisab väide inimese ühiskondlikkusest kõrvuti Autarkeia enesega piirdus mõistega. Kreeka autor käia tähendab olukorda, kus inimesel piisab iseendast. Autarkees on mees, kelle väärtused on temas endas. Selline ei sõltu oma käidud suhtumises ja arvamustest teistest vaid talle piisab iseendast. Aristoteles loeb seda eetilise loomutäiuse hulka kuuluvaks. Ja Platoni õepoja ning akadeemia juhi spio Sipase järgi oodi. Autarkeia seadumus, mille järgi valitsetakse end ise ja omatavaid hüvesid peetakse lõplikeks soovimata lisa. Stoik Seneca kirjutas. Targale on enesest küllalt. Sellest lutsiilius saavad paljud valesti aru. Eemaldavad targa kõikjalt ning ajavad oma kesta. Tuleb aga vahet teha, mida ja kuivõrd see väide lubab. Targale on enesest küllalt õnnelikult elada, mitte aga selleks, et elada. Viimase jaoks on tal vaja palju asju, esimeseks aga üksnes terveti õiget mõistust, mis fortuunad põlgab. Tahan osutada ka sellele, millist vahetegi küsipas. Ta ütleb, et tark ei tunne millestki puudust, ehkki vajab paljusid asju. Rumal, aga vastupidi, ei vaja midagi, sest ei oska midagi kasutada. Puudust aga tunneb ta paljust. Epi kurus ütles, rõõmsameelne vaesus on auväärne asi. Ja Seneca kommenteerib. See pole tõesti vaesus, kui ta on rõõmsameelne. Vaen on see, kes ihkab rohkem, mitte see, kellel on vähe. Sest mis tähtsust on sellel, kui palju tal ala, et kasvõi aitades kui suur karja ta kasvatab või kui palju laenatud raha eest liigkasu saab. Kui ta võõrast vara ihaldades arvab, kokkumite kätte saadud vaid edaspidi saadavat. Sa küsid, mis on rikkuse määraks? Esmane, omada hädavajaliku ja järgmine omada piisavalt. Sellise enese küllasuse saab kristlane jumala käest. Meie siht on hoopis kõrgemal. Ja seepärast me ei tüdi ära, vaid kuigi meie väline inimene kulub ometi meie seesmine inimene uueneb päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus soetab meile võrratult võrratu igavese au. Meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut sest nähtav on üürikene, nähtamatu, aga igavene. Palvetagem. Jumalanna meile silmad, mis näeksid kaugele kingi mõistust otsida aegumatut, aaret. Janna südikust lahti lasta kaduva külge klammerdumine rest. Aamen.