Tere hommikust, jaksu tänasesse nädala viimasesse tööpäeva. Et suuta kõige eelolevaga korda saada. Tõstkem korraks oma silmad üles igapäevaelu muredelt rõõmudel, et tema poole, kes laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja üle kohtuste peale. Meist mõõtmatult suuremate asjade puhul on arukas loobumine ja leppimine. Need ei ole vastandiks püüdlustele taotlustele unistuste teostamisele, visadusele ja vastutuse kandmisele. Kuid säästavad peaga vastu müüri tagumast. Tuleb vahet teha Meie meelevallas oleva ja sellest väljapoole jääva vahel taluda seda, mida pole võimalik vältida. Side vaimsusega tekib vahel alles siis, kui ei ole enam ühtegi alternatiivi. Kui ollakse oma elust nullpunkti jõudnud ja valmis riskima. Kui taibatakse, et minna tuleb nagunii. Surm on meie osa, tahame või ei. Aga valida on, kellena surra. Kuidas surra? Igatahes loobumine iseenda kõikvõimsuse kujutlemisestan midagi säärast, mida inimene sisimas igatseb ja samas ka pelgab. Ilmselt on see võimalik vaid alistumises armastusele, mis ei tunne mingeid piire. Sellisesse armastusse uskuda ei ole kerge, sest ränk küsimus on. Miks peaks absoluut minukesest hoolima? Usk on leplik ja usaldav hoiak selle suhtes, mille inimene tunneb olevat mõistetamatu ja endast mõõtmatult kõrgema. Religioosne kogemus tähendab iseenda, fragmentaarsuse ja relatiivsuse tajumist absoluutse taustana. Religioonis kogeb inimene iseenda seotust absoluudiga. Nii võimatu kui see tundubki. Ent ei ole mingeid tagatisi, et meie kujutlusele jumalast vastab midagi reaalset. Millegi tunnustamine reaalse asja või sündmusena tähendab, et seda õnnestub tuua sisse asjadesüsteemi mingi konkreetse ajalis ruumilise asukohaga. Nii et see sobib kokku teiste asjadega, mida vastavalt raamistiku reeglitele tunnistatakse reaalsena. Ainujumalat ei ole võimalik tuua sisse asjadesüsteemi. Hispaania filosoofilmik välde una monolon ehk õigus, et sisuliselt on ükskõik, kas öelda et jumal loob igavesti kõike olemasolevat või et kõik olemasolev kutsub igavesti esile jumala usk isikulise vaimsesse jumalasse baseerub usul meie enda personaalsesse ja vaimsesse olemasolusse. Tegelikult ei tajuma jumalat kui üleinimlikku teadvust vaid pigem kui olnud oleva ja tuleva inimsoo kogu teadvust. Veelgi enam kui totaalselt ja lõputut teadvust mis hõlmab ja kannab kõiki teadvus, intra, humaansel, humaansel ja supra humaansel tasandil. Inimese elule ei saa mõtet anda, selle peab igaüks ise leidma. Elu kui terviku jaoks võib just kannatus aidata, kasvada. Kannatusel on mingi mõte, kui sina ise muutud. Teiseks. Ei ole mitte midagi sellist, millest ei tuleks ükskord ilma jääda. Või me täna tunda rõõmu kõigest heast, mis meie ellu kuulub. Ja samas olla valmis sellest lahti ütlema elada mitte klammerdumises ja pühas muretuses. Elu, kus piisab jumala armust, sest vägi saab täieliseks neutruses. Palvetagem. Igavene jumal, me täname sind, et me oleme sinu leidnud pigem et sina oled leidnud meid ning sinu täiusest Me oleme võtnud kõik armu armu peale, aamen.